Kell on 1 öösel vastu 31. detsembrit ja on alanud selle aasta viimane päev. Ma jõudsin just linnast koju, käisin sõpradega väljas. Teate, sõbrad ja niisama mu tegemiste vastu huvitundjad, mu elu on praegu nii ilus, et pole lihtsalt tahtnud raisata aega internetis olemisele. Kuna aga aasta on tõesti kohe läbi saamas ja ma pole kirjutanud poolteist nädalat, kuid juhtunud on nii palju, siis kirjutan ühe postituse praegu eelmise nädala kohta ja teise postituse homme teie aja järgi kuskil kell 18.00. Olge siis valmis lugema! Muideks, kirjutasin ühe postituse ka eelmise nädala teisipäeval, mida unustasin Facebookis jagada. Seega, kellel on veel eelmine postitus lugemata, soovitan enne selle postituse lugemist lugeda eelmist.
Eelmise nädala kolmapäeval oli basseinipäev Antonia juures, kes on algusest peale olnud üks mu parimaid sõbrannasid siin. Kokku oli meid kuskil 10 ja see oli lihtsalt üks mõnus päev vanade sõpradega, mängides kaarte, süües pitsat ning lihtsalt lösutades ja basseinis olles.
Sama päeva õhtul käisime perega väljas söömas ja tagasi koju jõudes panime Cataga ennast ruttu valmis ja läksime sama seltskonnaga, kellega olime terve päev Anto juures olnud, klubisse peole. Kuna see periood, mis just lõppes, oli koolis päris raske, siis ei jõudnud ma seitsme nädala jooksul kordagi peole, mistõttu ootasin seda pidu just seetõttu eriti palju, et saaksin lõpuks tantsida.
Kohale jõudes tuli ühel mu klassivennal meelde, et oli oma dokumendi koju jätnud. Lisaks sellele ei tohi klubisse lühikeste pükstega minna, kuid just need olid tal jalas. Dokumendi mure sai ilmselgelt kergemalt lahendatud kui pükste mure, sest dokumenti oli nõus laenama esimene inimene, kellelt seda küsisime. Kuna mu teisel klassivennal oli seljas kampsun, siis nägi Anto selles võimalust teha kampsunist püksid. Ma pole nii naljakat vaatepilti ammu näinud, kui siis, kui kõik üritasid talle kuskil putka taga kampsuni varrukaid jalgade otsa tõmmata, et need paistaksid nagu pikad püksid. Ma pidin naermisest püksi tegema, sest selliseid skeeme pole ammu näinud, et keegi saaks kuskile sisse. Sellel momendil, kui Pancho kellegi võõra dokumendiga, kampsuni varrukad jalgade otsas sisse üritas saada, hoidsid kõik hinge kinni. Uskuge või mitte, aga ta pettiski turvamehed ära. Pidu oli tore, tantsida oli tore, sõpradega aega veeta oli tore, kuid koju voodisse jõudmine pärast pikka basseinipäeva ja klubis tantsimist oli kohe eriti tore.
Sellel aastal Tšiili tagasi tulemine oli eriti hea mõte just sellepärast, et praegu on tagasi veel nii mitmed vahetusõpilased, kes olid minuga siin samal aastal. Neljapäeval jõudis Tšiili Jonatan, kellega olen palju suhelnud ka pärast vahetusaastat. Eelmise aasta novembris käisime ühe Leedu vahetusõpilase, Gustase sünnipäeval Leedus ja sellel aastal tuli ta minu sünnipäeva ajaks Eestisse. Santiagosse jõudes tuli ta minu juurde, sest ta ise elas täiesti Lõuna-Tšiilis. Käisime completosid ja empanadasid söömas, mis on väga klassikalised Tšiili toidud.
Kui Jonatan pidi kokku saama oma hostvennaga, kes õpib Santiagos ülikoolis, siis sain mina kokku Liinaga, kes on küll Eestist, kuid on Tšiilis elanud 4 aastat. Nägin teda esimest korda üldse oma vahetusaasta ajal ja nüüd saime pärast neid aastaid uuesti kokku. Nii tore oli teda näha ja temaga juttu rääkida!
Järgmisel päeval, reedel, käisin hommikul basseinis ja päevitasin veidi ning pärastlõunal sain kokku Kristinaga, kes on hetkel vahetusõpilane Tšiilis. Sellel aastal on Tšiilis 4 vahetusõpilast Eestist, kuid ainult Kristina elab pealinnas. Sõime jäätist, rääkisime juttu, ostsime jõulukinke. Kristinal on Tšiilis poiss-sõber, kellele kinki ostes küsis üks töötajatest, kas saab teda kuidagi aidata. Pärast Kristina aitamist küsis minult, kas saab mind ka kuidagi aidata ning kui vastasin talle, et kahjuks mul pole poiss-sõpra, kellele kinki osta, siis pakkus ta lahkelt välja ennast mulle poiss-sõbraks. Tšiillased ikka ei väsi üllatamast.
Õhtul koju jõudes, kuskil kella kaheksa ajal, tuli minust aasta nooremas klassis käinud sõbranna külla. Üldse kogu see eelmine nädal nägin nii paljusid inimesi, kelle nägemine valmistas nii suurt rõõmu, et iga päeva lõpuks olin lihtsalt nendest suurtest emotsioonidest nii väsinud.
Laupäeval, 24. detsembri hommikul käisime mu vanima hostõe Cataga veel viimaseid kinke ostmas. Ma olen nii õnnelik, et see jõuluaeg läbi on, sest Tšiilis on jõulude ajal hullumeelne suurushullus - kõigile tehakse kinke ja mida rohkem, seda uhkem. Ma ei saa aru, kuidas nad jaksavad, sest siin on perekonnad nii suured. Mu hostemal on näiteks 7 õde-venda, paljudel on veel lapsed ka. Igatahes 24. detsembri päeval tegime õdedega küpsiseid ja kaunistasime neid, mis oli nii tore, sest alati väikeste õdedega olles saab nii palju nalja.
24. detsembri õhtul käisime kooli kirikus missal, kus nägin oma kehalise õpetajat, kes kallistas mind missa ajal reaalselt vähemalt kaks minutit järjest. See oli üks toredamaid taaskohtumisi üldse. Ta oli mulle kõige armsam õpetaja ja alati iga tunni ajal küsis, kuidas mul läheb ja ega poisid liiga ei tee. Nägin veel mitmeid koolikaaslaseid, kelle nägemine pani naeratuse suule terveks õhtuks. Koju jõudes sõime kalkuniliha ja rääkisime pikalt juttu. Siin on traditsiooniks enne kella 00.00 minna õue jõuluvana otsima, mida mu väiksed õed nii väga ootavad iga aasta. Mina ja Cata jäime tuppa "magama" (loe: kinke kuuse alla panema) samal ajal, kui mu hostvanemad ja väiksed õed läksid õue jõuluvana otsima. Tagasi tuppa tulles olime pannud kingid kuuse alla ja õdedel oli rõõmu kui palju kõigist nendest kinkidest. Nad ei suutnud õhtul magamagi jääda, sest emotsioonid olid nii laes.
Praline kommidest rõõmu tundmas
Pühapäeva hommikul läksime isapoolsete vanavanemate juurde. Selles majas elavad hostisa vanemad ja hostisa õe perekond, kokku 8 inimest. Mu hostvanaisa teeb reaalselt parimat liha maailmas. Ma olin oodanud selle söömist 2,5 aastat. Kui ta kuulis, et olen seda nii väga igatsenud, siis hakkasid ta kõrvad liikuma ja tõstis mulle selle peale ette superportsjoni liha. Kui me oleks restoranis olnud, siis selle portsjoni nimi oleks olnud XXXL.
Mul on Tšiilis 6 tädi ja tema on absoluutselt kõige lemmikum neist
Vasakult: hostisa õde Caro, hostisa isa, kes teeb maailma parimat liha, mu vanim hostõde Cata
Mina kõigi oma õdedega
Ma ei tea, kas vahetusaasta jooksul kirjutasin kordagi vanavanemate elukohast lähemalt. Igatahes teen seda nüüd. Nad elavad Santiagost lõunasse, vähem kui tunniajase sõidu kaugusel ühes külas. See on selline tüüpiline Ladina-Ameerika küla. Kuid see tüüpiline Ladina-Ameerika küla ja nende elukoht on mulle alati nii väga meeldinud. Nende tagaaias on apelsini- ja laimipuud, neil on hobused, jänesed, kilpkonnad, 6 koera. Seal kasvavad minust pikemad maisitaimed. Seal on mäed nii lähedal, et alati neid nähes olen ma lummatud. Neil on suur bassein, kus on alati täpselt õige temperatuuriga vesi. Ma nii armastan seda kohta.
Sellelt pildilt võib näha vanavanemate kodus olevat basseini ja tagataustal mägesid, millest rääkisin. Tegelikkuses on need mäed palju-palju suuremad.
Siin võib näha, kui kõrged need maisitaimed võrreldes meiega on
Hostisapoolsed sugulased olid mind nähes nii õnnelikud. See oli üks meeletult vahva päev. Õhtul läksime hostemapoolsete vanavanemate juurde ja ühte hostema õde külastasime ka ehk nägin sellel päeval kuskil 25 sugulast. Pole ime, et ma ükski päev pole jõudnud blogisse kirjutada, sest ma olen alati lihtsalt täiesti kutu koju jõudes.
Ühesõnaga jõulud möödusid edukalt, rõõmsas meeleolus, paljude kingituste ja mulle armsate inimestega. Hakkan nüüd kirjutama järgmist postitust selle nädala tegemiste kohta, et saaksite homme lugeda veel muust huvitavast, mis juhtunud on!
Saadan teile palju päikest!
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.