Minu aasta Tšiilis

Mina olen Liisa Naur, 17-aastane tüdruk, kes oli 2013/2014 õppeaasta vahetusõpilane Tšiilis. Mu vahetusaasta lõpust on möödas nüüdseks kaks kuud ning lõpuks teen ma selle ära - kirjutan ühe kokkuvõtva postituse oma aastast Tšiilis.

 

Ma tean, kui paljud teist on oodanud veel postitusi mu blogisse, kuid nagu olen kõigile teile lubanud, ei jää need tulemata. Mul endal on lihtsalt raske vaadata tagasi sellele ajale Tšiilis, sest ma igatsen neid inimesi nii väga, seetõttu olen lükanud selle kokkuvõtva postituse kirjutamise nii kaugele, sest nüüd vist hakkan tõesti reaalselt üle saama sellest igapäevasest kurbusest.

Eestis pole mitte midagi muutunud, põhimõtteliselt kõik on täpselt samamoodi nagu siis, kui valmistusin 23.juuli 2013 kell 18.00 õhku tõusma, et lennata Tšiili, oma kõige vingemat aastat kogema. See aasta möödus nii ruttu. Mul oli mitmeid halbu päevi, kus mõtlesin, et enam ei jaksa ja kuidas ma suudan ja miks peab kõik nii halb olema ja milleks see kõik nii raske on ja miks kõik sakib... Ja siis oli tuhandeid momente, kus mõtlesin, et enam õnnelikum olla ei saakski ning soovisin, et see kõik ei lõppekski mitte kunagi. See siiski lõppes ning olen tagasi Eestis mitu korda targemana, paremana ja suuremana.

 

Mul oli megavinge aasta. Ma tegin nii palju hulle asju. Ma sain tuttavaks nii paljude uute inimestega. Ma õppisin ära hispaania keele. Ma sain parimad sõbrad endale 13 500 kilomeetri kaugusele. Ma kandsin aasta aega järjest sama koolivormi. Ma ronisin vulkaani tippu, mille otsas oli lumi ning lasin siis vulkaani tipust lume pealt alla pepukaga, ma käisin mägedes suusatamas, ma pidutsesin, ma õppisin tundma uut kultuuri, ma sõin häid puuvilju, pool minu vahetusaastast ehk kuskil 6 kuud oli mul üle 28 kraadi sooja, ma õppisin puusi korralikult liigutama, ma õppisin armastama endast täiesti teistsuguseid inimesi, ma suutsin panna terve kooli oma viimasel koolipäeval nutma (isegi meesõpetajad), kohtasin inimesi kes tahtsid suhelda minuga ainult minu juuksevärvi pärast, sain teada et olen kommunist (venelane siiski, Eesti on ju Venemaa osa) (aiaiai tšiillased......why), ma ehitasin aastaga üles täiesti teise, uue elu, millest lahkuda oli niiii raske ning mitte ainult minul polnud raske lahkuda, vaid ka sealsetel inimestel oli minust nii raske lahti lasta. See kõik oli nii hirmus raske ja ma mõtlesin, et ei teagi, kuidas ma sellest hirmsast igatsusest üle saan, kuid kahe kuu möödudes on nüüd vist kõik jälle normaalseks muutunud. Alguses tagasi tulles oli mul ikka kohutavalt raske, ma olin vaikne, endassetõmbunud, ei saanud aru täpselt et kuidas ma jälle olen tagasi Eestis ja kuidas saab võimalik olla see, et Catalina, Francisco, Vicente, Antonia, Matias, Conrado, Valentina ja muud elukad polegi mu kõrval enam iga päev.


Mu äraminek oli kõigile emotsionaalselt nii raske. Sain veel mitu nädalat pärast tagasitulekut kirja ühelt klassivennalt:

"Liisa, ma ausalt ei oska olla ilma sinuta. Ma poleks kunagi uskunud, et su lahkumine võib olla nii raske ning minusugune meessoost olend võib nii palju sõltuda ühest välismaa neiust kuskilt x riigist. Sa tõid meie klassi nii palju sära, sa olid päike minu igas päevas ning nüüd, kui sa läksid, pole enam seda päikest ning rõõm minu päevadest on kadunud. Mitte ükski inimene pole mind suutnud kunagi nii palju mõjutada ning läinud mulle nii südamesse oma armsa iseloomuga, klassiruum pole enam seesama koht ilma sinuta ning seda on öelnud ka kõik õpetajad. Sa olid inimene, kelle peale sain toetuda igapäevaselt igal kellaajal ning ma pole kunagi kohanud kedagi sinusugust. Sa oled kõige imelisem naine, keda olen kohanud. Sa olid tervele klassile parima sõbranna ja õe eest. Me igatseme sind nii väga, palun tule ruttu tagasi"

Veidi pärast seda kirjutas ühe klassiõe ema mulle:

"Liisa, kuidas läheb seal teiselpool maakera? See, et sa puudud koolist, on nii hästi märgatav, sest klassis on õhkkond kohe täiesti teine. Terves koolis oleks justkui leinaperiood praegu, sest meie armas blondie läks ära, kes suutis kõigile selle ühe aastaga pugeda nii sügavale südamesse. Me kõik igatseme ja armastame sind väga, ära meid ära unusta, sest meie ei unusta sind kunagi!"


Ma sain selliseid erinevaid kirju nii palju. Igasugustelt õpetajatelt, lastevanematelt, koolikaaslastelt ning eelkõige klassikaaslastelt. Imeline on tagasi vaadata oma aastale ja mõelda, kui paljusid erinevaid inimesi ma suutsin tegelikult mõjutada ainult sellega, et olin nendega samas klassis, koolis või perekonnas. Mind pole kunagi nii palju hoitud ja armastatud kui seda tehti Tšiilis. Mu sõbrad hoolisid minust ikka sajaga ning mul olid väga soojad suhted ning ülimalt siiras sõprus väga mitmete inimestega. Mu viimane nädal koolis oli nii eriline, kindlasti üks parimaid kuid ühtlasi ka kurvemaid nädalaid mu elus. Sellest, mida kõike tegin viimasel nädalal ning kellega olin, kirjutan juba järgmine kord. Loodetavasti tuleb see postitus juba järgmine nädal. Olge senikaua aga tublid ning ilusat uut kooliaastat!