Eelmises postituses ei rääkinud nädalavahetusest ning kuna tahan enamvähem kõik tähtsamad sündmused siia blogisse kirjutatud saada, siis teen seda nüüd ning räägin ka tänasest koolipäevast, mis oli jälle muidugi super fun! Enne tahan veel mainida, et unustasin eelmisesse postitusse kirjutada seda, et reedel, kui käisin õe võrkpallivõistlusi vaatamas, siis seal oli ühe mu kooliõe isa ka kaasa elamas, kes rääkis head inglise keelt. Rääkisime siis veidi Eesti ja Tšiili erinevustest ning siinsetest inimestest ja kui ta oli natukene vahepeal mõelnud, ütles ta "ahjaaaaa, Eestist on ju Markko Märtin, Andrus Veerpalu ja Mart Poom!". Nii vinge, et meie väiksest Eestist tuntakse ka ikka inimesi! Kuigi pean siiski ütlema, et üldiselt pole inimestel õrna aimugi, kus Eesti asub, see oli lihtsalt väheke haritum mees. Nüüd siis nädalavahetusest..
Laupäeval käisin hostema ja kolme õega maniküüris. Kõigil ilusad küüned olemas, läksime restorani kuhu tuli ka hostisa. Muidugi sõime jälle liha, sest see on mu isa lemmik. Pärast restoranis käimist tuli isa koju ja kolasime veel naissugupoole esindajatega linnas, ostsime kooki ja mingi raamatu, mida Catal on vaja kooli jaoks. Kodus jõudsime olla pärast linnas käimist kuskil poolteist või kaks tundi, mille jooksul käisin ruttu pesemas, sättisin ennast ilusaks ja rääkisin issiga skypes pikalt.
Pärast kodus ilusaks tegemist võtsin kõik asjad kaasa mida vaja ning läksime ema kahe venna juurde, kuhu tulid hiljem ka emapoolsed vanaema ja vanaisa. Mu hostemal siin on kaks venda ja neli õde ning need kaks venda elavad koos. Sõime "vanavanemate" ja "onudega" kooki, jõime teed ning rääkisime juttu. Ma saan juba üllatavalt paljust aru. Kui käisime kaks nädalavahetust tagasi vanaema-vanaisa juures, hakkas vanaisa mind kohe armastama ning ütles, et olen nii nii ilus ja küsis minult mitmeid küsimusi Eesti kohta (muidugi käis suhtlus läbi Cata, sest mina ei oska hispaania ning tema inglise keelt). Selleks nädalavahetuseks mis nüüd oli, oli ta Eesti kohta terve interneti läbi lugenud ning rääkis pikalt kõigile Eestis, meie ilmast, kultuurist jne. Nii armas, kui inimesi huvitab ka riik, kust ma ise tulen. Klassis on ka üks selline poiss, kes küsib minult kogu aeg erinevaid küsimusi eesti keele, inimeste, kooli ja perekonna kohta. Ilmselgelt on see Javier, seesama poiss, kellest rääkisin ka eelmises postituses, et aitab mind kõigega. 21.30 ajal hakkasime vanaema-vanaisa juurest ära sõitma, sest Josefa on natukene haige juba pikemat aega ning ta oli ikka väga väsinud ja tundis ennast väga halvasti.
Kui koju jõudsime, läksime Cataga koeraga jalutama nagu iga õhtu ning rääkisime igasugustest inimestest. Mu õde on ikka väga armukade, täpselt nagu kõik teised siin. See on nii naljakas, sest minult on ka väga mitmeid kordi küsitud, et kas ma pole kade ühel või teisel põhjusel ning need põhjused on alati VÄGA tobedad. Täpselt nagu selline algklasside "ma-olen-nüüd-sinu-peale-solvunud-sest-sa-ei-teinud-mulle-kalli-aga-talle-tegid" stiilis armukadedus ehk nii tobedatel põhjustel ollakse isegi armukadedad, eriti minu vanuses, kus mu klassis on kõik 15.aastased. Ma olen üks vähestest 16.aastastest, nad siin alles saavad 16. Samuti olen klassis vist kõige vanem, sest kui märtsis hakkab uus kooliaasta, saan ma kohe 17.
Pärast õega õueskäiku uuendasime veel meiki näol, tegime soenguid korda ning 22.30 väljusime kodust, võtsime auto peale klassiõe Vale ja läksime peole. Mu üks lemmikumaid klassivendasid, Jose Miguel läheb reedel aastaks USAsse ning see oli justkui ta lahkumispidu. See oli nii erinev Eesti omadest. Inimesed tantsivad siin täiesti teistmoodi. Meil on selline kerge robottants klubides, kuid siin liiguvad puusad kõigil niiii hästi! Samuti tantsitakse üldiselt paarides poiss tüdrukuga, mitte ringis "reivides". Nad tantsivad väga-väga lähestikku ning katsutakse paarilist palju. Üldse on siin see, et kunagi ei tea, kes kellega käib või ei käi, sest kõik katsuvad, musitavad, kallistavad kõiki. See on tavaline, et tüdruk istub poisil süles ja hoitakse käest kinni vahetundides, isegi kui tegu on sõprusega. Inimesed on väga lähedased ja avatud. Kui keegi Eestis käitub nii nagu siin käituvad kõik, hakatakse alati kohe ütlema koledaid sõnu ja rääkima, et "appi appi ta on kõigiga kogu aeg". Siin on see nii tavaline ning inimesed on tõesti juba olemiselt ja käitumiselt erinevad. Kõik räägivad hästi valjult. Kõigile meeldib lähedus. Pole väga sellist asja, et koju jõudes minnakse enda tuppa, sulgetakse uks ja ollakse seal magama minekuni. Selline olin ka mina Eestis, sest mulle meeldib privaatsus ja aeg iseendale. Siin aga tahetakse kogu aeg ninapidi koos olla ja suhelda. Söögiajad on väga tähtsad, sest nende ajal räägitakse, kuidas päev möödus. Minu pere Eestis on ka muidugi väga lähedane, kuid sellest, kuidas päev möödus, räägime üldiselt näiteks enne magama minekut pikalt või koolist koju jõudes vms, kuid mitte söögilauas, tavaliselt me ei söögi kõik koos, sest jõuame nii erinevatel aegadel koju. Siin on kõik nii teisiti!
Peo juurde tagasi tulles.. Sain tuttavaks mitmete koolivendade- ja õdedega, kes on kõik väga sõbralikud. Siin on kõik näost näkku tegelikult sõbralikud, kuid selja taga meeldib neile väga rääkida. Mina veel ei tea, et oleksin erilisi vaenlaseid saanud, pole nagu kellelegi põhjust andnud, kuid kuna nad siin on väga tobedatel põhjustel juba armukadedad, siis kunagi ei tea, millal jääd ette mõnele inimesele mingil arusaamatul põhjusel. Pidu oli täitsa hea, sai inimestega rääkida ning tunnen iga päev, kuidas lähen aina paremaks hispaania keelega. Septembris on koolinädal, selleks ajaks tahaks enam-vähem juba ikka aru saada, mis räägitakse ning ehk ise ka midagi kokku soperdada. Järgmised 3-5 nädalat hakkab olema hardcore studying, et sõnavara areneks ja keel tunduks loogilisem. See tähendab aga vähem unetunde, kuid lõpuks on see seda väärt ja ükski päev üle kella 00.00 ma üleval ei suuda ikkagi olla (lihtsalt tavaliselt lähen magama 20.00-22.00 ajal, sest ma olen kogu aeg kohuuuutavalt väsinud!).
Pühapäeval käisime kell 12 missal, pärast seda jälle turul. Santiago kesklinnas on pühapäeviti alati mõndadel tänavatel liiklus autodele suletud. Sellel päeval võivad inimesed tänavatel kas joosta, rattaga sõita, rulatada, rulluisutada või mida iganes teha. Mu väiksemad õed Jesu ja Jose võtsid sellel pühapäeval oma rulluisud kaasa ning võtsin mõlemad enda käe otsa ja läksin nendega rulluisutama. See oli päev, kus mul oli lõpuks aega enda mõteteks ning eks need mõtted kippusid ikka kodule jälle minema, mis tähendas natuke pisaraid. Üldiselt mingit hullu koduigatsust pole, lihtsalt vahel tulevad need momendid, kus olen näiteks õdedega ja siis mõtlen jälle Elisele, kes on maailma parim. Või siis kui käime pühapäeviti poes ja Cata midagi hostisalt lunib, siis mõtlen kuidas meie Elisega alati lunisime issit, et saaks jäätist või kommi. Sellistel hetkedel eks ikka veidi raske ole, kuid see on normaalne ka. Oleks natuke naljakas, kui perekonda ei igatseks, sellisel juhul peaks olema perel midagi viga. AGA see ei tähenda seda, et ma pole siin õnnelik. Ma olen tõesti õnnelik ja rahul, et saan siin olla ja nende inimestega aega veeta. Mu klass on super awesome!
Tänane koolipäev oli nii tore. Hommik algas kahe füüsikaga, millele järgnesid kaks ajalugu. Ajaloos õpivad nad praegu Tšiili ajalugu ning põhiliselt iseseisvust, mis on minu jaoks üsnagi võõras teema. Esmaspäevaks andis mu ajaloo õpetaja sama töölehe, mis kõigile teistele ja ütles, et täidaksin ära. See tähendab seda, et pean esiteks tõlkima kõik selle teksti, kus neil on kirjas Tšiili ajaloo kohta, kõigepealt eesti keelde (seda on üle 6 A4 ma arvan), teiseks pean tõlkima töölehtede tööülesanded eesti keelde ning siis veel kuidagi vastama küsimustele pikalt ja põhjendatult. Täna tõlkisin poolteist tundi poolt A4, sest sõnavara pole ilmselgelt veel tulnud, olen siin olnud alles veidi enam kui 2 nädalat. Ma arvan, et see saab olema väga raske ja peaksin rääkima õpetajaga, et ma lihtsalt peaksin näiteks tõlkima, sest ma ei oska nendele küsimustele küll vastata, see on ikka väga väga väga raske, isegi mu klassikaaslaste jaoks. Järgmised tunnid olid kunstid, mida kõik vihkavad, aga kuna ma olen õpetaja lemmik, siis ilmselgelt mulle meeldib kunst. Õpetaja ütles, et saan enda töö eest hindeks 7!!! Mu esimene 7! Siis olid matemaatikad, esimeses tunnis kordasime veel ja teises tunnis oli töö, aga kuna klassi targad (sealhulgas ka mina, sest see matemaatika pole üldse nii keeruline siiamaani, kuid me Eestis pole seda ikkagi õppinud) isegi ei osanud lahendada neid ülesandeid, siis saime tööd koju, peame need ära täitma ja homme on uus töö. Viimane tund oli klassijuhatajatund, seal lihtsalt räägiti juttu, aga kuna ma istusin Javieriga koos jälle, siis ta aitas mul ajalugu tõlkida. Imeline poiss.
Pärast tunde läksin inglise keelde, sest mu klassijuhataja miss Dennisse on inglise keele õpetaja ning kuna seal on mõningaid õpilasi, kes ei taju üldse seda keelt, siis olen seal järeleaitamistunnis justkui teine õpetaja. Mulle meeldib seal väga, sest inglise keeles käib esmaspäeviti pärast tunde ka mõningaid mu klassikaaslaseid ning see on hea võimalus nendega suhtlemiseks ja üldse uute sõprade saamiseks, näiteks üks aasta noorem poiss, kes käib gümnaasiumi 1.klassis, on saanud tänu inglise keelele juba selliseks sõbraks, kes ikka alati kallistab ja musitab ja küsib kuidas läheb. Üldiselt pole siin raske inimestega suhelda.
Pärast inglise keelt läksime võimlasse, kus olid mõned kooliõpilased, sest korvpallitrenn lõppes just. Poiste korvpallitreener ja üks kooli kehalise kasvatuse õpetajatest tuli kohe ennast tutvustama, küsis minu nime ja ütles, et ma olen väga armas tüdruk (ilmselgelt oli tegu meessoost noorema isikuga). Ta õpetas mulle veel, kuidas korvpalli käes hoida, kuidas jalad peavad olema ja kuidas käsi hoida ning pärast ta seletust, kui üritasin visata, tabasin niiii ilusti korvi ning sain palju huilgamist klassi- ja koolivendade poolt. See õpetaja oli küll ikka väga tore!
Pärast kogu seda prallet ja pikka koolipäeva oli kell saanud 6, kui hakkasime kodu poole astuma. Üks klassiõdedest tuli meie juurde, sest homme inglise keele tundide ajal on meil justkui Jose ärasaatmispidu ning kõik võtavad midagi kaasa, meie tegime siis kooki, millest panin ka veidi ülespoole pildi. Ise oleme küll jube rahul koogiga!
Homse päeva juures ainuke asi, mis mulle väga ei meeldi, on matemaatika töö, sest tänane oli juba väga raske ja loodan lihtsalt, et homme on kergem. Homme on ka muusika! Kuna homme ootavad mind 10 tundi koolis + matemaatika töö, siis lähen nüüd magama, kell on juba 22.50, üritan iga päev kuskil 22-23 ajal ikka magama saada. Olge tublid ja nautige veel suve nii kaua kuni seda on!
Laupäeval käisin hostema ja kolme õega maniküüris. Kõigil ilusad küüned olemas, läksime restorani kuhu tuli ka hostisa. Muidugi sõime jälle liha, sest see on mu isa lemmik. Pärast restoranis käimist tuli isa koju ja kolasime veel naissugupoole esindajatega linnas, ostsime kooki ja mingi raamatu, mida Catal on vaja kooli jaoks. Kodus jõudsime olla pärast linnas käimist kuskil poolteist või kaks tundi, mille jooksul käisin ruttu pesemas, sättisin ennast ilusaks ja rääkisin issiga skypes pikalt.
Väike printsess, ainult hambaid veidi suust puudu
Pärast kodus ilusaks tegemist võtsin kõik asjad kaasa mida vaja ning läksime ema kahe venna juurde, kuhu tulid hiljem ka emapoolsed vanaema ja vanaisa. Mu hostemal siin on kaks venda ja neli õde ning need kaks venda elavad koos. Sõime "vanavanemate" ja "onudega" kooki, jõime teed ning rääkisime juttu. Ma saan juba üllatavalt paljust aru. Kui käisime kaks nädalavahetust tagasi vanaema-vanaisa juures, hakkas vanaisa mind kohe armastama ning ütles, et olen nii nii ilus ja küsis minult mitmeid küsimusi Eesti kohta (muidugi käis suhtlus läbi Cata, sest mina ei oska hispaania ning tema inglise keelt). Selleks nädalavahetuseks mis nüüd oli, oli ta Eesti kohta terve interneti läbi lugenud ning rääkis pikalt kõigile Eestis, meie ilmast, kultuurist jne. Nii armas, kui inimesi huvitab ka riik, kust ma ise tulen. Klassis on ka üks selline poiss, kes küsib minult kogu aeg erinevaid küsimusi eesti keele, inimeste, kooli ja perekonna kohta. Ilmselgelt on see Javier, seesama poiss, kellest rääkisin ka eelmises postituses, et aitab mind kõigega. 21.30 ajal hakkasime vanaema-vanaisa juurest ära sõitma, sest Josefa on natukene haige juba pikemat aega ning ta oli ikka väga väsinud ja tundis ennast väga halvasti.
Kui koju jõudsime, läksime Cataga koeraga jalutama nagu iga õhtu ning rääkisime igasugustest inimestest. Mu õde on ikka väga armukade, täpselt nagu kõik teised siin. See on nii naljakas, sest minult on ka väga mitmeid kordi küsitud, et kas ma pole kade ühel või teisel põhjusel ning need põhjused on alati VÄGA tobedad. Täpselt nagu selline algklasside "ma-olen-nüüd-sinu-peale-solvunud-sest-sa-ei-teinud-mulle-kalli-aga-talle-tegid" stiilis armukadedus ehk nii tobedatel põhjustel ollakse isegi armukadedad, eriti minu vanuses, kus mu klassis on kõik 15.aastased. Ma olen üks vähestest 16.aastastest, nad siin alles saavad 16. Samuti olen klassis vist kõige vanem, sest kui märtsis hakkab uus kooliaasta, saan ma kohe 17.
Pärast õega õueskäiku uuendasime veel meiki näol, tegime soenguid korda ning 22.30 väljusime kodust, võtsime auto peale klassiõe Vale ja läksime peole. Mu üks lemmikumaid klassivendasid, Jose Miguel läheb reedel aastaks USAsse ning see oli justkui ta lahkumispidu. See oli nii erinev Eesti omadest. Inimesed tantsivad siin täiesti teistmoodi. Meil on selline kerge robottants klubides, kuid siin liiguvad puusad kõigil niiii hästi! Samuti tantsitakse üldiselt paarides poiss tüdrukuga, mitte ringis "reivides". Nad tantsivad väga-väga lähestikku ning katsutakse paarilist palju. Üldse on siin see, et kunagi ei tea, kes kellega käib või ei käi, sest kõik katsuvad, musitavad, kallistavad kõiki. See on tavaline, et tüdruk istub poisil süles ja hoitakse käest kinni vahetundides, isegi kui tegu on sõprusega. Inimesed on väga lähedased ja avatud. Kui keegi Eestis käitub nii nagu siin käituvad kõik, hakatakse alati kohe ütlema koledaid sõnu ja rääkima, et "appi appi ta on kõigiga kogu aeg". Siin on see nii tavaline ning inimesed on tõesti juba olemiselt ja käitumiselt erinevad. Kõik räägivad hästi valjult. Kõigile meeldib lähedus. Pole väga sellist asja, et koju jõudes minnakse enda tuppa, sulgetakse uks ja ollakse seal magama minekuni. Selline olin ka mina Eestis, sest mulle meeldib privaatsus ja aeg iseendale. Siin aga tahetakse kogu aeg ninapidi koos olla ja suhelda. Söögiajad on väga tähtsad, sest nende ajal räägitakse, kuidas päev möödus. Minu pere Eestis on ka muidugi väga lähedane, kuid sellest, kuidas päev möödus, räägime üldiselt näiteks enne magama minekut pikalt või koolist koju jõudes vms, kuid mitte söögilauas, tavaliselt me ei söögi kõik koos, sest jõuame nii erinevatel aegadel koju. Siin on kõik nii teisiti!
Peo juurde tagasi tulles.. Sain tuttavaks mitmete koolivendade- ja õdedega, kes on kõik väga sõbralikud. Siin on kõik näost näkku tegelikult sõbralikud, kuid selja taga meeldib neile väga rääkida. Mina veel ei tea, et oleksin erilisi vaenlaseid saanud, pole nagu kellelegi põhjust andnud, kuid kuna nad siin on väga tobedatel põhjustel juba armukadedad, siis kunagi ei tea, millal jääd ette mõnele inimesele mingil arusaamatul põhjusel. Pidu oli täitsa hea, sai inimestega rääkida ning tunnen iga päev, kuidas lähen aina paremaks hispaania keelega. Septembris on koolinädal, selleks ajaks tahaks enam-vähem juba ikka aru saada, mis räägitakse ning ehk ise ka midagi kokku soperdada. Järgmised 3-5 nädalat hakkab olema hardcore studying, et sõnavara areneks ja keel tunduks loogilisem. See tähendab aga vähem unetunde, kuid lõpuks on see seda väärt ja ükski päev üle kella 00.00 ma üleval ei suuda ikkagi olla (lihtsalt tavaliselt lähen magama 20.00-22.00 ajal, sest ma olen kogu aeg kohuuuutavalt väsinud!).
Pühapäeval käisime kell 12 missal, pärast seda jälle turul. Santiago kesklinnas on pühapäeviti alati mõndadel tänavatel liiklus autodele suletud. Sellel päeval võivad inimesed tänavatel kas joosta, rattaga sõita, rulatada, rulluisutada või mida iganes teha. Mu väiksemad õed Jesu ja Jose võtsid sellel pühapäeval oma rulluisud kaasa ning võtsin mõlemad enda käe otsa ja läksin nendega rulluisutama. See oli päev, kus mul oli lõpuks aega enda mõteteks ning eks need mõtted kippusid ikka kodule jälle minema, mis tähendas natuke pisaraid. Üldiselt mingit hullu koduigatsust pole, lihtsalt vahel tulevad need momendid, kus olen näiteks õdedega ja siis mõtlen jälle Elisele, kes on maailma parim. Või siis kui käime pühapäeviti poes ja Cata midagi hostisalt lunib, siis mõtlen kuidas meie Elisega alati lunisime issit, et saaks jäätist või kommi. Sellistel hetkedel eks ikka veidi raske ole, kuid see on normaalne ka. Oleks natuke naljakas, kui perekonda ei igatseks, sellisel juhul peaks olema perel midagi viga. AGA see ei tähenda seda, et ma pole siin õnnelik. Ma olen tõesti õnnelik ja rahul, et saan siin olla ja nende inimestega aega veeta. Mu klass on super awesome!
Tänane koolipäev oli nii tore. Hommik algas kahe füüsikaga, millele järgnesid kaks ajalugu. Ajaloos õpivad nad praegu Tšiili ajalugu ning põhiliselt iseseisvust, mis on minu jaoks üsnagi võõras teema. Esmaspäevaks andis mu ajaloo õpetaja sama töölehe, mis kõigile teistele ja ütles, et täidaksin ära. See tähendab seda, et pean esiteks tõlkima kõik selle teksti, kus neil on kirjas Tšiili ajaloo kohta, kõigepealt eesti keelde (seda on üle 6 A4 ma arvan), teiseks pean tõlkima töölehtede tööülesanded eesti keelde ning siis veel kuidagi vastama küsimustele pikalt ja põhjendatult. Täna tõlkisin poolteist tundi poolt A4, sest sõnavara pole ilmselgelt veel tulnud, olen siin olnud alles veidi enam kui 2 nädalat. Ma arvan, et see saab olema väga raske ja peaksin rääkima õpetajaga, et ma lihtsalt peaksin näiteks tõlkima, sest ma ei oska nendele küsimustele küll vastata, see on ikka väga väga väga raske, isegi mu klassikaaslaste jaoks. Järgmised tunnid olid kunstid, mida kõik vihkavad, aga kuna ma olen õpetaja lemmik, siis ilmselgelt mulle meeldib kunst. Õpetaja ütles, et saan enda töö eest hindeks 7!!! Mu esimene 7! Siis olid matemaatikad, esimeses tunnis kordasime veel ja teises tunnis oli töö, aga kuna klassi targad (sealhulgas ka mina, sest see matemaatika pole üldse nii keeruline siiamaani, kuid me Eestis pole seda ikkagi õppinud) isegi ei osanud lahendada neid ülesandeid, siis saime tööd koju, peame need ära täitma ja homme on uus töö. Viimane tund oli klassijuhatajatund, seal lihtsalt räägiti juttu, aga kuna ma istusin Javieriga koos jälle, siis ta aitas mul ajalugu tõlkida. Imeline poiss.
Pärast tunde läksin inglise keelde, sest mu klassijuhataja miss Dennisse on inglise keele õpetaja ning kuna seal on mõningaid õpilasi, kes ei taju üldse seda keelt, siis olen seal järeleaitamistunnis justkui teine õpetaja. Mulle meeldib seal väga, sest inglise keeles käib esmaspäeviti pärast tunde ka mõningaid mu klassikaaslaseid ning see on hea võimalus nendega suhtlemiseks ja üldse uute sõprade saamiseks, näiteks üks aasta noorem poiss, kes käib gümnaasiumi 1.klassis, on saanud tänu inglise keelele juba selliseks sõbraks, kes ikka alati kallistab ja musitab ja küsib kuidas läheb. Üldiselt pole siin raske inimestega suhelda.
Pärast inglise keelt läksime võimlasse, kus olid mõned kooliõpilased, sest korvpallitrenn lõppes just. Poiste korvpallitreener ja üks kooli kehalise kasvatuse õpetajatest tuli kohe ennast tutvustama, küsis minu nime ja ütles, et ma olen väga armas tüdruk (ilmselgelt oli tegu meessoost noorema isikuga). Ta õpetas mulle veel, kuidas korvpalli käes hoida, kuidas jalad peavad olema ja kuidas käsi hoida ning pärast ta seletust, kui üritasin visata, tabasin niiii ilusti korvi ning sain palju huilgamist klassi- ja koolivendade poolt. See õpetaja oli küll ikka väga tore!
Pärast kogu seda prallet ja pikka koolipäeva oli kell saanud 6, kui hakkasime kodu poole astuma. Üks klassiõdedest tuli meie juurde, sest homme inglise keele tundide ajal on meil justkui Jose ärasaatmispidu ning kõik võtavad midagi kaasa, meie tegime siis kooki, millest panin ka veidi ülespoole pildi. Ise oleme küll jube rahul koogiga!
Homse päeva juures ainuke asi, mis mulle väga ei meeldi, on matemaatika töö, sest tänane oli juba väga raske ja loodan lihtsalt, et homme on kergem. Homme on ka muusika! Kuna homme ootavad mind 10 tundi koolis + matemaatika töö, siis lähen nüüd magama, kell on juba 22.50, üritan iga päev kuskil 22-23 ajal ikka magama saada. Olge tublid ja nautige veel suve nii kaua kuni seda on!
Üks päev hakkas Josefaga igav ning kuna talle meeldib väga esineda, siis tegime video. See laul on nii tobe, kuid samas hullult kaasahaarav ja täiega meeldib mulle!
Appi, te olete Josefaga MAAILMAarmsad! :) Musidkallidpaid Sulle sinna teisele poole maakera!
ReplyDelete