Sunday, February 8, 2015

Kiri 2

Liisakene!
 
Sa said selle aastaga minu õeks, sa täitsid selle tühja koha minus, sa oled minu jaoks rohkemat kui õde. Sa oled mu parim sõbranna, mu tugi, mu kaaslane, mu usaldusisik, kokkuvõttes MU KÕIK. Tänu sinule olen see inimene, kes ma olen praegu, sa toetasid mind alati ja see aitas mul palju kasvada ja õppida ennast ning teisi rohkem usaldama. Sinuga võin avada oma südame ilma kartmata, ma võin sulle rääkida kõigest mis mu elus toimub ja mul pole kerge sulle öelda, et peagi näeme, aga ma tean ja usun, et me oleme alati koos. Selle osa südamest, mida sina täitsid, ei saa kunagi keegi endale. See koht on sinu ja ainult sinu.
 
Nagu ma sulle ka varem olen öelnud, muutusin ma palju, kui sa meie koju jõudsid. Mu elu muutus palju. Tänu sinule on mu elu selline nagu see on praegu, tänu sinule on mul praegu need sõbrad, sest tänu sinu tarkadele sõnadele sain aru, kes on tõelised sõbrad. Kui aus olla, siis ma ei tea mis ma teen homme, kui sa astud lennuki peale ja ma ei tea, mis ma teen neljapäeval, kui ärkan üles ja näen, et sind pole enam mu kõrval. Kõik need pühapäevad enne kooli, kui me ei tahtnud magada ja sa tegid alati oma lollusi, kõik need sarjade maratonid suvel, kui vaatasime vahel kuus tundi järjest Gossip Girl'i, kõik need kolmapäevased sushi söömised koos sinu, Antonia, Vicho ja Franciscoga, kõik need jäätise söömised pärast tunde jnejne. Kõik need asjad lähevad homme ja ma ei saa kunagi tagasi seda imelist aastat, mis ma koos sinuga veetsin.
 
Ma tean, et sa naased peagi tagasi oma elu juurde Eestis, mida sa igatsed, kuid ma palun sinult ainult ühte asja - ära meid ära unusta! Ma tean, et sa ei tee seda, kuid ma tahan, et sa mäletaksid mind täpselt sellisena nagu ma olin - kõik mu ebakindlused, mu vihastamised ja kõik hea samuti, sest ma pean tunnistama, et sa muutsid mind nii palju paremaks inimeseks, tõstsid mu enesekindlust ja panid mind ennast väärtustama. Sa oled tõsiselt imeline inimene. Ma armastan sind nii väga.
 
Mul ei jää üle muud, kui öelda sulle, et AITÄH KÕIGE EEST. Ja selle all ma mõtlen tõesti kõike - alates su olemasolust, kõik su hullumeelsed teod ja parimad naljad, su naer, su kallistused, su "como estas?", su "que paso", su "yapooo Cataaa", su "te amo" ja kõik kõik. Aitäh, et viisid mind kokku Francisco, Antonia ja Vichoga, kes on tõesti head sõbrad, nagu sa mulle ütlesid juba ka aasta alguses, et nad tunduvad tõesti inimesed, kellega sa tahaksid suhtlema hakata. See on üldse imetlusväärne, kuidas sa tunned inimesi ja paned tähele ka kõige väiksemaid detaile nende kohta ja see on uskumatu, kuidas sa oskad inimesi hinnata ja armastada. Sa oled imeline inimene, keda ei suudaks mitte keegi vihata, sest sa saad lihtsalt kõigiga nii hästi läbi ja ainult üks sõna sinu poolt paneb kõiki sind jumaldama ja ainult ühe sõnaga võid muuta päeva paremaks. Sa oled nii lahe inimene, sinuga igapäevaselt koos olles ei hakanud mul aasta aega järjest mitte kordagi igav.
 
Ma armastan sind väga Liisa, alati, ära selles kunagi kahtle. Sa oled kõige ilusam, armsam ja parem õde, kes mu ellu võis sattuda.
 
Alati sinu Cata.
 


 

 



 

Friday, February 6, 2015

Kiri 1

Kallis Liisa!

Fakt on see, et ma ei tea kust alustada. Ma olen alati eelistanud asju näost näkku öelda, aga ma pingutan nüüd sinu nimel ja üritan paberile sama hästi sõnu paigutada. Alustame algusest. Kui sa jõudsid, siis saime kohe sõpradeks, kuid ma ei mõelnud kunagi, et võiksid lõpetada minu parima sõbrannana. Esimestel kuudel me ei rääkinud nii palju, kuid suvel sa kirjutasid mulle ja hakkasime rohkem suhtlema. Ma olen alati mõelnud, et kõigel on oma põhjus ja kui asjad poleks nii läinud, siis võib-olla ma ei kirjutaks sulle isegi seda kirja, aga võib-olla kirjutaksin ka, kes teab, aga mis ma tõesti tean, on see, et sa oled parim sõbranna kes mu ellu võis jõuda. Sa jõudsid Tšiili ja tegid mu elu ilusamaks ja kõik päevad rõõmsamaks. Pärast 6 kuud jõudsime selgusele, et meie side on unikaalne.. Ja nüüd olen ma siin, kirjutamas sulle kirja, et öelda "peagi näeme". Ma ei ütle sulle "head aega", sest ma tean, et me ei lõpeta suhtlemist ja sa tuled üks päev tagasi mu juurde ja mina võin ka sulle äkki ühel heal päeval külla tulla, seega see on ainult üks väike periood, mil me ei näe ja ma olen alati olemas siin Tšiilis lahtise kätega, ootamas, et sind tund aega järjest kallistada ja siis veel tund aega kuulata, kuidas sa põristad "R" tähte hahahah, sest ikka veel ei tule sul see korralikult välja, sa väike tobu.
 
Sa oled mu hingesugulane ja sa jätad mind väga kurvana üksi, aga samas ma olen õnnelik, sest tean, et saad tagasi Eestisse oma vana elu juurde tagasi ja näed oma vanemaid, keda sa nii palju armastad ja kellest ma olen kõike imelist kuulnud. Mulle meeldivad nad samuti väga, sest nad tõid siia maailma selle imeilusa tüdruku, kes on puudutanud mu südant rohkem, kui kõik eluaegsed sõbrad. Sa oled mu sõbranna, mu tugi, mu õde, mu kaksik, mu hispaania keele õpilane, aga ka mu perekond.
 
Lõpetuseks tahan vabandust paluda vigade eest, mida sõbrana tegin. Ma tean, et meil oli vahepeal veidi keeruline periood minu süü tõttu, aga seda seetõttu, et mul pole kunagi olnud ühtegi tõelist sõpra ega sõbrannat, kellele ma tõesti oleks võinud kõike rääkida. Ma jään sind väga igatsema.
 
Jäta meelde, et alati on keegi, kes sulle mõtleb. Keegi, kes soovib sulle ainult parimat ja keegi, kes on õnnelik ainult siis, kui sina seda oled. Jäta meelde, et on keegi, kes vajab su hoolivust, et saaks naeratada ja kes alati ootab kogu südamest, et saaks olla sinu kõrval. Jäta meelde, et see keegi olen mina ja keegi, kes sind armastab kogu südamest.
 
Ma nüüd lõpetan selle kirja. Peagi näeme ja jäta meelde, et mina ootan sind Tšiilis alati. Ole alati see inimene, kes sa olid minuga ja hoia seda ilusat ja armsat iseloomu, mis sul on. Samuti pea meeles, et Tšiilis on inimene, kes peab sind oma õeks.
 
 
Francisco Campos
 

 

Pildid on tehtud mu viimasel nädalavahetusel Tšiilis.
 
 

Tuesday, September 30, 2014

"Nos acordamos todos los dias de ti, haces mucha falta por aca. Te amamos mucho Liisa, vuelve pronto por favor"

See blogi ei lõppe veel ära, oh ei. Mul on veel kirjutamata oma kõige erilisemast nädalast ehk viimasest nädalast Tšiilis. Kuid täna ma seda veel ei tee, sest see nädal nõuab pikka ülevaadet ja pikka postitust, mille jaoks mul hetkel aega pole, sest koolis on hullumeelne nädal. Loodetavasti saan nädalavahetusel kirjutada oma viimase nädala tegemistest Tšiili pinnal.

Ma olen Eestis olnud peagi juba kolm kuud, kuid ikka veel on vahepeal raske. Igatsus, igatsus, igatsus. Kuid see, kui tugevaks tüdrukuks sain ma Tšiilis, on uskumatu. Seda on näha eelkõige just koolis, sest varem olin ma täielik närvipundar, muretsesin iga asja pärast, ei osanud aega planeerida, jätsin kõik viimasele ööle, olin palju laisem ja hooletum. Arvestades, kui raske on Tallinna Inglise Kolledž, siis selline asi ei mõjunud hästi ka mu tervisele. Ma olen hetkel vastand sellele, mis olin enne. Ma ei muretse enam iga jumala hinde pärast, vaid annan endast alati lihtsalt parima ja kui tulemus ei lähe nii nagu olen soovinud, siis mis seal ikka. Mul pole enam selliseid breakdowne kooli pärast nagu oli varem liiga tihti ja ma olen üldse nagu uus Liisa. See on nii hea, sest koolis käimine meeldib mulle palju rohkem kui varem. Võib-olla on see ka aasta alguse asi, kes seda teab, kuid hetkel olen ma väga õnnelik, isegi vaatamata paarile halvale hindele, mis on sisse tulnud.

Mu koolikaaslased ja õpetajad Tšiilis igatsevad mind väga. Ma poleks osanud uskuda aasta aega tagasi, et kui tulen tagasi Eestisse, siis mulle hakatakse nii tihedalt kirjutama ja et minust tuntakse nii väga huvi. Nii kaks aastat vanemad kui neli aastat nooremad koolikaaslased on mulle kirjutanud, et teada saada kuidas mul läheb ja väga-väga paljud õpetajad elavad mulle kõigega kaasa. 

Tegelikult kirjutasingi selleks, et nägin täna ühte unenägu, mida tahtsin teiega jagada. Ma nägin unes, et läksin tagasi Tšiili ja esimest korda elus nutsin kogu südamest õnnest. Ma usun, et kui ma üks kord pärast kõike seda igatsemist näen neid inimesi uuesti, siis ma tõesti nutaksingi täielikult õnnest, sest ma armastan neid inimesi kogu südamest ja ootan juba nii väga, et saaksin neile tagasi külla minna ja tagasi minna oma ilusasse Tšiili, kus on liiga suur osa mu südamest.








Thursday, September 4, 2014

Minu aasta Tšiilis

Mina olen Liisa Naur, 17-aastane tüdruk, kes oli 2013/2014 õppeaasta vahetusõpilane Tšiilis. Mu vahetusaasta lõpust on möödas nüüdseks kaks kuud ning lõpuks teen ma selle ära - kirjutan ühe kokkuvõtva postituse oma aastast Tšiilis.
 
Ma tean, kui paljud teist on oodanud veel postitusi mu blogisse, kuid nagu olen kõigile teile lubanud, ei jää need tulemata. Mul endal on lihtsalt raske vaadata tagasi sellele ajale Tšiilis, sest ma igatsen neid inimesi nii väga, seetõttu olen lükanud selle kokkuvõtva postituse kirjutamise nii kaugele, sest nüüd vist hakkan tõesti reaalselt üle saama sellest igapäevasest kurbusest.

Eestis pole mitte midagi muutunud, põhimõtteliselt kõik on täpselt samamoodi nagu siis, kui valmistusin 23.juuli 2013 kell 18.00 õhku tõusma, et lennata Tšiili, oma kõige vingemat aastat kogema. See aasta möödus nii ruttu. Mul oli mitmeid halbu päevi, kus mõtlesin, et enam ei jaksa ja kuidas ma suudan ja miks peab kõik nii halb olema ja milleks see kõik nii raske on ja miks kõik sakib... Ja siis oli tuhandeid momente, kus mõtlesin, et enam õnnelikum olla ei saakski ning soovisin, et see kõik ei lõppekski mitte kunagi. See siiski lõppes ning olen tagasi Eestis mitu korda targemana, paremana ja suuremana.
 
Mul oli megavinge aasta. Ma tegin nii palju hulle asju. Ma sain tuttavaks nii paljude uute inimestega. Ma õppisin ära hispaania keele. Ma sain parimad sõbrad endale 13 500 kilomeetri kaugusele. Ma kandsin aasta aega järjest sama koolivormi. Ma ronisin vulkaani tippu, mille otsas oli lumi ning lasin siis vulkaani tipust lume pealt alla pepukaga, ma käisin mägedes suusatamas, ma pidutsesin, ma õppisin tundma uut kultuuri, ma sõin häid puuvilju, pool minu vahetusaastast ehk kuskil 6 kuud oli mul üle 28 kraadi sooja, ma õppisin puusi korralikult liigutama, ma õppisin armastama endast täiesti teistsuguseid inimesi, ma suutsin panna terve kooli oma viimasel koolipäeval nutma (isegi meesõpetajad), kohtasin inimesi kes tahtsid suhelda minuga ainult minu juuksevärvi pärast, sain teada et olen kommunist (venelane siiski, Eesti on ju Venemaa osa) (aiaiai tšiillased......why), ma ehitasin aastaga üles täiesti teise, uue elu, millest lahkuda oli niiii raske ning mitte ainult minul polnud raske lahkuda, vaid ka sealsetel inimestel oli minust nii raske lahti lasta. See kõik oli nii hirmus raske ja ma mõtlesin, et ei teagi, kuidas ma sellest hirmsast igatsusest üle saan, kuid kahe kuu möödudes on nüüd vist kõik jälle normaalseks muutunud. Alguses tagasi tulles oli mul ikka kohutavalt raske, ma olin vaikne, endassetõmbunud, ei saanud aru täpselt et kuidas ma jälle olen tagasi Eestis ja kuidas saab võimalik olla see, et Catalina, Francisco, Vicente, Antonia, Matias, Conrado, Valentina ja muud elukad polegi mu kõrval enam iga päev.


Mu äraminek oli kõigile emotsionaalselt nii raske. Sain veel mitu nädalat pärast tagasitulekut kirja ühelt klassivennalt:

"Liisa, ma ausalt ei oska olla ilma sinuta. Ma poleks kunagi uskunud, et su lahkumine võib olla nii raske ning minusugune meessoost olend võib nii palju sõltuda ühest välismaa neiust kuskilt x riigist. Sa tõid meie klassi nii palju sära, sa olid päike minu igas päevas ning nüüd, kui sa läksid, pole enam seda päikest ning rõõm minu päevadest on kadunud. Mitte ükski inimene pole mind suutnud kunagi nii palju mõjutada ning läinud mulle nii südamesse oma armsa iseloomuga, klassiruum pole enam seesama koht ilma sinuta ning seda on öelnud ka kõik õpetajad. Sa olid inimene, kelle peale sain toetuda igapäevaselt igal kellaajal ning ma pole kunagi kohanud kedagi sinusugust. Sa oled kõige imelisem naine, keda olen kohanud. Sa olid tervele klassile parima sõbranna ja õe eest. Me igatseme sind nii väga, palun tule ruttu tagasi"

Veidi pärast seda kirjutas ühe klassiõe ema mulle:

"Liisa, kuidas läheb seal teiselpool maakera? See, et sa puudud koolist, on nii hästi märgatav, sest klassis on õhkkond kohe täiesti teine. Terves koolis oleks justkui leinaperiood praegu, sest meie armas blondie läks ära, kes suutis kõigile selle ühe aastaga pugeda nii sügavale südamesse. Me kõik igatseme ja armastame sind väga, ära meid ära unusta, sest meie ei unusta sind kunagi!"


Ma sain selliseid erinevaid kirju nii palju. Igasugustelt õpetajatelt, lastevanematelt, koolikaaslastelt ning eelkõige klassikaaslastelt. Imeline on tagasi vaadata oma aastale ja mõelda, kui paljusid erinevaid inimesi ma suutsin tegelikult mõjutada ainult sellega, et olin nendega samas klassis, koolis või perekonnas. Mind pole kunagi nii palju hoitud ja armastatud kui seda tehti Tšiilis. Mu sõbrad hoolisid minust ikka sajaga ning mul olid väga soojad suhted ning ülimalt siiras sõprus väga mitmete inimestega. Mu viimane nädal koolis oli nii eriline, kindlasti üks parimaid kuid ühtlasi ka kurvemaid nädalaid mu elus. Sellest, mida kõike tegin viimasel nädalal ning kellega olin, kirjutan juba järgmine kord. Loodetavasti tuleb see postitus juba järgmine nädal. Olge senikaua aga tublid ning ilusat uut kooliaastat!
 

Saturday, June 21, 2014

11 päeva

It's called exchange because you change yourself. You change your opinion and your feelings about things, you gain experience, you change your behaviour, you will just have another opinion about things and people than before. 

11 päeva Eestisse tulekuni. 11 päeva!!!!!!! Ma tahaks nii väga vahele jätta selle postituse, kus kirjutan oma tunnetest seoses Eestisse tulekuga, kuid kuna kõik minult seda on küsinud, siis mõtlesin sellest kirjutada ka siia.

Kuidas sa ennast tunned? Kas ootad Eestisse minekut? Mida jääd Tšiilist kõige rohkem igatsema? Mis sulle Tšiili juures kõige rohkem meeldinud on? Keda jääd kõige enam igatsema? Kas silmarõõmu on ka tekkinud, kelle pärast on raskem ära minna? Kas on mingeid kartusi ka seoses Eestisse tagasi minekuga? - neid küsimusi küsitakse nii Tšiilis kui Eestis sõprade ja pereliikmete poolt kogu aeg, mistõttu vastangi nüüd kõigele.


Ma tunnen ennast väga imelikult. Ma ei oska kirjeldada seda tunnet mu sees, sest üks hetk olen ma nii õnnelik, teine hetk jälle nii kurb. Igasugused murdumised on minu puhul mitte just kõige sagedasemad asjad, kuid viimasel ajal on selliseid breakdowne olnud aina rohkem, sest päris valus on jätta kõik mulle kalliks saanud inimesed ja asjad siia. See on ilmselt kõige suurem piin ja valu üldse, sest mul on aasta jooksul tekkinud nii palju inimesi, kes on tõesti pugenud südamesse ning eks hüvastijätmine on alati raske, eriti veel kui oled aasta aega olnud ühes kohas, sest aasta on ikka väga pikk aeg. Ma tõesti igatsen juba Eestit ja kõiki inimesi seal ka, eriti oma Eesti kodus ja perekonnaga elamist, sest see pere siin suudab vahepeal ikka täitsa hulluks ajada hihi, aga oleks ju naljakas ka, kui poleks raske jätta kõike selja taha, mida oled aasta jooksul üles ehitanud.

Tšiilist jään kõige rohkem igatsema neid inimesi, oma parimaid sõpru ja seda igapäevast mõnusat õhkkonda koolis, sest kõik on lihtsalt nii toredad ja alati naeratavad. Samuti jään väga igatsema soojasid ilmasid, vingeid pidusid, oma kooli, head ladina muusikat ja seda ilusat loodust, sest see, kui ilus riik on Tšiili, on uskumatu. Igatsema jään ikka väga paljut.

Võimatu on valida ühte asja, mis on mulle Tšiilis enim meeldinud. Üks asjadest on kindlasti see, et võõraste inimestega vestlemine on alati nii kerge, sest nad kõik on lihtsalt nii avatud ja sõbralikud ning kindlasti tänu sellele oli ka minul alguses kergem, kuid samas sellepärast, et nad kõik on nii sõbralikud ja armsad sinuga, tuleb olla ka hästi ettevaatlik, sest raske on aru saada, millised inimesed on tegelikult võltsid ja millised mitte, sest draama ja klatšimine meeldib siin peaaegu kõigile.

Keda jään kõige rohkem igatsema.. Ma jään igatsema oma vanimat õde Catalinat, kellega olen olnud terve aasta jooksul kogu aeg koos, sest oleme klassikaaslased, samas peres ning ka magame samas toas. Klassikaaslastest jään kõige rohkem igatsema Franciscot, Matiast, Conradot, Valentinat, Antoniat. Tegelikult jään igatsema tervet oma klassi, sest no vot see on parim klass keda üldse soovida. Nii palju uskumatult häid mälestusi ja koolipäevi olen saatnud mööda selle seltskonnaga ja klassiga hüvastijätmine tuleb üks raske asi.

See, kas mul silmarõõmu on tekkinud, on siin kõigi lemmikküsimus, sest neile meeldivad sellised jutud tohutult, kuid kahjuks peavad nad iga kord pettuma, kui ütlen, et ei ole. Eks tegelikult üks poiss siin on teistest erilisem küll ning ta teab ka seda, kuid tulin Tšiili selle mõttega, et poistest hoian aasta aega eemale, sest tagasitulek Eestisse kujuneks muidu veelgi raskemaks.

Kas on mingeid kartusi ka seoses Eestisse tagasiminekuga? Jah, eks neid kartusi ole ikka. Aasta on pikk aeg ning lisaks sellele, et ma olen ise nii palju muutunud, on kindlasti palju asju ka Eestis muutunud ning ma kardan seda, et kultuurišokk Eestis tuleb mul veel suurem, kui Tšiilis pärast kahte kuud, sest siiski kõik justkui on siis Eestis jälle samamoodi kui enne minekut, kuid samas on ju kõik muutunud ning ma kardan seda, et ma ei oska mitte kuidagi moodi alguses olla ja ära harjuda sellega, et mu Tšiili sõpru tõesti enam pole minuga ning ma olengi tagasi oma vana elu juures ja Tšiilist jäävad ainult mälestused. Samas olen ma nii tugev tüdruk, et küll ma sellest üle saan, sest muud varianti ju pole.
 
"Your home is where your heart is." That's so true; I just feel like I have a second home now. I think I will be happy and just as sad when I have to go again. I will leave my family and best friends to return to my family and best friends.


11 päeva veel! Varsti näeme!

Thursday, June 12, 2014

Intervjuu Tšiili raadiole

Kiire postitus, sest sain just ühe meili, mille pärast ma olen nii elevil ja õnnelik hetkel!
 
Meili saatis mulle Tšiili YFU boss ning kirjutas sinna, et nad pidid valima kaks vahetusõpilast, kes annaksid kolmapäeval 16.30 Tšiili raadiole intervjuu ning räägiksid vahetusaastast, kogemustest, rõõmudest ning üleüldse kõigest, mis kaasneb vahetusaastaga. Selleks valisid nad välja minu ja Leedu poisi Gustase (kahjuks Gustas kolmapäeva hommikul varakult Leetu tagasi seega tema minna ei saa).
 
Nii vinge! YFU kirjutab koolile ka, et ei peaks kolmapäeval kooli minema ja saaksime korralikult välja puhata. Ongi nüüd hea põhjus olemas, miks mitte kooli minna, sest tegelikult kolmapäeva hommikul kell 3.30 on kõigil Santiagos olevatel vahetusõpilastel plaanis minna lennujaama, et ära saata meie kaks kallist Leedu poissi. 
 
MA OLEN NIIIIII ÕNNNELIIIIK!
 

Sunday, June 8, 2014

Väike tagasihüpe veebruarisse-märtsi

Aeg on läinud nii kiiresti. See tõesti pole normaalne. Pärast tänast on mul jäänud Tšiilis veel kolm nädalavahetust ning vahetusaasta ongi läbi. Mul on tegelikult nii kahju sellest, et blogisse kirjutamise olen jätnud nii unarusse ja vahele jätnud nii palju lahedaid sündmusi, kuid ma heastan selle ning kirjutan järgnevate päevade jooksul palju-palju sellest, mis on juhtunud mitu kuud tagasi.

Nüüd teengi väikse tagasihüppe suvevaheaja lõppu (veebruarisse), kuna külas käis mul mu Eesti pere ning see on asi, mida tahan teie kõigiga jagada. Üks parimaid aegu mu vahetusaasta jooksul.
 
23.veebruari hommikul jõudsid mu õde Elis ning vanemad Tšiili pinnale. Kahjuks vend pidi sellel ajal töötama seega ta nendega kaasa ei saanud tulla, kuid vaatamata sellele oli nii tore teisi näha. Olin perega enne seda muidugi palju rääkinud skypes ja facebooki teel, kuid näost näkku neid näha oli ikka täiesti teine asi. Meenus jälle, miks neid nii palju armastan ning miks nad parimad on.
 
Kui nägin neid esimest korda üle seitsme kuu, oli mu esimene mõte, et "appi, nad on nii valged", sest mul oli samal ajal suvi ning ma olin ikka väga palju päikest saanud, kuid nemad olid nii valged ja kahvatukesed. Järgmine mõte oli, et see tüdruk, kes mu kõrval seisab, ei saa olla mu õde. See, kui pikaks mu õde oli kasvanud seitsme kuuga, oli uskumatu. Mäletan veel enne Tšiili tulekut, kuidas rääkisime vanaemaga, et kui Tšiilist tagasi tulen, on Elis emmest pikem. Ta polnud mitte ainult emmest pikem, vaid lausa peaaegu minupikkune. See oli mu jaoks ikka korralik šokk ning õde kallistades hakkasid pisarad voolama meil mõlemal.
 
Need kaks nädalat, kui nad Tšiilis olid, möödusid nii ruttu. Me tegime nii palju vingeid asju, kuid pikalt ei hakka kirjutama väga, seega teen listi ning kirjutan siia paar asja, mis tegime ning mõnda asja ka täpsustan või räägin pikemalt.
  • Elisega käisime Fantasilandias (lõbustuspark, millest olen ka varem kirjutanud)
  • Mu pere tutvus hostperega, sõime õhtusööki minu kodus ning mina olin tõlgiks, et kaks pere saaksid omavahel suhelda
  • Käisime Valparaisos ja Viña del Maris, mis on ühed mu lemmikumatest linnadest maailmas
  • Külastasime mitmeid veinimõisaid, sest teadagi on Tšiili populaarne peamiselt veinide poolest. Õppisin palju uut veinide ning nende tegemise kohta. Veinimõisad on nii ilusad kohad ikka.
  • Käisime külas mu vanavanematel ning mu pere tutvus paljude inimestega mu suguvõsast
  • Päevitasime
  • Ujusime basseinis
  • Sõime häid sööke (ikka VÄGA häid)
  • Läksime Lõuna-Tšiilisse autoga, kus ööbisime 3 ööd linnas nimega Pucon ühes imeilusas hotellis
  • Puconist veidi eemal asub Villarica vulkaan, mille otsas on lumi. Uurisime veidi selle vulkaani kohta ning saime teada, et tahtmise korral võib sinna otsa ronida. Järgmisel päeval võtsimegi selle teekonna ette ning väljusime hotellist 6.30 ning kell 7.00 tutvusime ülejäänud 10 inimesega ning tiimiga, kes meiega koos tippu kavatsesid ronida. 6 tundi ronisime tippu ning see oli füüsiliselt kõige raskem asi mida olen teinud. Vahepeal polnud üldse õhku ka, mistõttu oli hingamine raske. Tippu jõudes valitses minus kõige õnnelikum tunne üldse ning see, kui uhke ma olin oma õe üle, et ta meiega koos jõudis tipuni ronida.. Wow. Alla tulime pepukatel, sest nagu mainisin enne, siis vulkaani tipus oli lumi. See kiirus, mis vahepeal vulkaani otsast alla tuhisedes pepu peal oli, oli nii suur ja see kogemus oli ületamatult vinge! Pärast tagasi hotelli jõudes olin ma nii väsinud, et ei jaksanud isegi pesema minna, sest käed ja jalad ei tahtnud minuga enam koostööd teha ja voodist vannini kõndimine tundus liiga raske. Vaatamata sellele füüsilisele koormusele oli see üks kõige lahedamaid asju mida oma elu jooksul teinud olen. Kõige toredam on midagi sellist muidugi läbi kogeda omaenda perega.
  • Käisime kahekordse bussiga Santiago linnatuuril, tutvustasin neile Santiago kesklinna ning tähtsamaid hooneid
  • Rääkisime üldse hästi palju Tšiili kultuurist ning mu elust













 

 




Tegelikult see list võiks olla veel nii palju pikem, kuid põhilised asjad sain kirja pandud. Ma olen nii õnnelik, et nad mul siin külas käisid. Need kaks nädalat olid imelised ja nii tore oli neid näha pärast seitset kuud. Mu pere on ikka parim ja eriti nüüd, kui olen peagi 11 kuud juba Tšiilis olnud, on igatsus nende vastu suur ning eelkõige igatsen seda tuge, mõistvust, hoolivust ja usaldust. Varsti olen juba Eestis tagasi!


Kui need kaks nädalat läbi said ja mu pere taas lennukile istus, et Eesti poole tagasi minna, algas minul uus kooliaasta. Nii tore oli jälle klassikaaslasi näha. Koolielu läks sellest aastast eriti põnevaks, sest meil on uus klassijuhataja, kes on kõigi tüdrukute lemmikõpetaja ning kooli tuli ka mitu uut hea välimusega poissi. Kõik on nüüdseks mu sõbrad juba ja tõesti, mu Tšiili kool on ikka nii vinge!

17.märts oli mu sünnipäev. Enne seda, 14.märtsil (reede) tehti mulle üllatuspidu. Kui enamus sõpradest olid juba siin ja mind üllatasid, siis järsku helistas mulle Francisco ja ütles, et nad Javieriga ei saa tulla. Kuna aga Javier ja Francisco on mu kõige lähedasemad sõbrad, siis muutusin ma päris kurvaks. Kuid 30 minuti pärast olid ka nemad ukse taga ning sisse astudes kallistasid mind niiii tugevasti. Igas maailma otsas on mul ikka parimad sõbrad.

Märts ja aprill möödusid nii kiiresti. Aprillis oli vahetusõpilastega reis lõunasse, mis oli nii lahe! 30.aprillil käisin oma hostõega One Directioni kontserdil ja need emotsioonid pärast kontserti.. Wow! Ei oskagi valida, kumb kontsert nüüd parem oli, kas Justin Bieberi või One Directioni, kuid need emotsioonid pärast kontserti olid igatahes laes.

Mais tegime Santiagos elavate vahetusõpilastega päris palju asju koos ning pidutsesime pidutsesime pidutsesime. See, kui kallid on mulle kõik vahetusõpilased, on uskumatu. Me oleme nagu üks suur perekond. Kõik YFUkad on kõige vingemad inimesed üldse ning kindlasti vahetusaasta üks parimaid osasid ongi need teised vahetusõpilased, kes jagavad sinuga sama kogemust. Nii tore on mõelda, et pärast vahetusaastat on mul sõpru üle terve maailma ning inimesi, kes minust tõesti hoolivad.

Tänaseks ma igatahes lõpetan. Kirjutan kindlasti peagi uuesti, sest te ei kujuta ette, kui paljut on vaja veel teiega jagada! Olge tublid ning nautige suve! Varsti näeme. 24 päeva veel!