Neli päeva puhkust

Kirjutasin viimati esmaspäeval.. Nagu ikka, on jõudnud nädalaga väga palju juhtuda.

Teisipäeval oli nii tore koolipäev. Hommikul ärkasin üles muidugi muretsedes, sest tulemas oli jälle matemaatika töö ning kuna eelmine kord ei läinud töö nii hästi kui lootsin, olin seekord kindel, et pean saama vähemalt 6,7 hindeks, kui mitte 7,0 (hindamissüsteemist kirjutan hiljem). Töö kätte saades mõistsin, et polegi nii raske see seekord. Kokku oli kolm tehet, mis olid kõik päris pikad. Alguses läksid kaks neist täitsa valesti ja raske oli leida kohta, kus olin arvutamisvea teinud, kuid pärast pikka mõtlemist leidsin vead ning lõpuks sain kõik ilusti tehtud. Pärast küsisin klassikaaslastelt kuidas neil läks ning paljudel oli nägu ikka väga piklik ja ütlesid, et see oli nii raske. Seekord tuleb mul küll hindeks 7,0 ma loodan ja usun.

Inglise keele tundide ajal oli Jose ärasaatmine. Kirjutasin eelmisesse postitusse ka, et mul on üks väga intelligentne klassivend Jose Miguel, kes läheb USAsse vahetusõpilaseks. Kuigi olen temaga ühes klassis käinud alles nii lühikest aega, on mul temaga olnud juba väga naljakaid momente ja päris kurb, et ta ära läheb, aga samas tean, et olles mingit aega kodust eemal, õpid ennast nii palju tundma, maailmavaade muutub, silmaring suureneb ja ise muutud nii palju paremaks seega ma olen õnnelik, et ta saab selle kogemuse osaliseks. Leppisime kokku, et kui kummalgi meist probleem on, võime alati teineteisele rääkida, sest mõistame hästi muresid kuna oleme mõlemad kodust eemal ja kogeme põhimõtteliselt sama, lihtsalt erinevates riikides.

Pärast inglise keele tunde olid muusika tunnid. Nägin muusika õpetajat esimest korda, sest eelmine nädal oli ta Argentiinas. Väga meeldiv mees! Kohutavalt sõbralik ja oli kohe näha, et teab muusikast palju. Muusika koha pealt Eestis nii palju, et meie muusikaline haridus on ikka väga hea. Alati on võimalusi edasiõppimiseks. Paljudes kohtades üle maailma ei olegi näiteks laste muusikakoole, vaid käiaksegi ainult eraõpetajate juures õppimas, mis on jällegi kohutavalt kallis. Lõpetasin just kaks kuud tagasi Tallinna Muusikakooli ning nende jaoks on minu tase juba midagi väga kõrget, kuigi ise olen alati tundnud, et ma olen alles nii nii alguses õpingutega, arenemisruumi klaverimängu kohapealt on ju nii palju tegelikult veel. Pidin siis muusika tunnis mängima õpetaja käsul midagi oma eksamikavast, ilmselgelt mängisin F.Liszti etüüd nr.9 op.1, mida mängitakse Eestis tihti Otsa koolis ka ehk see on ikka parajalt raske. Kõigil oli suu lahti, samuti õpetajal. Ta küsis minult, kas olen klaverimängu lõpetanud või tahan sellega jätkata, ütlesin talle, et kindlasti tahaks jätkata, aga usun, et Tšiilis on see raske. Järgmisel päeval tuli ta koolis naerusuiselt minu poole öeldes, et ta rääkis oma sõbraga, kes on pianist ning ta soovis minu eksamikava teada. Ilmselt hakkan temalt saama tunde või siis lihtsalt noote, et saaksin ikka mängimisega jätkata ning võib-olla hakkaksin mingi kord kuus või tihedamini tema juures käima. Eks näeb, mis selle klaverimänguga saab, igatahes on nüüd kindel see, et see ei pea pooleli jääma! Ma olen nii nii nii õnnelik. Muusika tundidest olen ka vabastatud, sest muusika õpetaja arvates olen lihtsalt liiga hea selle taseme jaoks ja tunnis käimine on ajaraiskamine.. Eks ma hakkan seal ikka käima vahel, aga enamus aega kulutan siis klaveri harjutamisele muusika tundide ajal. Nii tore, et selline õpetaja koolis on! Hindeid hakkan ka muusikas saama klaveri mängimise ja laulmise eest ehk mitte samade asjade eest kui teised klassikaaslased, mis on tegelikult isegi hea, sest saan kogu aeg areneda ning kui tean, et pean harjutama ka selleks, et muusikas head hinnet saada, siis on rohkem motivatsiooni, sest kuna praegu saan niigi vähestes õppeainetes hindeid, pingutan maksimaalselt kus võimalik. Hoian Tšiilis Eesti lippu kõrgel!

Vasakpoolne hoone on Lõuna-Ameerika suurim, see on kaubanduskeskus, millel on 70 korrust

 Armastan neid mägesid! Ükskõik kus sõita ringi, on alati mägesid näha, nii ilus!

Kolmapäeval tunde polnud, kooli saalis toimus päev nimega "Feria Cientifica", kus kõik grupid esitasid oma projekte, mida nad on teinud bioloogias või füüsikas. Seal oli nii palju huvitavaid. Enim meeldis mulle mu klassiõe Conni tehtud projekt, kus ta uuris, et kui mängida inimestele ette 5 nooti, do-re-mi-fa-sol ning siis mängida uuesti mingit nooti, näiteks mi-d, siis ainult 5% inimestest suudab öelda, mis nooti mängiti. Koolis tehti seda katset kõigile ning üllatus-üllatus, mina ja muusika õpetaja olime kogu kooli peale ainsad, kes suutsid öelda, mis nooti mängiti. Kõik olid nii vaimustuses ja mina omakorda üllatunud, et nad tõesti nii vaimustuses sellest on, et suudan noodi ära tunda, sest see on nii ilmselge, kui olen tegelenud laulmisega 12-13 aastat ja klaverimänguga 9 aastat, iga inimene kes on muusikaga tegelenud, peaks selle ära tundma, kuid ei, nad ei tundnud. Hoian Eesti lippu endiselt kõrgel.

Neljapäeval-reedel tunde polnud, sest kuna Tšiili on religioosne riik, siis oli see nende jaoks püha - Asuncion de la Virgen ehk rooma-katoliku kiriku uskumuste kohaselt oli see päev, mil Virgin Mary (Neitsi Maarja) keha läks taevasse. Vanematel polnud neljapäeval tööd ka. Magasin siis jällegi kaua ning ärgates sõin, pesin ja läksime perega jalutama. Siin on meeletult soojaks läinud. Alles kaks nädalat tagasi käisin talvejopega, nüüd käin lühikeste varrukatega, kuigi on talv. Hea talv küll, kui inimesed on rannas ja õues on +25 kraadi.. Õed võtsid kõik ratta ning läksime jalutasime mööda parki. Siin on hästi ilus ja suur park keset tänavat. Mõlemal pool sõidavad autod, aga keset seda saab jalutada, sõita rattaga. Väga palju jooksjaid on siin alati. Tee on kaetud mõndades kohtades ka väikeste kividega ning just Jesu suutis selle koha peal, kus olid kivid, oma rattaga järsku kukkuda nii, et nägu oli kõik katki ja verine, verd tuli ka ninast ja suust. Põlved ning näed samuti katki. Süda jäi küll hetkeks siis seisma, sest see oli ikka päris jube vaatepilt. Vaikselt juba paraneb kõik, õnneks oli küllaltki õnnelik õnnetus. Peagi jõudsime jäätisekohvikusse, kus sõime järjekordselt niiii head jäätist! Ma polegi kolme nädala jooksul kordagi söönud mingit tavalist jäätist, alati seda kõige kallimat, aga no see on nii hea siin ning niinii palju erinevaid valikuid on. Sellele pole lihtsalt võimalik "ei" öelda. Õega aegajalt peale kooli ikka võtame jälle jätsid, istume kuskile ja räägime oma igapäevaseid jutte. Mu vanim õde on küll keegi, kellega ei lõppe kunagi jututeemad. 

Reedel ärkasin jälle kuskil 11.30 ning kell 12 tuli ema töölt, võttis minu ja Cata peale ning viisime Leo (mu koer siin) loomaarsti juurde, kust saime ta alles õhtul kätte. Ema läks tööle tagasi, meie Cataga aga Santiagot avastama. Jõhkralt suur ja ilus linn ikka, 7 miljonit elanikku pole naljaasi. Igal pool on kaubanduskeskused. Kuna mul oli vaja riideid, sest ilmad on siin läinud soojaks, siis läksime Lõuna-Ameerika suurimasse kaubanduskeskusesse, mis oli hiiglaslik, kirjutasin juba eespool ka, et kuskil 70 korrust on sellel. Korralikult raha laristatud, riideid ostetud, võtsime järjekordselt Cataga sammud jäätisekohviku poole, et osta kõige suurem ja kallim jäätis. Need jäätised siin on nii uskumatult head ja kõige kallim jäätis pole tegelikult üldse nii nii kallis, kuskil 2000 peesot, mis on umbes 3 eurot ma arvan. Eesti mõttes täitsa normaalne, aga Tšiili mõttes siiski kallis, sest kõik on odavam kui Eestis.

Pärast paaritunnist šopingutuuri otsustasime ära võtta mu kohaliku ID kaardi, mis sai valmis juba teisipäeval. Pärast jalutamist kuuma ilma käes jõudsime lõpuks kohale kohta, kust oleks pidanud selle kätte saama, aga väike ebaõnn - see oli suletud. See hoone, kust oleks pidanud selle kätte saama, asus täpselt ühe tohutult suure pargi kõrval, (nagu näha, siis räägin kõigest, kui tohutult suurtest kohtadest, aga Santiagos ongi lihtsalt kõik tohutult suur) niisiis ostsime jääkülma jääteed ning olime veidi aega pargis, mis on nii nii ilus! 

Koju otsustasime seekord kõndida, mis võttis meil aega kuskil 45 minutit ma oletan. Ma ei tea kunagi siin olles, mis kell on, sest siin võetakse kõike nii rahulikult, elustiil on palju aeglasem ja inimesed vähem stressis. See meeldib mulle siinolemise juures tohutult. Kuna kodutöid on ka vähe, siis on aega tegeleda hobidega. Järgmine nädal on veel viimane, kus ei tegele millegagi, sest hakkan järgmisest nädalast otsima, millega täpselt tegeleda ja kus. Ülejärgmisel nädalal hakkan siis ilmselt käima juba kuskil trennis, klaverit mängimas ning laulmas. 

Väga tüüpiline, et siin avaldatakse mulle armastust kuigi me pole isegi suhelnud. Siin üks näide paljudest kordadest, kus klassivend otsustas armastust avaldada (armukadeduse vältimiseks otsustasin välja lõigata selle kirjutaja nime, sest kui keegi mu klassi- või koolikaaslastest peaks nägema seda, saaksin päris palju armukadedust ja tekiks Ladina-Ameerikale omane draama)

Reedel linnatuurilt koju jõudes õppisin jälle veidi hispaania keelt kuni kell sai järsku 20.30 ning kodutelefon helises. Esimest korda paluti mind. Olin väga-väga üllatunud, et kes nii hilja peaks mulle helistama, veel enam kodutelefonile. Telefonile "hola" vastates ning küsimusele "como estas" vastates "muy bien gracias" läks kõne üle inglise keelele ning sain aru, et mulle on helistanud mu tugiisik Omar. Ta ütles, et 10 minuti pärast on mu maja ees ning paneksin ennast valmis, ta tuleb mulle järgi ning teeme ühe tiiru ja räägime juttu. Varsti oligi ta oma uhiuue autoga maja ees ning läksime sõitma. Sain teada, et lähme külastama Tšehhi vahetusõpilast (seesama, kes elab mu siinse isa õe juures), sest ta murdis oma kaks sõrmeluud mägedes suusatamas käies. Kuna oli reede õhtu, siis Santiago kesklinn oli ilmselgelt täielikult ummikutes, mis meeldis mulle väga, sest mul oli rohkem aega tugiisikuga rääkimiseks. Ta on nii nii nii tore mees, uskumatu. Ta võtab kõiki õpilasi, kelle tugiisik ta on, nagu enda lapsi ning muretseb tohutult, kas kõik on ikka korras. Võtsime peale veel vahetusõpilase Kanadast ning pärast tunniajast sõitu ka vahetusõpilase Soomest ning läksime siis Tšehhi tüdruku juurde, kus ma olen varem juba käinud ning kelle perekonda ma juba tunnen. Väga tore õhtu oli. Sõime, jõime, naersime, rääkisime kuidas läinud on. Kuskil kella ühe ajal öösel jõudsin koju tagasi. Loodan, et peagi teeme jälle ühe sellise toreda õhtu/öö.

 See imeline jäätis!!!!

Ma olen juba päris hästi sisse elanud. Kodus tunnen ennast hästi, koolis tunnen ennast peaaegu hästi (peaaegu sellepärast, et keelt ei oska ning õpetajatega on veidi raske). Klassikaaslased on nii head ja abivalmid, samuti kõik koolikaaslased. Olen saanud juba väga palju sõpru ka vanematest ja noorematest klassidest, kellega kooli peal ikka alati tervitame. Võin öelda, et isegi mõned õpetajad on juba justkui sõbrad näiteks seesama muusika õpetaja, siis kaks kehalise õpetajat, inglise keele õpetaja ja bioloogia õpetaja. Õpetajad on siin nii sõbralikud ja abivalmid, see on nii nii tore ja minu jaoks ainult üheks suureks plussiks. Ainuke erand on keemia õpetaja, kelle nägu nähes juba tuleb paha tuju. Tema on ka ainuke, kes mulle isegi "tere" ei ütle, ma ei kujuta ette miks. Keegi ei salli teda, pole hullu, õnneks on keemia ainult reedeti.

Hindamissüsteemist ka lühidalt.. Siin pannakse hindeid ühest seitsmeni. Kõigil hinnetel on ka komad ehk 1,1; 1,2; 1,3; 1,4.....1,9; 2,0; 2,1.....2,8; 2,9.... ja nii kuni seitsmeni. Parimate õpilaste keskmine hinne on kuskil 6,7 tavaliselt, minu õel on näiteks 6,6 vist. Üldiselt üritan igas õppeaines, kus hindeid saan, mitte alla 6,3 saada hinnet. Hoian Eesti lippu endiselt kõrgel.

 Fran, mu üks kõige-kõige-kõige suurematest sõbrannadest, kellega olen viimasel ajal kogu aeg ninapidi koos. Nii abivalmis ja tore tüdruk, aitab mind hispaania keelega väga palju.

 Mu armas Josefa

Vahepeal jõudis Kristjan ka Ecuadori. Tegime eile temaga skype juba ja nagu näha, on ta väga õnnelik oma perekonnaga. Nii nii lahe, et oleme peaaegu samas ajatsoonis jälle. Eile rääkisin ta hostemaga juba veidi hispaania keeles skypes, tundus väga-väga meeldiv ja armas naine olevat, loodan, et ta on seal õnnelik :) Stay strong ja naudi täiega kõike, mis elu Sulle toob!!!

Vanima õega ka pilti.