The happiness of your life depends upon the quality of your thoughts. Happiness is a choice. You are the only person who can make you happy. You're as happy as you choose to be.
Kolm kuud tagasi, olles olnud kaks nädalat Tšiilis, läksin esimest päeva kooli. Koolist koju kõndides nägin kooli juures nurga peal kuskil üle 60-aastast katkiste jalatsite ja riietega meest, kes ütles mulle rõõmsa häälega "Hola señorita, ¿como estás?" ehk "tere preili, kuidas läheb?". Alguses ei osanudki kuidagi reageerida, kuid pärast natukest imestust vastasin "Bien, gracias, y tu?" ning sain vastuseks "bien tambien, muchas gracias señorita" ehk et tal läheb ka hästi ning tänas mind. Esimene kord, kui puutusin kokku selle mehega.
Järgmisel päeval ütles ta "Hola princessa, ¿como estuvo tu dìa?" ehk "Tere printsess, kuidas su päev möödus?". Nii need päevad möödusid ning see mees, kelle "kodu" asus koolist paarikümne meetri kaugusel, sai minu jaoks üheks huvitavaimaks inimeseks.
Ta "kodu" ning selle sisemus näeb valja selline:
1) üks trepiaste
2) üks tekk
3) väike arvuti
4) ajalehed
5) paar pappkasti
6) paar riideeset
Iga päev kui teda näen, on ta nii õnnelik ning teeb oma tegevusi. Tegevusi on tal alati, ei tea, kas ta on üldse kunagi mõelnud, et tal on igav, sest see mees on täis rõõmu ning näeb nii väikestes asjades midagi erilist. Olen näinud teda mitmeid kordi oma riideid kuivatamas mingi väikse nööri peal. Vahel pärast tunde temast mööda kõndides vaatab ta oma väiksest arvutist filme ning naerab kõva häälega. Ühel päeval õhtul kooli tulles kella 21 ajal hakkasime perega autoga keerama ühele tänavale kooli tänaval sisse, et autot parkida ning vaatan siis, et keset tänavat jälle seesama mees, kes seekord mängis liiklusinspektorit ning juhatas, kuhu sõitma peame. Hakkasin lihtsalt südamest naerma, sest see on üks armsamaid asju, mida ma näinud olen.
Ühel õhtul kodu poole minnes olid mu õel Catal seljas võrkpalliriided ning too mees teadis, et ta mängib võrkpalli ning alustas siis vestlust meiega ning küsis, kas Catal oli võrkpallimäng jälle ja et kuidas siis läks. Cata vastas, et nad võitsid ning mees oli nii rõõmus ta üle, et hakkas tantsima. Vaatasin imetlusega seda meest, kes oskab teise, täiesti võõra inimese üle nii õnnelik olla.
Ühel järjekordsel päeval koolist koju minema hakates nägin, et 4 minust aasta nooremat poissi mu koolist räägivad selle mehega. Lähemale jõudes nägin, et üks neist mängib temaga malet ning ülejäänud kolm rääkisid, kuidas tal läheb ja mis ta teinud on jne. Ütlesin oma õele Catale, et "appi kui armas!" ning ta vastas, et nad käivad tihti seal temaga niimoodi mängimas, mees pidi väga tegija olema males. Neid poisse vaatan sellest päevast alates täiesti teise pilguga, sest ma nägin selle mehe silmades sellist rõõmu, kui need noored poisid temaga mängisid. Ei tea, kas nad ise teavad, kui palju nad võivad sellise asjaga ühele mehele rõõmu valmistada, kuid loodan, et üks päev tuleb see headus nendeni tagasi.
See salapärane ja huvitav mees on kusjuures palju viisakam, rõõmsam, heasüdamlikum ning toredam kui keskmine inimene. Tal on minimaalselt asju, kuid alati on ta naeratus kõrvuni, mida on nii tore vaadata. Sellest mehest on saanud selle ajaga minu jaoks üks väga eriline inimene ning isegi kui keelebarjääri tõttu pole ise saanud temaga pikemalt vestelda, on ta läinud mulle nii südamesse. Viimased kaks päeva pole ma teda näinud ning loodan, et kui täna koolist väljun, näen teda. Millalgi tahaks temaga pilti ka teha, et see mälestuseks jääks. Kui pildi saan, siis panen kindlasti ka siia blogisse.
Kui ma 8-9 kuu pärast pean Tšiilist tagasi Eestisse tulema, siis valmistan sellele mehele kindlasti midagi meeldejäävat. Ma pole praegu küll veel välja mõelnud, mis selleks asjaks olema saab, kuid mul aega on.
Täis on saanud ka mu kolm kuud Tšiilis ehk 1/4 ning veidi rohkem ajast juba möödunud. Ma olen nii rahul riigivalikuga. Hispaania keel on nii vinge ning kindlasti see elu läheb siin veel palju huvitavamaks aja möödudes ning keele korralikult suhu saades. Teie aga olge tublid ning kirjutan peagi uuesti!
Kolm kuud tagasi, olles olnud kaks nädalat Tšiilis, läksin esimest päeva kooli. Koolist koju kõndides nägin kooli juures nurga peal kuskil üle 60-aastast katkiste jalatsite ja riietega meest, kes ütles mulle rõõmsa häälega "Hola señorita, ¿como estás?" ehk "tere preili, kuidas läheb?". Alguses ei osanudki kuidagi reageerida, kuid pärast natukest imestust vastasin "Bien, gracias, y tu?" ning sain vastuseks "bien tambien, muchas gracias señorita" ehk et tal läheb ka hästi ning tänas mind. Esimene kord, kui puutusin kokku selle mehega.
Järgmisel päeval ütles ta "Hola princessa, ¿como estuvo tu dìa?" ehk "Tere printsess, kuidas su päev möödus?". Nii need päevad möödusid ning see mees, kelle "kodu" asus koolist paarikümne meetri kaugusel, sai minu jaoks üheks huvitavaimaks inimeseks.
Ta "kodu" ning selle sisemus näeb valja selline:
1) üks trepiaste
2) üks tekk
3) väike arvuti
4) ajalehed
5) paar pappkasti
6) paar riideeset
Iga päev kui teda näen, on ta nii õnnelik ning teeb oma tegevusi. Tegevusi on tal alati, ei tea, kas ta on üldse kunagi mõelnud, et tal on igav, sest see mees on täis rõõmu ning näeb nii väikestes asjades midagi erilist. Olen näinud teda mitmeid kordi oma riideid kuivatamas mingi väikse nööri peal. Vahel pärast tunde temast mööda kõndides vaatab ta oma väiksest arvutist filme ning naerab kõva häälega. Ühel päeval õhtul kooli tulles kella 21 ajal hakkasime perega autoga keerama ühele tänavale kooli tänaval sisse, et autot parkida ning vaatan siis, et keset tänavat jälle seesama mees, kes seekord mängis liiklusinspektorit ning juhatas, kuhu sõitma peame. Hakkasin lihtsalt südamest naerma, sest see on üks armsamaid asju, mida ma näinud olen.
Ühel õhtul kodu poole minnes olid mu õel Catal seljas võrkpalliriided ning too mees teadis, et ta mängib võrkpalli ning alustas siis vestlust meiega ning küsis, kas Catal oli võrkpallimäng jälle ja et kuidas siis läks. Cata vastas, et nad võitsid ning mees oli nii rõõmus ta üle, et hakkas tantsima. Vaatasin imetlusega seda meest, kes oskab teise, täiesti võõra inimese üle nii õnnelik olla.
Ühel järjekordsel päeval koolist koju minema hakates nägin, et 4 minust aasta nooremat poissi mu koolist räägivad selle mehega. Lähemale jõudes nägin, et üks neist mängib temaga malet ning ülejäänud kolm rääkisid, kuidas tal läheb ja mis ta teinud on jne. Ütlesin oma õele Catale, et "appi kui armas!" ning ta vastas, et nad käivad tihti seal temaga niimoodi mängimas, mees pidi väga tegija olema males. Neid poisse vaatan sellest päevast alates täiesti teise pilguga, sest ma nägin selle mehe silmades sellist rõõmu, kui need noored poisid temaga mängisid. Ei tea, kas nad ise teavad, kui palju nad võivad sellise asjaga ühele mehele rõõmu valmistada, kuid loodan, et üks päev tuleb see headus nendeni tagasi.
See salapärane ja huvitav mees on kusjuures palju viisakam, rõõmsam, heasüdamlikum ning toredam kui keskmine inimene. Tal on minimaalselt asju, kuid alati on ta naeratus kõrvuni, mida on nii tore vaadata. Sellest mehest on saanud selle ajaga minu jaoks üks väga eriline inimene ning isegi kui keelebarjääri tõttu pole ise saanud temaga pikemalt vestelda, on ta läinud mulle nii südamesse. Viimased kaks päeva pole ma teda näinud ning loodan, et kui täna koolist väljun, näen teda. Millalgi tahaks temaga pilti ka teha, et see mälestuseks jääks. Kui pildi saan, siis panen kindlasti ka siia blogisse.
Kui ma 8-9 kuu pärast pean Tšiilist tagasi Eestisse tulema, siis valmistan sellele mehele kindlasti midagi meeldejäävat. Ma pole praegu küll veel välja mõelnud, mis selleks asjaks olema saab, kuid mul aega on.
Täis on saanud ka mu kolm kuud Tšiilis ehk 1/4 ning veidi rohkem ajast juba möödunud. Ma olen nii rahul riigivalikuga. Hispaania keel on nii vinge ning kindlasti see elu läheb siin veel palju huvitavamaks aja möödudes ning keele korralikult suhu saades. Teie aga olge tublid ning kirjutan peagi uuesti!
Tere, Liisa! Su blogi teeb südame soojaks ja sellest mehest lugemine oli lisakild päikest mu päeva. Keep up the good work ehk naudi oma aastat. P.S. Ära pane pahaks, et kommenteerin anonüümsena, see on selle pärast, et me oleme vist ühe korra päris elus näinud ja su blogi lugedes on mul natuke tunne, nagu tungiksin võõra inimese ellu, kuigi kirjutad avalikult. Igatahes elan sulle kaasa ja tundud väga armas inimene!
ReplyDeleteMis voora inimese ellu tungimine see on! Muidugi mitte! Just armas on teada, kes elavad kaasa! Siiski suured suured tanud sulle, nii tore kui keegi ütleb et "su blogi teeb südame soojaks". Eks ma üritan ikka jätkata seda jah! :)
Delete