Kohtumine perekonnaga ja esimesed päevad perekonnas ning Santiagot avastades

 

                      Jesu joonistatud (7-aastane)                                        Jose joonistatud (6-aastane)

Esimene kohtumine uue perega oli nii tore! Olmuest tagasi hakkasime sõitma laupäeva hommikul kell 10 ning Santiagos olime kell 12. Mõndade vahetusõpilaste perekonnad olid Santiagosse YFU kontorisse kohale sõitnud, et "uued lapsed" sealt peale võtta, kuid kuna mõned elavad Santiagost näiteks 1500 km kaugusel kas lõunasse või põhja, siis ilmselgelt nende vanemad ei tulnud Santiagosse ning mitmed pidid tegema veel ühe lennureisi, et üldse oma perekonda saada ning oli ka neid, keda ootas ees veel kuskil 7 tunnine bussisõit. Minul sellega õnneks probleeme polnud, sest nagu teate juba, siis elan Santiagos, mis tähendab seda, et mu perekond oli kontoris juba mind ootamas. 

Kui tulime bussi pealt maha Santiagos, astusime sisse YFU kontorisse, kus pidime tasa olema, et vanemad ei saaks teada, et oleme kohale jõudnud. Siis viidi meid ühte ruumi ning meie vastas, teises ruumis, kardinate taga, olid mõndade "uued perekonnad", sealhulgas ka minu oma. See moment, kui kardinad eest tõmmati ja kõik oma perekonda/lapsi nägid, oli niiiii armas! Tundsin oma perekonna koheselt ära, kuid ei saanud veel nende juurde minna, sest meie passid olid YFU töötajate käes ning meie nimesid hakati ükshaaval ette lugema, et läheksime ette, võtaksime passid ning siis kallistaksime perekonnaliikmeid. Kui mu nimi ette loeti, siis esimese asjana jooksis minu juurde Catalina (Cata/Cati, vanim õde, kellega hakkan ühes klassis käima), kes kallistas mind niiii kõvasti! Kohe pärast teda andsid mulle põsemusi ja tugeva kallistuse ema Paula ja isa Alfonso ning viimasena ka õed Maria Jesus (Jesu) ja Josefa (Jose). Jose ja Jesu on niiii armsad! Nad andsid mulle need samad lehed, mis panin postituse algusesse. See oli nii armas vastuvõtt!

Uue perega musitatud-kallistatud, oli aeg hüvasti jätta praeguseks kõigi vahetusõpilastega ning soovida neile ilusat aastat. See oli nii kurb, sest nende väheste päevadega said väga paljud nii armsaks! Õnneks on olemas facebook ja skype ning jään paljudega suhtlema veel. Hea on see, et mitmed mu armsaks saanud vahetusõpilased hakkavad elama Santiagos, sealjuures Taani poiss Adam, USA poiss Owen, Leedu poisid Gustas ja Balys, neiu Prantsusmaalt jne. Selle üle, et Adam, Gustas, Owen ja Balys Santiagos elavad, rõõmustasin enim - nad on nii toredad poisid! Hea on ka see, et aasta keskel on veel üks seminar ilmselt, kus näen kõiki vahetusõpilasi veel ühe korra ning aasta lõpus loodetavasti ka. Paljud neist on kindlasti sõbrad terveks eluks.

                                         Aasta alguse seminar Olmues parimate vahetusõpilastega!!!

YFU kontorist välja minnes oli sees ootusärevus, sest mul polnud aimugi, mis hakkab saama. Teel auto poole nägime nutvat naist ning mu hostema läks küsima, mis mureks. Peagi nägin Leedu poissi Gustast ning mõistsin, et tegu on tema hostemaga ning sain teada, et nende auto varastati ära selle aja jooksul, kui vanemad olid YFU kontoris. Uskumatu! Selle eest hoiatati meid palju, et elame suures linnas ning peame hoidma oma asju korralikult, aga seda poleks küll uskunud, et nii lühikese aja jooksul suudetakse isegi auto varastada. Tegu polnud niisama pereautoga, vaid see oli veel koolibuss ka ehk mitmekordne mure ja valu. Päris jube tunne võis Gustasel olla, kui kohe esimesel päeval juhtus selline asi tema peres. Teine Leedu poiss Balys juba kutsus mind nendega mingi päev kuskile lõunatama, ei jõua ära oodata millal oma Leedu poisse näen, siiamaani olen nendega facebookis rääkinud perest juba päris palju ja nad on tõesti nii armsad!

Leedu poisid Balys (vasakul) ja Gustas (paremal)

Esimese asjana läksime perega koju, et saaksin oma kohvri ära panna ja riided vahetada. Mu kodu on nii ilus! See on justkui korter, aga meie oma on kaks korrust. Selle "korteri" (mis ei ole üldse kui korter, pigem nagu mingi hotell) alumisel korrusel on jõusaal ning õues bassein. Koduga ei saaks rohkem rahul olla, siin on kõik nii ilus ja puhas! Pärast kodu üle vaatamist läksime restorani, kus sõin imemaitsvat kala. Eks see muidugi selline veits piinlik lõunasöökoli, sest nad ei oska inglise keelt ja mina hispaania keelt ÜLDSE, aga tänu Catale (vanim õde) sain kuidagi rääkida ka ülejäänud perekonnaga. Pärast söömist läks isa koju ning meie, naissugupoole esindajad (kokku on naisi perekonnas 5) läksime šoppamaaa. Sain valida endale ise, millist patja tahan, et oleks öösel mugav magada ning sõime ka kõige paremat jäätist, mida olen eales söönud. Õhtul koju jõudes vaatasime 4 tundi hispaaniakeelseid multikaid Jose ja Jesuga, jäin selle aja jooksul vist mingi 5 korda magama, sest ma olin nii väsinud ja no kui midagi ei mõista hispaania keeles, siis veits boring vaadata ka ausalt öeldes. Õhtu lõppes korraliku õhtusöögiga nagu ikka. Nende jaoks on siin pere nii tähtis ja kõik söögikorrad samuti, sest see on aeg, kui nad räägivad juttu, naudivad üksteise seltskonda ja veedavad lihtsalt aega perega. See on minu arust armas ja ma ei jõua ära oodata aega, kui saan ka nendega juba muljeid jagada oma päevast HISPAANIA KEELES, mitte läbi Cata inglise keeles. 

Pühapäeval  hommiku poole lihtsalt vedelesime voodis ja olime õues. Õues mängisin oma väiksemate õdede Jesu ja Josega tund aega palli. Pärast seda läksime kohta nimega Cerro San Cristobal, mis on mägi Tšiili keskosas ning mille otsas on Virgin Mary kuju. Seal oli niiii ilus ning sealt oli näha nii hästi Santiagot!

Statue of the Virgin Mary on the top of Serro San Cristobal

Santiago Cerro San Cristobalilt vaadatuna, veidi udune päev oli

Pärast Cerro San Cristobalil käimist läksime külastama emapoolseid vanavanemaid. Kohe alguses öeldi mulle, et pühapäevad on päevad perega olemiseks ja siis sõpradega ei olda ning kuna käes oli pühapäev, läksime külla vanavanematele, kes elasid meist kuskil 20 minuti kaugusel autoga. Nad olid nii armsad! Lisaks vanaemale ja vanaisale elasid seal ka vanaisa kaks õde. Üks õdedest, Gabriella (lühidalt Gaby) käib iga päev meie juures süüa tegemas, koristamas, pesusid pesemas jne. Laupäeval ja pühapäeval ta ei käi, kuid laupäeviti käib koristaja, kelle nimi on Marcella. Oi kuidas ma armastan neid lahedaid hispaania nimesid! Igatahes vanavanemate juures oli nii tore, kuigi jällegi ei saanud aru, mida räägiti söögilauas, aga vanaisa oli nii muhe sell. Ütles mulle, et ma nii ilus ja appi kui meelitatud ma olin! Punastasin veel vähemalt pool tundi. 

Pärast vanavanemate külastamist ütlesin Catale, et mul oleks adapterit vaja, et läpakat ja telefoni laadida (ja sirgendajat kasutada). Niisiis läksime ühte hästi suurde toidupoodi, kust sain endale adapteri. Väljusime poest kuskil 15 kilekotitäie toiduga samuti. Fun fact on see, et nägin poes Adamit (vahetusõpilane Taanist). Olime mõlemad lihtsalt pikalt sõnatud ja ainult naersime, sest üks asi on see, et näed inimest SANTIAGOS, mis on lihtsalt hiiglaslik linn, teine asi see, et satute samal ajal lambist samasse poodi ja samasse vahesse. Nii lahe! Leppisime Adamiga kokku, et kui oleme rohkem sisse elanud, siis saame kindlasti kokku ja jagame muljeid ning musitseerime (Adam on see poiss, kes on 10 aastat mänginud klaverit ja 6 aastat kitarri). Ühesõnaga olen juba nii põnevil kõige pärast, mis hakkab lähitulevikus siin Tšiilis juhtuma, sest peagi on tulemas ka mu esimene koolipäev ning näen oma klassikaaslaseid ja õpetajaid. Kuna hakkan Cataga ühes klassis käima, siis usun, et meie suhtlusringkond on küllaltki sarnane. Cata ütles, et kõik inglise keele õpetajad koolis on niiii vaimustuses, et nende kooli tuleb õpilane Euroopast, sest Ladina-Ameerika lapsed ei oska inglise keelt üldse ning nad teavad, et eurooplastel on see inglise keel nagu tugevam veidi. Üks õpetaja koolis pidi olema Šotimaalt ja väga-väga ootab minu tulekut. Seda on nii armas kuulda, et kõik õpilased koolis ja õpetajad on nii põnevil ühe inimese pärast, kelleks olen MINA!

 Kuidas mu pere poes käib

Kirjutan siia nüüd mõned faktid enda elu kohta/inimeste kohta siin kaugel Tšiilis.

1) Üldiselt vett ei jooda. Põhiliselt juuakse cocat või mahla.
2) Siin on voodis 4-5 erinevat lina/tekki ning padi käib alati kindlate kihtide vahele. Õde lubas täna õpetada, kuidas seda voodit tegema peab. Siiani pole ikka mõistnud.

3) Mu õed on nii armsad! Nad tahavad kogu aeg mu tähelepanu ja see motiveerib mind rohkem hispaania keelt õppima, et saaksin nendega võimalikult ruttu suhelda.
4) Käime iga õhtu isa ja Cataga kuskil 22-23 ajal meie koeraga jalutamas. Ma armastan neid jalutuskäike, sest näen siis alati seda imeilusat linna Santiagot ning saan aega veeta isa ja õde rohkem tundma õppides.

5) Mu peres on alati puuvilju.

6) Salatit süüakse siin väga palju.

7) Praegu on südatalv, kuid päeval on kuskil 18 kraadi. Ei taha teada, kui palavaks suvel läheb.

8) Mu õdedele meeldib nii väga minuga koos inglise keelt õppida.

9) Eile magama jäädes panin voodi ette oma läpaka ja kolm sõnaraamatut. Hiljem tuli ema ja lükkas need kapi alla, sest kui maavärin tuleb (mis on Tšiilis tavaline), siis asjad vajuvad kõik keset tuba ja toas liikumine on raske.

10) Nad kardavad tohutult maavärinaid, sest kui 2010.aastal oli järjekordne maavärin, siis see oli tavalisest palju palju tugevam ja lõhkus paljud majad ära. Mu vanaisa maja näiteks vajus mitu sentimeetrit allapoole.

11) Ma tunnen ennast iga päevaga aina paremini ja kodusemalt. Alguses oli nii halb ja harjumatu, aga mind koheldakse aina rohkem kui pereliiget ja hakkan aina enam nautima siin olemist.

12) Tšiili peesod (kohalik raha) on nii segane teema minu jaoks. Ma ei saa kursistki veel korralikult aru ja poes käies olen nagu peata kana, sest ei mõista täpselt, mis on normaalne hind.
13) Õpin iga päev korralikult hispaania keeles uusi sõnu/lauseid. Loodan ikka kahe kuu pärast juba aru saada ja ise ka midagi kokku puterdada. Annan endast parima, et ruttu keel selgeks saada.

Kõige noorem õde Josefa, ta on niiii armas! Eile näiteks kui olin arvutis, puges mu kõrvale voodisse kaissu ja võtab mind juba kui pereliiget. Nii armas laps!!

Vasakult: Jesu, Cata, Jose (siin on suhteliselt kõigil hüüdnimed)

Aga tänaseks lõpetan. Homme lähen ilmselt kooli, kus mind mõõdetakse koolivormi jaoks ning neljapäeval alustan uues koolis. Ma olen nii põnevil, sest ei tea, mis tulevikus saama hakkab ja kuidas elu välja näeb siis. Teie aga olge tublid ja kirjutan ilmselt nädalavahetusel, kui aega leian!