Friday, February 7, 2014

Minu vanemad - mu suurimad eeskujud

Juhtusin just lugema ühe täiskasvanud mehe blogipostitust, kus ta kirjutas sellest, kuidas uus põlvkond kasvatatakse ennasttäis tõbrasteks. Postituse all oli väga palju arutlevaid kommentaare selle kohta, milline on õige moodus ikka laste kasvatamiseks ning mida üldiselt valesti tehakse. 

Mõtlesin seda postitust ning kommentaare lugedes ka midagi kommentaariks lisada, sest ma hakkasin iseenda koduse kasvatuse ning üldse erinevate teemade peale meeletult mõtlema, millele ma varem polegi nii pikalt mõelnud. Mul tuli aina uusi ja uusi mõtteid pähe sellel teemal, mistõttu otsustasin teha siia eraldi postituse, mis on täielikult pühendatud mu kõige parematele vanematele.

Inimesed on erinevad ning erinevate inimeste kasvatamiseks on vaja ilmselt ka erimeetodeid. Mina olen arvamusel, et laps on enda kodu peegeldus. Kuigi sõpradel on nii suur mõju meie elus, siis eelkõige on laps see kes ta on tänu oma vanematele. Kui sattuda nooruses valesse seltskonda, siis see mõjutab kindlasti ka elukäiku, kuid mina leian siiski, et kui rääkida lapsele väiksest peale, mis on õige ja mis vale, siis nii kergelt sa lihtsalt valele teele ei satu.

Tavaliselt on laste suurimateks eeskujudeks väiksena erinevad multikategelased (vähemalt nii nad ise ütlevad). Lugesin enne Tšiili tulekut just oma vana sõbrapäevikut ning enamus sõbrad olid märkinud kas mingi multikategelase oma eeskujuks või siis mõne kuulsuse. Olin ka ise enda sõbraraamatusse kirjutanud (ei kujuta ette mis põhjusel). Mina olin sinna kirja pannud oma suurima eeskujuna oma isa. Ma olin siis 8-aastane. Praegu, peaaegu 9 aastat hiljem, ütlen endiselt, et mu suurimaks eeskujuks on mu isa, kuid isa kõrvale on nüüd lisandunud ka mu ema. Ma arvan, et paremat tööd oma lastega teha, kui on teinud mu vanemad, on raske. Nad on ideaalne näide õigetest vanematest. Saamas pooleteist kuu pärast 17.aastaseks, oskan ma neid praegu rohkem hinnata kui kunagi varem. Seda kindlasti ka tänu sellele, et olen peagi juba 7 kuud elanud teises peres, mis on minu enda perest ikka täitsa erinev ning eriti kodust eemal olles õpid ikka palju rohkem hindama seda, mis on muidu tundunud kogu aeg nii normaalne ja tavaline. 

8-aastaselt märkisin oma isa enda eeskujuks just sellepärast, et ta kaitses mind alati inimeste eest, kes mulle midagi paha ütlesid või tegid. Ma olin selles vanuses ju ise liiga arg, et kellelegi midagi paha vastu teha ning imetlesin siis oma isa nii väga, et ta seda minu eest teha julges. Ta lõpetas alati kõik paha mu elus.

Teismeliste elu on tihtipeale ikka juberaske. Ütlen ausalt, et ilma oma vanemate toeta ei oleks ma osanud paljudest probleemidest üle saada. Lisaks on paljudel teismelistel suurimaks "hobiks" ülemõtlemine ning probleemi tegemine kohas, kus seda tegelikult pole. Nii tähtis on laste jaoks see, et nad võivad alati kindlalt teada, et võivad usaldada oma vanemaid. Ma pole üldse selline muretseja nagu olin kuskil 13.aastaselt, sest õppisin usaldama oma vanemaid, kes tegid selle maailma minu jaoks palju värvilisemaks ja ilusamaks. 

Samuti on väga tähtis see, et vanemad lubavad teha ka lastel vigu ning vea tegemise korral ei karga kohe kaela. Ma ei räägi sellistest "vigadest" nagu näiteks narkootikumide tarbimine, iganädalaselt täisjoomine, varastamine jne. Kui laps on õigesti kasvatatud siis selliseid vigu ei tehta. Ma räägin näiteks halva hinde saamisest. Sellised asjad juhtuvad. Alati ei saa olla edukas. Varem ma ei osanudki nii väga hinnata seda, kuidas mu vanemad on alati halba hindesse suhtunud. Siin olles olen seda hakanud palju rohkem hindama, sest näiteks siinne pere hüppab lastele kohe kaela, kui saada halb hinne. Minu vanemad aga mõistavad, et annan endast alati maksimumi ning teavad, et olen ise nagunii piisavalt löödud, kui töölt vaatab vastu hinne "2". Pole vaja enda tänitustega teha tuju veel nirumaks. Isegi selline väike teema tekitab usaldust. Ma julgen oma vanematele rääkida, kui teen väikseid vigu, sest tean, et nad aksepteerivad seda alati ning on mulle toeks. Uskuge mind vanemad, oma tänitamistega laste hinnete ja kõige muu väikse tõttu kaotavad teismelised pigem isu pingutada paremate tulemuste pärast. Kui olukord on katastroofiline, siis muidugi tuleb tähelepanu pöörata ja midagi ette võtta, kuid kui aastatega tuleb tunnistusele aina rohkem neljasid, siis peab mõistma, et kool läheb aina raskemaks iga aastaga mitte et laps muutub lollimaks või halvemaks. 

Asi, millele tahan veel tähelepanu pöörata, on laste väljas käimine. Selles blogipostituses mida lugesin, oli selle kohta mitu kommentaari. Ei saa keelata lastel pidudel käimise ja sõpradega olemise lihtsalt selle eesmärgiga, et ta "jamadesse ei satuks või midagi lubamatut ei teeks". Jällegi saan tuua näiteks enda hostpere. Kui väiksest peale näidata, miks on paha näiteks suitsetamine ja joomine, siis laps saab aru sellest. Pole vaja hakata teismeliseeas muretsema, et kui laps välja lasta, siis äkki ta satub jamadesse. Pigem õpetada õigel ajal, mis tagajärgi toovad erinevad asjad. Vigadest õpitakse igaljuhul rohkem, kui kodus kinnihoidmisest. Ma olen oma vanematele nii tänulik, et nad on kasvatanud mind iseseisvaks inimeseks, kes oskab teha omi otsuseid kuid teab, et alati on olemas vanemad kes aitavad. Minu kodus on paika pandud ka piirid ning tean, et neid ületades on tagajärjed. Piiride olemasolu on samuti nii tähtis.

Üks asi millele vanemad peaksid mõtlema on veel see, et tegelikult olete te kõik oma lastele eeskujuks. Mina olen oma iseloomult täitsa nagu mu isa, selline armastav ja nunnutav pool minust on emalt ning mingi osa minust on Liisa. See ei tähenda, et ma oleks vähem eriline, sest tahan olla nagu keegi teine. Lihtsalt vanemate käitumine jääb mingil määral ka lastele külge. See, kuidas vanemad käituvad, näitab lastele mis on õige. Alles tehti kuskil riigis üks reklaam ka, kus kaks noort, kuskil 10.aastast last läksid tänavale suitsetama. Juurde läksid täiskasvanud inimesed, kes ise suitsetasid, kuid ütlesid lastele, et see mis nad teevad on paha ja kahjulik. Seetõttu küsisid lapsed, et aga miks nemad siis seda teevad? Et nemad ongi ju eeskujuks ja näitavad, et nii on õige. Nii on iga asjaga. Kui lapsevanemad teevad maha näiteks "teistsuguseid inimesi", inimesi kes on mingitmoodi haiged, homoseksuaalsed, teise välimuse/maailmavaatega, kodutud jnejnejne, mis iganes pole samamoodi nagu nende peres, siis hakkavad ka lapsed nende üle nalja tegema, neid solvama ja halba ütlema, mis ei ole ju tegelikult okei. 

Ja veel viimane teema millest kirjutan - tähelepanu, tähelepanu, tähelepanu. Ükskõik mis vanuses on laps, ta tahab vanemate tähelepanu ning et vanemad kuulaksid ka mõttetumaid seike päevast. Ning väga tähtis on ka kiitmisoskus, asi mis minu Tšiili peres tihti puudub. Vigu tehes osatakse ainult laita, kuid kiita ei osata. See on ühele lapsele valusamaid asju mida vanem saab teha ning mõjub enesehinnangule väga. Jällegi suur respect mu vanematele. Te olete ikka parimad.

Sellel teemal on tegelikult veel nii paljust rääkida ja see selline lõpmatult pikk teema, kuid hetkel on juba nii pikaks see kirjutis siin läinud. Tahtsin lihtsalt kiita oma vanemaid, kes on imelised inimesed ja olnud parimad ema ning isa keda tahta. Ma loodan, et teen teid oma elu jooksul veel palju uhkeks, sest mina olen teie üle kogu aeg uhke olnud. Tulevikus tahan olla täpselt selline lapsevanem nagu olete teie kaks, sest tänu teile olen kõige õnnelikum teismeline ja uhkem tütar maailmas. Aitäh, et olete mulle alati toeks, ei tee mind kunagi maha, olete minuga nii heas kui halvas ja olete parimad sõbrad keda tahta. Tänu teile olen see kes olen ja võin öelda, et olen tegelikult täitsa asjalik ja tubli tegelane. Juba veidi enam kui kahe nädala pärast näeme!!!!!!!

Thursday, January 23, 2014

It's the most beautiful time of the year ehk jõulud kuni aastavahetus

Andestust, et seda kolmandat postitust ei postitanud õigel ajal, kuid kuna mul on arvuti katki ja ma ei taha õe arvutiga kirjutada, sest tal pole täpitähti, siis see tähendab seda, et kirjutan enda postitusi TELEFONIGA (jah ma kirjutan neid pikki ja põhjalikke postitusi kogu aeg telefoniga!!!!!) mis võtab väga palju aega ning lisaabilisi, kes lisaksid pärast pildid vahele. Siinkohal tänan oma kolme abilist - Paula Hõbe, Mark Kodar ning Karmen Kase, ilma teieta see blogi enam elus ei püsiks!

Igatahes jõuludest... Nii ilus aeg! Nii ilus aeg ikka see jõuluaeg! Ükskõik kus maailmaotsas olla, on jõulud ilmselt ilusad. Minul siin olid igatahes väga ilusad jõulud! 

24.detsembril käisid vanemad veel tööl ning ma lösutasin terve päev voodis, sest ma olin kogust sellest kingimöllust ja ostmisest nii väsinud. Õhtul, kui vanemad koju saabusid, valmistasime isaga hea söögi ning läksime kell 20.00 missale kooli kirikusse. Ehk mäletate veel mu postitust sellest kodutust mehest, kes elab kooli nurga peal ning mängib vahel mu koolikaaslastega malet. Olen teda vahepeal veel näinud, sest olen koolilähedusse sattunud ning uurisin välja, et ta nimi on Juan. Igatahes enne missale minemist panime valmis ka väga maitsva söögi Juanile, panime kotikese sisse küpsised, mis tegime kaks päeva varem, ostsime veini ning viisime need enne missat talle. Kuna mu pere saatis mulle siin enne jõule Eestist ka paki umbes 50 erineva Eesti maiustusega (aitäh emme-issi ja aitäh ka Kevin-Grete selle armsa paki eest, olete parimad!!!!) võtsin ka Juanile viimiseks kaasa paki kommi ning Tallinna šokolaadi. Ta oli niiiii rõõmus ning küsis, kas ikka näeb mind veel enne kui Eestisse lähen. Vastates, et lähen käin sellel aastal veel märtsist juuni lõpuni koolis ehk näeme siis jällegi iga päev va nädalavahetusel, oli ta veelgi rõõmsam. Tema rõõmsus ning see. et tegime talle head, hoidis ka mind veelgi rõõmsamana kui ma muidu olen, pikalt. Õhtul koju jõudes sõime pidulikku õhtusööki, kõik oli nii ilus. Siis kõik pidid valima kellegi, kellele öelda midagi ilusat. Mu ema valis minu. Ilmselt selleks, et tegelikult meil olid vahepeal suhted väga pingelised ning arusaamatusi ja vaidlusi üpriski palju. Ausalt öeldes olid kõik vaidlused täielikult tema üleliialdamise pärast ning lõpuks rääkisin talle kõik südamelt ära, kuidas ennast tunnen temaga olles, mis mind häirib ja et ta peaks rahulikumalt võtma. Sellest ajast muutus kõik paremaks ja ta rahulikumaks nii minu kui õdedega. Õhkkond kodus on nüüd täitsa teine. Igatahes ütles ta mulle siis söögilauas, kui valis minu, et ta on nii õnnelik, et olen nende peres ja sattusin nende ellu, sest olen muutnud seda pere ühtsemaks ja lähedasemaks ning nendel on juures uus tütar ja mu õdedel uus õde. Lisaks soovis ta mulle rahulikke jõule ning ütles, et ma võtaks rahulikult ning teaksin, et nad on minu jaoks alati olemas. Seda viimast osa ütles selleks, et teadis, et enamus vahetusõpilastel tuleb jõulude ajal suur koduigatsus ning samasugune madalseis nagu mul oli pärast kahte kuud. Seda mul õnneks ei tekkinud ja suutsin kõigist raskustest üle olla. Seda kindlasti ka tänu sellele, et mul on siin tõesti imeline pere, mille eest olen väga tänulik, kuid ka tänu sellele, et ma olen sisemiselt kasvanud selle poole aastaga, saanud tugevamaks vaimselt ning õppinud ennast nii palju tundma, et teada juba, kuidas olla üle kõigest. See oli kõige ilusam, armsam ja parem õhtusöök mu elus. Ma tundsin ennast nii armastatuna ja ma olin nii õnnelik. 

Õhtul pakkisime Cataga veel viimaseid kinke ning kell 2 saime magama.








Lõpetasin viimase postituse kirjutades sellest, kuidas käisime iga päev ostmas kümneid kinke õdedele, sugulastele ja vanematele. 25.detsembri hommikul kell 5 olid mu väiksed õed Jose ja Jesu ärkvel ning äratasid kõik teised ka üles rõõmust kiljudes ja karjudes. Läksime siis kinke avama. Ma pole kunagi näinud ühe kuuse all nii palju kinke. Neid oli seal üle 80. Nii palju lahedaid asju. Mu enda isiklik lemmik oli päikesekreem, mille kinkis mulle mu pere, et ma enam ära ei kõrbeks nagu olen seda teinud siiani mitu korda.

Ärkasime uuesti kell 12, sest pärast kinkide avamist kell 5 hommikul olime ilmselgelt väga väsinud. Siis läksime jälle vanavanemate ja tädi pere juurde, kus elab ka Tšehhi vahetusõpilane. Saime veel kinke. Õhtul läksime teiste vanavanemate juurde. Saime veel kinke.

27.detsembril käisime vahetusõpilastega Fantasilandias. Mina, Soome tüdruk Kukka, Saksamaalt tüdrukud Luka ja Hanna, Taani tüdruk Andrea, Leedu poiss Gustas, Kanada tüdruk Paloma, Tšehhi tüdruk Eliška, Hiinast poiss Huanli ning kõigi lemmik USAst (New Yorkist!!!!!!!!) Owen. Nii naljakas, kui palju tähelepanu me saime. Siiski mitmed blondid ja heledate silmadega, kaks Hiinast (Andrea Taanist on sündinud Hiinas seega ka teistsuguse välimusega) ning muidugi Owen, kes on mustanahaline, mis on Tšiilis väga väga haruldane, ka Santiagos. Läksime lõbustusparki kella 12ks, mõtlesime et oleme kolm-neli tundi, rohkem ei suuda nagunii juba ainuüksi kuumuse pärast ning ka atraktsioonid seal päris hullud. Lõpuks olime seal 8 tundi. See oli üks vingemaid päevi mu siinoldud aja jooksul. Nii mitmed tahtsid teha Oweniga pilti, sest nagu ma ütlesin, on mustanahaline Tšiilis harv nähtus ning see oli nii naljakas, kuidas ta ego aina tõusis. Kui lõbustusparki hakati sulgema, tahtsime veel hirmsalt minna kõige suurema ja hullema atraktsiooni peale, kuid meile öeldi, et aeg on läbi ning park suletakse. Niisiis hakkasime nendelt paluma, et äkki ikka võime minna, kui teised inimesed on ära läinud ning lugesime ette, mis riikidest me kõik oleme. Arvake, kes lasti viimastena atraktsioonile, kui parki juba suleti? Jah, meid. 












28.detsember oli meil väikeste õdedega emagaolemise päev, sest hostisa ja Cata olid vanavanemate juures koera vaatamas jällegi. Viisime oma koera vanavanemate juurde, sest nad elavad maakohas oma majas, kus on tal palju parem olla. Üks päev aga tulistati meie koera seega Cata käib nüüd seal päris tihti vaatamas, kuidas ta paraneb, sest see oli justkui Cata koer, tema hoolitses tema eest ja armastas teda enim. Niisiis laupäeval läksime välja sööma kahe väiksema õe ning emaga. Sõin nii head salatit, täitsa lõpp. Rääkisime täiega juttu, kuulsin kiidusõnu oma hispaania keele kohta ning pärast ostsime jäätist ning läksime poodidesse.




29.detsember oli päev, kui lahkus Paloma Tšiilist, et minna tagasi Kanadasse, sest ta tuli pooleks aastaks. Ma üritasin ennast panna tema olukorda, et aru saada, mida ta võib tunda, kui peab praegu ära minema. Mulle tuli sisse päris kurb ja tühi tunne. Nii imelik ja kurb mõelda, et millalgi ma peangi kõige sellega siin hüvasti jätma. Mul on tekkinud nii palju häid sõpru, mul on teine armastav perekond, hea kool, teine koduriik ning päris imelik ikka mõelda, et seda vähem kui poole aasta pärast enam pole. Kurb. 

30.detsembril käisin oma õe Cataga meie klassiõe Anto juures. Enne seda käis Cata hambaarsti juures ning pärast metrooga Anto juurde sõites nägime metroos neid kahte Conni parimat sõpra, kes on ikka nii toredad poisid. Paar minutit nendega rääkimist tegi mu päeva jällegi palju positiivsemaks. Aga Antonia juures oli väga vinge päev jällegi. Käisime basseinis ja jutustasime maast ning ilmast. Õhtul nägin veel ühte klassiõde Gabriellat (lühidalt Gaby). Mul on ikka armsad sõbrad ja tuttavad siin.






31.detsembril oli siin nii palav ilm. Ma ei teinud väga midagi enne õhtut. Käisime ainult isa ja Cataga jäätist ostmas samal ajal kui väiksed õed olid emaga basseinis. Õhtuks tegime ennast ilusaks kõik, sõime õhtusööki ning südaööks läksime linna. Tšiilis on selline asi, et inimesed ise ei või ilutulestikku lasta, mis tähendab seda, et ilutulestikku nägin ainult ühest kohast, sest see oli see riigi korraldatud seega Eestiga võrreldes ikka päris lahja, kuid ilutulestik ise oli muidu väga võimas.








...ja kui saabus uus aasta...








Pisike kartis ilutulestikku, ronis sülle ning pressis end tugevasti mu vastu




Loodan, et teil kõigil olid imeilusad jõulud ja aastavahetus oma lähedaste seltsis, minul igatahes olid. Ma poleks kunagi osanud uskuda, et need inimesed siin võivad mulle nii lähedaseks saada ja anda tunde nagu oleksin kodus. Mäletan, kuidas alles paar kuud tagasi ütlesin Henrile, et siinset pere ma päris "enda perena" küll ei hakka kunagi võtma, sest mul on tegelikult nii raske lasta kedagi endale nii südamesse, kuid nemad seda siiski on suutnud ning nüüd võin öelda, et mul on kaks pere ja kaks kodu. Küll ma olen ikka üks õnnelik tüdruk, kellel on väga vedanud!

Tahtsin veel teada anda, et olen hakanud tegema päris palju videosid ning aasta lõpus on plaanis kokku panna üks suur video, mis võtaks kuidagimoodi kokku mu vahetusaasta (seda imelist aastat on muidugi võimatu ühte videosse panna, kuid annan endast parima, et jäädvustada ühte ilusat aastat ka video näol). 

Tänaseks lõpetan, sest kell on 21.30 ning vaja kohe valmis kirjutada ka mis olen teinud pärast aastavahetust kuni 22.jaanuarini, kuid see postitus tuleb teieni kuskil kahe-kolme päeva pärast, sest mu armas Karmen peab enne sinna lisama ka pildid kuna minu telefon seda ei võimalda. Seniks olge tublid ning vaadake, et külm teid ära ei võta! 

Wednesday, January 8, 2014

15.detsember-23.detsember

Lubasin kirjutada kolm päeva järjest iga päev uue postituse. Eile oli 1.päev ning kirjutasin jubepikalt kõigest, millest veel mäletasin ja kuna seekord pean oma lubadusest kinni, saate täna lugeda, mis tegin ajavahemikus 15.detsember-23.jaanuar.

Veidi poliitikast.. 15.detsembril oli presidendivalimiste 2.voor. Tšiilis valitakse presidenti iga nelja aasta tagant, kuid vahel võib president jääda veel kaheks aastaks. Eestist on see seetõttu erinev, et Eestis võib president kandideerida lihtsalt nelja aasta möödudes üheks valitsusajaks veel, kuid siin seda pole. Samuti on rohkem presidendikandidaate kui Eestis, see aasta oli vist kuskil 10 kandidaati. 1.vooru valimistel käisin samuti isaga kaasas. Ta hääletas siis Evelyn Matthei poolt. Et hääletada, tuli enne seista pikalt järjekorras. Nad olid nii vaimustunud, kui ütlesin, et Eestis võime lihtsalt võtta telefoni kätte ning valida internetiteel, mis ei võta rohkem kui 2 minutit. Siin ilmselgelt internetiteel valimist pole. 1.voorus kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel saab valida 2.voorus. Teist valimisvooru ei toimu juhul, kui esimeses voorus saab keegi kandidaatitest enam kui 50% häältest. 1.voorus said see aasta enim hääli kaks naiskandidaati - Evelyn Matthei (kelle poolt mu isa hääletas) ja Michelle Bachelet. Esimeses voorus sai Bachelet kuskil 46%, Matthei 27% ning ülejäänud kandidaadid 27% häältest. Juba siis olin ma kindel, et Bachelet võidab. Ta oli Tšiili president enne praegust presidenti Sebastian Piñerat samuti ning nüüd valiti ta tagasi. 2014.aasta veebruaris peaks ta ametlikult presidendiks saama. 

15.detsembril pärast valimistel käimist läksime vanaema-vanaisa juurde, kus olime terve päev basseinis. Seal on alati ikka nii vahva käia.



16.detsembri õhtul läksime kinno vaatama Tšiili filmi, kus üks kohalik näitleja tegi nalja Tšiili valitsuse ning tähtsate inimeste üle. Aru sain üllatavalt paljust, kuid kuna siiski kohalikud inimesed ja tähtsad isikud pole mulle väga tuttavad, oli kohati päris raske naljadest aru saada. 

17.detsembri hommikul saabus Soome vahetusõpilane Aurora, kes elab Valparaísos, Santiagosse. Kutsusin ta neljaks päevaks endale külla. Nii lahedad päevad olid. Käisime kinos, šoppamas, basseinis ujumas, päevitasime, sõime häid sööke ja rääkisime palju palju juttu. Reedel läks ta tagasi Valparaísosse.

Mu armas soomlane


Käisime kinos mu õe, Soome ning Kanada vahetusõpilasega


Teisipäeva õhtul, kui samal päeval kui Aurora Santiagosse tuli, pidime minema kooli, sest 1-6 basicol ehk 1.-6.klassi lastel oli graduacion ning mu keskmine õde lõpetas 2ºbasico. Graduacion on justkui lõpuaktus, kuid autasustatakse õpilasi erinevate asjade pärast. Pärast on kõikidel klassidel eraldi nö klassijuhatajatund. Kolmapäeval oli 7ºbasico kuni 3ºmedio graduacion ehk minu ja Cata lõpuaktus. Nii jube oli 33 kraadises kuumuses olla koolivormiga, kuid meenus jällegi, kui ilus mu kooli koolivorm ikka on. See tõesti ilus. Nii tore oli sellel päeval näha kõiki oma klassikaaslaseid. Graduacioni ajal istusin oma klassivenna Javieri kõrval ning meenusid need koolipäevad, kui sai temaga koos tundides istutud. Nii palju nalja sai ja ma armastan oma klassi ikka nii palju. Need inimesed said mulle nii ruttu kalliks ja südamelähedaseks. Pärast klassijuhatajatundi tahtsid mu vanemad küsida klassijuhatajalt, et kuidas mul see aasta möödus ning kas õpetajad üldises plaanis minuga rahul. Sain nii palju kiitusi jälle ning mu hostvanemad olid ka nii uhked. Sellised momendid teevad mind nii õnnelikuks.
Eelmise ning ka tulevase aasta pinginaaber Fran Millard, parim neiu

Kõige ilusamad ja suurema südamega Tšiili poisid Javier ja Francisco, mu kõige lähedasemad sõbrad

Tulevane IIIºmedio, nii kalliks saanud inimesed

Mu suurepärane õde Cata


21.detsember tegime esimese jõulukülastuse. Läksime Viña del Mari, kus elab mu isa ema õde ehk vanatädi koos oma mehe ja emaga. Ehk vanatädi, vanatädi mees ning vanavanaema. Vanavanaemal on vanuseks 95 aastat. Veidi aja pärast tuli ka üks isa õdedest oma pojaga ning vanaema. Pärast nende külastamist läksime perega randa, mis on kindlasti üks mu lemmikumaid kohti maailmas. See Viña del Mari rand (kus käisime ka vahetusõpilaste ja tugiisikuga) on lihtsalt uskumatult ilus, eriti õhtul kui päike loojub ning siis, kui juba täitsa pime on. Nii ilus!







22.detsembril tegime õhtul 3 tundi küpsiseid, samal ajal käis Michael Buble jõululauludega plaat. 







Iga päev enne jõule käisime ka uusi jõulukinke ostmas. Kuna siin on perekond nii tähtis ja rõõmu tahetakse kõigile teha, oli listis 29 sugulast, kellele pidime kingi leidma. Väikestele õdedele ostsime samuti mina ja Cata jõulukingid ehk enne jõule veetsime mitmeid mitmeid tunde kogu aeg poodides kinke otsides.

Kui poes šopates jalad ära väsivad

Poes müüdi nii lahedaid telefone