1 päev vähem kui 1 kuu

Räägin teile kõigepealt, kuidas vahepeal läinud on.

Mul on läinud väga-väga hästi. Olen korda saatnud juba nii palju. Viimati kirjutasin, kuidas koolis on raske. Nüüd on see läbi. Ma olen põhiharidusega! Lõpetasin põhikooli ilusti neljade-viitega, valikeksamiks võtsin inglise keele, ainult matemaatika eksam tuli 4, kuid eesti keel ja inglise keel viied. Suvi on alanud.

Mu lõpetamine oli imeilus. Ma sain niiii palju lilli, et need ei mahtunud mulle lõpuks kätte ära. Aitäh teile selle imelise päeva eest, see jääb mulle alatiseks meelde. Lõpupidu selle parima klassiga on ka miski, mida on raske unustada. Parimad 9 aastat, parim klass. Kurb muidugi, et see läbi on, kuid ma olen harjunud selle mõttega juba niinii kaua, et pärast 9.klassi lähen ma aastaks ära ning tagasi tulles on kõik mu vanad klassikaaslased juba 11.klassis, kuid mina lähen siis 10.klassi, seega minu jaoks see polnud üldse nii emotsionaalne, kuid siiski parajalt kurb. Jään kõiki oma sõbrannasid ja sõpru väga igatsema, kes selles klassis tekkinud on. Kindlasti mitmed on eluaegsed sõbrad.

Siin ka kolm linki lõpetamisest:
http://www.youtube.com/watch?v=y1PhPaKfsic
http://www.youtube.com/watch?v=ouUGcQmbTvw
http://www.youtube.com/watch?v=CzOsUVyDniM

(Kõigil videodel on filmitud eelkõige ühte klassiõde, sest need tema ema tehtud videod, aga pole hullu :)))

 Kõige ilusamad ja paremad klassiõed.

 Emotsioonid.

Igatahes minekuni on jäänud 1 päev vähem kui 1 kuu ehk ainult 29 päeva. Oleksin tahtnud selle posituse eile juba teha, kuid olin jaanipäeva tähistamas klassiõe juures Märjamaal ning jõudsin alles täna koju. Hullumeelne on mõelda, et minek on kohe tulemas. Lugesin just kahe tüdruku blogi, kes olid see aasta vahetusõpilased Tšiilis. Nad saabusid Eestisse tagasi 21.juunil ja mõlemad olid niiii kurvad sellepärast. Endalgi tuli NENDE blogi lugedes pisar silma.

Mulle ei jõua endiselt päris hästi kohale, et tegelikult on see nii lähedal. Mõtlesin just, et peaks hakkama mõtlema selle peale, mida kaasa võtta hostfamilyle, aga samas mingi osa minust ikkagi tahab tõrjuda fakti, et kohe varsti on minek, sest kurb on lahkuda sõprade ja perekonna juurest. Siiski ma tunnen, et vajan seda aastat nii väga. Ma tahan väljuda sellest mugavustsoonist, mis mind ümbritseb kodus Eestis olles, sest olgem ausad - üldiselt tehakse kõik ikka ette-taha ära ja emme-issi on teinud mu elu nii ilusaks kui võimalik. Kindlasti mitte ei mõtle nüüd seda, et ma pole iseseisev või ei oska ise hakkama saada, vaid lihtsalt seda, et hommikuti on alati söök laual, võimalikult palju saan igale poole autoga, et ei peaks pikkasid vahemaasid läbima, alati äratatakse mind üles, kui seda ise ei suuda jnejne. Muredevaba elu. Täielikult. Kogu aeg on keegi, kellele muredest rääkida ja lihtsalt kõik on olemas. Mitte millestki pole puudust. Ma tahangi just seda, et pean saama ise kõigega hakkama, olema iseenda suurim sõber, tahan ennast proovile panna, tahan õppida midagi uut, saada tugevamaks iseloomult jms. Vahetusaasta on täpselt see mida ma vajan ja tahan ja ootan. Varsti on see käes.

Natuke häirib mind see, et endiselt ei tea ma oma perekonda, kuigi aina lähemale tuleb mu lahkumiskuupäev. Paljud on teadnud perekonda, kuhu asuvad aastaks elama, juba mitu kuud, kuigi nad lähevad alles augustis. Minul aga on varsti juba käes see aeg, kui tuleb astuda lennujaama poole. Loodetavasti nüüd järgmiste päevade jooksul tuleb ikka see telefonikõne, kus antakse teada, et mulle on pere leitud. Ma olen päris kindel, et asi pole selles, et ükski pere mind ei taha. Pigem selles ikka, et see on Ladina-Ameerika. Inimesed jäävad igale poole mitu tundi hiljaks, elatakse hästi rahulikku elu, ei kiirustata kuskile. Kindlasti on nii ka minu perekonnaga, sest päris paljud Ladina-Ameerikasse minejad ei tea veel oma perekonda. Ainuke halb asi selle juures on see, et enne ei saa mu viisat saata Helsingisse Tšiili saatkonda ära, kui on teada minu ja ka teise tüdruku perekond. Ja nii kaua kuni pole viisa ära saadetud, ei tea ma, millal osta laevapiletid, et minna Soome viisale järgi ning mis aja pean vabaks jätma. Juulis on nii palju tegemisi seega on see natuke paha, et ei saa arvestada ühe päevaga, mille jätan Soome minekuks, kuid mis seal ikka. Küll pressib kõik tegevused ära sinna juulisse, mis vaja veel ära teha.

Sellega lõpeb mu üks viimaseid positusi Eestist. Kõik, kes tahavad mind veel näha enne ära minekut, andke kindlasti teada ja teeme ühe mõnusa päeva koos. Loodan ikka kõiki armsamaid sõpru veel näha. Olge tublid ja mõnusat suve!