24 tundi. See pole reaalne.

Kuhu on kadunud see aeg? See pole reaalne. Ma istun kohvri peal, lootmas, et see ei ületa lubatud 23 kg ja mõtlen, et SEE POLE REAALNE. Mu lennuk väljub 24 tunni pärast (homme 18:00) ja ma olen aastaks läinud teisele poole maakera. Mul on selline tunne, et kolmapäeva hommikul pärast rohkem kui 30 tunnist reisimist pannakse mind maha kuskil, kus ma ei oska midagi ja tea kedagi. Umbes nii ongi. Ainsad inimesed kellega olen suhelnud ja keda tunnen, on mu uus perekond. Perekond Salinas Celedon, kus mul on kolm õde. See pole reaalne. Mu unistus hakkab täituma.

Olen saanud vahepeal infot oma pere kohta. Mu vanim õde (15-aastane) Catalina oskab päris hästi inglise keelt. Olen temaga suhelnud igapäevaselt üsna palju ja ta tundub nii armas inimene! Ütlesin talle eile igaks juhuks, et alguses võin olla päris emotsionaalne ja loodetavasti nad mõistavad seda ning ta vastas, et ta teab seda ja loomulikult on raske aastaks jätta maha oma perekond ja sõbrad, aga ta teeb kõik, et oleksin õnnelik ja naudiksin aega nende peres. Mu kõige väiksem õde (6-aastane) oli mind eile öösel uneski näinud. Nad kõik niiii ootavad mu saabumist! Eile viisid juba uue voodi majja ja saatsid mulle pildigi sellest. Praeguse info ja rääkimiste põhjal võin küll öelda, et olen saanud täiesti perfektse perekonna ja kodu. 

Mu õde Catalina, kellega hakkan ka tuba jagama, on hästi kõva tegija võrkpallis. Ta mängis varem kahes ülitugevas tiimis, kuid otsustas jätkata ainult kooli omas mängimist ning nad olid üleriigilistel võrkpallivõistlustel võitnud 1.koha ning ta sai parima mängija tiitli. Päris uhke tunne oli, kui ta sellest mulle rääkis, kuigi ma ei tunnegi teda veel. Catalina ütles mulle, et ta aitab mind alati kui vajan abi kooliasjadega või suhteprobleemidega, sest ma olen ta uus õde ja ta toetab mind nii hästi kui saab. Selliseid asju on ausalt öeldes ikka tohutult hea kuulda, sest kodu on siiski koht, kus veedetakse kõige rohkem aega ja kui sealsetega hästi läbi saada, on kõik talutav. Kodu ja perekond on alati kõige tähtsamad. Seda ka Eestis. 

Mingi aeg olid mu emotsioonid hästi segased. Üks hetk olin täiesti kurb, teine hetk jälle rõõmus ja elevil, emotsioonid laes. Hetkel olen ainult seda teist. Minus pole kübetki kurbust. Mu hostõde on sisse süstinud minusse nii palju enesekindlust ja julgust, ta on juba praegu näidanud mulle, et on keegi, kes tõesti ootab mu tulekut ja tahab anda lihtsalt kõik, et tunneksin ennast hästi. Kirjutas mulle paar tundi tagasi, kui neil oli kell 6:12 hommikul, et ta nüüd ärkas ja hakkab kooli sättima esimest korda pärast talvevaheaega. Neil lõppes seal jah just talvevaheaeg ja hetkel on südatalv. Kui oli koeraga õues, kirjutas, et hetkel on -4 kraadi ja ta külmub, sest nii külm pole ammu olnud. Päeval on umbes +10 kraadi, mis on tihti Eesti suve öö temperatuur, seega midagi eriti "mittetalutavat" temperatuuri osas ilmselt pole..  

 Mõningad pildid tubadest

 Mu uus voodi!!!!

 Mu koer, Leo nimeks.

Rääkisin õega ka sellest, et kuidas siis ta vanemad tunnevad, et kohe on tulemas VEEL üks tüdruk nende koju. Catalina ütles, et kui ta rääkis oma emale sellest, mida olen rääkinud enda kohta ja elust Eestis, siis ta ema oli öelnud, et olen nii armas tüdruk ja ta ei jõua oodata, millal saan hispaania keele selgeks, et temaga rääkida, sest ise ta inglise keelt ei oska. Isa oli lubanud, et nad teevad mu aja Tšiilis nii nauditavaks kui oskavad ning annavad endast parima, et tunneksin ennast koduselt ja ei tuleks liigset koduigatsust. Lubasid nad ka seda, et nad mõistavad mind, kui olen alguses emotsionaalne ja ei oska kuidagi olla. 

Küsisin õelt veel, et kust neil üldse tuli see mõte võtta vahetusõpilane ja tuli välja, et Catalina tahab ise ka minna järgmine aasta vahetusõpilaseks SAKSAMAALE. Kiitsin täielikult riigi valikut ja ütlesin, et mu vend oli 2009/2010 õppeaasta Saksamaal. Ta oli niiii vaimustunud! 

Siin siis pilt vanematest:

Ema Paula ja isa Alfonso

See siin jääb siis ilmselt mu viimaseks postituseks Eestist. Üritan hakata blogi pidama aktiivselt ning alguses on see kindlasti ainsaks kohaks, kus annan teile teada oma tegemistest. Katsuge siis aru saada, et kui ma teiega, mu lähedased ja armsad sõbrad, sugulased ja kõik tuttavad, väga palju ei räägi, siis see pole mitte seetõttu, et olen teid kuidagi ära unustanud. Seda ei juhtu kunagi. Alguses on see umbes kaks kuud lihtsalt sisse elamiseks ning olen võtnud eesmärgiks selle ajaga rääkida enam-vähem suhtlustasandil hispaania keelt. See aga nõuab aega, mistõttu hakkan vabadel aegadel kindlasti tegelema keele õppimisega nii palju kui võimalik. Sellest tuleb MINU aasta! Ma naudin seda nii palju kui saan ning küll me tagasi tulles saame rääkida palju!

Ma ei unusta teid kindlasti mitte kunagi! See aeg möödub ruttu ja varsti olen ma juba tagasi, täitsa märkamatult. Olge teie senikaua tublid, jälgige ikka aegajalt mu blogi ning teadke, et isegi kui möödub kuid ilma suhtlemata, olete kõik mu südames ja mõtetes.

Love you all, aasta pärast näeme!!!

Twenty years from now you will be more disappointed by the things you didn't do than by the ones you did do. So throw off the bowlines, sail away from the safe harbour. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover. - Mark Twain
“The world is a book and those who do not travel read only one page.”