2008./2009. õppeaastal käis mu vanem vend vahetusõpilasena Saksamaal. Olin tollal kindel, et soovin kunagi samuti vahetusaastale minna ja 5 aastat hiljem istusingi lennuki peale, et lennata 13 500 kilomeetri kaugusele Tšiili, kus veetsin kõige elamusterohkema aasta oma elus. Siit blogist võid lugeda mu tegemistest vahetusõpilasena aasta jooksul teisel pool maakera.
Tuesday, September 17, 2013
Monday, September 16, 2013
Teine 9/11 ja õpilaste protestimine
Kindlasti mõtlete, mida mu pealkiri peaks tähendama. Teine 9/11?
Kõik teavad, mis juhtus 11.septembril 2001.aastal. Täna on küll juba 16.september, aga kuna õigel päeval kirjutamiseks aega ei leidnud, teen seda täna. Terrorirünnakute seeria Ameerika Ühendriikide vastu. Kahe lennukiga rünnati terroristide poolt World Trade Centeri kaksiktorne, ühega USA Kaitseministeeriumi peahoonet Pentagoni ning neljas pidi lendama Valgesse Majja, kuid viimase hävitamine neil ebaõnnestus, sest neljas lennuk võeti reisijate poolt üle, kuid lennuk kukkus ikkagi alla ning reisijad hukkusid. 9/11 kokku umbes 3000 hukkunut ning üle 6000 vigastatu. Kohutav sündmus, mis ei unune inimestel ilmelt kunagi.
9/11, mis puudutab minu vahetusriiki Tšiilit, on 1973.aasta oma. 11.septembril 1973.aastal toimus Tšiilis riigipööre, kui kindral Augusto Pinochet võttis vägivaldselt üle võimu sotsialistist presidendilt Salvador Allendelt loosingu all "Mina või kaos". Ilmselgelt on alati ühel asjal nii pooldajaid, kui neid, kes on vastu. Sama oli ka Pinocheti võimule tulekuga.
Augusto Pinocheti võimu ajal võeti kinni veerand miljonit inimest nende poliitiliste vaadete pärast, 3000 inimest tapeti või teatati kadunuks ning paljusid inimesi piinati. Paljud inimesed meenutavad Pinocheti aega veel kui väga jubedat aega, kuid on ka mitmeid neid, kellele ta tõesti meeldis. See toobki iga aasta 11.septembril Santiago keskosasse nii palju meeleavaldajaid. Süüdatakse autosid, kioskeid, lüüakse sisse aknaid. See aasta möödus riigipöördest 40 aastat, mis tähendab seda, et kõik oli veel hullem. Mu üks klassivend Felipe elab Santiago keskosas ning ütles, et tema aknaklaas tulistati nüüd see aasta katki. Mu üks kooliõde sõitis autoga sillal ning nägi, kuidas lihtsalt autosid süüdati. Pannakse põlema kioskeid ja busse, mis tähendab, et mitmed inimesed jäävad töötuks. Sain teada õega rääkides, et tänav, kust lähen iga päev koolist koju minnes bussi peale, oli varem nimega 11 de septembrie, kuid see vahetati ümber, et nii suurel tänaval koolide juures ei mässataks. Lugesin hispaania keelsetest uudistest, et hetkel on 42 politseinikku vigastustega haiglas ning 264 kinni võetud, sest nad tegid midagi lubamatut.
Teisipäeval oli mu vanima õe Catalina sünnipäev, sai 16.aastaseks ning neljapäeval keskmise õe Jesu sünnipäev, sai 8.aastaseks. Neljapäeva õhtul tulid meile külla mõlemad vanavanemad ning ema mõned õed-vennad. Mu hostisa isa ehk mu vanaisa on hästi suur ajaloohuviline. Küsisin temalt, mida tema arvab riigipöördest ning kuidas see mõjutas neid. Tema suhtus sellesse positiivselt. Ta ütles, et Allende (president enne Pinocheti tulekut) oli nii suur sotsialist ning arvas, et kõigil peab olema kõike võrdselt, kuid nelja aastaga on seda riigis teha raske, tema aga surus selle kohe peale. Kõik poed olid suletud, ise ei saanud midagi osta. Ta rääkis, kuidas näiteks vahel anti päevas tervele perele üks kana. Kõikidele peredele. Et asi oleks võrdne. Fakt on see, et päevas on raske ainult ühe kanaga hakkama saada, kui pereliikmeid on 5. Kui aga Pinochet võimule tuli, siis see muutus. Elu muutus vanaisa pere jaoks jälle paremaks. Siiski arvas ta, et 17 aastat võimul olla on ühe inimese jaoks liiga palju ning valitsejana oli ta ebaõiglane, sest eemaldas need, kes teda ei pooldanud.
Pärast 17 aastat valitsemist ütles Pinochet, et nüüd on rahva kord valida, kas võimule jääb tema või tuleb keegi uus. Valimiste tulemusena otsustati, et tuleb uus president.
Üks teema, millest veel väga lühidalt räägin, on haridus Tšiilis. Siin on väga palju private school'e ehk erakoole, mille eest tuleb maksta ning haridus public schoolides ehk tavakoolides kipub olema halvem. 2011-2012 toimus Tšiilis suur õpilaste protest. Ainult 45% õpilastest Tšiilis õpib tavakoolides ning enamus ülikoole on samuti tasulised ja private university'd. Mina käin siin samuti erakoolis, mille eest tuleb maksta.
2011.aastal olid paljud koolid kuus kuud suletud ning protestiti selle vastu, et tavakoolides oleks ka sama hea haridus. Sain teada, et mu siinne parim sõber Javier tuli ka minu kooli 2011.aastal, sest ta tõsiselt tahtis õppida ning kui oli see pikk protestiaeg, siis vahetaski ta kooli. Varem käis 5000 õpilasega tavakoolis.
Vanaisaga koolidest rääkides ütles ta, et kui tema 60ndatel koolis käis, oli tavakool palju paremal tasemel ja kõik oli parem, neil olid head õpetajad. Mingi aeg aga hakati häid õpetajaid panema valitsusse, et valitsus saaks oma tööd paremini teha ning inimesed, kes olid heal tasemel õppinud erinevaid riigi jaoks vajalikke asju, aidata valitsust otsuste tegemisel. Niisiis läkski tavakoolide haridustase alla. Inimesed kes olid just 4.klassi (gümnaasiumi viimane klass) lõpetanud, pandi õpetajateks, et nad saaksid 6 kuud harjutada kuidas olla õpetaja. Selline asi aga ilmselgelt tähendab hariduse allakäiku.
Protestid toimuvad tänaseni kogu Tšiilis. Kui tulin alles Tšiili, siis öeldi kõigile vahetusõpilastele, et välistatud pole see, et alguses te kooli ei saa minna, sest toimuvad õpilaste ja üliõpilaste protestid. Üks aasta näiteks ei saanud üks vahetusõpilane esimesed kaks kuud minna kooli, sest kooli lihtsalt polnud. Protestides on tihti ka vigastatuid, mistõttu vahetusõpilastel soovitatakse mitte nendest osa võtta.
Wednesday, September 4, 2013
Vastused teie küsimustele
Mu kõik blogipostitused on täis olnud tegevusi, mida olen teinud. Kuna täna on kolmapäev ning koolipäev lõpeb tavalisest palju varem, siis mõtlesin rääkida erinevatest asjadest pikemalt ja põhjalikumalt ning vastata kõigile küsimustele, mis kipuvad korduma mu sõprade ja tuttavate seas.
Kuidas läheb?
- küsimus, mida kuulen kõige tihedamini, võiks öelda lausa, et igapäevaselt. Kõige tüütum küsimus ka, kuid tänan küsimast, mul läheb väga hästi. Elu on väga kiire ja erinev Eesti omast, inimesed käituvad teisiti ning kõik on teistsugune, aga mul läheb hästi, vahel küll raskustega, kuid üldises plaanis imeliselt.
- küsimus, mida kuulen kõige tihedamini, võiks öelda lausa, et igapäevaselt. Kõige tüütum küsimus ka, kuid tänan küsimast, mul läheb väga hästi. Elu on väga kiire ja erinev Eesti omast, inimesed käituvad teisiti ning kõik on teistsugune, aga mul läheb hästi, vahel küll raskustega, kuid üldises plaanis imeliselt.
Kuidas õpetajad on?
- nagu igas koolis, on õpetajaid igasuguseid. Eestiga võrreldes on õpetajad nagu sõbrad. Õpetajaid ei kardeta. Vahetunnis näiteks mängitakse vahel mõne õpetajaga malet. Mõndade nooremate õpetajate üle tehakse ka normaalsuse piiridesse jäävaid nalju, näiteks üks klassiõde läks bioloogia õpetaja juurde ja ütles, et "oi õpetaja teie juuksed juba täitsa hallid ju", sest õpetajal tõesti oli peas juba paar karva. Seda võetakse siin naljaga, ei tehta kooli ainult kohaks, kus käia õppimas. Lõbu peab ka olema. Õpetajad on väga toredad ja mõistvad.
Mis on koolide suurimad erinevused?
Tallinna Inglise Kolledž ja Colegio Universitario Ingles on täielikult erinevad koolid. Suurimad erinevused on:
1) Kooli tullakse kell 8, kuid tunnid hakkavad 8.15. Enne seda tänatakse heade asjade eest elus ning loetakse meie isa palvet.
2) Alati on kaks tundi järjest, mis kestavad 40 minutit ning siis 20-minutiline vahetund.
3) Pole paralleelklasse. Igas lennus on üks klass, kus on kuskil 35 inimest.
4) Koolis on koolivorm, mida PEAB iga päev kandma.
5) Küüned ei tohi olla lakitud.
6) Kodutöid on väga vähe.
7) KOOLIARSTI JUURES EI ANTA VALUVAIGISTIT! Eestis käisin ikka nädalas vähemalt korra peavaluga valuvaigistit võtmas, siin ei tohi nad tablette anda.
Kuidas koolisöök maitseb?
- sellist asja nagu koolisöök meil pole. Kodust tuleb ise süüa kaasa võtta ning pärast kuuendat tundi on see pikk vahetund, 40 minutit, kus saab süüa. Tavaliselt on see söök alati hea, mis mu pere kaasa paneb. Alati on ka midagi magusat.
Kas keegi poistest on silma ka hakanud/kas silmarõõmu ka juba on?- eriti tihedalt kostuv küsimus mu naissoost tuttavate seas. Vastus on ei. Kooli peal küll arvatakse, et mul mingi salajane teema kas klassivenna Francisco või Javieriga, sest nad on siin mu suurimad sõbrad ning veedan nendega tõesti palju aega koos, kuid kui olla poisiga koos, siis Ladina-Ameerikale vägagi kohaselt kohe tembeldatakse see "armastuseks". Ei, silmarõõmu mul pole.
Kas igatsed Eestit, sõpru ja perekonda?
- eks veidi ikka, kuid see pole selline suur igatsus, millele mõtlen kogu aeg või selline igatsus, mis teeks mind kurvaks. Eks ma igatsen koduseid ja koduriiki alati, kui ma nendega pole, aga hea on olla täiesti teiselpool maakera avastamas enda jaoks täiesti võõrast riiki. Ma olen õnnelik.
Milline su koolivorm täpselt välja näeb?
- mul on kõik koolivormis olemas, endal mingit valikut riiete osas pole. Ma pean kandma tumesinist logoga, ilma varrukateta kleiti, mis peab olema veidi lühem kui põlvedeni. Kleidi all on pikkade varrukatega valge triiksärk. Kaelas pean kandma risti moodi asja. Jalas kantakse külmal perioodil tumesiniseid pakse sukapükse, mille peal käivad tumesinised põlvikud. Jalas peab kandma mustasid kingasid. Soojemal perioodil võib keerata triiksärgi varrukad üles ning sukapükse ei pea kandma, kuid põlvikud peavad ikkagi jalas olema, et jalad täiesti paljad poleks. Põlvikud peavad olema päris pikad.
Siin on näha, milline näeb välja rist, koolilogo ning kleit ülevalt. (Nagu näete, on ka seina peal rist. Need on meil kodus igas toas)
Kas su pere on usklik? Kas käite kirikus? Kas neil on midagi selle vastu, kui sa ei palveta? Kas söögipalvet ka peate enne söömist? ja kõik muud usuga seotud küsimused.
- Jah, mu pere on usklik, kuid söögipalvet me ei pea ning samuti mitte iga pühapäev ei käi kirikus. Alguses, kui Tšiili jõudsin, käisime kolm nädalavahetust pühapäeviti missal, kuid nüüd pole jälle kaks nädalat käinud. See täitsa oleneb. Käime kirikus, mis on kooliga ühendatud. See on nagu meie kooli kirik. Mu pere teab, et olen luterlane ning nad on vist aru saanud, et ma pole usklik, kuid otseselt seda küsinud nad veel pole. Paljud klassikaaslased on seda küll küsinud, aga pole kunagi kellelegi öelnud vastuse peale "kas sa usud jumalasse", et "ei, ma ei usu". Alati enne kodust välja minekut hommikuti või enne magama jäämist õhtuti, katsub mu hostema otsaesist pöidlaga, see on nagu selleks, et midagi ei juhtuks ja kõik oleks hästi.
Kuidas hinnad on?
- Oleneb asjast, kuid Eestist odavamad.
Kas Tšiilis maavärinat ka juba oled tundnud?
- olen jah. Selle aja jooksul, kui olen siin olnud, on olnud juba kaks väikest maavärinat. Mõlemad öösel. Esimese maavärina ajal ärkasin üles, sest voodi rappus õrnalt kuid siiski piisavalt, et mind äratada ning teise maavärina ajal magasin nii sügavalt, et ei tundnud seda. Hommikul ütles õde, et maavärin oli jälle.
Maavärinate kohta veel nii palju, et need on siin tõesti päris tavalised ja sagedased. Nad ise ei pea mingit väikest värinat "maavärinaks", neil on selle kohta eraldi sõna. Mina jään neid alati maavärinateks kutsuma, sest see on nii vinge ja pealegi "maavärin" kõlab jubedamana ka.
Kõik majad on ehitatud mõeldes maavärinatele. Need on hästi vastupidavad.
FunFact: Kui käisime ema ja õega teatris paar nädalat tagasi, siis teatrisaali jõudes vaatas mu ema kriitilise pilguga saali ning ütles, et kui maavärin kontserdi ajal on, siis millisest uksest välja lähme ning kuidas käituda. Nad on alati valmis maavärinateks, ka suurteks.
FunFact2: Üks päev magama minnes panin voodi ette õpikud, pinali ja läpaka. Öösel tuli ema ja tõstis kõik asjad kapi alla, et kui maavärin tuleb, siis ei vaju need asjad keset tuba ja ei hakka segama.
Kas sul katoliiklikus koolis käimise vastu pole midagi?
- Ei. Mul pole selle vastu mitte midagi. Minu arust on see just huvitav ja midagi täiesti teistsugust. Kogemus omaette.
Kuidas toidud on? Mida põhiliselt sööd?
- Toidud on head, põhimõtteliselt nagu Eestis. Süüakse palju salatit ning juuakse palju cocat. Söön suhteliselt kõike siin. Mõni päev suppi, mõni päev liha, mõni päev pastat. Olenevalt päevast. Kõige suurem erinevus on see, et joome siin värskelt pressitud mahla ning ma olen hakanud sööma palju salatit.
Kas kultuurišokk on suur?
- Sellist asja pole veel olnud. Siiamaani on kõik lihtsalt uus ja olen nagu väike laps kommipoes, sest iga päev avastan ja saan teada midagi uut Tšiili kohta. Küll see varsti tuleb, siis vastan uuesti.
Mis on Tšiili ja Eesti suurim erinevus?
- Kui rääkida RIIKIDE, mitte inimeste, käitumise või mõne muu asja erinevusest, siis riikide suurim erinevus on kindlasti nende suurus. Tšiili on nii suur! Ja muidugi mäed. Mägesid on näha siin peaaegu kõikjalt, samas kui Eesti on täiesti tasane.
Sul on seal kindlasti hästi soe kogu aeg?
- Ma ei tea, kust seda võetakse. Minu jaoks on "hästi soe" ikka vähemalt 25 kraadi. Seletan veelkord lahti, milline riik see Tšiili on. Nagu teada, siis ekvaatorile lähemal asuvates riikides on soojem. Tšiili on aga nii pikk riik, põhjast lõunasse üle 4000 km, et siin on igasugust ilma. Põhjas on hästi palav, lõunas aga külm. Santiago asub täpselt Tšiili keskel. Hetkel on mul siin päeva keskmine kuskil +18 kraadi umbes, kuid kui siia jõudsin, olid kohati miinuskraadid. Vahepeal on olnud ka päevi, kus temperatuur on üle +25. See oleneb täielikult päevast. Suve keskmine pidi olema kuskil +35 kraadi.
Mille eest sa hindeid saad?
- Olenevalt õppeainest. Mõndades õppeainetes ei saagi. Kunstis, matemaatikas, inglise keeles, keemias ja kehalises kasvatuses saan samade asjade eest, mis teised. Täna alles sain füüsikas samuti sama asja eest, mis nemad. Tegin kaks tööd, mõlemad olid 2 A4 pikad. Läks üllatavalt hästi - ühe hindeks sain 7.0, teise eest 6.5. Muusikas on mul õpetajaga eraldi kokkulepped, mille eest saan hindeid. Seal ei tee samu asju, mis klass, sest ilmselgelt kui olen terve elu tegelenud muusikaga, olen neist nii palju ees.
Kas õpilased spikerdavad ka?
- väga vähe ja harva.
Mis on kõige tüütum asi?
VOODI TEGEMINE HOMMIKUTI, kui voodis on mingi miljon erinevat asja + sada patja.
Kas kehalises on ka eraldi vorm?
- jah, on küll. Kehalises tuleb kanda tumesiniseid pikki koolidresse, punast pluusi tumesiniste varrukatega ning tumesinist kampsunit, kus on mõndades kohtades punast. Kehalise riided on tumesinist ja punast värvi seega. Kõigil asjadel on peal kooli logo ja nimi. Kehalise kasvatuse riided on kohutavalt mugavad, kannan neid aegajalt koduski.
Pildid pidin ise tegema, sest parajasti on kodus ainult nooremad õed, kuid need mängivad allkorrusel oma sõbrannaga, ei hakka tülitama, kuid blogi jaoks ju pilti vaja!
Kunagi varem tehtud pilt Josefast kooli kehalise kasvatuse riietega.
Kas on tekkinud mõnda eriliselt head sõpra ka?
- jaaaaa! Javier Cruces on kindlasti mu parim sõber ja Fran Millard parim sõbranna. Javier on lisaks väga ilusale välimusele TOHUTULT intelligentne ja tark. Minu arust on ta siiamaani kõik tööd saanud 7.0, kui olen olnud Tšiilis. Ta aitab mind nii palju hispaania keele ja koduste töödega. Kui keegi teeb minu kohta mingit nalja (heaga), siis on alati tema see, kes ütleb, et ouou olge vait, Liisa kohta naljad jäävad ära. Vahepeal küll ise mõnitab mind ja kui teen hispaania keeles mingi vea, siis naerab, kuid see kõik heaga. Fran on ka niinii armas neiu, aitab mind hispaania keelega kogu aeg ja üks päev, kui koolis oli veidi raskem ja pisarad ei tahtnud väga lõppeda oli tema see, kes oli minu kõrval terve päev. Lähedasi sõpru on tekkinud veel, kuid Javier ja Fran on kindlasti parimad. Muidugi on mu õde ka mulle väga-väga lähedane ja räägime kõigest ning ta toetab mind kõigega. Üldiselt on tegelikult terve mu klass mulle juba armsaks saanud ning ka mõned teised koolikaaslased. JA ÕPETAJAD. Kõik on siiani super.
Ma lähen nüüd jooksma, tunnen, et aju vajab hapnikku ja keha füüsilist koormust. Õde jõudis ka just võrkpallimängult tagasi, täna kahjuks kaotasid. Olge tublid!
Ma lähen nüüd jooksma, tunnen, et aju vajab hapnikku ja keha füüsilist koormust. Õde jõudis ka just võrkpallimängult tagasi, täna kahjuks kaotasid. Olge tublid!
Jooksuringi vahele väike pilt kah
PS! Kui tekkis veel küsimusi, siis kommentaarid on alati oodatud postituse alla! (positiivsed sõnad ja igasugused meelitused ja komplimendid ja kiidusõnad ka muidugi:))) Annan endast parima, et vastata kõigile teie küsimustele!
PS! Kui tekkis veel küsimusi, siis kommentaarid on alati oodatud postituse alla! (positiivsed sõnad ja igasugused meelitused ja komplimendid ja kiidusõnad ka muidugi:))) Annan endast parima, et vastata kõigile teie küsimustele!
Sunday, September 1, 2013
Kiire-kiire koolinädal ja kaks nädalat vaheajani!
Mu elu siin on ikka nii kiire kogu aeg. Tegemist on nii palju ning tunnen, kuidas hakkan aina laisemaks blogijaks jääma, sest ühe korraliku postituse kirjutamine koos piltidega võtab päris palju aega. Seetõttu jätan täna pildid lisamata, sest olen neid vahepeal niiii palju teinud ning millalgi nüüd nädala sees teen eraldi postituse ainult piltidega.
Viimati kirjutasin 22.august, kui oli mu hostema sünnipäev. Sellel päeval käisid meil külas peaaegu kõik ta õed-vennad ning ta ema-isa. Kokku oli siin siis ta neljast õest kolm ning mõlemad vennad. Varem olin näinud ta vendasid, need on ühed vinged sellid, kuid ühtegi õde polnud varasemalt näinud, seega tutvusin jälle uute inimestega. Sain tuttavaks ka mõndade "nõbudega" ehk ühe venna tütrega ning ühe õe tütrega. Kõik olid väga meeldivad inimesed ning muidugi mu emapoolsed vanavanemad siin on superlahedad!
Reede oli tavaline koolipäev. Õhtul vaatasime õega jälle filmi. Meil siin kodus on telekas kõik disney filmid ja sarjad ning lisaks disney omadele veel palju teisi filme ka. Teeme alati nii, et all on hispaaniakeelsed subtiitrid, kuid film ise on inglise keeles. Oleme vaadanud niimoodi läbi uuesti kõik High School Musicali osad, Hairspray ning veel mitmeid mitmeid filme. Ma armastan neid õhtuid nii palju, kus vaatame õega kahekesi filme. See aitab kaasa ka nii palju sõnavarale, kuid niimoodi filmide vaatamine tähendab muidugi seda, et see pole minu jaoks aeg, kus täielikult puhata, sest aju töötab ikkagi hirmsat moodi, üritades aru saada ka subtiitritest seal all, mis on hispaania keeles.
Laupäeval käis meie juures kolm klassivenda - Francisco, Cristobal ja Felipe. Tegime religiooni tunni jaoks esseed. Pärast läksime kõik koos linna, täpsemalt kooli. Meie kooliga on ühendatud kirik, sest mu kool on katoliiklik. Seal toimus üritus nimega Cena Solidaria. Kõigepealt läksime kirikusse, kus oli veel mitmeid klassikaaslaseid ning õpilasi igast klassist ja siis läksime kooli, kus erinevates klassiruumides tehti erinevaid asju. Meie tegime näiteks maja, kuhu kirjutasime peale, mida head teeme meie enda kodus, et perel oleks hea. Hiljem läksime kooli saali, kus oli palju süüa ja kõigi lapsevanemad. See oli selline armas pereüritus. Koju jõudsime sellel päeval 22 paiku, vanemad tulid mulle ja Catale kooli järgi, viisid meid koju ning läksid siis ise kooli sellele üritusele.
Pühapäeval käisime siin ühes hästi suures pargis jalutamas. Tegime sellele ringi peale kuskil kolme tunniga vist. Nägime flamingosid ka! Pärast ostsime jäätist. Tšiilis on üks hästi hea asi nimega manjar. See on justkui sulatatud karamell - seda süüakse saia peal, seda on kookide vahel ning minu puhul süüakse seda ka paljalt. Minu arust kõige parem asi üldse. Kui mu pere mulle siia märtsis-aprillis külla tuleb, siis manjar on "must eat" asjade listis, mida nad proovima peavad. Pole lihtsalt võimalik, et see asi ei maitse. Niisiis kui ostsime jäätist, valisin mina muidugi manjarist tehtud jäätise. Õhtul käisime Josefa ja isaga poes. Tee peal õpetas Josefa mulle hispaania keelt jällegi. Väikeste lastega on nii hea ikka õppida, sest nad tõsiselt tahavad aidata ja neile valmistab nii palju rõõmu, kui nad saavad millegagi abiks olla. Koolis kõik nooremate klasside tüdrukud juba teavad mind ning iga kord kui mind näevad, jooksevad kallistama ja õpetavad midagi uut hispaania keeles. Kõik mu klassikaaslased ka juba naeravad, et mul siin koolis fänne igas vanuses - alates 8.aastastest, lõpetades õpetajatega.
Esmaspäev ja teisipäev olid jällegi ühed tavalised koolipäevad. Kolmapäeval lõppesid tunnid 13.20, see on ainuke päev, kus mul on vähem tunde, tavaliselt lõpeb 3 tundi hiljem ehk 17.20. Õel oli sellel päeval võrkpall, mistõttu kasutasin juhust ja läksin poodi, et talle ühte osa kingist osta. Minuga tuli kaasa klassiõde Vale, kellega ostsime muidugi pärast ka jäätist jällegi. Sellel päeval küündis temperatuur 29 soojakraadini ehk see päev oli kohuuutavalt palav ning koolivormi kandmine suhteliselt vastik. Koju jõudes õpetas Vale mulle keemiat, sest keemia õpetaja ütles, et reedel pean tegema töö sama teema peale, mis nemad. Ilmselgelt ei ole ma kunagi keemiat osanud, ka Eestis tuli aastahindeks napp 4, oleksin peaaegu kolme saanud, rääkimata veel keemiast siin! Nad on õppinud keemiat 4 aastat, mina aga 2. Lisaks sellele on see siin ilmselgelt hispaania keeles, mis teeb minu jaoks kõik topeltraskeks. Niisiis oli õppimist palju. Kuna töö oli millegi peale, mille tegemiseks on vaja algteadmisi, siis pidi ta alustama suhtelisest algusest. Pärast pooltteist kuni kahte tundi paistsid asjad enam-vähem selged olevat. Jooksin rutuga duši alla ja tegin ennast korda ning kell 18.00 sain oma tugiisikuga kokku.
Tugiisikuid on mul siin kaks - üks on Omar, kes on selline 50ndates mees ma oletan. Tal on lisaks mulle veel 5 õpilast, kelle tugiisik ta siin on. Omar on lihtsalt kohutavalt armas ja südamlik inimene! Nende paari korraga, mil teda näinud olen, on meie side juba nii tugevaks saanud. Teine tugiisik on noorem, lihtsalt selleks, et kui õpilastel on näiteks midagi, mida ei taha jagada selle vanema tugiisikuga, saavad nad rääkida kellegagi, kes on noorem ja enam-vähem endavanune. Mu noorem tugiisik, Daniela, on 18-aastane üliõpilane. Ta õpib esimest aastat ülikoolis juurat. Ta ise on olnud vahetusõpilane Saksamaal. Omar on olnud vahetusõpilane USA-s. Kolmapäeval sain kokku selle noorema tugiisiku, Danielaga. Teda nägin ma esimest korda, kuid jutt jooksis kohe väga libedalt. Oli aru saada, et ilmselgelt on tegu neiuga, kes mõistab mind täielikult. Rääkisime perekonnast, koolist, poistest, elust siin. Nii hea oli kellegagi rääkida kõigest, mis on olnud veidi südamel.
Võtsime Starbucksist jääteed, sest tegu oli palava päevaga nagu mainisin ning hakkasime tema kodu poole jalutama, mis oli 15 blokki eemal. See pole pikk maa. Bussiga oleksime seda kindlasti kauem läbinud, sest ummikud on sellisel kellaajal kohutavad + me olime täiesti kesklinnas, Costanera Centeri juures, mis on seesama suurim kaubanduskeskus Ladina-Ameerikas, millest olen ka varem kirjutanud. Olime veidi tema juures, kohtusin ta ema ja vanaemaga ning kella 20.00ks läksime bowlingusse, mis oli YFU üritus. Nägin üle pika aja mitmeid vahetusõpilasi, niiii tore oli neid näha! Nägin ka Omari, oma vanemat tugiisikut. Kokku oli meid seal päris palju, kuid arvake, kes võitis kõiki? MINAAAA!
Neljapäev oli jällegi täitsa tavaline koolipäev, ainult et inglise keeles oli raamatutöö. Tean, et panin seal ühe vastuse valesti, mis tähendab seda, et 7.0 ei tule kindlasti hindeks, kuid üle 6.5 peaks ikka saama. Reedel esimesed tunnid olid kehalised, kus õppisime jällegi Tšiili rahvustantsu cuecat. See ikka päris keeruline, eriti kuna eelmine kehaline ma kaasa ei saanud teha, sest kukkusin ju mägedes, siis olin nagu peata kana. Igatahes pärast kehalist oli keemia. TÖÖ! Enne tundi kuskil 30 minutit õpetas mulle veel mu klassivend ja ühtlasi ka parim sõber siin, Javier, veel paari asja. Tundsin ennast üpris kindlalt enne ja pärast tööd. Eks näeb, mis sealt hindeks tuleb. Saime ka muide vahepeal tagasi matemaatika esimese töö, mille ma tundsin, et läks suhteliselt halvasti. Ei läinudki nii halvasti - hinne 6.0, klassi keskmine oli vist 5.2.
Reedel tulin esimest korda üksi koju. Terve tee koolist bussipeatuseni ning veidi ka bussis, tegin skype Cälliga. Nii tore oli temaga rääkida jälle! Ülejäänud kodutee tegin bussis issiga skype. Rääkisime elust siin ja kuidas mul läheb. Laupäeval skypesin ka emme ja Elisega. Täitsa lõpp, kuidas mul ikka vedanud on! Mu emme, issi, õde ja vend on parimad. Ma olen üldse selle pooleteist kuuga õppinud palju rohkem asju hindama. Näiteks kui Elis torises, et emme pani söögi sisse porgandit, siis tegi ikka päris kurjaks küll, sest emme näeb ju vaeva söögitegemisega ning sellega, et me poleks näljas ja kuidas saab üldse viriseda nii väikse asja pärast nagu porgandid söögis? See on ju tervislik ja ei tee paha. Ma polegi vist kunagi niimoodi mõelnud, KUI palju tegelikult on mu vanemad vaeva näinud, et meil kolmel oleks hea. Ja siis mina torisen, kui issi teeb vokki! Luban teile, et kui tagasi tulen, söön isegi herned ära toidu seest, mida olen varasemalt alati vihanud. Emme ja issi, kui te näeksite mind siin, te oleksite nii uhked! Issi, ma söön isegi rohelist salatit!!! Peaaegu iga päev ka veel! Varem oli see alati toidus osa, mille jätsin järgi. Ja muideks, ma oskan aega palju paremini planeerida. Ma pole ükski päev läinud pärast 00.00 magama, sest õpin kohe koju jõudes kõik asjad ära. Oi, kui uhked te oleksite. Ja mu tuba...!! See on olnud poolteist kuud täiesti korras. MU KAPID ON KORRAS! Uskuge või mitte, nii see on. Ei mäletagi, millal Eestis suutsin oma tuba üle nädala korras hoida. Siin on see olnud poolteist kuud korras. Lisaks sellele ei oodata hommikuti minu järgi ning ärkan õigel ajal üles. Nagu uus laps, kas pole? Koolis olen ka tubli õpilane, klassi keskmisest ikka parem ja viisakam. Piinlikkust pole teil vaja tunda igatahes. Peaksin veel mainima seda, et te olete meid ikka nii hästi kasvatanud. Vahepeal vaatan oma õdesid siin ja mõtlen, et te läheksite hulluks kui mina või Elis nii käituksime mõndades olukordades ja igal võimalikul ajal iga väiksema asja peale pigistaksime pisaraid välja.. Tõsi, me oleme küll vanemad kui nemad praegu, aga selles vanuses pole me ka sellised olnud. Jah emme ja issi, te olete imelised. Ma armastan teid nii palju. Teist paremaid ei ole olemas ja aitäh teile KÕIGE eest. Aitäh, et olete kasvatanud minust sellise inimese kes olen praegu, aitäh et olete teinud kõike, et tunneksin ennast hästi, aitäh lihtsalt kõige-kõige-kõige eest. Ja otseloomulikult suured tänud, et olete andnud mulle võimaluse veeta see aasta siin. AITÄH!!! SUUUUUUURED MUSID JA KALLID TEILE!
Tegelikult on asju veel nii palju, mis siin toimunud on, kuid järgmine kord teen pikema postituse. Enne seda teen veel ilmselt ka lubatud postituse piltidega. Hetkel pean aga matemaatika ja füüsika töölehed ruttu ära täitma ning siis ilmselt perega kuskile välja jällegi. Olge tublid!!
PS! HEAD 1.SEPTEMBRIT JA UUT KOOLIAASTA ALGUST TEILE, MU SÕBRAD! Mul on veel kaks nädalat koolis käia ning siis hakkab kevadvaheaeg, mis tuleb kindlasti superlahe! See nädal on veel tavalised tunnid, kuid viimane koolinädal enne vaheaega on koolinädal ehk tunde pole. Koolinädalat räägin ka järgmises postituses pikemalt või siis pärast koolinädalat, eks näeb. Igatahes on tegu ühe megavinge nädalaga koolis, kus toimuvad igasugused võistlused. Ma nüüd lippan, musid-kallid, igatsen ja armastan teid!!
Thursday, August 22, 2013
Kuu aega Tšiilis, esimene maavärin ja mägedes suusatamine
Viimati kirjutasin pühapäeva lõunal.. Pühapäeva õhtul läksime hostema ja vanima hostõe Cataga tearisse nimega Teatro Municipal de Santiago, mis oli nii ilus! Käisime vaatamas show'd, kontserti või kuidas iganes seda nimetada "Flying Bach" (tõlkes lendav Bach). Seal tantsisid 8 meest erinevatest riikidest breiktantsu saksa helilooja J.S.Bachi klaveripalade saatel. Mõtlesin alguses, et kuidas saab sellist tantsustiili üldse tantsida klassikalise muusika saatel, aga vot kuidas saab ja veel mega hästi! See oli üks vingemaid kontserte kus olen elu jooksul käinud, tantsijad olid väga-väga heal tasemel ja Bach on ikka üks hea helilooja, tantsiti ka minu selle aasta klaveri eksamikava lõpuloo järgi. 8 meest + 1 naine olid erinevatest riikidest - Saksamaalt, Prantsusmaalt, Rootsist, Makedooniast, Liibanonist. Raske on panna sõnadesse neid emotsioone, mis mind valdasid kontserti jooksul ja pärast seda. Sellist asja tuleb oma silmaga näha, et aru saada, kui lahe see oli, mis nad tegid.
Cata ja hostema
Esmaspäev oli minu jaoks nii emotsiooniderikas. Hommikul ärkasin üles, sest voodi värises ehk ESIMENE MAAVÄRIIIIIN!!! See oli nii-nii lahe!
Koolipäeva keskel tuli järsku kohutav nutuhoog. Eks siin oli mängus mitu asja ja lõpuks lihtsalt murdusin, aga kuna mul on nii armsad klassikaaslased ja õpetajad, siis päeva lõpuks oli kõik juba päris hästi. Kirjutasin siia sellest "murdumisest" seetõttu, et rääkida Ladina-Ameerika juttude levimise kiirusest.. Siin levivad jutud ikka kohutava kiirusega. Kuna hakkasin tunnis nutma, siis üritasin seda muidugi varjata, kuid keegi ütles ilmselgelt ajaloo õpetajale ka, et mul midagi lahti. Järgmise tunni lõpus tuli juba klassijuhataja klassi, et küsida mis mureks ning õhtul koju jõudes olid sellest kuulnud ka mu siinsed vanemad.. Järgmisel päeval esimeses tunnis küsis ka hispaania keele õpetaja, mis mul eile juhtus. Lõppude lõpuks teadis terve kool, et midagi oli mul viga. Selle peale öeldi mulle, et küll ma sellega ära harjuksin, sest siin on tavaline, et jutud levivad kiiremini kui kujutadagi oleksin osanud.
Fran, mi amor, tüdruk kes on saanud kuu ajaga mulle niiiii armsaks
Espe! Klassiõde, kes tuli mu klassi sellest aastast, sest varem elas Hispaanias
Teisipäev oli tavaline koolipäev, midagi märkimisväärset ei toimunud. Hommikul kooli jõudes küsisid kõik, kuidas ennast täna tunnen ja kas mul on parem olla. Jah, mul oli palju parem juba teisipäeval, esmaspäev oli lihtsalt üks paha päev täis pahasid sündmuseid, kuid ilmselgelt tuleb vahel teele ka raskusi. See teebki ju inimese tugevamaks!
Kolmapäeval käisime mägedes suusatamas ja lumelauaga sõitmas kooli sportlastega 8.-12.klassist. Kuigi mina koolis mingi spordiga ei tegele (veel), sain ilmselgelt kaasa minna, sest mu õde Cata mängib võrkpalli koolis ning kuna olen ta pereliige, siis muidugi mõista ei tekkinud kellelgi sellega probleemi, et lähen nendega kaasa.
Kõik olid niiiii vaimustatud lumest, sest nende jaoks on see ju midagi erakordset. See oli nii armas, kuidas neile pakkus selline asi nii nii palju rõõmu.
Suusatada pole ma kunagi väga osanud, aga siinne suusatamine on pigem mägedest allalaskmine ilmselgelt, mistõttu ei saanud nad aru, kuidas Eestis üldse suusatada saame, kui meil mägesid pole. Küsiti minultki mitu korda, et kas oskan suusatada, vastasin siis kõigile, et ei oska, aga suusatamise all mõtlesingi "suusatamist" mitte mägedest alla liuglemist otseselt seega nende üllatus oli suur, kui liuglesin mägedest alla nagu oleksin seda varemgi korduvalt teinud. Kuni esimese kukkumiseni...
Suusatada pole ma kunagi väga osanud, aga siinne suusatamine on pigem mägedest allalaskmine ilmselgelt, mistõttu ei saanud nad aru, kuidas Eestis üldse suusatada saame, kui meil mägesid pole. Küsiti minultki mitu korda, et kas oskan suusatada, vastasin siis kõigile, et ei oska, aga suusatamise all mõtlesingi "suusatamist" mitte mägedest alla liuglemist otseselt seega nende üllatus oli suur, kui liuglesin mägedest alla nagu oleksin seda varemgi korduvalt teinud. Kuni esimese kukkumiseni...
Esimene kukkumine oli päris hull, kuid pärast teist kukkumist mõtlesin, et esimene polnud midagi.. Läksin siis suurest mäest alla, kuid minusse tuli mingi hirm ning kaotasin järsku täielikult mõistuse ja ei kontrollinud enam, mis teen. Sellele järgnes aga see, et suusatasin ilusti läbi piirete ja tegin paar kukerpalli ning kaotasin suusad. Selg oli päris valus, kuid pärast paariminutilist puhkust oli kõik jälle korras ning suundusime keskmisele mäele.
Päev jätkus väga lõbusalt. Kuna olen alati olnud inimene, kes proovib kõik ära, ükskõik kui jube see ka poleks, siis ei saanud jätta proovimata muidugi ka suurimast mäest alla suusatamist. See kiirus, mis mul sees oli, oli jõhker. Adrenaliin oli laes, aga pärast paariminutilist sõitmist jõudsin lõpuks alla ilma kukkumata. Siiski otsustasin uuesti sinna mitte minna, sest see oli isegi minu jaoks, kes midagi ei karda, päris jube, kuigi kohutavalt lahe samal ajal.
Jõudes kõige suuremast mäest alla, otsustasime minna jälle keskmisele mäele, kuid tee peal kaotasin oma õe, klassiõe ja ühe 12.klassi tüdruku ära. Lõpuks kuulsin nende hõikeid ja leidsin, et kui tahan nendeni jõuda, siis kõige kiirem tee on professionaalide alalt minemine. Nendel mägedel oli see asi, et kui oled otsustanud juba üht teedpidi alla minemise, siis taganemisteed pole, sest seal oli kõik nii järsk. Olin jõudnud juba peaaegu alla teisteni, kuid viimane langemine oli ikka väga järsk ja kuna mul taganemisteed polnud, siis hakkasin aeglaselt, samal ajal pidurdades, alla suusatama. See kiirus läks jälle tohutuks ja hirmuhoos lolli peaga mõtlesin, et targem on ennast ise pikali heita, kui pärast kukkuda. Ilmselt polekski ma kukkunud, aga kuna otsustasin pikali heita, siis see oli üks väga paha idee ja selle mäega lõppes mu suusatamine selleks päevaks ära. Hirmuhoos heitsin siis pikali, kuid sellisel mäel pole võimalik peatuda pikali heites, kui see on nii järsk, mis tähendas muidugi seda, et tegin enne peatumist veel korralikult kukerpalle ning kuna lumi oli kõva, siis pärast korralikku kukkumist jõudsid mu pluus, kampsun ja jope muidugi üles tulla nii, et selg oli paljas ja lumi tegi terve selja veriseks. Samuti on mu kehal mitmetes kohtades hiiglaslikud lillad sinikad ja kõndimine, istumine, lamamine tohutult piinarohked. Pea sai ka palju hoope ning käsi haiget, kuid ma olen elus ja terve! On mida mäletada igal juhul ning väga vinge päev oli vaatamata lõpukukkumisele, mis tegi mu seljale ja peale tohutult valu, lausa nii palju, et pidin täna koju jääma. Samas pole halba ilma heata, hea osa selle juures oli see, et lõpuks sain ennast välja magada ning ärkasin täna alles 11.45.
Päike mägedes oli nii tugev. Lisaks vigastustele olen näost täiesti ära põlenud.
Homme on selle nädala viimane koolipäev. Nädalavahetusel tahaks jõuda juuksurisse ja teha midagi toredat. See pole normaalne kui kiirelt siin aeg möödub. 30 päeva tagasi istusin lennukile. Kuu aega juba möödas siia jõudmisest ning mul on tunne nagu oleksin selle aja jooksul juba jõudnud nii palju teha, kuid samas mitte midagi. Hispaania keele õppimine edeneb vaikselt ning iga päevaga tuleb uusi sõnu mu sõnavarasse juurde.
Kallid-paid Henrile ja Karlile, kes elavad mu siinsetele tegemistele nii palju kaasa, olete parimad. Musid teile kõigile sinna Eestisse ja nautige veel viimaseid suvepäevi kuniks neid on enne kooli. Endalgi hull ärevus sees mõeldes sellele, et varsti hakkab teil kool ja paljud mu sõbrad alustavad oma gümnaasiumiteed. Kuulsin, et TIKis on nüüd viis vaheaega, mis on ka nii lahe minu arust, esimest korda on mu sünnipäeva ajal kool, mitte kevadvaheaeg! Parem oleks, et mu sünnipäeval siis terve klassiga mulle helistate!!!
PS! PALJU PALJU ÕNNE MU ARMSALE HOSTEMALE!!!!!!!!!!
Sunday, August 18, 2013
Neli päeva puhkust
Kirjutasin viimati esmaspäeval.. Nagu ikka, on jõudnud nädalaga väga palju juhtuda.
Teisipäeval oli nii tore koolipäev. Hommikul ärkasin üles muidugi muretsedes, sest tulemas oli jälle matemaatika töö ning kuna eelmine kord ei läinud töö nii hästi kui lootsin, olin seekord kindel, et pean saama vähemalt 6,7 hindeks, kui mitte 7,0 (hindamissüsteemist kirjutan hiljem). Töö kätte saades mõistsin, et polegi nii raske see seekord. Kokku oli kolm tehet, mis olid kõik päris pikad. Alguses läksid kaks neist täitsa valesti ja raske oli leida kohta, kus olin arvutamisvea teinud, kuid pärast pikka mõtlemist leidsin vead ning lõpuks sain kõik ilusti tehtud. Pärast küsisin klassikaaslastelt kuidas neil läks ning paljudel oli nägu ikka väga piklik ja ütlesid, et see oli nii raske. Seekord tuleb mul küll hindeks 7,0 ma loodan ja usun.
Inglise keele tundide ajal oli Jose ärasaatmine. Kirjutasin eelmisesse postitusse ka, et mul on üks väga intelligentne klassivend Jose Miguel, kes läheb USAsse vahetusõpilaseks. Kuigi olen temaga ühes klassis käinud alles nii lühikest aega, on mul temaga olnud juba väga naljakaid momente ja päris kurb, et ta ära läheb, aga samas tean, et olles mingit aega kodust eemal, õpid ennast nii palju tundma, maailmavaade muutub, silmaring suureneb ja ise muutud nii palju paremaks seega ma olen õnnelik, et ta saab selle kogemuse osaliseks. Leppisime kokku, et kui kummalgi meist probleem on, võime alati teineteisele rääkida, sest mõistame hästi muresid kuna oleme mõlemad kodust eemal ja kogeme põhimõtteliselt sama, lihtsalt erinevates riikides.
Pärast inglise keele tunde olid muusika tunnid. Nägin muusika õpetajat esimest korda, sest eelmine nädal oli ta Argentiinas. Väga meeldiv mees! Kohutavalt sõbralik ja oli kohe näha, et teab muusikast palju. Muusika koha pealt Eestis nii palju, et meie muusikaline haridus on ikka väga hea. Alati on võimalusi edasiõppimiseks. Paljudes kohtades üle maailma ei olegi näiteks laste muusikakoole, vaid käiaksegi ainult eraõpetajate juures õppimas, mis on jällegi kohutavalt kallis. Lõpetasin just kaks kuud tagasi Tallinna Muusikakooli ning nende jaoks on minu tase juba midagi väga kõrget, kuigi ise olen alati tundnud, et ma olen alles nii nii alguses õpingutega, arenemisruumi klaverimängu kohapealt on ju nii palju tegelikult veel. Pidin siis muusika tunnis mängima õpetaja käsul midagi oma eksamikavast, ilmselgelt mängisin F.Liszti etüüd nr.9 op.1, mida mängitakse Eestis tihti Otsa koolis ka ehk see on ikka parajalt raske. Kõigil oli suu lahti, samuti õpetajal. Ta küsis minult, kas olen klaverimängu lõpetanud või tahan sellega jätkata, ütlesin talle, et kindlasti tahaks jätkata, aga usun, et Tšiilis on see raske. Järgmisel päeval tuli ta koolis naerusuiselt minu poole öeldes, et ta rääkis oma sõbraga, kes on pianist ning ta soovis minu eksamikava teada. Ilmselt hakkan temalt saama tunde või siis lihtsalt noote, et saaksin ikka mängimisega jätkata ning võib-olla hakkaksin mingi kord kuus või tihedamini tema juures käima. Eks näeb, mis selle klaverimänguga saab, igatahes on nüüd kindel see, et see ei pea pooleli jääma! Ma olen nii nii nii õnnelik. Muusika tundidest olen ka vabastatud, sest muusika õpetaja arvates olen lihtsalt liiga hea selle taseme jaoks ja tunnis käimine on ajaraiskamine.. Eks ma hakkan seal ikka käima vahel, aga enamus aega kulutan siis klaveri harjutamisele muusika tundide ajal. Nii tore, et selline õpetaja koolis on! Hindeid hakkan ka muusikas saama klaveri mängimise ja laulmise eest ehk mitte samade asjade eest kui teised klassikaaslased, mis on tegelikult isegi hea, sest saan kogu aeg areneda ning kui tean, et pean harjutama ka selleks, et muusikas head hinnet saada, siis on rohkem motivatsiooni, sest kuna praegu saan niigi vähestes õppeainetes hindeid, pingutan maksimaalselt kus võimalik. Hoian Tšiilis Eesti lippu kõrgel!
Vasakpoolne hoone on Lõuna-Ameerika suurim, see on kaubanduskeskus, millel on 70 korrust
Armastan neid mägesid! Ükskõik kus sõita ringi, on alati mägesid näha, nii ilus!
Kolmapäeval tunde polnud, kooli saalis toimus päev nimega "Feria Cientifica", kus kõik grupid esitasid oma projekte, mida nad on teinud bioloogias või füüsikas. Seal oli nii palju huvitavaid. Enim meeldis mulle mu klassiõe Conni tehtud projekt, kus ta uuris, et kui mängida inimestele ette 5 nooti, do-re-mi-fa-sol ning siis mängida uuesti mingit nooti, näiteks mi-d, siis ainult 5% inimestest suudab öelda, mis nooti mängiti. Koolis tehti seda katset kõigile ning üllatus-üllatus, mina ja muusika õpetaja olime kogu kooli peale ainsad, kes suutsid öelda, mis nooti mängiti. Kõik olid nii vaimustuses ja mina omakorda üllatunud, et nad tõesti nii vaimustuses sellest on, et suudan noodi ära tunda, sest see on nii ilmselge, kui olen tegelenud laulmisega 12-13 aastat ja klaverimänguga 9 aastat, iga inimene kes on muusikaga tegelenud, peaks selle ära tundma, kuid ei, nad ei tundnud. Hoian Eesti lippu endiselt kõrgel.
Neljapäeval-reedel tunde polnud, sest kuna Tšiili on religioosne riik, siis oli see nende jaoks püha - Asuncion de la Virgen ehk rooma-katoliku kiriku uskumuste kohaselt oli see päev, mil Virgin Mary (Neitsi Maarja) keha läks taevasse. Vanematel polnud neljapäeval tööd ka. Magasin siis jällegi kaua ning ärgates sõin, pesin ja läksime perega jalutama. Siin on meeletult soojaks läinud. Alles kaks nädalat tagasi käisin talvejopega, nüüd käin lühikeste varrukatega, kuigi on talv. Hea talv küll, kui inimesed on rannas ja õues on +25 kraadi.. Õed võtsid kõik ratta ning läksime jalutasime mööda parki. Siin on hästi ilus ja suur park keset tänavat. Mõlemal pool sõidavad autod, aga keset seda saab jalutada, sõita rattaga. Väga palju jooksjaid on siin alati. Tee on kaetud mõndades kohtades ka väikeste kividega ning just Jesu suutis selle koha peal, kus olid kivid, oma rattaga järsku kukkuda nii, et nägu oli kõik katki ja verine, verd tuli ka ninast ja suust. Põlved ning näed samuti katki. Süda jäi küll hetkeks siis seisma, sest see oli ikka päris jube vaatepilt. Vaikselt juba paraneb kõik, õnneks oli küllaltki õnnelik õnnetus. Peagi jõudsime jäätisekohvikusse, kus sõime järjekordselt niiii head jäätist! Ma polegi kolme nädala jooksul kordagi söönud mingit tavalist jäätist, alati seda kõige kallimat, aga no see on nii hea siin ning niinii palju erinevaid valikuid on. Sellele pole lihtsalt võimalik "ei" öelda. Õega aegajalt peale kooli ikka võtame jälle jätsid, istume kuskile ja räägime oma igapäevaseid jutte. Mu vanim õde on küll keegi, kellega ei lõppe kunagi jututeemad.
Reedel ärkasin jälle kuskil 11.30 ning kell 12 tuli ema töölt, võttis minu ja Cata peale ning viisime Leo (mu koer siin) loomaarsti juurde, kust saime ta alles õhtul kätte. Ema läks tööle tagasi, meie Cataga aga Santiagot avastama. Jõhkralt suur ja ilus linn ikka, 7 miljonit elanikku pole naljaasi. Igal pool on kaubanduskeskused. Kuna mul oli vaja riideid, sest ilmad on siin läinud soojaks, siis läksime Lõuna-Ameerika suurimasse kaubanduskeskusesse, mis oli hiiglaslik, kirjutasin juba eespool ka, et kuskil 70 korrust on sellel. Korralikult raha laristatud, riideid ostetud, võtsime järjekordselt Cataga sammud jäätisekohviku poole, et osta kõige suurem ja kallim jäätis. Need jäätised siin on nii uskumatult head ja kõige kallim jäätis pole tegelikult üldse nii nii kallis, kuskil 2000 peesot, mis on umbes 3 eurot ma arvan. Eesti mõttes täitsa normaalne, aga Tšiili mõttes siiski kallis, sest kõik on odavam kui Eestis.
Pärast paaritunnist šopingutuuri otsustasime ära võtta mu kohaliku ID kaardi, mis sai valmis juba teisipäeval. Pärast jalutamist kuuma ilma käes jõudsime lõpuks kohale kohta, kust oleks pidanud selle kätte saama, aga väike ebaõnn - see oli suletud. See hoone, kust oleks pidanud selle kätte saama, asus täpselt ühe tohutult suure pargi kõrval, (nagu näha, siis räägin kõigest, kui tohutult suurtest kohtadest, aga Santiagos ongi lihtsalt kõik tohutult suur) niisiis ostsime jääkülma jääteed ning olime veidi aega pargis, mis on nii nii ilus!
Koju otsustasime seekord kõndida, mis võttis meil aega kuskil 45 minutit ma oletan. Ma ei tea kunagi siin olles, mis kell on, sest siin võetakse kõike nii rahulikult, elustiil on palju aeglasem ja inimesed vähem stressis. See meeldib mulle siinolemise juures tohutult. Kuna kodutöid on ka vähe, siis on aega tegeleda hobidega. Järgmine nädal on veel viimane, kus ei tegele millegagi, sest hakkan järgmisest nädalast otsima, millega täpselt tegeleda ja kus. Ülejärgmisel nädalal hakkan siis ilmselt käima juba kuskil trennis, klaverit mängimas ning laulmas.
Väga tüüpiline, et siin avaldatakse mulle armastust kuigi me pole isegi suhelnud. Siin üks näide paljudest kordadest, kus klassivend otsustas armastust avaldada (armukadeduse vältimiseks otsustasin välja lõigata selle kirjutaja nime, sest kui keegi mu klassi- või koolikaaslastest peaks nägema seda, saaksin päris palju armukadedust ja tekiks Ladina-Ameerikale omane draama)
Reedel linnatuurilt koju jõudes õppisin jälle veidi hispaania keelt kuni kell sai järsku 20.30 ning kodutelefon helises. Esimest korda paluti mind. Olin väga-väga üllatunud, et kes nii hilja peaks mulle helistama, veel enam kodutelefonile. Telefonile "hola" vastates ning küsimusele "como estas" vastates "muy bien gracias" läks kõne üle inglise keelele ning sain aru, et mulle on helistanud mu tugiisik Omar. Ta ütles, et 10 minuti pärast on mu maja ees ning paneksin ennast valmis, ta tuleb mulle järgi ning teeme ühe tiiru ja räägime juttu. Varsti oligi ta oma uhiuue autoga maja ees ning läksime sõitma. Sain teada, et lähme külastama Tšehhi vahetusõpilast (seesama, kes elab mu siinse isa õe juures), sest ta murdis oma kaks sõrmeluud mägedes suusatamas käies. Kuna oli reede õhtu, siis Santiago kesklinn oli ilmselgelt täielikult ummikutes, mis meeldis mulle väga, sest mul oli rohkem aega tugiisikuga rääkimiseks. Ta on nii nii nii tore mees, uskumatu. Ta võtab kõiki õpilasi, kelle tugiisik ta on, nagu enda lapsi ning muretseb tohutult, kas kõik on ikka korras. Võtsime peale veel vahetusõpilase Kanadast ning pärast tunniajast sõitu ka vahetusõpilase Soomest ning läksime siis Tšehhi tüdruku juurde, kus ma olen varem juba käinud ning kelle perekonda ma juba tunnen. Väga tore õhtu oli. Sõime, jõime, naersime, rääkisime kuidas läinud on. Kuskil kella ühe ajal öösel jõudsin koju tagasi. Loodan, et peagi teeme jälle ühe sellise toreda õhtu/öö.
See imeline jäätis!!!!
Ma olen juba päris hästi sisse elanud. Kodus tunnen ennast hästi, koolis tunnen ennast peaaegu hästi (peaaegu sellepärast, et keelt ei oska ning õpetajatega on veidi raske). Klassikaaslased on nii head ja abivalmid, samuti kõik koolikaaslased. Olen saanud juba väga palju sõpru ka vanematest ja noorematest klassidest, kellega kooli peal ikka alati tervitame. Võin öelda, et isegi mõned õpetajad on juba justkui sõbrad näiteks seesama muusika õpetaja, siis kaks kehalise õpetajat, inglise keele õpetaja ja bioloogia õpetaja. Õpetajad on siin nii sõbralikud ja abivalmid, see on nii nii tore ja minu jaoks ainult üheks suureks plussiks. Ainuke erand on keemia õpetaja, kelle nägu nähes juba tuleb paha tuju. Tema on ka ainuke, kes mulle isegi "tere" ei ütle, ma ei kujuta ette miks. Keegi ei salli teda, pole hullu, õnneks on keemia ainult reedeti.
Hindamissüsteemist ka lühidalt.. Siin pannakse hindeid ühest seitsmeni. Kõigil hinnetel on ka komad ehk 1,1; 1,2; 1,3; 1,4.....1,9; 2,0; 2,1.....2,8; 2,9.... ja nii kuni seitsmeni. Parimate õpilaste keskmine hinne on kuskil 6,7 tavaliselt, minu õel on näiteks 6,6 vist. Üldiselt üritan igas õppeaines, kus hindeid saan, mitte alla 6,3 saada hinnet. Hoian Eesti lippu endiselt kõrgel.
Fran, mu üks kõige-kõige-kõige suurematest sõbrannadest, kellega olen viimasel ajal kogu aeg ninapidi koos. Nii abivalmis ja tore tüdruk, aitab mind hispaania keelega väga palju.
Mu armas Josefa
Vahepeal jõudis Kristjan ka Ecuadori. Tegime eile temaga skype juba ja nagu näha, on ta väga õnnelik oma perekonnaga. Nii nii lahe, et oleme peaaegu samas ajatsoonis jälle. Eile rääkisin ta hostemaga juba veidi hispaania keeles skypes, tundus väga-väga meeldiv ja armas naine olevat, loodan, et ta on seal õnnelik :) Stay strong ja naudi täiega kõike, mis elu Sulle toob!!!
![]() |
| Vanima õega ka pilti. |

Monday, August 12, 2013
Nädalavahetus ja esmaspäev
Eelmises postituses ei rääkinud nädalavahetusest ning kuna tahan enamvähem kõik tähtsamad sündmused siia blogisse kirjutatud saada, siis teen seda nüüd ning räägin ka tänasest koolipäevast, mis oli jälle muidugi super fun! Enne tahan veel mainida, et unustasin eelmisesse postitusse kirjutada seda, et reedel, kui käisin õe võrkpallivõistlusi vaatamas, siis seal oli ühe mu kooliõe isa ka kaasa elamas, kes rääkis head inglise keelt. Rääkisime siis veidi Eesti ja Tšiili erinevustest ning siinsetest inimestest ja kui ta oli natukene vahepeal mõelnud, ütles ta "ahjaaaaa, Eestist on ju Markko Märtin, Andrus Veerpalu ja Mart Poom!". Nii vinge, et meie väiksest Eestist tuntakse ka ikka inimesi! Kuigi pean siiski ütlema, et üldiselt pole inimestel õrna aimugi, kus Eesti asub, see oli lihtsalt väheke haritum mees. Nüüd siis nädalavahetusest..
Laupäeval käisin hostema ja kolme õega maniküüris. Kõigil ilusad küüned olemas, läksime restorani kuhu tuli ka hostisa. Muidugi sõime jälle liha, sest see on mu isa lemmik. Pärast restoranis käimist tuli isa koju ja kolasime veel naissugupoole esindajatega linnas, ostsime kooki ja mingi raamatu, mida Catal on vaja kooli jaoks. Kodus jõudsime olla pärast linnas käimist kuskil poolteist või kaks tundi, mille jooksul käisin ruttu pesemas, sättisin ennast ilusaks ja rääkisin issiga skypes pikalt.
Pärast kodus ilusaks tegemist võtsin kõik asjad kaasa mida vaja ning läksime ema kahe venna juurde, kuhu tulid hiljem ka emapoolsed vanaema ja vanaisa. Mu hostemal siin on kaks venda ja neli õde ning need kaks venda elavad koos. Sõime "vanavanemate" ja "onudega" kooki, jõime teed ning rääkisime juttu. Ma saan juba üllatavalt paljust aru. Kui käisime kaks nädalavahetust tagasi vanaema-vanaisa juures, hakkas vanaisa mind kohe armastama ning ütles, et olen nii nii ilus ja küsis minult mitmeid küsimusi Eesti kohta (muidugi käis suhtlus läbi Cata, sest mina ei oska hispaania ning tema inglise keelt). Selleks nädalavahetuseks mis nüüd oli, oli ta Eesti kohta terve interneti läbi lugenud ning rääkis pikalt kõigile Eestis, meie ilmast, kultuurist jne. Nii armas, kui inimesi huvitab ka riik, kust ma ise tulen. Klassis on ka üks selline poiss, kes küsib minult kogu aeg erinevaid küsimusi eesti keele, inimeste, kooli ja perekonna kohta. Ilmselgelt on see Javier, seesama poiss, kellest rääkisin ka eelmises postituses, et aitab mind kõigega. 21.30 ajal hakkasime vanaema-vanaisa juurest ära sõitma, sest Josefa on natukene haige juba pikemat aega ning ta oli ikka väga väsinud ja tundis ennast väga halvasti.
Kui koju jõudsime, läksime Cataga koeraga jalutama nagu iga õhtu ning rääkisime igasugustest inimestest. Mu õde on ikka väga armukade, täpselt nagu kõik teised siin. See on nii naljakas, sest minult on ka väga mitmeid kordi küsitud, et kas ma pole kade ühel või teisel põhjusel ning need põhjused on alati VÄGA tobedad. Täpselt nagu selline algklasside "ma-olen-nüüd-sinu-peale-solvunud-sest-sa-ei-teinud-mulle-kalli-aga-talle-tegid" stiilis armukadedus ehk nii tobedatel põhjustel ollakse isegi armukadedad, eriti minu vanuses, kus mu klassis on kõik 15.aastased. Ma olen üks vähestest 16.aastastest, nad siin alles saavad 16. Samuti olen klassis vist kõige vanem, sest kui märtsis hakkab uus kooliaasta, saan ma kohe 17.
Pärast õega õueskäiku uuendasime veel meiki näol, tegime soenguid korda ning 22.30 väljusime kodust, võtsime auto peale klassiõe Vale ja läksime peole. Mu üks lemmikumaid klassivendasid, Jose Miguel läheb reedel aastaks USAsse ning see oli justkui ta lahkumispidu. See oli nii erinev Eesti omadest. Inimesed tantsivad siin täiesti teistmoodi. Meil on selline kerge robottants klubides, kuid siin liiguvad puusad kõigil niiii hästi! Samuti tantsitakse üldiselt paarides poiss tüdrukuga, mitte ringis "reivides". Nad tantsivad väga-väga lähestikku ning katsutakse paarilist palju. Üldse on siin see, et kunagi ei tea, kes kellega käib või ei käi, sest kõik katsuvad, musitavad, kallistavad kõiki. See on tavaline, et tüdruk istub poisil süles ja hoitakse käest kinni vahetundides, isegi kui tegu on sõprusega. Inimesed on väga lähedased ja avatud. Kui keegi Eestis käitub nii nagu siin käituvad kõik, hakatakse alati kohe ütlema koledaid sõnu ja rääkima, et "appi appi ta on kõigiga kogu aeg". Siin on see nii tavaline ning inimesed on tõesti juba olemiselt ja käitumiselt erinevad. Kõik räägivad hästi valjult. Kõigile meeldib lähedus. Pole väga sellist asja, et koju jõudes minnakse enda tuppa, sulgetakse uks ja ollakse seal magama minekuni. Selline olin ka mina Eestis, sest mulle meeldib privaatsus ja aeg iseendale. Siin aga tahetakse kogu aeg ninapidi koos olla ja suhelda. Söögiajad on väga tähtsad, sest nende ajal räägitakse, kuidas päev möödus. Minu pere Eestis on ka muidugi väga lähedane, kuid sellest, kuidas päev möödus, räägime üldiselt näiteks enne magama minekut pikalt või koolist koju jõudes vms, kuid mitte söögilauas, tavaliselt me ei söögi kõik koos, sest jõuame nii erinevatel aegadel koju. Siin on kõik nii teisiti!
Peo juurde tagasi tulles.. Sain tuttavaks mitmete koolivendade- ja õdedega, kes on kõik väga sõbralikud. Siin on kõik näost näkku tegelikult sõbralikud, kuid selja taga meeldib neile väga rääkida. Mina veel ei tea, et oleksin erilisi vaenlaseid saanud, pole nagu kellelegi põhjust andnud, kuid kuna nad siin on väga tobedatel põhjustel juba armukadedad, siis kunagi ei tea, millal jääd ette mõnele inimesele mingil arusaamatul põhjusel. Pidu oli täitsa hea, sai inimestega rääkida ning tunnen iga päev, kuidas lähen aina paremaks hispaania keelega. Septembris on koolinädal, selleks ajaks tahaks enam-vähem juba ikka aru saada, mis räägitakse ning ehk ise ka midagi kokku soperdada. Järgmised 3-5 nädalat hakkab olema hardcore studying, et sõnavara areneks ja keel tunduks loogilisem. See tähendab aga vähem unetunde, kuid lõpuks on see seda väärt ja ükski päev üle kella 00.00 ma üleval ei suuda ikkagi olla (lihtsalt tavaliselt lähen magama 20.00-22.00 ajal, sest ma olen kogu aeg kohuuuutavalt väsinud!).
Pühapäeval käisime kell 12 missal, pärast seda jälle turul. Santiago kesklinnas on pühapäeviti alati mõndadel tänavatel liiklus autodele suletud. Sellel päeval võivad inimesed tänavatel kas joosta, rattaga sõita, rulatada, rulluisutada või mida iganes teha. Mu väiksemad õed Jesu ja Jose võtsid sellel pühapäeval oma rulluisud kaasa ning võtsin mõlemad enda käe otsa ja läksin nendega rulluisutama. See oli päev, kus mul oli lõpuks aega enda mõteteks ning eks need mõtted kippusid ikka kodule jälle minema, mis tähendas natuke pisaraid. Üldiselt mingit hullu koduigatsust pole, lihtsalt vahel tulevad need momendid, kus olen näiteks õdedega ja siis mõtlen jälle Elisele, kes on maailma parim. Või siis kui käime pühapäeviti poes ja Cata midagi hostisalt lunib, siis mõtlen kuidas meie Elisega alati lunisime issit, et saaks jäätist või kommi. Sellistel hetkedel eks ikka veidi raske ole, kuid see on normaalne ka. Oleks natuke naljakas, kui perekonda ei igatseks, sellisel juhul peaks olema perel midagi viga. AGA see ei tähenda seda, et ma pole siin õnnelik. Ma olen tõesti õnnelik ja rahul, et saan siin olla ja nende inimestega aega veeta. Mu klass on super awesome!
Tänane koolipäev oli nii tore. Hommik algas kahe füüsikaga, millele järgnesid kaks ajalugu. Ajaloos õpivad nad praegu Tšiili ajalugu ning põhiliselt iseseisvust, mis on minu jaoks üsnagi võõras teema. Esmaspäevaks andis mu ajaloo õpetaja sama töölehe, mis kõigile teistele ja ütles, et täidaksin ära. See tähendab seda, et pean esiteks tõlkima kõik selle teksti, kus neil on kirjas Tšiili ajaloo kohta, kõigepealt eesti keelde (seda on üle 6 A4 ma arvan), teiseks pean tõlkima töölehtede tööülesanded eesti keelde ning siis veel kuidagi vastama küsimustele pikalt ja põhjendatult. Täna tõlkisin poolteist tundi poolt A4, sest sõnavara pole ilmselgelt veel tulnud, olen siin olnud alles veidi enam kui 2 nädalat. Ma arvan, et see saab olema väga raske ja peaksin rääkima õpetajaga, et ma lihtsalt peaksin näiteks tõlkima, sest ma ei oska nendele küsimustele küll vastata, see on ikka väga väga väga raske, isegi mu klassikaaslaste jaoks. Järgmised tunnid olid kunstid, mida kõik vihkavad, aga kuna ma olen õpetaja lemmik, siis ilmselgelt mulle meeldib kunst. Õpetaja ütles, et saan enda töö eest hindeks 7!!! Mu esimene 7! Siis olid matemaatikad, esimeses tunnis kordasime veel ja teises tunnis oli töö, aga kuna klassi targad (sealhulgas ka mina, sest see matemaatika pole üldse nii keeruline siiamaani, kuid me Eestis pole seda ikkagi õppinud) isegi ei osanud lahendada neid ülesandeid, siis saime tööd koju, peame need ära täitma ja homme on uus töö. Viimane tund oli klassijuhatajatund, seal lihtsalt räägiti juttu, aga kuna ma istusin Javieriga koos jälle, siis ta aitas mul ajalugu tõlkida. Imeline poiss.
Pärast tunde läksin inglise keelde, sest mu klassijuhataja miss Dennisse on inglise keele õpetaja ning kuna seal on mõningaid õpilasi, kes ei taju üldse seda keelt, siis olen seal järeleaitamistunnis justkui teine õpetaja. Mulle meeldib seal väga, sest inglise keeles käib esmaspäeviti pärast tunde ka mõningaid mu klassikaaslaseid ning see on hea võimalus nendega suhtlemiseks ja üldse uute sõprade saamiseks, näiteks üks aasta noorem poiss, kes käib gümnaasiumi 1.klassis, on saanud tänu inglise keelele juba selliseks sõbraks, kes ikka alati kallistab ja musitab ja küsib kuidas läheb. Üldiselt pole siin raske inimestega suhelda.
Pärast inglise keelt läksime võimlasse, kus olid mõned kooliõpilased, sest korvpallitrenn lõppes just. Poiste korvpallitreener ja üks kooli kehalise kasvatuse õpetajatest tuli kohe ennast tutvustama, küsis minu nime ja ütles, et ma olen väga armas tüdruk (ilmselgelt oli tegu meessoost noorema isikuga). Ta õpetas mulle veel, kuidas korvpalli käes hoida, kuidas jalad peavad olema ja kuidas käsi hoida ning pärast ta seletust, kui üritasin visata, tabasin niiii ilusti korvi ning sain palju huilgamist klassi- ja koolivendade poolt. See õpetaja oli küll ikka väga tore!
Pärast kogu seda prallet ja pikka koolipäeva oli kell saanud 6, kui hakkasime kodu poole astuma. Üks klassiõdedest tuli meie juurde, sest homme inglise keele tundide ajal on meil justkui Jose ärasaatmispidu ning kõik võtavad midagi kaasa, meie tegime siis kooki, millest panin ka veidi ülespoole pildi. Ise oleme küll jube rahul koogiga!
Homse päeva juures ainuke asi, mis mulle väga ei meeldi, on matemaatika töö, sest tänane oli juba väga raske ja loodan lihtsalt, et homme on kergem. Homme on ka muusika! Kuna homme ootavad mind 10 tundi koolis + matemaatika töö, siis lähen nüüd magama, kell on juba 22.50, üritan iga päev kuskil 22-23 ajal ikka magama saada. Olge tublid ja nautige veel suve nii kaua kuni seda on!
Laupäeval käisin hostema ja kolme õega maniküüris. Kõigil ilusad küüned olemas, läksime restorani kuhu tuli ka hostisa. Muidugi sõime jälle liha, sest see on mu isa lemmik. Pärast restoranis käimist tuli isa koju ja kolasime veel naissugupoole esindajatega linnas, ostsime kooki ja mingi raamatu, mida Catal on vaja kooli jaoks. Kodus jõudsime olla pärast linnas käimist kuskil poolteist või kaks tundi, mille jooksul käisin ruttu pesemas, sättisin ennast ilusaks ja rääkisin issiga skypes pikalt.
Väike printsess, ainult hambaid veidi suust puudu
Pärast kodus ilusaks tegemist võtsin kõik asjad kaasa mida vaja ning läksime ema kahe venna juurde, kuhu tulid hiljem ka emapoolsed vanaema ja vanaisa. Mu hostemal siin on kaks venda ja neli õde ning need kaks venda elavad koos. Sõime "vanavanemate" ja "onudega" kooki, jõime teed ning rääkisime juttu. Ma saan juba üllatavalt paljust aru. Kui käisime kaks nädalavahetust tagasi vanaema-vanaisa juures, hakkas vanaisa mind kohe armastama ning ütles, et olen nii nii ilus ja küsis minult mitmeid küsimusi Eesti kohta (muidugi käis suhtlus läbi Cata, sest mina ei oska hispaania ning tema inglise keelt). Selleks nädalavahetuseks mis nüüd oli, oli ta Eesti kohta terve interneti läbi lugenud ning rääkis pikalt kõigile Eestis, meie ilmast, kultuurist jne. Nii armas, kui inimesi huvitab ka riik, kust ma ise tulen. Klassis on ka üks selline poiss, kes küsib minult kogu aeg erinevaid küsimusi eesti keele, inimeste, kooli ja perekonna kohta. Ilmselgelt on see Javier, seesama poiss, kellest rääkisin ka eelmises postituses, et aitab mind kõigega. 21.30 ajal hakkasime vanaema-vanaisa juurest ära sõitma, sest Josefa on natukene haige juba pikemat aega ning ta oli ikka väga väsinud ja tundis ennast väga halvasti.
Kui koju jõudsime, läksime Cataga koeraga jalutama nagu iga õhtu ning rääkisime igasugustest inimestest. Mu õde on ikka väga armukade, täpselt nagu kõik teised siin. See on nii naljakas, sest minult on ka väga mitmeid kordi küsitud, et kas ma pole kade ühel või teisel põhjusel ning need põhjused on alati VÄGA tobedad. Täpselt nagu selline algklasside "ma-olen-nüüd-sinu-peale-solvunud-sest-sa-ei-teinud-mulle-kalli-aga-talle-tegid" stiilis armukadedus ehk nii tobedatel põhjustel ollakse isegi armukadedad, eriti minu vanuses, kus mu klassis on kõik 15.aastased. Ma olen üks vähestest 16.aastastest, nad siin alles saavad 16. Samuti olen klassis vist kõige vanem, sest kui märtsis hakkab uus kooliaasta, saan ma kohe 17.
Pärast õega õueskäiku uuendasime veel meiki näol, tegime soenguid korda ning 22.30 väljusime kodust, võtsime auto peale klassiõe Vale ja läksime peole. Mu üks lemmikumaid klassivendasid, Jose Miguel läheb reedel aastaks USAsse ning see oli justkui ta lahkumispidu. See oli nii erinev Eesti omadest. Inimesed tantsivad siin täiesti teistmoodi. Meil on selline kerge robottants klubides, kuid siin liiguvad puusad kõigil niiii hästi! Samuti tantsitakse üldiselt paarides poiss tüdrukuga, mitte ringis "reivides". Nad tantsivad väga-väga lähestikku ning katsutakse paarilist palju. Üldse on siin see, et kunagi ei tea, kes kellega käib või ei käi, sest kõik katsuvad, musitavad, kallistavad kõiki. See on tavaline, et tüdruk istub poisil süles ja hoitakse käest kinni vahetundides, isegi kui tegu on sõprusega. Inimesed on väga lähedased ja avatud. Kui keegi Eestis käitub nii nagu siin käituvad kõik, hakatakse alati kohe ütlema koledaid sõnu ja rääkima, et "appi appi ta on kõigiga kogu aeg". Siin on see nii tavaline ning inimesed on tõesti juba olemiselt ja käitumiselt erinevad. Kõik räägivad hästi valjult. Kõigile meeldib lähedus. Pole väga sellist asja, et koju jõudes minnakse enda tuppa, sulgetakse uks ja ollakse seal magama minekuni. Selline olin ka mina Eestis, sest mulle meeldib privaatsus ja aeg iseendale. Siin aga tahetakse kogu aeg ninapidi koos olla ja suhelda. Söögiajad on väga tähtsad, sest nende ajal räägitakse, kuidas päev möödus. Minu pere Eestis on ka muidugi väga lähedane, kuid sellest, kuidas päev möödus, räägime üldiselt näiteks enne magama minekut pikalt või koolist koju jõudes vms, kuid mitte söögilauas, tavaliselt me ei söögi kõik koos, sest jõuame nii erinevatel aegadel koju. Siin on kõik nii teisiti!
Peo juurde tagasi tulles.. Sain tuttavaks mitmete koolivendade- ja õdedega, kes on kõik väga sõbralikud. Siin on kõik näost näkku tegelikult sõbralikud, kuid selja taga meeldib neile väga rääkida. Mina veel ei tea, et oleksin erilisi vaenlaseid saanud, pole nagu kellelegi põhjust andnud, kuid kuna nad siin on väga tobedatel põhjustel juba armukadedad, siis kunagi ei tea, millal jääd ette mõnele inimesele mingil arusaamatul põhjusel. Pidu oli täitsa hea, sai inimestega rääkida ning tunnen iga päev, kuidas lähen aina paremaks hispaania keelega. Septembris on koolinädal, selleks ajaks tahaks enam-vähem juba ikka aru saada, mis räägitakse ning ehk ise ka midagi kokku soperdada. Järgmised 3-5 nädalat hakkab olema hardcore studying, et sõnavara areneks ja keel tunduks loogilisem. See tähendab aga vähem unetunde, kuid lõpuks on see seda väärt ja ükski päev üle kella 00.00 ma üleval ei suuda ikkagi olla (lihtsalt tavaliselt lähen magama 20.00-22.00 ajal, sest ma olen kogu aeg kohuuuutavalt väsinud!).
Pühapäeval käisime kell 12 missal, pärast seda jälle turul. Santiago kesklinnas on pühapäeviti alati mõndadel tänavatel liiklus autodele suletud. Sellel päeval võivad inimesed tänavatel kas joosta, rattaga sõita, rulatada, rulluisutada või mida iganes teha. Mu väiksemad õed Jesu ja Jose võtsid sellel pühapäeval oma rulluisud kaasa ning võtsin mõlemad enda käe otsa ja läksin nendega rulluisutama. See oli päev, kus mul oli lõpuks aega enda mõteteks ning eks need mõtted kippusid ikka kodule jälle minema, mis tähendas natuke pisaraid. Üldiselt mingit hullu koduigatsust pole, lihtsalt vahel tulevad need momendid, kus olen näiteks õdedega ja siis mõtlen jälle Elisele, kes on maailma parim. Või siis kui käime pühapäeviti poes ja Cata midagi hostisalt lunib, siis mõtlen kuidas meie Elisega alati lunisime issit, et saaks jäätist või kommi. Sellistel hetkedel eks ikka veidi raske ole, kuid see on normaalne ka. Oleks natuke naljakas, kui perekonda ei igatseks, sellisel juhul peaks olema perel midagi viga. AGA see ei tähenda seda, et ma pole siin õnnelik. Ma olen tõesti õnnelik ja rahul, et saan siin olla ja nende inimestega aega veeta. Mu klass on super awesome!
Tänane koolipäev oli nii tore. Hommik algas kahe füüsikaga, millele järgnesid kaks ajalugu. Ajaloos õpivad nad praegu Tšiili ajalugu ning põhiliselt iseseisvust, mis on minu jaoks üsnagi võõras teema. Esmaspäevaks andis mu ajaloo õpetaja sama töölehe, mis kõigile teistele ja ütles, et täidaksin ära. See tähendab seda, et pean esiteks tõlkima kõik selle teksti, kus neil on kirjas Tšiili ajaloo kohta, kõigepealt eesti keelde (seda on üle 6 A4 ma arvan), teiseks pean tõlkima töölehtede tööülesanded eesti keelde ning siis veel kuidagi vastama küsimustele pikalt ja põhjendatult. Täna tõlkisin poolteist tundi poolt A4, sest sõnavara pole ilmselgelt veel tulnud, olen siin olnud alles veidi enam kui 2 nädalat. Ma arvan, et see saab olema väga raske ja peaksin rääkima õpetajaga, et ma lihtsalt peaksin näiteks tõlkima, sest ma ei oska nendele küsimustele küll vastata, see on ikka väga väga väga raske, isegi mu klassikaaslaste jaoks. Järgmised tunnid olid kunstid, mida kõik vihkavad, aga kuna ma olen õpetaja lemmik, siis ilmselgelt mulle meeldib kunst. Õpetaja ütles, et saan enda töö eest hindeks 7!!! Mu esimene 7! Siis olid matemaatikad, esimeses tunnis kordasime veel ja teises tunnis oli töö, aga kuna klassi targad (sealhulgas ka mina, sest see matemaatika pole üldse nii keeruline siiamaani, kuid me Eestis pole seda ikkagi õppinud) isegi ei osanud lahendada neid ülesandeid, siis saime tööd koju, peame need ära täitma ja homme on uus töö. Viimane tund oli klassijuhatajatund, seal lihtsalt räägiti juttu, aga kuna ma istusin Javieriga koos jälle, siis ta aitas mul ajalugu tõlkida. Imeline poiss.
Pärast tunde läksin inglise keelde, sest mu klassijuhataja miss Dennisse on inglise keele õpetaja ning kuna seal on mõningaid õpilasi, kes ei taju üldse seda keelt, siis olen seal järeleaitamistunnis justkui teine õpetaja. Mulle meeldib seal väga, sest inglise keeles käib esmaspäeviti pärast tunde ka mõningaid mu klassikaaslaseid ning see on hea võimalus nendega suhtlemiseks ja üldse uute sõprade saamiseks, näiteks üks aasta noorem poiss, kes käib gümnaasiumi 1.klassis, on saanud tänu inglise keelele juba selliseks sõbraks, kes ikka alati kallistab ja musitab ja küsib kuidas läheb. Üldiselt pole siin raske inimestega suhelda.
Pärast inglise keelt läksime võimlasse, kus olid mõned kooliõpilased, sest korvpallitrenn lõppes just. Poiste korvpallitreener ja üks kooli kehalise kasvatuse õpetajatest tuli kohe ennast tutvustama, küsis minu nime ja ütles, et ma olen väga armas tüdruk (ilmselgelt oli tegu meessoost noorema isikuga). Ta õpetas mulle veel, kuidas korvpalli käes hoida, kuidas jalad peavad olema ja kuidas käsi hoida ning pärast ta seletust, kui üritasin visata, tabasin niiii ilusti korvi ning sain palju huilgamist klassi- ja koolivendade poolt. See õpetaja oli küll ikka väga tore!
Pärast kogu seda prallet ja pikka koolipäeva oli kell saanud 6, kui hakkasime kodu poole astuma. Üks klassiõdedest tuli meie juurde, sest homme inglise keele tundide ajal on meil justkui Jose ärasaatmispidu ning kõik võtavad midagi kaasa, meie tegime siis kooki, millest panin ka veidi ülespoole pildi. Ise oleme küll jube rahul koogiga!
Homse päeva juures ainuke asi, mis mulle väga ei meeldi, on matemaatika töö, sest tänane oli juba väga raske ja loodan lihtsalt, et homme on kergem. Homme on ka muusika! Kuna homme ootavad mind 10 tundi koolis + matemaatika töö, siis lähen nüüd magama, kell on juba 22.50, üritan iga päev kuskil 22-23 ajal ikka magama saada. Olge tublid ja nautige veel suve nii kaua kuni seda on!
Üks päev hakkas Josefaga igav ning kuna talle meeldib väga esineda, siis tegime video. See laul on nii tobe, kuid samas hullult kaasahaarav ja täiega meeldib mulle!
Subscribe to:
Posts (Atom)










































