Lood on nii, et minu arvuti andis otsad ning mõtlesin pikalt, mis nüüd blogist saab nii kauaks kuni mul arvutit pole. Mõtlesin juba jätta blogi kirjutamise pooleli, kuid tean, et hakkaksin seda ise kahetsema ning pealegi see on uskumatu, kui palju mul jälgijaid ja kaasaelajaid on! Kolme kuuga olen oma blogile saanud üle 18 500 vaatamise, mis on väga hullumeelne! Poleks iial osanud uskuda, et neid toetajaid, jälgijaid ja kaasaelajaid nii palju hakkab olema! Oma armsate jälgijate tõttu ja just nende positiivsete kommentaaride ja tagasiside tõttu otsustasin siiski mitte kirjutamist pooleli jätta ning küll leian mingi viisi, kuidas ikka aegajalt siia postitada.
Hetkel olen koolis arvutiklassis, mul on vahetund ning otsustasin kasutada juhust ning kirjutada siia ruttu viimastest tegemistest. Ärge imestage, et postituses on täpitahed, sest kuna ma siiski ei taha ilma täpitahtedeta kirjutada, andsin oma imearmsale Mark Kodarile blogi parooli ning palusin tal siia postitusse täpitahed trükkida :)
Mul läheb nii hästi! Saan juba aru kuskil 60% tekstist mis räägitakse. Kui räägitakse aeglasemalt, saan aru kuskil 70%, kuid jah, kui tšiilikatele omaselt väga kiiresti vuristatakse, siis pool teksti kaob mu kõrvust ning väga paljust ei saa just kiiruse tõttu aru. Hispaania keele raskus seisneb minu jaoks kindlasti tegusõnade pööramises, sest on palju erinevaid mineviku ja tuleviku vorme, millel ei suuda vahet teha. Ise rääkides kasutan ainult lihtminevikku, sest see on kõige arusaadavam minu jaoks ning tean, millal seda kasutada. Kui vaja hakata mingeid teisi minevikuvorme kasutama, olen täielikult kadunud.
Mul oli siin vahepeal nädal aega kevadvaheaeg. Tegime selle jooksul nii paljut. Käisin Vina del Mar`is, mis on meeletult ilus linn Santiagost kuskil tunni aja kaugusel. Seal elab mu hostisa ema õde ehk vanatädi oma mehe ning emaga. Vanavanaemal on vanust juba 95 aastat, ma polegi vist kunagi nii vana inimest ise näinud. Päev oli tore, kuigi see oli just see periood, kus mul oli kohutavalt raske, mistõttu ei suutnud kindlasti nautida seda päeva nii palju, kuid millalgi tahan sinna kindlasti uuesti minna!
18.septembril tähistatakse siin Tšiili iseseisvuspäeva. Läksime sellel päeval isapoolsete vanavanemate naabri juurde, kus olid mu siinsed vanavanemad, isa õe perekond ning mitmed nende naabrid ja tuttavad. Nägin paljusid inimesi täiesti esimest korda ning jällegi palju nimesid, mida meelde jätta. Mängisime erinevaid mänge, sõime palju, rääkisime ja nii tore oli. Mängides jalgpalli, otsustas mu mitte kõige paremas vormis vanaisa ka osa võtta, mis polnud ilmselt parim idee, sest lõpetas ta spagaadis ning teistel oli nalja kui palju.
19.septembril käisime Fiestas Patriasel, kus olid igasugused Tšiilile omaseid sööke ja lõbustusi. Käisime vaatamas ka rodeot. Jube asi. Seal oli ka suur ekraan, kust sai näha paraadi. Iseseisvuspäeva pidustused kestavad siin nädal aega. Sõime-jõime Tšiili sööke-jooke, tantsisime cuecat, käisime igalpool ringi. Väga vinge ja omapärane päev.
18.septembril tähistatakse siin Tšiili iseseisvuspäeva. Läksime sellel päeval isapoolsete vanavanemate naabri juurde, kus olid mu siinsed vanavanemad, isa õe perekond ning mitmed nende naabrid ja tuttavad. Nägin paljusid inimesi täiesti esimest korda ning jällegi palju nimesid, mida meelde jätta. Mängisime erinevaid mänge, sõime palju, rääkisime ja nii tore oli. Mängides jalgpalli, otsustas mu mitte kõige paremas vormis vanaisa ka osa võtta, mis polnud ilmselt parim idee, sest lõpetas ta spagaadis ning teistel oli nalja kui palju.
19.septembril käisime Fiestas Patriasel, kus olid igasugused Tšiilile omaseid sööke ja lõbustusi. Käisime vaatamas ka rodeot. Jube asi. Seal oli ka suur ekraan, kust sai näha paraadi. Iseseisvuspäeva pidustused kestavad siin nädal aega. Sõime-jõime Tšiili sööke-jooke, tantsisime cuecat, käisime igalpool ringi. Väga vinge ja omapärane päev.
Ühel päeval käisid minu juures ka vahetusõpilased, kes elavad Santiagos. Kahjuks paljud ei saanud tulla, kuid lõpuks oli minu juures Hanna Saksamaalt, Paloma Kanadast, Eliska Tšehhist, Kukka Soomest. Nii tore oli neid kõiki näha ja rääkida, mis juhtunud on. Vahetusõpilased elavad ikka täiesti samu asju läbi ning mõistavad sajaprotsendiliselt kõiki muresid. Kuna kõik peale Paloma olid Euroopast, on meil siiski kodused reeglid kodus üsnagi sarnased ning kõik kurtsid, kuidas siin see kontrollimine on ikka nii suur ning vanemad ülemuretsevad. Tuli välja, et ma polegi ainuke, kellel raskem periood külas käis. Enne minu juurde tulemist käisime kinos Grown Ups 2 vaatamas. Kinos käis meiega ka tüdruk Prantsusmaalt, kuid minu juurde ta pärast tulla ei saanud. Siiski nii tore oli ka teda ära näha. Õhtul tellisime pizzat ning Eliska Tšehhist jäi minu juurde ööseks, sest ta elab veidi rohkem kui tunni aja kaugusel Santiagost. Vaatasime kolmekesi - mina, Eliska ja mu õde Cata kella kolmeni öösel Gossip Girli ja rääkisime juttu. Nii armas õhtu ja öö oli.
Muidu olen käinud igapaevaselt koolis, nädalavahetustel kaua maganud ning õppinud hispaania keelt. Elu on muutunud päris rutiinseks, kuid Eesti rutiinsest elust on see siiski nii erinev.
Räägin nüüd veidikene oma kodustest töödest ning erinevatest tundidest, sest koolis on nii palju lõbu ja alati nii fun! Eelmisel nädalal pidin religiooni koduse tööna rääkima homoseksuaalsusest Eestis. Tegin seda esitlust kolm tundi, sest sõnavara on siiski veel päris väike ning raske oli välja mõelda, mida sellest üldse rääkida. Pärast esitlust hakkas terve klass plaksutama ja kiljuma ning isegi religiooni õpetaja, kes on minu arust üks karmimaid õpetajaid, ütles, et väga hea esitlus ning ta on nii uhke. Tuli ikka hea tuju küll.
Muusikas olen pidanud laulma ja klaverit mängima tervele klassile mitu korda. Isegi mu kooli kõige ilusamale poisile, kes on kõigi lemmik, tulid pisarad silma. Järgmiseks korraks toob muusika õpetaja mulle ühe klaveripala, mis on mõeldud tromboonile ja klaverile. Mu muusika õpetaja mängib orkestris trombooni ning hakkame seda pala koos mängima. Supervinge!
Eelmise nädala neljapäevast pühapäevani oli meie peres veel üks tüdruk ehk kokku oli meid 5 tüdrukut! Nimelt tuli neljapäeval Santiagosse kool teisest linnast, et võistelda meie kooli omadega võrkpallis, jalgpallis ja korvpallis. Peaaegu kõik, kes tegelevad koolis mingi spordiga, võtsid enda perre kas siis ühe või kaks õpilast ning kuna minu õde mängib koolis võrkpalli, siis otsustasime ka võtta tüdruku. Need päevad olid nii lahedad ning pärast tunde olid erinevatel aladel võistlused, mida oli nii põnev jälgida. Kokkuvõttes võitis meie kool ära! Laupäeva õhtul oli nendega koos pidu ja nii lahe on see, kuidas ma saan endiselt nii kohutavalt palju tähelepanu, sest olen nii kaugest riigist ja räägin juba hispaania keeles päris normaalsel suhtlustasandil. Arenguruumi on veel muidugi hästiiii palju, kuid mul veel aega ka 9 kuud.
Perega hakkan aina rohkem ära harjuma. Vahepeal oli kuidagi liiga palju erinevaid väikseid arusaamatusi ning kuna neil siin ikka täiesti teine temperament, siis suhtuti väikestesse asjadesse palju tõsisemalt kui vaja. Hetkel tundub kõik korras olevat ning olen väga õnnelik. Suudan ennast hispaania keeles väljendada ning isegi vestlust pidada. Vajaduse korral oskan õpetajatelt hispaania keeles abi küsida, kui aru ei saa ning saan juba hispaania keelsetest seletusest täitsa korralikult aru. Sõnavara areneb iga päevaga kohutavalt palju. Hakkasin lugema raamatut väikestele lastele, mis on veidi üle 50 lehekülje pikk. Mõtlesin, et saan ruttu selle läbi, aga lugesin 15 lehekülge tund aega... Vaja siiski üles kirjutada kõik uued sõnad ning siis uuesti lugeda lehekülg läbi, et mõttest korralikult aru saada. Polegi nii kerge kui alguses tundus, kuid raamatuid lugedes areneb sõnavara ikka meeletult. Samuti kuulan laule nüüd ainult hispaania keeles koos sõnadega ning tõlgin ka laule eesti keelde. Aina rohkem hakkab see keel meeldima, nii ilus ikka. Lisaks on nii tore vaadata enda arengut ning võrrelda ennast sellega, milline olin siia tulles ehk ei rääkinud sõnagi hispaania keelt, siis võrreldes ennast sellega, kuidas rääkisin kaks kuud tagasi ning kuidas räägin nüüd. See areng on kuudega olnud ikka nii kiire. Kohapeal tuleb keel mitu mitu korda kiiremini, tõsi ta on.
Praegu käivad jalgpalli kvalifikatsioonimängud Brasiilia 2014 jaoks NING JÄRGMINE AASTA ON KA TŠIILI JALGPALLIMEESKOND BRASIIIILIAAAAS! Siin on jalgpall ikka täielikult lemmikspordiala, sest reedel, kui pidid olema erinevad võistlused meie ja teiste koolide vahel, siis lükati kooli jalgpallimeeskonna mäng tund aega edasi, et kõik saaksid Tšiili mängu vaadata. Päris nutune oli see mäng Kolumbia vastu, sest pärast esimest poolaega juhtisime 3-0 ning mängu lõpuks jõudis Kolumbia meile järgi ning jäime viiki 3-3. Mäng Ecuadori vastu oli ka nii pingeline, kuid Tšiili mängis väga ilusti, võitsime 2-1.
Ma olen kindel, et kindlasti on veel päris paljust kirjutada, kuid mul just tunnikell lõi ning pean tundi jooksma. Kui midagi meenub, kirjutan sellest järgmisesse postitusse, kuhu luban lisada ka erinevaid pilte ning videosid.
Enam nii pikka pausi ei tule, ma luban!
Olge tublid ja ilusat vaheaega teile. Igatsen, kallistan ja armastan!
PS! SUUUUURED TÄNUD SULLE MARK TÄPITAHTEDE KIRJUTAMISE EEST!!!
Muidu olen käinud igapaevaselt koolis, nädalavahetustel kaua maganud ning õppinud hispaania keelt. Elu on muutunud päris rutiinseks, kuid Eesti rutiinsest elust on see siiski nii erinev.
Räägin nüüd veidikene oma kodustest töödest ning erinevatest tundidest, sest koolis on nii palju lõbu ja alati nii fun! Eelmisel nädalal pidin religiooni koduse tööna rääkima homoseksuaalsusest Eestis. Tegin seda esitlust kolm tundi, sest sõnavara on siiski veel päris väike ning raske oli välja mõelda, mida sellest üldse rääkida. Pärast esitlust hakkas terve klass plaksutama ja kiljuma ning isegi religiooni õpetaja, kes on minu arust üks karmimaid õpetajaid, ütles, et väga hea esitlus ning ta on nii uhke. Tuli ikka hea tuju küll.
Muusikas olen pidanud laulma ja klaverit mängima tervele klassile mitu korda. Isegi mu kooli kõige ilusamale poisile, kes on kõigi lemmik, tulid pisarad silma. Järgmiseks korraks toob muusika õpetaja mulle ühe klaveripala, mis on mõeldud tromboonile ja klaverile. Mu muusika õpetaja mängib orkestris trombooni ning hakkame seda pala koos mängima. Supervinge!
Eelmise nädala neljapäevast pühapäevani oli meie peres veel üks tüdruk ehk kokku oli meid 5 tüdrukut! Nimelt tuli neljapäeval Santiagosse kool teisest linnast, et võistelda meie kooli omadega võrkpallis, jalgpallis ja korvpallis. Peaaegu kõik, kes tegelevad koolis mingi spordiga, võtsid enda perre kas siis ühe või kaks õpilast ning kuna minu õde mängib koolis võrkpalli, siis otsustasime ka võtta tüdruku. Need päevad olid nii lahedad ning pärast tunde olid erinevatel aladel võistlused, mida oli nii põnev jälgida. Kokkuvõttes võitis meie kool ära! Laupäeva õhtul oli nendega koos pidu ja nii lahe on see, kuidas ma saan endiselt nii kohutavalt palju tähelepanu, sest olen nii kaugest riigist ja räägin juba hispaania keeles päris normaalsel suhtlustasandil. Arenguruumi on veel muidugi hästiiii palju, kuid mul veel aega ka 9 kuud.
Perega hakkan aina rohkem ära harjuma. Vahepeal oli kuidagi liiga palju erinevaid väikseid arusaamatusi ning kuna neil siin ikka täiesti teine temperament, siis suhtuti väikestesse asjadesse palju tõsisemalt kui vaja. Hetkel tundub kõik korras olevat ning olen väga õnnelik. Suudan ennast hispaania keeles väljendada ning isegi vestlust pidada. Vajaduse korral oskan õpetajatelt hispaania keeles abi küsida, kui aru ei saa ning saan juba hispaania keelsetest seletusest täitsa korralikult aru. Sõnavara areneb iga päevaga kohutavalt palju. Hakkasin lugema raamatut väikestele lastele, mis on veidi üle 50 lehekülje pikk. Mõtlesin, et saan ruttu selle läbi, aga lugesin 15 lehekülge tund aega... Vaja siiski üles kirjutada kõik uued sõnad ning siis uuesti lugeda lehekülg läbi, et mõttest korralikult aru saada. Polegi nii kerge kui alguses tundus, kuid raamatuid lugedes areneb sõnavara ikka meeletult. Samuti kuulan laule nüüd ainult hispaania keeles koos sõnadega ning tõlgin ka laule eesti keelde. Aina rohkem hakkab see keel meeldima, nii ilus ikka. Lisaks on nii tore vaadata enda arengut ning võrrelda ennast sellega, milline olin siia tulles ehk ei rääkinud sõnagi hispaania keelt, siis võrreldes ennast sellega, kuidas rääkisin kaks kuud tagasi ning kuidas räägin nüüd. See areng on kuudega olnud ikka nii kiire. Kohapeal tuleb keel mitu mitu korda kiiremini, tõsi ta on.
Praegu käivad jalgpalli kvalifikatsioonimängud Brasiilia 2014 jaoks NING JÄRGMINE AASTA ON KA TŠIILI JALGPALLIMEESKOND BRASIIIILIAAAAS! Siin on jalgpall ikka täielikult lemmikspordiala, sest reedel, kui pidid olema erinevad võistlused meie ja teiste koolide vahel, siis lükati kooli jalgpallimeeskonna mäng tund aega edasi, et kõik saaksid Tšiili mängu vaadata. Päris nutune oli see mäng Kolumbia vastu, sest pärast esimest poolaega juhtisime 3-0 ning mängu lõpuks jõudis Kolumbia meile järgi ning jäime viiki 3-3. Mäng Ecuadori vastu oli ka nii pingeline, kuid Tšiili mängis väga ilusti, võitsime 2-1.
Ma olen kindel, et kindlasti on veel päris paljust kirjutada, kuid mul just tunnikell lõi ning pean tundi jooksma. Kui midagi meenub, kirjutan sellest järgmisesse postitusse, kuhu luban lisada ka erinevaid pilte ning videosid.
Enam nii pikka pausi ei tule, ma luban!
Olge tublid ja ilusat vaheaega teile. Igatsen, kallistan ja armastan!
PS! SUUUUURED TÄNUD SULLE MARK TÄPITAHTEDE KIRJUTAMISE EEST!!!
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.