Kuu aega Tšiilis, esimene maavärin ja mägedes suusatamine

Viimati kirjutasin pühapäeva lõunal.. Pühapäeva õhtul läksime hostema ja vanima hostõe Cataga tearisse nimega Teatro Municipal de Santiago, mis oli nii ilus! Käisime vaatamas show'd, kontserti või kuidas iganes seda nimetada "Flying Bach" (tõlkes lendav Bach). Seal tantsisid 8 meest erinevatest riikidest breiktantsu saksa helilooja J.S.Bachi klaveripalade saatel. Mõtlesin alguses, et kuidas saab sellist tantsustiili üldse tantsida klassikalise muusika saatel, aga vot kuidas saab ja veel mega hästi! See oli üks vingemaid kontserte kus olen elu jooksul käinud, tantsijad olid väga-väga heal tasemel ja Bach on ikka üks hea helilooja, tantsiti ka minu selle aasta klaveri eksamikava lõpuloo järgi. 8 meest + 1 naine olid erinevatest riikidest - Saksamaalt, Prantsusmaalt, Rootsist, Makedooniast, Liibanonist. Raske on panna sõnadesse neid emotsioone, mis mind valdasid kontserti jooksul ja pärast seda. Sellist asja tuleb oma silmaga näha, et aru saada, kui lahe see oli, mis nad tegid.

 Cata ja hostema

Esmaspäev oli minu jaoks nii emotsiooniderikas. Hommikul ärkasin üles, sest voodi värises ehk ESIMENE MAAVÄRIIIIIN!!! See oli nii-nii lahe!

Koolipäeva keskel tuli järsku kohutav nutuhoog. Eks siin oli mängus mitu asja ja lõpuks lihtsalt murdusin, aga kuna mul on nii armsad klassikaaslased ja õpetajad, siis päeva lõpuks oli kõik juba päris hästi. Kirjutasin siia sellest "murdumisest" seetõttu, et rääkida Ladina-Ameerika juttude levimise kiirusest.. Siin levivad jutud ikka kohutava kiirusega. Kuna hakkasin tunnis nutma, siis üritasin seda muidugi varjata, kuid keegi ütles ilmselgelt ajaloo õpetajale ka, et mul midagi lahti. Järgmise tunni lõpus tuli juba klassijuhataja klassi, et küsida mis mureks ning õhtul koju jõudes olid sellest kuulnud ka mu siinsed vanemad.. Järgmisel päeval esimeses tunnis küsis ka hispaania keele õpetaja, mis mul eile juhtus. Lõppude lõpuks teadis terve kool, et midagi oli mul viga. Selle peale öeldi mulle, et küll ma sellega ära harjuksin, sest siin on tavaline, et jutud levivad kiiremini kui kujutadagi oleksin osanud.

Fran, mi amor, tüdruk kes on saanud kuu ajaga mulle niiiii armsaks

Espe! Klassiõde, kes tuli mu klassi sellest aastast, sest varem elas Hispaanias

Teisipäev oli tavaline koolipäev, midagi märkimisväärset ei toimunud. Hommikul kooli jõudes küsisid kõik, kuidas ennast täna tunnen ja kas mul on parem olla. Jah, mul oli palju parem juba teisipäeval, esmaspäev oli lihtsalt üks paha päev täis pahasid sündmuseid, kuid ilmselgelt tuleb vahel teele ka raskusi. See teebki ju inimese tugevamaks!

Kolmapäeval käisime mägedes suusatamas ja lumelauaga sõitmas kooli sportlastega 8.-12.klassist. Kuigi mina koolis mingi spordiga ei tegele (veel), sain ilmselgelt kaasa minna, sest mu õde Cata mängib võrkpalli koolis ning kuna olen ta pereliige, siis muidugi mõista ei tekkinud kellelgi sellega probleemi, et lähen nendega kaasa.

Kõik olid niiiii vaimustatud lumest, sest nende jaoks on see ju midagi erakordset. See oli nii armas, kuidas neile pakkus selline asi nii nii palju rõõmu.

Suusatada pole ma kunagi väga osanud, aga siinne suusatamine on pigem mägedest allalaskmine ilmselgelt, mistõttu ei saanud nad aru, kuidas Eestis üldse suusatada saame, kui meil mägesid pole. Küsiti minultki mitu korda, et kas oskan suusatada, vastasin siis kõigile, et ei oska, aga suusatamise all mõtlesingi "suusatamist" mitte mägedest alla liuglemist otseselt seega nende üllatus oli suur, kui liuglesin mägedest alla nagu oleksin seda varemgi korduvalt teinud. Kuni esimese kukkumiseni... 

Esimene kukkumine oli päris hull, kuid pärast teist kukkumist mõtlesin, et esimene polnud midagi.. Läksin siis suurest mäest alla, kuid minusse tuli mingi hirm ning kaotasin järsku täielikult mõistuse ja ei kontrollinud enam, mis teen. Sellele järgnes aga see, et suusatasin ilusti läbi piirete ja tegin paar kukerpalli ning kaotasin suusad. Selg oli päris valus, kuid pärast paariminutilist puhkust oli kõik jälle korras ning suundusime keskmisele mäele.

Päev jätkus väga lõbusalt. Kuna olen alati olnud inimene, kes proovib kõik ära, ükskõik kui jube see ka poleks, siis ei saanud jätta proovimata muidugi ka suurimast mäest alla suusatamist. See kiirus, mis mul sees oli, oli jõhker. Adrenaliin oli laes, aga pärast paariminutilist sõitmist jõudsin lõpuks alla ilma kukkumata. Siiski otsustasin uuesti sinna mitte minna, sest see oli isegi minu jaoks, kes midagi ei karda, päris jube, kuigi kohutavalt lahe samal ajal.

Jõudes kõige suuremast mäest alla, otsustasime minna jälle keskmisele mäele, kuid tee peal kaotasin oma õe, klassiõe ja ühe 12.klassi tüdruku ära. Lõpuks kuulsin nende hõikeid ja leidsin, et kui tahan nendeni jõuda, siis kõige kiirem tee on professionaalide alalt minemine. Nendel mägedel oli see asi, et kui oled otsustanud juba üht teedpidi alla minemise, siis taganemisteed pole, sest seal oli kõik nii järsk. Olin jõudnud juba peaaegu alla teisteni, kuid viimane langemine oli ikka väga järsk ja kuna mul taganemisteed polnud, siis hakkasin aeglaselt, samal ajal pidurdades, alla suusatama. See kiirus läks jälle tohutuks ja hirmuhoos lolli peaga mõtlesin, et targem on ennast ise pikali heita, kui pärast kukkuda. Ilmselt polekski ma kukkunud, aga kuna otsustasin pikali heita, siis see oli üks väga paha idee ja selle mäega lõppes mu suusatamine selleks päevaks ära. Hirmuhoos heitsin siis pikali, kuid sellisel mäel pole võimalik peatuda pikali heites, kui see on nii järsk, mis tähendas muidugi seda, et tegin enne peatumist veel korralikult kukerpalle ning kuna lumi oli kõva, siis pärast korralikku kukkumist jõudsid mu pluus, kampsun ja jope muidugi üles tulla nii, et selg oli paljas ja lumi tegi terve selja veriseks. Samuti on mu kehal mitmetes kohtades hiiglaslikud lillad sinikad ja kõndimine, istumine, lamamine tohutult piinarohked. Pea sai ka palju hoope ning käsi haiget, kuid ma olen elus ja terve! On mida mäletada igal juhul ning väga vinge päev oli vaatamata lõpukukkumisele, mis tegi mu seljale ja peale tohutult valu, lausa nii palju, et pidin täna koju jääma. Samas pole halba ilma heata, hea osa selle juures oli see, et lõpuks sain ennast välja magada ning ärkasin täna alles 11.45.

Päike mägedes oli nii tugev. Lisaks vigastustele olen näost täiesti ära põlenud.

Homme on selle nädala viimane koolipäev. Nädalavahetusel tahaks jõuda juuksurisse ja teha midagi toredat. See pole normaalne kui kiirelt siin aeg möödub. 30 päeva tagasi istusin lennukile. Kuu aega juba möödas siia jõudmisest ning mul on tunne nagu oleksin selle aja jooksul juba jõudnud nii palju teha, kuid samas mitte midagi. Hispaania keele õppimine edeneb vaikselt ning iga päevaga tuleb uusi sõnu mu sõnavarasse juurde. 

Kallid-paid Henrile ja Karlile, kes elavad mu siinsetele tegemistele nii palju kaasa, olete parimad. Musid teile kõigile sinna Eestisse ja nautige veel viimaseid suvepäevi kuniks neid on enne kooli. Endalgi hull ärevus sees mõeldes sellele, et varsti hakkab teil kool ja paljud mu sõbrad alustavad oma gümnaasiumiteed. Kuulsin, et TIKis on nüüd viis vaheaega, mis on ka nii lahe minu arust, esimest korda on mu sünnipäeva ajal kool, mitte kevadvaheaeg! Parem oleks, et mu sünnipäeval siis terve klassiga mulle helistate!!! 

PS! PALJU PALJU ÕNNE MU ARMSALE HOSTEMALE!!!!!!!!!!