Eile ei teinud ma midagi märkimisväärset. Olin endiselt veidi uimane väsimusest ja palavusest, käisin trennis ja õhtul olin väikeste õdedega, mängisime wiiga ning pärast kõigi kolme õega Monopoly.
Tänane päev oli tunduvalt teguderohkem. Hommikul kell 10.15 lahkusime mu vanima hostõe, Cataga kodust, et minna kooli, kus veetsin elu vingeima kooliaasta. Siin oli hiljuti suur põleng, mille tagajärjel paljud annetasid erinevaid eluks vajalikke asju, mida mitmed õpilased läksid kooli sorteerima ning pakke valmis panema, et need abivajajatele anda. Koolimaja nähes tabas mind selline nostalgia pauk. Silme ette tulid pildid erinevatest mälestustest selles majas - esimesed koolinädalad, kus kõik tahtsid minuga sõbraks saada, sest olin ainuke heledate juustega inimene koolis, kõik need pikad koolipäevad, kus olime kella üheksani koolis lihtsalt sellepärast, et koos aega veeta, kõik need söögivahetunnid, kus ma ei jõudnud süüagi, sest mängisin kas poistega jalgpalli või viskasin sõbrannadega korvi, kõik need sõbrad ja õpetajad, kes mind terve aasta nii väga hoidsid. Kuna veetsin suurema osa oma vahetusaastast just koolis, olles seal iga päev 10 tundi, siis julgen öelda, et seal on mul ka kõige rohkem mälestusi, mida meenutada. Ja kui vahvaid-armsaid-naljakaid mälestusi! Süda hakkas ikka mitu korda kiiremini põksuma küll uksest sisse astudes.
Kohale jõudes tuli välja, et meie abi polnudki vaja, mistõttu läksime õpetajate tuppa vaatama, kas seal on kedagi. Ma olin üsna kindel, et näen heal juhul ühte-kahte õpetajat, kes ka mind õpetasid, sest viimastel aastatel on tulnud mitmeid uusi õpetajaid ning pealegi on praegu suvevaheaeg. Sisse astudes olid seal kõik, peale kehalise õpetajate!!! Nägin kõiki oma lemmikuid õpetajaid ja mõlemat vana klassijuhatajat. Appi, mis emotsioonid!
Vasakult esimene on mu muusika õpetaja, kellega olime head sõbrad ja musitseerisime tihti koos - mina klaveril, tema trompetil. Naine minu kõrval on mu inglise keele õpetaja, kes oli ka mu klassijuhataja I poolaastal enne suvevaheaega ehk augustist detsembrini, kui käisin 10. klassis. Pärast suvevaheaega, 11. klassi minnes oli mu klassijuhatajaks poiste kehalise kasvatuse õpetaja ja jalgpalli treener Maikol, kes on teisel pool minu kõrval. Tema organiseeris mulle suure üllatuspeo koolis mu viimasel päeval ja tegi märkmiku, kuhu kõik õpetajad kirjutasid mulle midagi. Ta oli mu kõige lemmikum. Maikoli kõrval on Diego, ajaloo õpetaja. Tema oli selline õpetaja, kes pani mulle alati kaks korda kõrgema hinde öeldes, et mitte ükski vahetusõpilane selles koolis ei üritanudki varem tema töid teha, kuid mina õppisin tõesti huviga Tšiili ajalugu ja küsisin tunnis küsimusi vaatamata vähesele hispaania keele oskusele alguses, mistõttu väärisin kaks korda paremat hinnet. Diego kõrval on mu religiooni õpetaja, kelle tunnis sain ma alati kõige vähem asjadest aru, sest religiooniga pole ma kunagi väga seotud olnud. Vaatamata sellele oli ta minuga tohutult sümpaatne ja abivalmis.
Nagu nendest lühikirjeldustest aru võisite saada, siis oli tegu ühe ilgelt vahva kamba õpetajatega! Nad olid mind nähes nii õnnelikud, rääkisime pikalt juttu ja mind tabas kohe igatsus, kui koolist välja astusin. Pildilt on puudu bioloogia õpetaja, keda nägin samuti täna ning kes oli üks huvitavamaid, kui mitte huvitavaim õpetaja, kes mind iial õpetanud on. Vahetusaastal olles saingi huvi bioloogia vastu ja pärast vahetusaastat oli mul väga spetsfiiline erinevate organite sõnavara just bioloogia tundide tõttu. Nägin ka füüsika õpetajat, kes on mulle mitu korda pärast vahetusaastat ka kirjutanud. Ta oli algusest peale mulle üks armsamaid õpetajaid, kes enne igat tundi tuli minuga rääkima, et küsida, kas mul läheb ikka hästi.
Füüsika õpetaja Margarita
Pärast koolis käimist läksime Cataga haiglasse, sest mu hostvanaemal opereeriti midagi südames, ma täpselt ei saanud aru, mida ja mis tal juhtus, igatahes oli asi päris tõsine olnud. Nüüd on ta õnneks kodus! Haiglas olles tabas mind that awkward moment, kui nägin emapoolset suguvõsa, aga peres on nii palju õdesid-vendi, et poolte nimed olid ununenud. Mu hostema peres on 5 tütart ja 2 poega, kokku 7 last. Peaaegu kõigil neist on ka lapsed, mistõttu oli vahetusaastal olles kõikide sugulaste nimede meeldejätmine meeletult raske ehk täna olingi situatsioonis, kus taipasin, et olin ära unustanud kahe õe ja ühe venna nimed ning nende poole pöörduda ei julgenudki terve aeg, sest ei teadnud lihtsalt mismoodi neid kutsuda. Vähemalt oli mul veel kolm õde ja üks vend, kellega suhelda! Nii tore oli kõiki näha, vaatamata sellele, et olime sunnitud kohtuma haiglas. Cata ütles, et emapoolne vanaisa küsib alati nende juures käies minu kohta ka, kuidas mul läheb ja millega tegelen. Üldse need mõlemad vanaisad siin on mulle nii armsad, nad on algusest peale mind nii väga hoidnud. Kuna ma ise pole kumbagi oma vanaisa näinud, siis nii tore on see tunne, kui siinsed "vanaisad" niimoodi hoolivad.
Viimase asjana tahaks mainida, et ma olen Tšiili värskeid puuvilju ja mahlu nii väga igatsenud! Puuviljad hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks - täpselt nii ongi. Ma olen viimased kolm päeva justkui paradiisis olnud. Olen alati armastanud puuvilju, kuid siinsed on ikka täiesti teine tase, mis on absoluutselt mõistetav, sest päikest on ka aastas tunduvalt rohkem. Mu hostõde just eile kurtis, et külmkapis pole üldse ruumi, sest kõik kohad on kõikvõimalikke puuvilju täis - hostisa oli enne minu saabumist korralikult ette valmistanud, sest teadis, et igatsen seda osa Tšiilist. Ei kurdaks.
Paid!
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.