"Nos acordamos todos los dias de ti, haces mucha falta por aca. Te amamos mucho Liisa, vuelve pronto por favor"

See blogi ei lõppe veel ära, oh ei. Mul on veel kirjutamata oma kõige erilisemast nädalast ehk viimasest nädalast Tšiilis. Kuid täna ma seda veel ei tee, sest see nädal nõuab pikka ülevaadet ja pikka postitust, mille jaoks mul hetkel aega pole, sest koolis on hullumeelne nädal. Loodetavasti saan nädalavahetusel kirjutada oma viimase nädala tegemistest Tšiili pinnal.

Ma olen Eestis olnud peagi juba kolm kuud, kuid ikka veel on vahepeal raske. Igatsus, igatsus, igatsus. Kuid see, kui tugevaks tüdrukuks sain ma Tšiilis, on uskumatu. Seda on näha eelkõige just koolis, sest varem olin ma täielik närvipundar, muretsesin iga asja pärast, ei osanud aega planeerida, jätsin kõik viimasele ööle, olin palju laisem ja hooletum. Arvestades, kui raske on Tallinna Inglise Kolledž, siis selline asi ei mõjunud hästi ka mu tervisele. Ma olen hetkel vastand sellele, mis olin enne. Ma ei muretse enam iga jumala hinde pärast, vaid annan endast alati lihtsalt parima ja kui tulemus ei lähe nii nagu olen soovinud, siis mis seal ikka. Mul pole enam selliseid breakdowne kooli pärast nagu oli varem liiga tihti ja ma olen üldse nagu uus Liisa. See on nii hea, sest koolis käimine meeldib mulle palju rohkem kui varem. Võib-olla on see ka aasta alguse asi, kes seda teab, kuid hetkel olen ma väga õnnelik, isegi vaatamata paarile halvale hindele, mis on sisse tulnud.

Mu koolikaaslased ja õpetajad Tšiilis igatsevad mind väga. Ma poleks osanud uskuda aasta aega tagasi, et kui tulen tagasi Eestisse, siis mulle hakatakse nii tihedalt kirjutama ja et minust tuntakse nii väga huvi. Nii kaks aastat vanemad kui neli aastat nooremad koolikaaslased on mulle kirjutanud, et teada saada kuidas mul läheb ja väga-väga paljud õpetajad elavad mulle kõigega kaasa. 

Tegelikult kirjutasingi selleks, et nägin täna ühte unenägu, mida tahtsin teiega jagada. Ma nägin unes, et läksin tagasi Tšiili ja esimest korda elus nutsin kogu südamest õnnest. Ma usun, et kui ma üks kord pärast kõike seda igatsemist näen neid inimesi uuesti, siis ma tõesti nutaksingi täielikult õnnest, sest ma armastan neid inimesi kogu südamest ja ootan juba nii väga, et saaksin neile tagasi külla minna ja tagasi minna oma ilusasse Tšiili, kus on liiga suur osa mu südamest.

Minu aasta Tšiilis

Mina olen Liisa Naur, 17-aastane tüdruk, kes oli 2013/2014 õppeaasta vahetusõpilane Tšiilis. Mu vahetusaasta lõpust on möödas nüüdseks kaks kuud ning lõpuks teen ma selle ära - kirjutan ühe kokkuvõtva postituse oma aastast Tšiilis.

 

Ma tean, kui paljud teist on oodanud veel postitusi mu blogisse, kuid nagu olen kõigile teile lubanud, ei jää need tulemata. Mul endal on lihtsalt raske vaadata tagasi sellele ajale Tšiilis, sest ma igatsen neid inimesi nii väga, seetõttu olen lükanud selle kokkuvõtva postituse kirjutamise nii kaugele, sest nüüd vist hakkan tõesti reaalselt üle saama sellest igapäevasest kurbusest.

Eestis pole mitte midagi muutunud, põhimõtteliselt kõik on täpselt samamoodi nagu siis, kui valmistusin 23.juuli 2013 kell 18.00 õhku tõusma, et lennata Tšiili, oma kõige vingemat aastat kogema. See aasta möödus nii ruttu. Mul oli mitmeid halbu päevi, kus mõtlesin, et enam ei jaksa ja kuidas ma suudan ja miks peab kõik nii halb olema ja milleks see kõik nii raske on ja miks kõik sakib... Ja siis oli tuhandeid momente, kus mõtlesin, et enam õnnelikum olla ei saakski ning soovisin, et see kõik ei lõppekski mitte kunagi. See siiski lõppes ning olen tagasi Eestis mitu korda targemana, paremana ja suuremana.

 

Mul oli megavinge aasta. Ma tegin nii palju hulle asju. Ma sain tuttavaks nii paljude uute inimestega. Ma õppisin ära hispaania keele. Ma sain parimad sõbrad endale 13 500 kilomeetri kaugusele. Ma kandsin aasta aega järjest sama koolivormi. Ma ronisin vulkaani tippu, mille otsas oli lumi ning lasin siis vulkaani tipust lume pealt alla pepukaga, ma käisin mägedes suusatamas, ma pidutsesin, ma õppisin tundma uut kultuuri, ma sõin häid puuvilju, pool minu vahetusaastast ehk kuskil 6 kuud oli mul üle 28 kraadi sooja, ma õppisin puusi korralikult liigutama, ma õppisin armastama endast täiesti teistsuguseid inimesi, ma suutsin panna terve kooli oma viimasel koolipäeval nutma (isegi meesõpetajad), kohtasin inimesi kes tahtsid suhelda minuga ainult minu juuksevärvi pärast, sain teada et olen kommunist (venelane siiski, Eesti on ju Venemaa osa) (aiaiai tšiillased......why), ma ehitasin aastaga üles täiesti teise, uue elu, millest lahkuda oli niiii raske ning mitte ainult minul polnud raske lahkuda, vaid ka sealsetel inimestel oli minust nii raske lahti lasta. See kõik oli nii hirmus raske ja ma mõtlesin, et ei teagi, kuidas ma sellest hirmsast igatsusest üle saan, kuid kahe kuu möödudes on nüüd vist kõik jälle normaalseks muutunud. Alguses tagasi tulles oli mul ikka kohutavalt raske, ma olin vaikne, endassetõmbunud, ei saanud aru täpselt et kuidas ma jälle olen tagasi Eestis ja kuidas saab võimalik olla see, et Catalina, Francisco, Vicente, Antonia, Matias, Conrado, Valentina ja muud elukad polegi mu kõrval enam iga päev.


Mu äraminek oli kõigile emotsionaalselt nii raske. Sain veel mitu nädalat pärast tagasitulekut kirja ühelt klassivennalt:

"Liisa, ma ausalt ei oska olla ilma sinuta. Ma poleks kunagi uskunud, et su lahkumine võib olla nii raske ning minusugune meessoost olend võib nii palju sõltuda ühest välismaa neiust kuskilt x riigist. Sa tõid meie klassi nii palju sära, sa olid päike minu igas päevas ning nüüd, kui sa läksid, pole enam seda päikest ning rõõm minu päevadest on kadunud. Mitte ükski inimene pole mind suutnud kunagi nii palju mõjutada ning läinud mulle nii südamesse oma armsa iseloomuga, klassiruum pole enam seesama koht ilma sinuta ning seda on öelnud ka kõik õpetajad. Sa olid inimene, kelle peale sain toetuda igapäevaselt igal kellaajal ning ma pole kunagi kohanud kedagi sinusugust. Sa oled kõige imelisem naine, keda olen kohanud. Sa olid tervele klassile parima sõbranna ja õe eest. Me igatseme sind nii väga, palun tule ruttu tagasi"

Veidi pärast seda kirjutas ühe klassiõe ema mulle:

"Liisa, kuidas läheb seal teiselpool maakera? See, et sa puudud koolist, on nii hästi märgatav, sest klassis on õhkkond kohe täiesti teine. Terves koolis oleks justkui leinaperiood praegu, sest meie armas blondie läks ära, kes suutis kõigile selle ühe aastaga pugeda nii sügavale südamesse. Me kõik igatseme ja armastame sind väga, ära meid ära unusta, sest meie ei unusta sind kunagi!"


Ma sain selliseid erinevaid kirju nii palju. Igasugustelt õpetajatelt, lastevanematelt, koolikaaslastelt ning eelkõige klassikaaslastelt. Imeline on tagasi vaadata oma aastale ja mõelda, kui paljusid erinevaid inimesi ma suutsin tegelikult mõjutada ainult sellega, et olin nendega samas klassis, koolis või perekonnas. Mind pole kunagi nii palju hoitud ja armastatud kui seda tehti Tšiilis. Mu sõbrad hoolisid minust ikka sajaga ning mul olid väga soojad suhted ning ülimalt siiras sõprus väga mitmete inimestega. Mu viimane nädal koolis oli nii eriline, kindlasti üks parimaid kuid ühtlasi ka kurvemaid nädalaid mu elus. Sellest, mida kõike tegin viimasel nädalal ning kellega olin, kirjutan juba järgmine kord. Loodetavasti tuleb see postitus juba järgmine nädal. Olge senikaua aga tublid ning ilusat uut kooliaastat!
 

11 päeva

It's called exchange because you change yourself. You change your opinion and your feelings about things, you gain experience, you change your behaviour, you will just have another opinion about things and people than before. 

11 päeva Eestisse tulekuni. 11 päeva!!!!!!! Ma tahaks nii väga vahele jätta selle postituse, kus kirjutan oma tunnetest seoses Eestisse tulekuga, kuid kuna kõik minult seda on küsinud, siis mõtlesin sellest kirjutada ka siia.

Kuidas sa ennast tunned? Kas ootad Eestisse minekut? Mida jääd Tšiilist kõige rohkem igatsema? Mis sulle Tšiili juures kõige rohkem meeldinud on? Keda jääd kõige enam igatsema? Kas silmarõõmu on ka tekkinud, kelle pärast on raskem ära minna? Kas on mingeid kartusi ka seoses Eestisse tagasi minekuga? - neid küsimusi küsitakse nii Tšiilis kui Eestis sõprade ja pereliikmete poolt kogu aeg, mistõttu vastangi nüüd kõigele.


Ma tunnen ennast väga imelikult. Ma ei oska kirjeldada seda tunnet mu sees, sest üks hetk olen ma nii õnnelik, teine hetk jälle nii kurb. Igasugused murdumised on minu puhul mitte just kõige sagedasemad asjad, kuid viimasel ajal on selliseid breakdowne olnud aina rohkem, sest päris valus on jätta kõik mulle kalliks saanud inimesed ja asjad siia. See on ilmselt kõige suurem piin ja valu üldse, sest mul on aasta jooksul tekkinud nii palju inimesi, kes on tõesti pugenud südamesse ning eks hüvastijätmine on alati raske, eriti veel kui oled aasta aega olnud ühes kohas, sest aasta on ikka väga pikk aeg. Ma tõesti igatsen juba Eestit ja kõiki inimesi seal ka, eriti oma Eesti kodus ja perekonnaga elamist, sest see pere siin suudab vahepeal ikka täitsa hulluks ajada hihi, aga oleks ju naljakas ka, kui poleks raske jätta kõike selja taha, mida oled aasta jooksul üles ehitanud.

Tšiilist jään kõige rohkem igatsema neid inimesi, oma parimaid sõpru ja seda igapäevast mõnusat õhkkonda koolis, sest kõik on lihtsalt nii toredad ja alati naeratavad. Samuti jään väga igatsema soojasid ilmasid, vingeid pidusid, oma kooli, head ladina muusikat ja seda ilusat loodust, sest see, kui ilus riik on Tšiili, on uskumatu. Igatsema jään ikka väga paljut.

Võimatu on valida ühte asja, mis on mulle Tšiilis enim meeldinud. Üks asjadest on kindlasti see, et võõraste inimestega vestlemine on alati nii kerge, sest nad kõik on lihtsalt nii avatud ja sõbralikud ning kindlasti tänu sellele oli ka minul alguses kergem, kuid samas sellepärast, et nad kõik on nii sõbralikud ja armsad sinuga, tuleb olla ka hästi ettevaatlik, sest raske on aru saada, millised inimesed on tegelikult võltsid ja millised mitte, sest draama ja klatšimine meeldib siin peaaegu kõigile.

Keda jään kõige rohkem igatsema.. Ma jään igatsema oma vanimat õde Catalinat, kellega olen olnud terve aasta jooksul kogu aeg koos, sest oleme klassikaaslased, samas peres ning ka magame samas toas. Klassikaaslastest jään kõige rohkem igatsema Franciscot, Matiast, Conradot, Valentinat, Antoniat. Tegelikult jään igatsema tervet oma klassi, sest no vot see on parim klass keda üldse soovida. Nii palju uskumatult häid mälestusi ja koolipäevi olen saatnud mööda selle seltskonnaga ja klassiga hüvastijätmine tuleb üks raske asi.

See, kas mul silmarõõmu on tekkinud, on siin kõigi lemmikküsimus, sest neile meeldivad sellised jutud tohutult, kuid kahjuks peavad nad iga kord pettuma, kui ütlen, et ei ole. Eks tegelikult üks poiss siin on teistest erilisem küll ning ta teab ka seda, kuid tulin Tšiili selle mõttega, et poistest hoian aasta aega eemale, sest tagasitulek Eestisse kujuneks muidu veelgi raskemaks.

Kas on mingeid kartusi ka seoses Eestisse tagasiminekuga? Jah, eks neid kartusi ole ikka. Aasta on pikk aeg ning lisaks sellele, et ma olen ise nii palju muutunud, on kindlasti palju asju ka Eestis muutunud ning ma kardan seda, et kultuurišokk Eestis tuleb mul veel suurem, kui Tšiilis pärast kahte kuud, sest siiski kõik justkui on siis Eestis jälle samamoodi kui enne minekut, kuid samas on ju kõik muutunud ning ma kardan seda, et ma ei oska mitte kuidagi moodi alguses olla ja ära harjuda sellega, et mu Tšiili sõpru tõesti enam pole minuga ning ma olengi tagasi oma vana elu juures ja Tšiilist jäävad ainult mälestused. Samas olen ma nii tugev tüdruk, et küll ma sellest üle saan, sest muud varianti ju pole.
 

"Your home is where your heart is." That's so true; I just feel like I have a second home now. I think I will be happy and just as sad when I have to go again. I will leave my family and best friends to return to my family and best friends.


11 päeva veel! Varsti näeme!

Intervjuu Tšiili raadiole

Kiire postitus, sest sain just ühe meili, mille pärast ma olen nii elevil ja õnnelik hetkel!

 

Meili saatis mulle Tšiili YFU boss ning kirjutas sinna, et nad pidid valima kaks vahetusõpilast, kes annaksid kolmapäeval 16.30 Tšiili raadiole intervjuu ning räägiksid vahetusaastast, kogemustest, rõõmudest ning üleüldse kõigest, mis kaasneb vahetusaastaga. Selleks valisid nad välja minu ja Leedu poisi Gustase (kahjuks Gustas kolmapäeva hommikul varakult Leetu tagasi seega tema minna ei saa).

 

Nii vinge! YFU kirjutab koolile ka, et ei peaks kolmapäeval kooli minema ja saaksime korralikult välja puhata. Ongi nüüd hea põhjus olemas, miks mitte kooli minna, sest tegelikult kolmapäeva hommikul kell 3.30 on kõigil Santiagos olevatel vahetusõpilastel plaanis minna lennujaama, et ära saata meie kaks kallist Leedu poissi. 

 

MA OLEN NIIIIII ÕNNNELIIIIK!

 

Väike tagasihüpe veebruarisse-märtsi

Aeg on läinud nii kiiresti. See tõesti pole normaalne. Pärast tänast on mul jäänud Tšiilis veel kolm nädalavahetust ning vahetusaasta ongi läbi. Mul on tegelikult nii kahju sellest, et blogisse kirjutamise olen jätnud nii unarusse ja vahele jätnud nii palju lahedaid sündmusi, kuid ma heastan selle ning kirjutan järgnevate päevade jooksul palju-palju sellest, mis on juhtunud mitu kuud tagasi.

Nüüd teengi väikse tagasihüppe suvevaheaja lõppu (veebruarisse), kuna külas käis mul mu Eesti pere ning see on asi, mida tahan teie kõigiga jagada. Üks parimaid aegu mu vahetusaasta jooksul.

 

23.veebruari hommikul jõudsid mu õde Elis ning vanemad Tšiili pinnale. Kahjuks vend pidi sellel ajal töötama seega ta nendega kaasa ei saanud tulla, kuid vaatamata sellele oli nii tore teisi näha. Olin perega enne seda muidugi palju rääkinud skypes ja facebooki teel, kuid näost näkku neid näha oli ikka täiesti teine asi. Meenus jälle, miks neid nii palju armastan ning miks nad parimad on.

 

Kui nägin neid esimest korda üle seitsme kuu, oli mu esimene mõte, et "appi, nad on nii valged", sest mul oli samal ajal suvi ning ma olin ikka väga palju päikest saanud, kuid nemad olid nii valged ja kahvatukesed. Järgmine mõte oli, et see tüdruk, kes mu kõrval seisab, ei saa olla mu õde. See, kui pikaks mu õde oli kasvanud seitsme kuuga, oli uskumatu. Mäletan veel enne Tšiili tulekut, kuidas rääkisime vanaemaga, et kui Tšiilist tagasi tulen, on Elis emmest pikem. Ta polnud mitte ainult emmest pikem, vaid lausa peaaegu minupikkune. See oli mu jaoks ikka korralik šokk ning õde kallistades hakkasid pisarad voolama meil mõlemal.

 

Need kaks nädalat, kui nad Tšiilis olid, möödusid nii ruttu. Me tegime nii palju vingeid asju, kuid pikalt ei hakka kirjutama väga, seega teen listi ning kirjutan siia paar asja, mis tegime ning mõnda asja ka täpsustan või räägin pikemalt.

• Elisega käisime Fantasilandias (lõbustuspark, millest olen ka varem kirjutanud)
• Mu pere tutvus hostperega, sõime õhtusööki minu kodus ning mina olin tõlgiks, et kaks pere saaksid omavahel suhelda
• Käisime Valparaisos ja Viña del Maris, mis on ühed mu lemmikumatest linnadest maailmas
• Külastasime mitmeid veinimõisaid, sest teadagi on Tšiili populaarne peamiselt veinide poolest. Õppisin palju uut veinide ning nende tegemise kohta. Veinimõisad on nii ilusad kohad ikka.
• Käisime külas mu vanavanematel ning mu pere tutvus paljude inimestega mu suguvõsast
• Päevitasime
• Ujusime basseinis
• Sõime häid sööke (ikka VÄGA häid)
• Läksime Lõuna-Tšiilisse autoga, kus ööbisime 3 ööd linnas nimega Pucon ühes imeilusas hotellis
• Puconist veidi eemal asub Villarica vulkaan, mille otsas on lumi. Uurisime veidi selle vulkaani kohta ning saime teada, et tahtmise korral võib sinna otsa ronida. Järgmisel päeval võtsimegi selle teekonna ette ning väljusime hotellist 6.30 ning kell 7.00 tutvusime ülejäänud 10 inimesega ning tiimiga, kes meiega koos tippu kavatsesid ronida. 6 tundi ronisime tippu ning see oli füüsiliselt kõige raskem asi mida olen teinud. Vahepeal polnud üldse õhku ka, mistõttu oli hingamine raske. Tippu jõudes valitses minus kõige õnnelikum tunne üldse ning see, kui uhke ma olin oma õe üle, et ta meiega koos jõudis tipuni ronida.. Wow. Alla tulime pepukatel, sest nagu mainisin enne, siis vulkaani tipus oli lumi. See kiirus, mis vahepeal vulkaani otsast alla tuhisedes pepu peal oli, oli nii suur ja see kogemus oli ületamatult vinge! Pärast tagasi hotelli jõudes olin ma nii väsinud, et ei jaksanud isegi pesema minna, sest käed ja jalad ei tahtnud minuga enam koostööd teha ja voodist vannini kõndimine tundus liiga raske. Vaatamata sellele füüsilisele koormusele oli see üks kõige lahedamaid asju mida oma elu jooksul teinud olen. Kõige toredam on midagi sellist muidugi läbi kogeda omaenda perega.
• Käisime kahekordse bussiga Santiago linnatuuril, tutvustasin neile Santiago kesklinna ning tähtsamaid hooneid
• Rääkisime üldse hästi palju Tšiili kultuurist ning mu elust

 

 

Tegelikult see list võiks olla veel nii palju pikem, kuid põhilised asjad sain kirja pandud. Ma olen nii õnnelik, et nad mul siin külas käisid. Need kaks nädalat olid imelised ja nii tore oli neid näha pärast seitset kuud. Mu pere on ikka parim ja eriti nüüd, kui olen peagi 11 kuud juba Tšiilis olnud, on igatsus nende vastu suur ning eelkõige igatsen seda tuge, mõistvust, hoolivust ja usaldust. Varsti olen juba Eestis tagasi!


Kui need kaks nädalat läbi said ja mu pere taas lennukile istus, et Eesti poole tagasi minna, algas minul uus kooliaasta. Nii tore oli jälle klassikaaslasi näha. Koolielu läks sellest aastast eriti põnevaks, sest meil on uus klassijuhataja, kes on kõigi tüdrukute lemmikõpetaja ning kooli tuli ka mitu uut hea välimusega poissi. Kõik on nüüdseks mu sõbrad juba ja tõesti, mu Tšiili kool on ikka nii vinge!

17.märts oli mu sünnipäev. Enne seda, 14.märtsil (reede) tehti mulle üllatuspidu. Kui enamus sõpradest olid juba siin ja mind üllatasid, siis järsku helistas mulle Francisco ja ütles, et nad Javieriga ei saa tulla. Kuna aga Javier ja Francisco on mu kõige lähedasemad sõbrad, siis muutusin ma päris kurvaks. Kuid 30 minuti pärast olid ka nemad ukse taga ning sisse astudes kallistasid mind niiii tugevasti. Igas maailma otsas on mul ikka parimad sõbrad.

Märts ja aprill möödusid nii kiiresti. Aprillis oli vahetusõpilastega reis lõunasse, mis oli nii lahe! 30.aprillil käisin oma hostõega One Directioni kontserdil ja need emotsioonid pärast kontserti.. Wow! Ei oskagi valida, kumb kontsert nüüd parem oli, kas Justin Bieberi või One Directioni, kuid need emotsioonid pärast kontserti olid igatahes laes.

Mais tegime Santiagos elavate vahetusõpilastega päris palju asju koos ning pidutsesime pidutsesime pidutsesime. See, kui kallid on mulle kõik vahetusõpilased, on uskumatu. Me oleme nagu üks suur perekond. Kõik YFUkad on kõige vingemad inimesed üldse ning kindlasti vahetusaasta üks parimaid osasid ongi need teised vahetusõpilased, kes jagavad sinuga sama kogemust. Nii tore on mõelda, et pärast vahetusaastat on mul sõpru üle terve maailma ning inimesi, kes minust tõesti hoolivad.

Tänaseks ma igatahes lõpetan. Kirjutan kindlasti peagi uuesti, sest te ei kujuta ette, kui paljut on vaja veel teiega jagada! Olge tublid ning nautige suve! Varsti näeme. 24 päeva veel!

10 kuud Tšiilis

Täis on saanud mu 10 kuud Tšiilis. Sellest ei tule üks pikk postitus, sest mul on lihtsalt nii raske mõelda tagasi nendele vingetele aegadele, mis siin olnud on ehk täna kirjutan lihtsalt viimaste nädalate sündmustest.

 

Sellest õppeaastast (märtsist) saime valida neli valikainet. Ma valisin disaini (õpime photoshopi kasutama), inglise keele (et mitte TIKis liiga loll alguses olla), muusika (kirjutame laule, palasid, vaatame muusikaga seotud filme) ning teatri. Teatris valmistasime kuskil kuu aega ühte pisietendust Tšiili ajaloo kohta 20.sajandil ning paar nädalat tagasi oli selle etendamine kogule koolile. Närvi mul sees polnud ning välja tuli kõik suurepäraselt. Mul oli väga tähtis roll, kuid pärast etendust tuli üks lapsevanem minu juurde ning ütles, et ta minust kuulnud väga palju head ning see, kui hästi ma näitlesin ja hispaania keelt rääkisin, oli imetlusväärne ning talle oleks meeldinud palju rohkem see, kui ma oleksin peaosas olnud. Koolidirektor tuli pärast minu juurde mulle ütlema, et no ma täitsa tšiillanna ning et ma olen tohutult hästi õppinud hispaania keele ära ning klassijuhataja pani kiituse tubli esinemise eest. Uskumatu, kui rõõmsaks mind sellised positiivsed kommentaarid teevad ning see, kui hästi mind on kooli vastu võetud, on ka suurepärane. Tunnen, et siia ma kuulun.

 

Kes oleks uskunud, et üks päev pean hispaania keeles tegema näidendit ning etendama meest?

 

 

Koolis on üldse nii lahe. Ma olen iga päev viimastel nädalatel olnud koolis veel mitu tundi pärast tundide lõppemist, sest ma armastan seda kooli ja neid inimesi lihtsalt tohutult palju. Sellest aastast on mul ka uus klassijuhataja, kes on poiste kehalise õpetaja ning jalgpalli treener. Ta on vist parim inimene, keda klassijuhatajaks soovida. Silmailu pakub samuti neiudele. Tohutult abivalmis ja armas inimene. Mu suhted õpetajatega on üldse suurepärased. Näiteks täna tuli kehalise õpetaja mind tervitama põsemusi ja kalliga, öeldes "hei, mu parim sõbranna ja lemmikõpilane!". Matemaatika tunnis rääkisime täna õpetaja lihtsalt 20 minutit juttu ning minu elust. Üks päev ütles inglise keele õpetaja, et "tead Liisa, ma olen selles koolis töötanud päris mitu aastat ning nende aastate jooksul on meil olnud siin päris palju vahetusõpilasi, kuid ma pole kunagi näinud midagi sellist, et üks neiu läheks nii südamesse kõikidele õpilastele, nii suurtele kui väikestele, ning oleks sealjuures veel kõigi õpetajate lemmik. Kui sina meil Eestisse lähed, siis murrad küll kümneid südameid, täitsa uskumatu!". Ma armastan kooli. Täna jõudsin ka koolist alles 20.30 tagasi, sest elasin kõigepealt kaasa meie kooli tüdrukutele, kellel olid korvpallivõistlused ning siis oli jalgpalli mäng meie kooli õpetajate ja poiste vahel. See, kui palju tegevusi koolis kogu aeg korraldatakse, on ülivinge.

 

Hetkel olen kaks nädalat olnud klassiõe Antonia juures, sest mu enda hostpere läks Kariibi mere kruiisile. Mitmetel põhjustel ei läinud ma nendega kaasa, kuid põhiline oli minu jaoks see, et mul siin veel nii vähe aega jäänud ja ma oma hostperega väga palju koos olnud, seega tahtsin lihtsalt koolis käia ning sõpradega olla. Nii vinged kaks nädalat on olnud. Iga nädalavahetus oleme käinud reedel ja laupäeval pidutsemas ning see pere ka mulle väga armas. Antonial on vanem õde ja vanem vend ning mõlemad on minuga väga-väga toredad ja alati aitavad, seega tunnen siin ennast väga hästi.

 

Eile, kolmapäeval, olid meil siin pühad, mistõttu kooli ei läinud. Tšiilis on lõunasöök kõige olulisem söögikord ning eile kutsus mu parima sõbra, Francisco pere, mind nende koju lõunast sööma. Francisco kodu asub Santiagost tunni aja (!!!!) kaugusel ning bussiga sõidab ta koju kuskil poolteist tundi, kuid kuna Antonia õde Isabel läks oma maakoju, mis asub Francisco kodule päris lähedal, viis ta mind autoga ära. Kohale jõudsin kuskil 11.30 ning tundsin ennast automaatselt nagu kodus. Päris uskumatu on minu jaoks see, et tunnen ennast paremini Francisco perega, kui minu enda Tšiili perega. Franciscol on kaks õde - Paula ja Mariana, kes käivad mõlemad meie koolis, üks aasta vanemas ning teine kolm aastat nooremas klassis ja ma saan mõlemaga väga hästi läbi. Francisco noorem õde on nagu minu enda õde, sest alati räägib ta mulle kõik saladused, koolis nutab minu õlal ning on üldse mulle üks väga väga armas inimene. Franciscost pole vaja hakata rääkimagi.. Kui inimestel eksisteerib selline inimene nagu hingesugulane, siis tema on minu hingesugulane, sest pole ühtegi teist sõpra, keda ma oleks kunagi nii palju usaldanud, kes mind mõistab mind nii palju ning kes tunneb mind nii hästi. Seda kõike kõigest 10 kuuga. Mul on nii raske mõelda sellele, et sõber, kellega mul on läbi aegade parim sõprus, jääb siia kui pean Eestisse tagasi tulema, kuid ma mõtlen pigem iga kord nii, et vähemalt on mul keegi nii eriline keda igatseda ja tean alati, et tema on mul olemas siin Tšiilis, kui üks päev siia tagasi saan tulla. Ma võiks sellest poisist siia veel nii pikalt rääkida, kuid tänaseks aitab. Igatahes sõime siis lõunasööki Francisco perega, mis oli mu kõige armsam lõunasöök siinoldud aja jooksul, sest tundsin tõesti, et olen heas kohas ning armastatud. Ta vanemad armastavad mind väga ning üldse terve ta pere on mulle nii kallis. Sõime lõunasööki kuskil tund aega, sest rääkisime palju juttu, siis olime veel veidi ta perega koos, rääkisin ta vanematega igasugustest asjadest ning kella seitsmeks õhtul läksime kinno. Pühade ajal on alati rivid megapikad seega ootasime järjekorras, et osta kinopiletid, 55 (!!!!) minutit. Film oli dubleeritud ehk hispaania keeles, kuid sain kõigest suurepäraselt aru. Tagasi Francisco juurde jõudsime kuskil 22.30, sõime, rääkisime veel juttu ning kuskil 01.30 saime magama. Täna hommikul tulin terve ta perega koos kooli, Antonia tõi mulle enda kodust mu koolivormi ka. Üks suurepärane päev parimate inimestega!

 

Francisco hüüdnimi on Goro ja MAPS=mejores amigos para siempre (parimad sõbrad igavesti)

 

Tänane koolipäev on ka märkimisväärne, sest ma järsku lihtsalt murdusin ja hakkasin nutma..
Olime siis religiooni tunnis ning õpetaja palus valida kõigil endale kõige lähedasem isik ning temaga kokku istuda. Korraga kuulsin kolme inimest hõikumas minu nime. Uskumatu!!! Kuna Franciscot usaldan ma rohkem kui kedagi teist ning küsimused, millele pidime enda elu kohta vastama, olid päris privaatsed, siis ilmselgelt tegin seda paaristööd temaga. Järsku ühinesid meie vestlusega veel mu kaks väga lähedast klassivenda - Conrado ja Matias. Jututeemad läksid päris deepiks ning lõpetasin nuttes, sest kohale jõudis reaalsus, et järele pole jäänud siin enam eriti kaua aega - nimelt juba 6 nädala pärast samal ajal olen kodus. See on mulle kuidagi nii raske. Mul on siin sõbrad, keda Eestis pole, kuid samas igatsen ma oma Eesti pere, kodu ja seda mõnusat rahulikku õhkkonda oma kodus niiii palju. Samuti igatsen ma oma paljusid sõpru, kuid tean, et siit jään ka väga paljut igatsema ning see vinge Ladina-Ameerika õhk, inimesed, muusika ja peod jäävad alatiseks mu südamesse. Ma olen muutunud ja kasvanud seestpoolt nii palju ning tean, et oskan nüüd teha kõike palju paremini ning olen ise parem kui kunagi varem. Tänu Tšiilile olen aru saanud, mis inimene ma täpselt olen ja mida elult tahan, tunnen et ma olen tõesti "puhkema läinud" ning kogenud nii vingeid asju, saanud sõpru terveks eluks ning näinud täiesti teistsugust elu. AITÄH EMME JA ISSI SELLE VÕIMALUSE EEST, TE EI KUJUTA ETTE KUI TÄNULIKUD MA OLEN!!!!!

YFU reis Lõuna-Tšiilisse 3.-12.aprill 1.osa (3.-9.aprill)

3.-12.aprill on ajaperiood, mis jääb mulle igaveseks meelde. Elu parimate mälestuste top 5 kuulub see reis kohe kindlasti. 34 vahetusõpilast erinevatest riikidest (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Eesti, Leedu, Läti, Saksamaa, Ungari, Austria, USA, Hiina, Tšehhi, Prantsusmaa, Belgia = 15 erinevat riiki). Parim rahvas. Kvaliteetaeg. Alatiseks meeldejäävad mälestused ja momendid. Igaõhtused pidutsemised. Ilusad kohad. MINU TŠIILI!

Reis algas 3.aprillil YFU Tšiili kontorist kell 15.00. Õhtu enne seda, 2.aprillil, tuli Tšehhi vahetusõpilane Eliška, kes on mu hostisa õe perekonnas, minu juurde ööseks. Vaatasime poole ööni Gossip Girli ja sõime jätsi. Hommikul läksid mu kolm õde kooli, kuid meie magasime kella 11ni. See tunne oli nii hea.

3.aprillil, mis oli neljapäev, läksime kõigepealt hommikul Eliškaga väikseid sisseoste tegema. Minu koju tagasi jõudes pakkisin ruttu viimased asjad kohvrisse ning võtsime takso kodu juurest, et minna linna, kus saime kokku Leedu poisi Gustase ning Prantsuse tüdruku Dianega. Ostsime kõik Starbucksist kas kohvi või kakaod ning läksime YFU kontorisse, kus olid enamus vahetusõpilasi juba kohal, sest tulid kohale kas lennukiga või bussiga teistest linnadest juba eelmisel päeval või hommikul vara. Santiago rahvas jõudis muidugi viimasena kohale.

Legendaarne "Santiago punt" hoidmas uhkelt oma koduriigi lippu

Kontorisse jõudes olid mu emotsioonid nii laes. Nii tore oli näha üle pika aja peaaegu kõiki vahetusõpilasi, sest viimane aeg kui kõik koos olime, oli aasta alguses aasta-alguse seminaril Olmues juulis ning siiamaani olime kõik ühenduses olnud ainult interneti kaudu. 

Kvaliteet pole küll kiita, aga nii meie teekond bussis algas

Kell 17.00 väljus buss YFU kontorist ning sõitsime Lõuna-Tšiili poole terve õhtupooliku ning öö. Kuna nii paljusid polnud näinud 8 kuud, siis jätkus juttu terveks bussisõiduks. Peetsin maha mitmetunniseid vestlusi sakslaste ja taanlastega. Vahepeal tekkisid isegi suured grupid bussis, kus kõik rääkisid oma kogemustest. Nii huvitav oli kuulata, mis kõigil juhtunud on. Minu "bussipinginaaber" terve reisi aja oli Taani poiss Jonatan, kes elab nii Lõuna-Tšiilis, kui üldse võimalik on, ehk minust üle 2000 km kaugusel. Terve vahetusaasta jooksul olen temaga suhelnud whatsappis, facebookis ja skypes peaaegu igapäevaselt ning nii tore oli teda lõpuks jälle näha. Nägime ka suvevaheajal ühe korra, kui ta käis Santiagos. Igatahes gruppides jutuajamine näitas seda, et kõigi vahetusaasta on ikka nii erinev, vaatamata sellele, et oleme ühes riigis. Seetõttu kõik tulevased vahetusõpilased, kes te mu blogi loete, ärge isegi kujutage ette, et teie vahetusaasta tuleb midagi minu oma taolist. 

Hommikul kohale jõudes olid kõik nii väsinud, sest jutustasime poole ööni ning bussis magada oli raske. 

Frutillar'i nimelisse linna jõudsime bussiga hommikuks. Seal sõime hommikusööki ning läksime jalutama. Llanquihue järv, mis Frutillaris on, on Tšiili suurim järv, mis on üleni Tšiilis. Uniste peadega jalutasime varahommikul selles ilusas linnakeses ringi, tegime pilte, istusime järve ääres, rääkisime veel juttu.

Minu kallis prantslane Diane

Llanquihue jõe ääres silla peal taanlase Caroline ja sakslase Leaga

Frutillaris käisime ringi kuskil tunnikese ning jätkasime teekonda Puerto Varase poole, mis ei olnud Frutillarist väga kaugel. Puerto Varasesse jõudes tegime check in'i sealsesse hotelli ning pakkisime asjad lahti. Ma olin ühes toas prantslanna Dianega ning kahe taanlase, Caroline ja Ameliega. Olen nende kolme neiuga terve aasta jooksul suhelnud päris palju ning nii tore oli neid jälle näha. Diane elab Santiagos, mulle päris lähedal, seega temaga olen rohkem kokku puutunud, kuid Caroline ja Amelie elavad lõuna pool ning neid oli nii tore jälle näha ja veel toredam oli veeta nendega need kaks ööd Puerto Varases samas hotellitoas. Muideks Carolinega jutu sees mainides tuli välja, et tema parima sõbranna nimi Taanis on Lisa ning teadagi minu parima sõbranna nimi Eestis on Caroline. 

Mu Taani blondid, Amelie ja Caroline

Mu Carolineeeeeee

Asjad lahti pakitud, läksid kõik pesema. See tunne pärast kahte päeva bussis olemist ning siis saada duši alla.. parim. Kuskil kella 18.00 ajal läksime paari vahetusõpilasega kohvikusse, kus sõime kooki ja jõime kakod/jäätisekokteili/kohvi. Õhtul läksime pidutsema Puerto Varase kesklinna.

Esimene öö.

Siinkohal räägiksin veidikene ka Tšiilis alkoholi joomisest ja suitsetamisest. Enamus noortest suitsetavad. Mul on klassis 35 inimest ning neist kuskil 15 suitsetavad regulaarselt ja kuskil 10 ainult pidudel ning seltskonnas, mis tähendab seda, et ainult ligikaudu 10 inimest ei suitseta üldse. Kui Eestis ma pigem imestasin, kui keegi suitsetas regulaarselt, siis siin paneb rohkem imestama see, kui noor ei suitseta. Suitsupaki kättesaamine on siin ka muidugi palju kergem. Ilma koolivormita saab iga inimene osta suitsu, Eestis küsitakse alati dokumenti. 

Reisil olles sain aru, et kui olla välismaalane, siis ei küsita kuskil dokumenti. Rääkides sellest oma  Tšiili klassikaaslastega, väitsid ka nemad, et alkoholi või suitsu kätte saada pole üldse raske, kui näed üle 16-aastase moodi välja ning koolivormi pole seljas. See on ikka täitsa uskumatu. 

Järgmisel päeval käisime Osorno vulkaani juures ning teistes väga ilusates kohtades. Õhtusööki sõime hotellis ning teisel õhtul läksime randa pidutsema, tantsima ja mängima erinevaid mänge. Isegi kõige tobedamad tegevused on selle rahvaga nii vinged, et vahet pole mis me teeme, alati on lõbus. 

Järgmisel päeval läksime Tšiili ühele tuntuimale ja suurimale saarele, nimeks Chiloe. See on suuruselt Tšiili teine saar ning Lõuna-Ameerika viies. Käisime vaatamas kirikut, sõitsime paadiga majade vahel ning vaatasime linna. Kuna kõik vahetusõpilased reisile ei tulnud, kuid üks Taani vahetusõpilane elab seal, siis lootsime, et saame ka temaga kokku, kuid kahjuks aega selleks ei olnud ja saar on päris suur seega ta ei jõudnud õigeks ajaks tulla kohta, kus olime parajasti.

Majad olid Chiloes ühes piirkonnas nii armsad ja väiksed. Chiloe oli üks väga huvitav koht ning hotell, kus ööbisime, oli samuti väga ilus ja armas. See öö juhtus Tšehhi ja Soome vahetusõpilasega alkoholi tõttu midagi, mida poleks võinud juhtuda, seega sain mina alles hommikul kell 5 magama ja äratus oli 6.30. See-eest YFUs kiideti mind pärast väga palju, et aitasin neil otsida kahte tüdrukut. Üldse kõik need ööd, kus pidutsesime, jõi keegi ennast üle, kuid kuna Tšiilis on see tõesti midagi, mis pole nii hull, sest kõik noored joovad ja see on lubatud väga paljudes perekondades, siis probleeme ei tekkinud kellelgi. Uskuge mind, kui selline asi oleks toimunud aasta alguses, poleks ma jõudnud isegi ära imestada, et YFU vabatahtlikud nii vabalt suhtusid alkoholijoomisesse, kuid nüüd olen aru saanud, et see riik on lihtsalt teistsugune kui Eesti ning peod täitsa teine värk. Politsei ei kontrolli tänaval ringi käies, kas see noor, kellel on suits või alkoholipudel käes, on alaealine või mitte, sest nii kaua kuni kõik suudavad normaalselt käituda, ei ole lihtsalt probleemi. 

 Leedu-Norra-USA-Leedu-Rootsi-Eesti-Soome-USA

SANTIAGO RAHVAS!!!! (puudu on Diane)

Enam paremat ja lahedamat sõpra ei oskaks soovidagi, kui seda on Owen. Kinkisin talle kõige lahedama salli ka, et tal seal New Yorkis külm ei hakkaks talvel.

taanlane Caroline

Oi kui palju nalja sai neid pilte tehes. Kõige naljakam norrakas Knut.

Üks päev šokolaadivabrikusse minnes parkisime bussi ühe kooli ette. Kui jõudsime vabrikust tagasi, oli selles koolis käivatel õpilastel parasjagu vahetund ning kõik tulid meid akna peale uuristama ja tahtsid pilti teha. Niisiis tegime nendega pilti ning pärast kui hakkasime bussiga ära minema, saadeti meie poole läbi akna vägaaa palju õhumusisid. 

Mu kõige lähedasem sõbranna, prantslane Diane. Pole kordagi olnud olukorda, kus ta poleks mul olemas, kui teda vajan. Nii palju mälestusi selle neiuga.

Lubasid mulle suvel Eestisse külla tulla ehk armastan Euroopat, sest see nii väike!! #Eesti #Leedu

Ühel päeval käisime kuumaveeallikas. Vesi oli seal 39 kraadi ning väljas 11 kraadi sellel päeval. 

Peitsin kaamera eest.

Leedu-USA-Eesti-Hiina

See Hiina poiss keskel on üks eriline poiss. Eelmise aasta veetis ta vahetusõpilasena USAs, see aasta on ta terve aasta koos meiega Tšiilis ning augustist läheb aastaks Taani. Pärast vahetusaastat Taanis tahab minna jälle USAsse, et seal ülikooli teed alustada. Ma ei kujutaks ette oma elu niimoodi kogu aeg kodust eemal, kuid talle endale meeldib see väga ning ütleb, et tema pole üldse enam hiinlane, sest ta sealt juba nii kaua eemal olnud ja avastanud selle asemel maailma.

Norra-Taani-Eesti

Päike paistis nii hullult silma, et ei saanudki järjekordset pilti meie Santiago seltskonnaga + veel üks poiss Taanist ja tüdruk Rootsist

hahahahahah parim pilt!!

Saksamaa-Hiina-Eesti-Saksamaa-Saksamaa-USA-Norra-Tšehhi

USA-Leedu-Prantsusmaa

Reis oli megavinge ja iga õhtu sai korralikult pidutsetud. Parimad inimesed ja mälestused. Meeletult ilusad kohad. Santiagosse tagasi jõudsime 9.aprillil ning kolm päeva olid erinevad tegevused Santiagos, millest kirjutan järgmisesse postitusse, sest siinses on juba nii palju pilte ja teksti. Loodetavasti jõuan juba homme tehtud ka postituse Santiagos oldud aja kohta ning siis loodan väga et saan teile teha ühe videopostituse, et rääkida kõigest muust, mis enne ja pärast reisi toimus, sest ma olen teinud niiii paljut!

Tänasest on jäänud mul siin Tšiilis veel 2 kuud ja aeg läheb aina aina kiiremini, seega andke andeks, kui postitusi ei kirjuta eriti tihti. Ma tõesti annan endast parima. Olge aga nii kaua tublid ning järgmises postituses kirjutan Santiagos oldud aja kohta.