2 kuud, lennuajad, ootused ning kuidas mul läinud on..

Hei armsad blogilugejad!

Ma ei jaksa ära oodata aega, mil saan teile siia kirjutada juba Tšiilist mitte Eestist!! Igatahes mu minekuni on jäänud täpselt kaks kuud. Õigemini on täpselt kaks kuud selleni, kui jõuan juba Tšiili. Eestist lahkun 23.juuli. On palju neid, kes küsivad, et miks ma siia juba midagi rohkemat ei kirjuta, aga ega mõttetu jutuga pole mõtet seda blogi sisustada ning ühtlasi teie aega raisata. Niisiis kirjutan ainult, kui midagi tähtsat saan teada.

Kuna koolilõpp on kohe käes ning kuu ajaga on palju juhtunud, otsustasin rääkida, kuidas mul läinud on. Mul on läinud kohutavalt kiirelt. Mu elus pole siiani veel kunagi olnud nii stressirohket, vähese unega ja kiiret perioodi, kui on olnud viimased kuud. Pole olnud kordagi nädalat, kus poleks midagi tähtsat olnud ning kus saaks natuke aega maha võtta ja nautida puhkamist väheselgi määral. Üldiselt see tempo on ikka väga kiire olnud ja 24h mööduvad alati nii rutuga, et justkui ei olekski millekski aega. 

Kool... See on raske. Õppida on olnud igapäevaselt palju, kuid motivatsiooni kipub vähe olema. Viimasel ajal suutsin ennast kokku võtta ainult mõtte pärast, et varsti on suvi ja kohe-kohe ka käes aeg, kui istungi lennukile ning olen aasta aega teisel pool maakera. Lõputunnistusele tulevad neljad-viied, viied muidugi ülekaalus, kuid alati saab paremini ja tean, et olen ka paremaks võimeline. Samas hinded ei näita tarkust. Lohutan ennast sellega. Pealegi on ikka väga raske lõpetada muusikakooli ja põhikooli ühel ajal. Lõpetatud saan ikkagi lõputunnistusega, kus on ainult positiivsed hinded ning pealegi ongi kool juba põhimõtteliselt läbi! Täna oli eelviimane raskem koolipäev matemaatika proovieksami tõttu, esmaspäeval on veel bioloogia tasemetöö, raamatu vastamine ja järgmine nädal hakkavad juba konsultatsioonid ning 31.mai on eesti keele eksam, millele järgneb matemaatika eksam 7.juunil ning viimasena valikeksam, milleks võtsin loomulikult inglise keele ning mis on 13.juuni (kirjalik) ja 14.juuni (suuline).

Muusikakool on ka nüüd lõpetatud. Homme on lõpuaktus. Eksamid sooritasin kõik hästi ning ainult muusika ajaloo teooriaeksami sain nelja. Solfedžo suulise ja kirjaliku eksami sain viied ning eriala- ehk klaverieksami sain samuti viie. Klaverieksam oli minu jaoks nii kurb. Ma nautisin klaveri taga olemist sajaga. Pidin mängima nelja lugu - 1. Bach 2. suurvorm 3. pala 4. etüüd. Palana mängisin Pärt Uusbergi klaveripala C-duuris. Kui kuulsin esmakordselt oma klaveriõpetajat seda mängimas, tulid kohe mul pisarad silma, sest see oli lihtsalt nii ilus. Lõpueksamil mängisin seda lugu kolmandana ning enne eksamit ütles õpetaja, et mängiksin kõiki lugusid nii hingestatult ja südamest kui oskan. Seda ma ka tegin ning pala ajal tundsin, kuidas silmad läksid vett täis. Ma olin pannud sinna kõik oma hinge nii, et pisarad hakkasid voolama MU ISEENDA MÄNGU PEALE! Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga selleks, et etüüdi mängimist üldse alustada, pidin enne mitu korda silmi pühkima. Klaver on imeline pill ja ma olen kurb, et muusikakooli aeg on nüüd läbi. Mul on maailma parim klaveriõpetaja ja kõige paremad õpetajad ka mujal. Aitäh absoluutselt kõigile, kes aitasid mind sellel teekonnal vähekenegi. Kindlasti mitte pole see lõpp, vaid alles algus. Klaverimäng jääb minuga elu lõpuni ning kes teab mis tulevik toob. Igatahes homme kell 2 on lõpetamine ning pärast seda lõpupidu. Jään kõike ja kõiki kohutavalt igatsema!!

Nüüd siis natuke ära minekust.. Sain teada lennuajad.

KPV	MARSRUUT	LEND/LAEV	VÄLJUB	SAABUB
23. juuli	Tallinn – Helsinki	AF4870	18:00	18:35
23. juuli	Helsinki – Paris	AF1299	19:30	21:35
23. juuli	Paris – Santiago	AF0406	23:20	07:45*

* lend saabub sihtkohta järgmisel päeval

Tšiili jõuad kohale 24. juuli kell 07:45.
Olenevalt kohast, kus elama hakkan, pean siis veel reisima koju ka, loodetavasti pole see Santiagost väga kaugel.

Kuna minek on juba kahe kuu pärast ning see aeg tuleb väga ruttu kätte, siis ilmselgelt olen oma peas mõelnud, kuidas seal kõik võib hakata välja nägema. Mingeid suuri ootusi mul pole ning ei loo mingeid pilte enda peas, milline võiks olla mu pere, linn kuhu lähen elama, kodu ja pereliikmed, sest seda suurem on pärast pettumus, kui kõik on vastupidine. Ma olen väga avatud kõigele ning põhiline, mida vahetusaastalt ootan on see, et õpin iseennast tundma, näen maailma ning kasvan suuremaks. Ma tahan, et mu vanemad saaksid mu üle uhked olla ning näevad, et olen võimeline vastu astuma kõigile raskustele ka tuhandete kilomeetrite kaugusel, täitsa üksi. Ma tahan saada täiesti selgeks hispaania keele ning õppida rohkem Tšiili ajaloo ning kultuuri kohta. Ma tahan, et saaksin aasta möödudes öelda, et olen hakkama saanud millegi täiesti uuega ning õppinud aastaga rohkem, kui saaksin seda Eestis olles teha. Ma tahan avastada maailma ning avardada oma silmaringi. Ma tahan unustamatuid öid, mälestusi ning vaatepilte. Ma tahan ära tunda maavärina, mida esineb Tšiilis väga tihti. Ma tahan maitsta uusi puuvilju ning avastada seda tohutult huvitava loodusega riiki. Ma tahan võimalikult vähe (eriti alguses) olla kontaktis Eestiga, et saaksin ruttu keele selgeks, palju sõpru ning juurde koguda mälestusi millest teile päeva lõppedes blogisse kirjutada. Ma tahan, et see aasta teeks mind inimesena tugevamaks, kohusetundlikumaks ning mõistvamaks. Ma tahan näidata, et inimene on võimeline kõigeks kui seda vaid ise soovib ja et 16.aastase tüdrukuna, kellel pole mitte mingit hispaania keele alust all, võib hakkama saada teises maailma otsas, täitsa üksi, ilma sõprade ja perekonnata. Ma tahan seda kõike juba. 60 päeva ja see juhtub. Ainult 60 päeva.

Aga olge kõik tublid ning endiselt loodan, et saan peagi teada oma perekonna, sest minekuni on ka juba päris vähe jäänud ja ma olen niiiii põnevil. Järgmine kord kirjutan siia ilmselt kuu aja pärast, kui läbi on ka põhikool ning eksamid kõik sooritatud ja saan suve nautida. Pidage vastu, olge üksteisega ikka sõbralikud ja armsad ning jälgige ikka mu blogi!

Musidkallid.