¡Feliz año nuevo!

Selle nädala esmaspäeva, 26. detsembrit olin ma nii kaua oodanud. Teadsin, et näen sellel päeval Owenit ja tema hostpere. Kes ei tea, siis Owen oli minuga samal aastal vahetusõpilane Tšiilis ja elas ka Santiagos. Ta ise on pärit New Yorkist ja õpib hetkel Pennsylvania Ülikoolis, mis on üks Ivy League ülikoolidest. Mul on vahetusaastast temaga sadu pilte koos, kuid siin on üks nendest. Sain aru, kui kiiresti on aeg möödunud, kui hakkasin mõtlema sellele, et pildil on tema 15-aastane ja mina 16-aastane. Täpselt nii vanad olime vahetusaastale minnes.

Üks lahedamaid asju vahetusaasta juures ongi erinevate inimestega tutvumine ning mitte ainult kohalikega, vaid inimestega üle terve maailma. See, et mul on sõpru terves maailmas, alates Soomest Hiinani, on ikka päris vinge. Lihtsalt üks fun fact siia vahele - rääkisime just Oweniga kokku saades, et alates 2013. aastast oleme iga aasta näinud, sest 2013-2014 olime vahetusõpilased, 2015 veebruaris käisin tal New Yorkis külas, nüüd 2016 nägime Tšiilis ja kuna mõlemad läheme tagasi koju 9. jaanuaril, siis näeme ka uuel aastal veel loodetavasti mitu korda ehk siis oleme 5 aastat järjest vähemalt ühe korra näinud. 

Esmaspäeval enne kella kolme jõudsin tema juurde. Ta hostvanemad kutsusid mind nendega lõunast sööma, sest lõunasöök on siin tähtsaim söögikord. Kui ma oleks emotsionaalne inimene, kes hakkab kergelt nutma (nii rõõmust kui kurbusest), siis oleksin sellel hetkel rõõmust ilmselt nutma hakanud. Nutma ma ei hakanud, aga 10 punkti skaalal olin umbes 11 juures, kui nägin Owenit. Tema ja Gustas on alati olnud vahetusõpilastest mu kõige paremad sõbrad, me veetsime vahetusaasta jooksul nii palju aega kolmekesi koos. Gustast olen näinud kuskil 5 korda pärast vahetusaastat, sest ta elab Leedus, kuhu on veidi kergem sõita kui Ameerika Ühendriikidesse. Oweni juurde lõunasöögile tuli ka meie tugiisik Omar, kelle tulekust mul polnud aimugi. Nii tore oli olla tagasi Oweni hostpere juures, kes on alati mind oma tütreks kutsunud. Rääkisime kõik koos laua taga kuskil 2 tundi juttu ja siis läksime Oweniga tuppa juttu edasi rääkima. Siiani ei suuda uskuda, et oleme mõlemad Tšiilis. 

Üks armsamaid perekondi maailmas

Teisipäeva hommikul käisime Cataga basseinis ja võtsime päikest. Terve ülejäänud päeva mängisin  väikeste õdedega erinevaid lauamänge. Nad just ütlesid, kuidas nad üldse ei taha, et ma ära läheksin, sest ma olen ainuke, kes nendega kogu aeg mängida viitsib. Tegi ikka südame soojaks küll. Õhtul tulid mitmed klassi- ja koolikaaslased meie juurde ja siit edasi läksime peole. See oli üks vingemaid klubipidusid, kus käinud olen. Klubi oli eriti lahe, muusika oli eriti hea, inimesed olid eriti mõnusad. Koju jalutasime Cataga, sest klubi oli üsna kodu lähedal. Nii mõnus oli lühikeste varrukatega öösel kell 3 õues jalutada.

Kolmapäeval läksime jälle Antonia juurde, kus oli järjekordne basseinipäev. Anto juurest ära minnes kuulsin järsku kedagi hüüdvat mu nime. Alguses ma isegi ei reageerinud, sest tõenäosus, et kuue miljoni elanikuga linnas näeb mind keegi tuttav, on üsna väike. Peagi kuulsin uuesti oma nime, mille peale pöörasin ümber ning nägin Anto vanemat venda Pepet. Kui mu hostpere käis vahetusaasta ajal Kariibi mere kruiisil, siis olin kaks nädalat Anto juures ja veetsin Pepega väga palju aega koos. Lõpuks hakkas ta mind kutsuma oma õeks, sest saime lihtsalt nii hästi läbi. Pepe ei teadnudki, et olin Tšiili tulnud ning ta ei suutnud oma silmi uskuda, mis oli nii naljakas. Kui ta kuulis, et uuel aastal jään veel Anto juurde ka jälle paariks päevaks, siis ta silmad läksid nii särama ja kallistas mind rõõmust öeldes, et saab oma kolmanda õe tagasi (Antol on üks õde ka). See taaskohtumine tänaval oli nii naljakas-tore-armas. 

Samal õhtul kuskil kella kaheksaks läksin oma siinse parima sõbra Francisco vanavanemate korterisse, kus olid ka Francisco vanemad, kellega koos läksin autoga Francisco juurde. Olin seal kolm päeva ja kaks ööd ja need päevad olid lihtsalt nii toredad. Kohale jõudes hakkas ta noorem õde Mariana nutma ja kallistas mind vähemalt 10 minutit järjest ja ei lasknud lihtsalt lahti. Õhtusööki süües pakkusid Francisco vanemad välja, et veedaksin aastavahetuse nende perega, mis oli nii armas, kuid kahjuks pidin neile ära ütlema, sest aastavahetuse plaanid tegime Anto ja Cataga juba ammu ära. Esimesel ööl Francisco juures mängisime Mariana ja Franciscoga lauamänge öösel kella kaheni. Magama saime kuskil nelja ajal, sest rääkisime Franciscoga veel pärast õues terrassil pikalt juttu. Hommikul ärkasin kell 12.30 ja olin kindel, et kõik ammu ootavad, et üles ärkaksin, kuid Francisco ise ärkas veidi enne kella kolme, kui olin jõudnud juba hommikust süüa, pesemas käia ja empsiga poolteist tundi facetimeda. Mängisime õhtuni välja kaarte ja lauamänge ning taaskord rääkisin öösel pikalt Franciscoga kõigest, mis vahepeal juhtunud on. Eile lõunal olime Mariana ja Franciscoga basseinis ja päevitasime ning pärast lõunasööki läksime Franciscoga kesklinna ühte baari, mis oli juba kell 17.00 paksult inimesi täis. Lisaks meile olid seal veel mu vanad klassivennad Matias ja Felipe, koolivend Pablo ja Francisco tüdruksõber Sofi. Lahkusime sealt 23.00 ning ilmselgelt oli siis see baar täiesti puupüsti inimesi täis. Nii tore oli 6 tundi juttu rääkida ja tantsida. Mulle nii meeldib siinne ööelu. Ladina peod on ikka täiesti teine asi. Koju jõudes oli õues veel täiesti soe ja sellel hetkel, kui koju jalutasin, tundsin, kui õnnelik ma olen. Ma tahaks teiega nii väga jagada neid emotsioone, kuid raske on sõnadesse seda panna.

Francisco õde Mariana

Käes on aasta viimane päev. 2016. aasta oli täis naeru, positiivsust ja häid inimesi. Ma pole kunagi õnnelikum olnud inimeste üle enda ümber. Ma olen õnnelik, et saan vana aasta ära saata ja uue vastu võtta riigis, kus on mul meeletult mälestusi, kus ma kasvasin inimesena nii palju. Aitäh kõigile inimestele, kes tegid mu 2016. aastat natukenegi paremaks. Aitäh vanadele sõpradele, kes on olnud minu kõrval aastast-aastasse ning aitäh uutele sõpradele, kes on lühikese ajaga end mu südamesse paigutanud. Eriti suured tänud neljale inimesele, keda ma ei suudaks ka kõigi maailma sõnadega ära tänada selle eest, et nad minu jaoks olemas on - mu õde, vend, ema ja isa. Teist paremaid ei ole. 

Ilusat uut aastat teile kõigile! Nautige väikseid asju elus, hoidke lähedasi ning tehke seda, mis teid  tõeliselt õnnelikuks teeb!

Palju taasnägemise rõõmu ja järjekordsed jõulud siinpool ookeani

Kell on 1 öösel vastu 31. detsembrit ja on alanud selle aasta viimane päev. Ma jõudsin just linnast koju, käisin sõpradega väljas. Teate, sõbrad ja niisama mu tegemiste vastu huvitundjad, mu elu on praegu nii ilus, et pole lihtsalt tahtnud raisata aega internetis olemisele. Kuna aga aasta on tõesti kohe läbi saamas ja ma pole kirjutanud poolteist nädalat, kuid juhtunud on nii palju, siis kirjutan ühe postituse praegu eelmise nädala kohta ja teise postituse homme teie aja järgi kuskil kell 18.00. Olge siis valmis lugema! Muideks, kirjutasin ühe postituse ka eelmise nädala teisipäeval, mida unustasin Facebookis jagada. Seega, kellel on veel eelmine postitus lugemata, soovitan enne selle postituse lugemist lugeda eelmist.

Eelmise nädala kolmapäeval oli basseinipäev Antonia juures, kes on algusest peale olnud üks mu parimaid sõbrannasid siin. Kokku oli meid kuskil 10 ja see oli lihtsalt üks mõnus päev vanade sõpradega, mängides kaarte, süües pitsat ning lihtsalt lösutades ja basseinis olles.

Sama päeva õhtul käisime perega väljas söömas ja tagasi koju jõudes panime Cataga ennast ruttu valmis ja läksime sama seltskonnaga, kellega olime terve päev Anto juures olnud, klubisse peole. Kuna see periood, mis just lõppes, oli koolis päris raske, siis ei jõudnud ma seitsme nädala jooksul kordagi peole, mistõttu ootasin seda pidu just seetõttu eriti palju, et saaksin lõpuks tantsida. 

Kohale jõudes tuli ühel mu klassivennal meelde, et oli oma dokumendi koju jätnud. Lisaks sellele ei tohi klubisse lühikeste pükstega minna, kuid just need olid tal jalas. Dokumendi mure sai ilmselgelt kergemalt lahendatud kui pükste mure, sest dokumenti oli nõus laenama esimene inimene, kellelt seda küsisime. Kuna mu teisel klassivennal oli seljas kampsun, siis nägi Anto selles võimalust teha kampsunist püksid. Ma pole nii naljakat vaatepilti ammu näinud, kui siis, kui kõik üritasid talle kuskil putka taga kampsuni varrukaid jalgade otsa tõmmata, et need paistaksid nagu pikad püksid. Ma pidin naermisest püksi tegema, sest selliseid skeeme pole ammu näinud, et keegi saaks kuskile sisse. Sellel momendil, kui Pancho kellegi võõra dokumendiga, kampsuni varrukad jalgade otsas sisse üritas saada, hoidsid kõik hinge kinni. Uskuge või mitte, aga ta pettiski turvamehed ära. Pidu oli tore, tantsida oli tore, sõpradega aega veeta oli tore, kuid koju voodisse jõudmine pärast pikka basseinipäeva ja klubis tantsimist oli kohe eriti tore.

Sellel aastal Tšiili tagasi tulemine oli eriti hea mõte just sellepärast, et praegu on tagasi veel nii mitmed vahetusõpilased, kes olid minuga siin samal aastal. Neljapäeval jõudis Tšiili Jonatan, kellega olen palju suhelnud ka pärast vahetusaastat. Eelmise aasta novembris käisime ühe Leedu vahetusõpilase, Gustase sünnipäeval Leedus ja sellel aastal tuli ta minu sünnipäeva ajaks Eestisse. Santiagosse jõudes tuli ta minu juurde, sest ta ise elas täiesti Lõuna-Tšiilis. Käisime completosid ja empanadasid söömas, mis on väga klassikalised Tšiili toidud.

Kui Jonatan pidi kokku saama oma hostvennaga, kes õpib Santiagos ülikoolis, siis sain mina kokku Liinaga, kes on küll Eestist, kuid on Tšiilis elanud 4 aastat. Nägin teda esimest korda üldse oma vahetusaasta ajal ja nüüd saime pärast neid aastaid uuesti kokku. Nii tore oli teda näha ja temaga juttu rääkida!

Järgmisel päeval, reedel, käisin hommikul basseinis ja päevitasin veidi ning pärastlõunal sain kokku Kristinaga, kes on hetkel vahetusõpilane Tšiilis. Sellel aastal on Tšiilis 4 vahetusõpilast Eestist, kuid ainult Kristina elab pealinnas. Sõime jäätist, rääkisime juttu, ostsime jõulukinke. Kristinal on Tšiilis poiss-sõber, kellele kinki ostes küsis üks töötajatest, kas saab teda kuidagi aidata. Pärast Kristina aitamist küsis minult, kas saab mind ka kuidagi aidata ning kui vastasin talle, et kahjuks mul pole poiss-sõpra, kellele kinki osta, siis pakkus ta lahkelt välja ennast mulle poiss-sõbraks. Tšiillased ikka ei väsi üllatamast.

Õhtul koju jõudes, kuskil kella kaheksa ajal, tuli minust aasta nooremas klassis käinud sõbranna külla. Üldse kogu see eelmine nädal nägin nii paljusid inimesi, kelle nägemine valmistas nii suurt rõõmu, et iga päeva lõpuks olin lihtsalt nendest suurtest emotsioonidest nii väsinud.

Laupäeval, 24. detsembri hommikul käisime mu vanima hostõe Cataga veel viimaseid kinke ostmas. Ma olen nii õnnelik, et see jõuluaeg läbi on, sest Tšiilis on jõulude ajal hullumeelne suurushullus - kõigile tehakse kinke ja mida rohkem, seda uhkem. Ma ei saa aru, kuidas nad jaksavad, sest siin on perekonnad nii suured. Mu hostemal on näiteks 7 õde-venda, paljudel on veel lapsed ka. Igatahes 24. detsembri päeval tegime õdedega küpsiseid ja kaunistasime neid, mis oli nii tore, sest alati väikeste õdedega olles saab nii palju nalja.

24. detsembri õhtul käisime kooli kirikus missal, kus nägin oma kehalise õpetajat, kes kallistas mind  missa ajal reaalselt vähemalt kaks minutit järjest.  See oli üks toredamaid taaskohtumisi üldse. Ta oli mulle kõige armsam õpetaja ja alati iga tunni ajal küsis, kuidas mul läheb ja ega poisid liiga ei tee. Nägin veel mitmeid koolikaaslaseid, kelle nägemine pani naeratuse suule terveks õhtuks. Koju jõudes sõime kalkuniliha ja rääkisime pikalt juttu. Siin on traditsiooniks enne kella 00.00 minna õue jõuluvana otsima, mida mu väiksed õed nii väga ootavad iga aasta. Mina ja Cata jäime tuppa "magama" (loe: kinke kuuse alla panema) samal ajal, kui mu hostvanemad ja väiksed õed läksid õue jõuluvana otsima. Tagasi tuppa tulles olime pannud kingid kuuse alla ja õdedel oli rõõmu kui palju kõigist nendest kinkidest. Nad ei suutnud õhtul magamagi jääda, sest emotsioonid olid nii laes.

Praline kommidest rõõmu tundmas

Pühapäeva hommikul läksime isapoolsete vanavanemate juurde. Selles majas elavad hostisa vanemad ja hostisa õe perekond, kokku 8 inimest. Mu hostvanaisa teeb reaalselt parimat liha maailmas. Ma olin oodanud selle söömist 2,5 aastat. Kui ta kuulis, et olen seda nii väga igatsenud, siis hakkasid ta kõrvad liikuma ja tõstis mulle selle peale ette superportsjoni liha. Kui me oleks restoranis olnud, siis selle portsjoni nimi oleks olnud XXXL. 

Mul on Tšiilis 6 tädi ja tema on absoluutselt kõige lemmikum neist

Vasakult: hostisa õde Caro, hostisa isa, kes teeb maailma parimat liha, mu vanim hostõde Cata

Mina kõigi oma õdedega

Ma ei tea, kas vahetusaasta jooksul kirjutasin kordagi vanavanemate elukohast lähemalt. Igatahes teen seda nüüd. Nad elavad Santiagost lõunasse, vähem kui tunniajase sõidu kaugusel ühes külas. See on selline tüüpiline Ladina-Ameerika küla. Kuid see tüüpiline Ladina-Ameerika küla ja nende elukoht on mulle alati nii väga meeldinud. Nende tagaaias on apelsini- ja laimipuud, neil on hobused, jänesed, kilpkonnad, 6 koera. Seal kasvavad minust pikemad maisitaimed. Seal on mäed nii lähedal, et alati neid nähes olen ma lummatud. Neil on suur bassein, kus on alati täpselt õige temperatuuriga vesi. Ma nii armastan seda kohta. 

Sellelt pildilt võib näha vanavanemate kodus olevat basseini ja tagataustal mägesid, millest rääkisin. Tegelikkuses on need mäed palju-palju suuremad.

Siin võib näha, kui kõrged need maisitaimed võrreldes meiega on

Hostisapoolsed sugulased olid mind nähes nii õnnelikud. See oli üks meeletult vahva päev. Õhtul läksime hostemapoolsete vanavanemate juurde ja ühte hostema õde külastasime ka ehk nägin sellel päeval kuskil 25 sugulast. Pole ime, et ma ükski päev pole jõudnud blogisse kirjutada, sest ma olen  alati lihtsalt täiesti kutu koju jõudes. 

Ühesõnaga jõulud möödusid edukalt, rõõmsas meeleolus, paljude kingituste ja mulle armsate inimestega. Hakkan nüüd kirjutama järgmist postitust selle nädala tegemiste kohta, et saaksite homme lugeda veel muust huvitavast, mis juhtunud on!

Saadan teile palju päikest!

Colegio Universitario Ingles - koht, kus süda hakkas ka 2,5 aastat hiljem kiiremini põksuma

Eile ei teinud ma midagi märkimisväärset. Olin endiselt veidi uimane väsimusest ja palavusest, käisin trennis ja õhtul olin väikeste õdedega, mängisime wiiga ning pärast kõigi kolme õega Monopoly. 

Tänane päev oli tunduvalt teguderohkem. Hommikul kell 10.15 lahkusime mu vanima hostõe, Cataga kodust, et minna kooli, kus veetsin elu vingeima kooliaasta. Siin oli hiljuti suur põleng, mille tagajärjel paljud annetasid erinevaid eluks vajalikke asju, mida mitmed õpilased läksid kooli sorteerima ning pakke valmis panema, et need abivajajatele anda. Koolimaja nähes tabas mind selline nostalgia pauk. Silme ette tulid pildid erinevatest mälestustest selles majas - esimesed koolinädalad, kus kõik tahtsid minuga sõbraks saada, sest olin ainuke heledate juustega inimene koolis, kõik need pikad koolipäevad, kus olime kella üheksani koolis lihtsalt sellepärast, et koos aega veeta, kõik need söögivahetunnid, kus ma ei jõudnud süüagi, sest mängisin kas poistega jalgpalli või viskasin sõbrannadega korvi, kõik need sõbrad ja õpetajad, kes mind terve aasta nii väga hoidsid. Kuna veetsin suurema osa oma vahetusaastast just koolis, olles seal iga päev 10 tundi, siis julgen öelda, et seal on mul ka kõige rohkem mälestusi, mida meenutada. Ja kui vahvaid-armsaid-naljakaid mälestusi! Süda hakkas ikka mitu korda kiiremini põksuma küll uksest sisse astudes. 

Kohale jõudes tuli välja, et meie abi polnudki vaja, mistõttu läksime õpetajate tuppa vaatama, kas seal on kedagi. Ma olin üsna kindel, et näen heal juhul ühte-kahte õpetajat, kes ka mind õpetasid, sest viimastel aastatel on tulnud mitmeid uusi õpetajaid ning pealegi on praegu suvevaheaeg. Sisse astudes olid seal kõik, peale kehalise õpetajate!!! Nägin kõiki oma lemmikuid õpetajaid ja mõlemat vana klassijuhatajat. Appi, mis emotsioonid!

Vasakult esimene on mu muusika õpetaja, kellega olime head sõbrad ja musitseerisime tihti koos - mina klaveril, tema trompetil. Naine minu kõrval on mu inglise keele õpetaja, kes oli ka mu klassijuhataja I poolaastal enne suvevaheaega ehk augustist detsembrini, kui käisin 10. klassis. Pärast suvevaheaega, 11. klassi minnes oli mu klassijuhatajaks poiste kehalise kasvatuse õpetaja ja jalgpalli treener Maikol, kes on teisel pool minu kõrval. Tema organiseeris mulle suure üllatuspeo koolis mu viimasel päeval ja tegi märkmiku, kuhu kõik õpetajad kirjutasid mulle midagi. Ta oli mu kõige lemmikum. Maikoli kõrval on Diego, ajaloo õpetaja. Tema oli selline õpetaja, kes pani mulle alati kaks korda kõrgema hinde öeldes, et mitte ükski vahetusõpilane selles koolis ei üritanudki varem tema töid teha, kuid mina õppisin tõesti huviga Tšiili ajalugu ja küsisin tunnis küsimusi vaatamata vähesele hispaania keele oskusele alguses, mistõttu väärisin kaks korda paremat hinnet. Diego kõrval on mu religiooni õpetaja, kelle tunnis sain ma alati kõige vähem asjadest aru, sest religiooniga pole ma kunagi väga seotud olnud. Vaatamata sellele oli ta minuga tohutult sümpaatne ja abivalmis.

Nagu nendest lühikirjeldustest aru võisite saada, siis oli tegu ühe ilgelt vahva kamba õpetajatega!  Nad olid mind nähes nii õnnelikud, rääkisime pikalt juttu ja mind tabas kohe igatsus, kui koolist välja astusin. Pildilt on puudu bioloogia õpetaja, keda nägin samuti täna ning kes oli üks huvitavamaid, kui mitte huvitavaim õpetaja, kes mind iial õpetanud on. Vahetusaastal olles saingi huvi bioloogia vastu ja pärast vahetusaastat oli mul väga spetsfiiline erinevate organite sõnavara just bioloogia tundide tõttu. Nägin ka füüsika õpetajat, kes on mulle mitu korda pärast vahetusaastat ka kirjutanud. Ta oli algusest peale mulle üks armsamaid õpetajaid, kes enne igat tundi tuli minuga rääkima, et küsida, kas mul läheb ikka hästi.

Füüsika õpetaja Margarita

Pärast koolis käimist läksime Cataga haiglasse, sest mu hostvanaemal opereeriti midagi südames, ma täpselt ei saanud aru, mida ja mis tal juhtus, igatahes oli asi päris tõsine olnud. Nüüd on ta õnneks kodus! Haiglas olles tabas mind that awkward moment, kui nägin emapoolset suguvõsa, aga peres on nii palju õdesid-vendi, et poolte nimed olid ununenud. Mu hostema peres on 5 tütart ja 2 poega, kokku 7 last. Peaaegu kõigil neist on ka lapsed, mistõttu oli vahetusaastal olles kõikide sugulaste nimede meeldejätmine meeletult raske ehk täna olingi situatsioonis, kus taipasin, et olin ära unustanud kahe õe ja ühe venna nimed ning nende poole pöörduda ei julgenudki terve aeg, sest ei teadnud lihtsalt mismoodi neid kutsuda. Vähemalt oli mul veel kolm õde ja üks vend, kellega suhelda! Nii tore oli kõiki näha, vaatamata sellele, et olime sunnitud kohtuma haiglas. Cata ütles, et emapoolne vanaisa küsib alati nende juures käies minu kohta ka, kuidas mul läheb ja millega tegelen. Üldse need mõlemad vanaisad siin on mulle nii armsad, nad on algusest peale mind nii väga hoidnud. Kuna ma ise pole kumbagi oma vanaisa näinud, siis nii tore on see tunne, kui siinsed "vanaisad" niimoodi hoolivad.

Viimase asjana tahaks mainida, et ma olen Tšiili värskeid puuvilju ja mahlu nii väga igatsenud! Puuviljad hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks - täpselt nii ongi. Ma olen viimased kolm päeva justkui paradiisis olnud. Olen alati armastanud puuvilju, kuid siinsed on ikka täiesti teine tase, mis on absoluutselt mõistetav, sest päikest on ka aastas tunduvalt rohkem. Mu hostõde just eile kurtis, et külmkapis pole üldse ruumi, sest kõik kohad on kõikvõimalikke puuvilju täis - hostisa oli enne minu saabumist korralikult ette valmistanud, sest teadis, et igatsen seda osa Tšiilist. Ei kurdaks.

Paid!

30 tundi sõitu, kaks magamata ööd ja üllatuspidu

Sõbrad, ma olen elusalt kohal!

Sõit oli meeletult väsitav, eriti seetõttu, et ühegi lennu ajal ega lennujaamades oodates ei suutnud ma tundigi magada, alguses seetõttu, et olin nii elevil mõttest, et peagi olen jälle Tšiilis, hiljem seetõttu, et olin nii üleväsinud, et und ei tulnud enam. Igatahes jõudsin lõpuks kohale. Üle Andide sõites tundsin nii suurt rõõmu, mida on raske sõnadesse panna. (video kvaliteet ei ole küll parim, aga vähemalt saate aimu, kui ilus vaatepilt avanes)

Lennuk jõudis kohale oodatust 35 minutit varem ja kohvri sain kätte kohe, kui kohale jõudsin. Väravatest välja minnes polnud mu pere veel kohal, kuid pidin kõigest kuskil 3-5 minutit ootama, mis on tšiillaste kohta suurepärane saavutus, sest nad jäävad i g a l e poole hiljaks, minu pere on selles eriti hea. Lennujaama tulid mulle vastu kõik mu pereliikmed ja parim sõbranna Antonia. Nendele teadmiseks, kes pole mu blogi kogu aeg jälginud ning teistele meeldetuletamiseks, on mu Tšiili peres 5 pereliiget - kolm õde (Josefa ehk Jose, kes on 9-aastane, Maria Jesus ehk Jesu, kes on 11-aastane ja Catalina ehk Cata, kes on 19-aastane) ja vanemad (Paula ja Alfonso). Cata oli teinud mulle sildi, mille peal oli kirjas Liisa Naur Salinas Celedon, sest nende perekonnanimed on Salinas ja Celedon. Tšiilis on nimelt enamus inimestel neli nime - tavaliselt kaks eesnime ning kõigil alati kaks perekonnanime - esimene isa, teine ema perekonnanimi ehk kui inimesed abielluvad, siis naise perekonnanimi ei muutu, see kandub lihtsalt edasi lastele ehk edasi kandub alati mõlema vanema isa perekonnanimi, sest lastele pannakse mõlema vanema, nii isa kui ema esimene perekonnanimi. Loodan, et saite midagi aru.

Olin meeletult õnnelik kohale jõudes, kuid veidi kripeldas see, et ainult üks sõbranna oli mulle lennujaama vastu tulnud ning teiste sõpradega rääkides olid kõik nii napisõnalised, kui rääkisime sellest, millal kokku saame. Mõtlesin, et okei, äkki kõigil hetkel lihtsalt tegemist, arusaadav. Koju jõudes käisin duši all ja panin kohe pidžaama selga, sest ma polnud maganud kuskil 40 tundi ja olin tohutult väsinud. Peagi tuli hostema ütlema, et vahetaksin riided ära, sest lähme restorani sööma. Mõtlesin, et mis seal ikka, üle kahe tunni ikka ära ei ole ja pärast seda saan magada, seega panin pidulikud riided selga ja tegin ennast korda. Järsku hakkas kodus hull paanika, sest keegi ei leidnud alumise ukse võtmeid üles ning hostema ütles, et enne ei saa me kuskile minna, kui võtmed on üles otsitud. Millegipärast hakkasid kõik minu nime hüüdma, et läheksin allakorrusele Catale appi võtmeid otsima, mis tundus mulle veidi ülekohtune, sest ma olin nii vähest aega kodus olnud, meeletult väsinud ja majas oli lisaks mulle veel 6 inimest, kes oleksid võinud minna võtmeid otsima, kuid just mind kutsuti. Ma ei jaksanud vastu ka hakata, mistõttu läksin allakorrusele. Kuulsin juba trepi peal olles õuest muusikat, kuid ei osanud midagi kahtlustada, sest olin lihtsalt liiga väsinud, et sellele tähelepanu pöörata. Õue jõudes olid seal KÕIK MU PARIMAD SÕBRAD!!!!!!! Ma pidin õnnest püksi laskma. Ma olin täiesti sõnatu. Õhtu jooksul tuli veel sõpru juurde, lõpuks oli neid kuskil 20-25, kõik mu vanad klassi- ja koolikaaslased. Võimatu on sõnadesse panna, kui õnnelik ma see õhtu ja öö olin. Ainuke, kes puudu oli, oli mu kõige parem sõber Francisco, kelle tüdruksõbral oli samal õhtul sünnipäev. Ma igatsesin tema olemasolu seal nii väga kuni JÄRSKU SEISIS KA TEMA MINU TAGA, kuigi kõik olid öelnud, et ta ei saa tulla. Ma olin teda nähes lihtsalt oma õnne tipul. Ma olin nii õnnelik. Tantsisime ja rääkisime kõigiga juttu hommikul neljani, kuskil kell 5 sain magama, pärast 50 tundi magamata olemist. Eestis oli selleks ajaks kell juba 10 hommikul, mistõttu olin ma kaks ööd olnud magamata. Mu kaks klassiõde, Valentina ja Valeria aka Vale ja Vale jäid meie juurde ööseks ning hommikul ärkasin üles selle peale, et mu vanim õde, Cata hüppas mulle peale. Hiljem tulid mind kallistama ka mu väiksed õed ja ma olin kirjeldamatult õnnelik, kuigi olin maganud ainult 6 tundi ja endiselt meeletult väsinud. 

Hommikul läks meil kuskil poolteist tundi aega, et väljast kõik korda saada. Õhtul kella viieks läksime Cataga ühe mu nõbu kontserdile, kus ta laulis. Seal nägin isapoolseid sugulasi - isa õde, isa õe meest, nende kolme tütart ja isapoolseid vanavanemaid. Nad olid mind nähes nii õnnelikud ja mina neid nähes täpselt samamoodi. Õhtul koju jõudes jäin kohe kell 8 magama ja magasin hommikul kella kümneni ehk lõpuks tunnen ennast hästi ja puhanuna! 

Mu pisikesed õed on nii palju kasvanud!

Lähen nüüd jõusaali ja hiljem basseini ujuma. Milline nostalgia! Tegin seda Tšiilis vahetusaastal olles igal hommikul suvevaheajal. 

Kallid olete!

PS! PALJU ÕNNE MU LEMMIKULE TŠIILLASELE, KES SAAB TÄNA 28!!!!!!!!!

Üks nädal selleni, mida olen oodanud 2,5 aastat

Ma lähen nädala aja pärast lennukile. 30 tundi sõitu ja ma olen pärast 2,5 aastat tagasi oma armsas Tšiilis. Enamus mu sõpradel on selleks ajaks ülikoolis eksamid tehtud ja suvevaheaeg alanud (lõunapoolkeral on aastaajad vastupidised. põhikooli geograafia). Ma saan jälle iga hommik juua värskelt pressitud apelsinimahla, pärast hommikust trenni minna õue basseini ujuma, nautida sooja ilma, olles oma parimate sõpradega koos. Ma saan jälle üksinda muusikat kuulates ringi käia Santiago ilusatel tänavatel, juues samal ajal Starbucksi jääkohvi või süües külmutatud jogurtit. 

Ma ei suuda uskuda, et ma näen jälle oma perekonda, kõiki sugulasi, vanasid õpetajaid, klassikaaslaseid, koolimaja, kus aasta aega õppisin. Ma näen oma parimaid sõpru Antoniat ja Franciscot ning saan iga päev olla oma kalli hostõe Cataga. Mu parim vahetusõpilasest sõber Owen tuleb ka USAst selleks ajaks Tšiili ja ma saan temaga jälle tunde istuda ta kodus basseini ääres ja rääkida elust.

Mu ümber on iga päev Andide mäestik, ma kuulen iga päev maailma armsaimat tšiili aktsenti, mis paneb südame kiiremini põksuma, ma käin jälle pidudel, kus lastakse ladina muusikat. Selline nostalgia.

Paljud on mulle kirjutanud, et võiksin oma reisi ajal palju filmida ja videosid üles panna ka sellest, millest vahetusaasta jooksul väga palju pilte ei pannud. Üheks palveks esitati, et filmiksin kodu, sõpradega koosolemisi, pidusid jms, et saada parem ülevaade mind ümbritsevast. Paar lähedasemat sõpra on nõudnud, et kirjutaksin vähemalt 2-3 korda nädalas blogisse. Endal alguses seda plaani polnud, vaid plaanisin tõesti reisi lihtsalt nautida ja tagasi tulles kõigest jutustada, kuid kuna ma üritasin vahetusaasta jooksul teid kõigega kursis hoida ja tean, et mul oli ja endiselt on tõesti palju kaasaelajaid (te kõik olete niiii vahvad!), siis luban vähemalt üritada võimalikult palju teid asjadega kursis hoida ka reisi ajal.

PS: Lisan tavaliselt rohkem pilte instagrami ja snapchatti. Kellel on huvi, siis kasutaja on mul mõlemas liisanaur. Seal saate kindlasti veel paremini mu tegemistega kursis olla.

Ilmselt järgmine kord kirjutan juba Tšiilis, kui just enne ei tule tuju siin oma elevust teiega jagada.

Väike meenutus vahetusaastast.

Paid!

Kuus kuud ehk postitus, millest te ei taha ilma jääda

Uskumatu, kuidas aeg lendab. Varsti möödub kolm aastat mu vahetusaasta algusest ja kaks aastat Eestisse tulekust. Kool on lõpuks läbi ja nüüd, kui olen leidnud rohkem aega iseendale pühendumiseks ja mõtete mõtlemiseks, olen avastanud, kui palju viimaste aastate jooksul muutunud on. Kolm aastat tagasi läksin Tšiili, kaks aastat tagasi TIKi 10. klassi samas, kui kõik mu vanad klassikaaslased olid 11. klassis ja eelmisel aastal, 9 kuud tagasi, vahetasin kooli. See kooliaasta oli kõige vingem mu elus ja ma pole kunagi nii õnnelik olnud koolis käimise üle. Ma olen leidnud mitmeid asendamatuid sõpru ning võin öelda, et koolivahetus mõjus mulle igatpidi positiivselt.

Tihti küsitakse seda, kas suhtlen veel Tšiili pere ja sõpradega ka. Eks ikka suhtlen - vahel tihedamini, vahel harvem. Teadagi oli mul peres kolm õde ning kõige vanemaga neist, Cataga, suhtlen siiamaani iganädalaselt, teatud perioodidel ka igapäevaselt. Ta on üks nendest inimestest, kes jääb elu lõpuni mu südamesse ja vaieldamatult imeliseks sõbrannaks. Temaga on mul ikka väga vedanud. Franciscoga, kes oli mu parim sõber, suhtlen samuti väga tihti. Ilmselt mitmed, kes jälgisid vahetusaasta jooksul mu blogi, mäletavad Javieri ja Matiast, kes olid mu klassivennad. Nende tegemistega olen üsna palju kursis, sest saadame üksteisele pidevalt pilte oma päevast, kuid pikemalt räägin nendega alati kuskil kaks-kolm korda kuus. Lisaks on veel paar klassiõde, kellega aeg-ajalt suhtlen ehk nagu näha, siis Tšiiliga kontakti pole kaotanud ja inimesed on endiselt südames. Tean, et paljud igatsevad mind väga ning ootavad pikisilmi, et neile külla läheksin, sest peagi on möödumas kaks aastat mu vahetusaasta lõpust. 

Nüüd põnevaima teema juurde. Ega asjata pole postituse pealkirjaks "Kuus kuud". Mitmed mu sõbrad juba teavad seda, kuid ei saa blogisse kirjutamata jätta, et KUUE KUU PÄRAST LÄHEN MA  TAGASI TŠIILI!!!!! MA.LÄHEN.TAGASI!!!!! Täpselt kuue kuu pärast, 16. detsembril, istun ma lennuki peale, et veeta kolm ja pool nädalat Tšiilis. See, et ma lähen poole aasta pärast sombusest Eesti talvest päikselisse Tšiili suvesse, näen kõiki üle kahe ja poole aasta, saan jõulud veeta hostperega ja aastavahetusel pidutseda oma parimate sõpradega, on i m e l i n e ja võimatu on panna sõnadesse seda, kui ärevil ma olen. Kõige raskem on selle saladuses hoidmine, sest kavatsen kõigile üllatuse teha. Olen rääkinud oma tagasiminekust ainult hostperele ja Franciscole. Tegelikult suurima üllatuse tahtsingi teha just Franciscole ja Matiasele, kes igatsevad mind kindlasti enim, kuid Franciscoga ühel päeval telefonis rääkides ei suutnud ma jätta talle rääkimata, sest tal oli olnud just raske päev ning ta kurtis, et kõik on nii mõttetu, eriti kuna tal pole midagi oodata ka. Seetõttu otsustasingi välja rääkida, et tal oleks nüüd midagi oodata. Selle uudise peale tulid tal pisarad silma ja tema sõnul oli see selle aasta parim uudis. Kohe pärast kõne rääkis ta oma perega, kes hoidsid mind väga ning kõik ütlesid, et pean paar päeva nende juures ka ööbima. See tunne, et teisel pool maakera sinust nii väga hoolitakse, on üks armas tunne ja ma ei jõua ära oodata kõigi näoilmete nägemist, kui nad mind näevad.

Üks lahe uudis on mul veel. Teadagi oli vahetusaastal üks mu parimatest sõpradest Owen - USA poiss, kes oli minuga samal aastal vahetusõpilane ja elas samuti Santiagos. Eelmisel aastal käisin tal ka New Yorkis külas. Ta nüüd lõpetas gümnaasiumi ja eile õhtul kirjutas mulle, et TA TULEB KA DETSEMBRIS TŠIILI!!!! Te ei oska ettegi kujutada, kui õnnelik ma olin. Ma ei suuda mõeldagi detsembrile, sest ma ei jaksa enam ära oodata.

Lõpetuseks pean mainima, et kõik, kes te olete seda blogi jälginud kasvõi natukene, olete meeletult vinged, sest blogi on saanud üle 50 000 vaatamise. Ma poleks osanud uneski näha, et nii paljud hakkavad huvi tundma mu tegevuste vastu. Aitäh teile, toredad olete!

Quien invento la distancia no tenia ni idea de lo que era extrañar a alguien

Hola, mis chilenos queridos! Ya han pasado casi dos años desde que me fui de Chile y pense que deberia escribir algo, para que sepan lo que ha pasado en mi vida.

Ahora estoy estudiando en el undecimo grado, por el año en Chile tuve que dar un año mas en el colegio en Estonia. Nunca me cuestione el irme de intercambio a pesar de saber que iba a tener que repetir, porque siempre tuve el sueño de ir a algun pais por un año. Ademas mi hermano mayor era estudiante de intercambio en Alemania hace muchos años, asi que siempre supe que yo tambien queria ir a algun lugar para vivir una experiencia inolvidable.

Ahora desde el principio… En julio 2014 cuando llegue a Estonia, me senti muy rara por muchos meses; no puedo expresar la felicidad que senti al llegar a mi casa y ver a mis amigas y a la  familia, pero todos los dias extrañaba a mi familia y amigos chilenos muchisimo. No sabia como estar en un pais y sentirme completa, porque tuve el corazon en dos paises. Tuve como dos vidas - una aqui, en Estonia y la otra alli, en Chile, es dificil expresar como esta experiencia me cambio. Cuando llegue a Estonia, era totalmente como una chilena y extrañe tantas cosas de Chile.

En las primeras semanas queria dar un besito a todos, porque estaba tan acostumbrada de hacerlo. Obviamente en la mayoria de los paises en Europa no lo hacen. Por mucho tiempo empeze a hablar en español con mis amigos y familia, porque pense en español y soñaba en español y era dificil cambiar entre dos idiomas. Todos me dijieron que hable mas fuerte y era mas loca y mas temperamental, como la gente en las telenovelas mexicanas. Tuve la bandera chilena en mi habitacion y tuve mucha ropa que dicen “Chile”. Por mucho tiempo no podia creer que ahora realmente estoy en Estonia y tengo que acostumbrarme a  mi pais de nuevo.

En septiembre 2014 empezo colegio de nuevo. Tuve que ver a todos los profesores y compañeros que no habia visto por casi un año y medio. Creo que la mayoria de ustedes que lo estan leyendo ahora saben, que aqui los estaciones son al reves - en junio, julio y agosto nosotros aqui tenemos las vacaciones de verano y en diciembre y enero las vacaciones de invierno. Eso significa que cuando llegue a Estonia, tuve dos meses de vacaciones antes que entre a las clases de nuevo. Era un tiempo un poco dificil para mi, porque me gustaba en el colegio de Chile mucho mas, ademas mis compañeros estaban en el otro curso, en el curso mayor, porque yo tuve que repetir asi que yo era el mas antigua en mi curso - en el decimo grado me cumpli 18 años, pero los otros cumpliaron 17 años. Pero por suerte tuve en este curso una amiga muy buena que tambien era mas antigua que los otros, porque ella era estudiante de intercambio en el mismo año que yo en Argentina, por lo tanto eramos muy amigas desde el principio.

En septiembre 2015 me cambie de colegio por muchas razones y ahora es mi primer año en el nuevo colegio y estoy mas feliz que nunca. Este cambio fue uno de los mejores decisiones en mi vida y me encanta mucho en mi colegio nuevo. En este colegio puedo estudiar español tambien, pero siempre estoy muy aburrida en las clases, porque obviamente hablo mejor que todos. Un hecho chistoso: en las primeras clases de español use palabras chilenas tooodo el tiempo. Entendi que chilenos hablan en una manera muy chistosa y siempre me da risa cuando pienso en los momentos que la profe no entendi las palabras como “palta”, “bacan”, “ni cagando”, “al tiro”, “choro”, “filo”, “fome”, “luca”, “pololo”, “raja”, “tuto” etc.

Ahora me quedan 3 semanas mas hasta las vacaciones de verano. Despues de este verano tendre un año de colegio mas y por finnn puedo entrar a la universidad. He pensado en muchas universidades, pero lo que se por seguro es que me gustaria estudiar en el extranjero las ciencias economicas. He pensado en Noruega, Dinamarca y Finlandia. Pero todavia tengo tiempo para pensar de mi futuro y de los estudios.

Los prometo que algun dia voy a escribir mas de todo. Espero que esten muy bien y no olviden que los extraño mucho y pienso de ustedes todos los dias! Los prometo que me veran antes de que puedan imaginar! ;)

Muchos besitos y abrazos, cuidense mucho!