Thursday, January 23, 2014

It's the most beautiful time of the year ehk jõulud kuni aastavahetus

Andestust, et seda kolmandat postitust ei postitanud õigel ajal, kuid kuna mul on arvuti katki ja ma ei taha õe arvutiga kirjutada, sest tal pole täpitähti, siis see tähendab seda, et kirjutan enda postitusi TELEFONIGA (jah ma kirjutan neid pikki ja põhjalikke postitusi kogu aeg telefoniga!!!!!) mis võtab väga palju aega ning lisaabilisi, kes lisaksid pärast pildid vahele. Siinkohal tänan oma kolme abilist - Paula Hõbe, Mark Kodar ning Karmen Kase, ilma teieta see blogi enam elus ei püsiks!

Igatahes jõuludest... Nii ilus aeg! Nii ilus aeg ikka see jõuluaeg! Ükskõik kus maailmaotsas olla, on jõulud ilmselt ilusad. Minul siin olid igatahes väga ilusad jõulud! 

24.detsembril käisid vanemad veel tööl ning ma lösutasin terve päev voodis, sest ma olin kogust sellest kingimöllust ja ostmisest nii väsinud. Õhtul, kui vanemad koju saabusid, valmistasime isaga hea söögi ning läksime kell 20.00 missale kooli kirikusse. Ehk mäletate veel mu postitust sellest kodutust mehest, kes elab kooli nurga peal ning mängib vahel mu koolikaaslastega malet. Olen teda vahepeal veel näinud, sest olen koolilähedusse sattunud ning uurisin välja, et ta nimi on Juan. Igatahes enne missale minemist panime valmis ka väga maitsva söögi Juanile, panime kotikese sisse küpsised, mis tegime kaks päeva varem, ostsime veini ning viisime need enne missat talle. Kuna mu pere saatis mulle siin enne jõule Eestist ka paki umbes 50 erineva Eesti maiustusega (aitäh emme-issi ja aitäh ka Kevin-Grete selle armsa paki eest, olete parimad!!!!) võtsin ka Juanile viimiseks kaasa paki kommi ning Tallinna šokolaadi. Ta oli niiiii rõõmus ning küsis, kas ikka näeb mind veel enne kui Eestisse lähen. Vastates, et lähen käin sellel aastal veel märtsist juuni lõpuni koolis ehk näeme siis jällegi iga päev va nädalavahetusel, oli ta veelgi rõõmsam. Tema rõõmsus ning see. et tegime talle head, hoidis ka mind veelgi rõõmsamana kui ma muidu olen, pikalt. Õhtul koju jõudes sõime pidulikku õhtusööki, kõik oli nii ilus. Siis kõik pidid valima kellegi, kellele öelda midagi ilusat. Mu ema valis minu. Ilmselt selleks, et tegelikult meil olid vahepeal suhted väga pingelised ning arusaamatusi ja vaidlusi üpriski palju. Ausalt öeldes olid kõik vaidlused täielikult tema üleliialdamise pärast ning lõpuks rääkisin talle kõik südamelt ära, kuidas ennast tunnen temaga olles, mis mind häirib ja et ta peaks rahulikumalt võtma. Sellest ajast muutus kõik paremaks ja ta rahulikumaks nii minu kui õdedega. Õhkkond kodus on nüüd täitsa teine. Igatahes ütles ta mulle siis söögilauas, kui valis minu, et ta on nii õnnelik, et olen nende peres ja sattusin nende ellu, sest olen muutnud seda pere ühtsemaks ja lähedasemaks ning nendel on juures uus tütar ja mu õdedel uus õde. Lisaks soovis ta mulle rahulikke jõule ning ütles, et ma võtaks rahulikult ning teaksin, et nad on minu jaoks alati olemas. Seda viimast osa ütles selleks, et teadis, et enamus vahetusõpilastel tuleb jõulude ajal suur koduigatsus ning samasugune madalseis nagu mul oli pärast kahte kuud. Seda mul õnneks ei tekkinud ja suutsin kõigist raskustest üle olla. Seda kindlasti ka tänu sellele, et mul on siin tõesti imeline pere, mille eest olen väga tänulik, kuid ka tänu sellele, et ma olen sisemiselt kasvanud selle poole aastaga, saanud tugevamaks vaimselt ning õppinud ennast nii palju tundma, et teada juba, kuidas olla üle kõigest. See oli kõige ilusam, armsam ja parem õhtusöök mu elus. Ma tundsin ennast nii armastatuna ja ma olin nii õnnelik. 

Õhtul pakkisime Cataga veel viimaseid kinke ning kell 2 saime magama.








Lõpetasin viimase postituse kirjutades sellest, kuidas käisime iga päev ostmas kümneid kinke õdedele, sugulastele ja vanematele. 25.detsembri hommikul kell 5 olid mu väiksed õed Jose ja Jesu ärkvel ning äratasid kõik teised ka üles rõõmust kiljudes ja karjudes. Läksime siis kinke avama. Ma pole kunagi näinud ühe kuuse all nii palju kinke. Neid oli seal üle 80. Nii palju lahedaid asju. Mu enda isiklik lemmik oli päikesekreem, mille kinkis mulle mu pere, et ma enam ära ei kõrbeks nagu olen seda teinud siiani mitu korda.

Ärkasime uuesti kell 12, sest pärast kinkide avamist kell 5 hommikul olime ilmselgelt väga väsinud. Siis läksime jälle vanavanemate ja tädi pere juurde, kus elab ka Tšehhi vahetusõpilane. Saime veel kinke. Õhtul läksime teiste vanavanemate juurde. Saime veel kinke.

27.detsembril käisime vahetusõpilastega Fantasilandias. Mina, Soome tüdruk Kukka, Saksamaalt tüdrukud Luka ja Hanna, Taani tüdruk Andrea, Leedu poiss Gustas, Kanada tüdruk Paloma, Tšehhi tüdruk Eliška, Hiinast poiss Huanli ning kõigi lemmik USAst (New Yorkist!!!!!!!!) Owen. Nii naljakas, kui palju tähelepanu me saime. Siiski mitmed blondid ja heledate silmadega, kaks Hiinast (Andrea Taanist on sündinud Hiinas seega ka teistsuguse välimusega) ning muidugi Owen, kes on mustanahaline, mis on Tšiilis väga väga haruldane, ka Santiagos. Läksime lõbustusparki kella 12ks, mõtlesime et oleme kolm-neli tundi, rohkem ei suuda nagunii juba ainuüksi kuumuse pärast ning ka atraktsioonid seal päris hullud. Lõpuks olime seal 8 tundi. See oli üks vingemaid päevi mu siinoldud aja jooksul. Nii mitmed tahtsid teha Oweniga pilti, sest nagu ma ütlesin, on mustanahaline Tšiilis harv nähtus ning see oli nii naljakas, kuidas ta ego aina tõusis. Kui lõbustusparki hakati sulgema, tahtsime veel hirmsalt minna kõige suurema ja hullema atraktsiooni peale, kuid meile öeldi, et aeg on läbi ning park suletakse. Niisiis hakkasime nendelt paluma, et äkki ikka võime minna, kui teised inimesed on ära läinud ning lugesime ette, mis riikidest me kõik oleme. Arvake, kes lasti viimastena atraktsioonile, kui parki juba suleti? Jah, meid. 












28.detsember oli meil väikeste õdedega emagaolemise päev, sest hostisa ja Cata olid vanavanemate juures koera vaatamas jällegi. Viisime oma koera vanavanemate juurde, sest nad elavad maakohas oma majas, kus on tal palju parem olla. Üks päev aga tulistati meie koera seega Cata käib nüüd seal päris tihti vaatamas, kuidas ta paraneb, sest see oli justkui Cata koer, tema hoolitses tema eest ja armastas teda enim. Niisiis laupäeval läksime välja sööma kahe väiksema õe ning emaga. Sõin nii head salatit, täitsa lõpp. Rääkisime täiega juttu, kuulsin kiidusõnu oma hispaania keele kohta ning pärast ostsime jäätist ning läksime poodidesse.




29.detsember oli päev, kui lahkus Paloma Tšiilist, et minna tagasi Kanadasse, sest ta tuli pooleks aastaks. Ma üritasin ennast panna tema olukorda, et aru saada, mida ta võib tunda, kui peab praegu ära minema. Mulle tuli sisse päris kurb ja tühi tunne. Nii imelik ja kurb mõelda, et millalgi ma peangi kõige sellega siin hüvasti jätma. Mul on tekkinud nii palju häid sõpru, mul on teine armastav perekond, hea kool, teine koduriik ning päris imelik ikka mõelda, et seda vähem kui poole aasta pärast enam pole. Kurb. 

30.detsembril käisin oma õe Cataga meie klassiõe Anto juures. Enne seda käis Cata hambaarsti juures ning pärast metrooga Anto juurde sõites nägime metroos neid kahte Conni parimat sõpra, kes on ikka nii toredad poisid. Paar minutit nendega rääkimist tegi mu päeva jällegi palju positiivsemaks. Aga Antonia juures oli väga vinge päev jällegi. Käisime basseinis ja jutustasime maast ning ilmast. Õhtul nägin veel ühte klassiõde Gabriellat (lühidalt Gaby). Mul on ikka armsad sõbrad ja tuttavad siin.






31.detsembril oli siin nii palav ilm. Ma ei teinud väga midagi enne õhtut. Käisime ainult isa ja Cataga jäätist ostmas samal ajal kui väiksed õed olid emaga basseinis. Õhtuks tegime ennast ilusaks kõik, sõime õhtusööki ning südaööks läksime linna. Tšiilis on selline asi, et inimesed ise ei või ilutulestikku lasta, mis tähendab seda, et ilutulestikku nägin ainult ühest kohast, sest see oli see riigi korraldatud seega Eestiga võrreldes ikka päris lahja, kuid ilutulestik ise oli muidu väga võimas.








...ja kui saabus uus aasta...








Pisike kartis ilutulestikku, ronis sülle ning pressis end tugevasti mu vastu




Loodan, et teil kõigil olid imeilusad jõulud ja aastavahetus oma lähedaste seltsis, minul igatahes olid. Ma poleks kunagi osanud uskuda, et need inimesed siin võivad mulle nii lähedaseks saada ja anda tunde nagu oleksin kodus. Mäletan, kuidas alles paar kuud tagasi ütlesin Henrile, et siinset pere ma päris "enda perena" küll ei hakka kunagi võtma, sest mul on tegelikult nii raske lasta kedagi endale nii südamesse, kuid nemad seda siiski on suutnud ning nüüd võin öelda, et mul on kaks pere ja kaks kodu. Küll ma olen ikka üks õnnelik tüdruk, kellel on väga vedanud!

Tahtsin veel teada anda, et olen hakanud tegema päris palju videosid ning aasta lõpus on plaanis kokku panna üks suur video, mis võtaks kuidagimoodi kokku mu vahetusaasta (seda imelist aastat on muidugi võimatu ühte videosse panna, kuid annan endast parima, et jäädvustada ühte ilusat aastat ka video näol). 

Tänaseks lõpetan, sest kell on 21.30 ning vaja kohe valmis kirjutada ka mis olen teinud pärast aastavahetust kuni 22.jaanuarini, kuid see postitus tuleb teieni kuskil kahe-kolme päeva pärast, sest mu armas Karmen peab enne sinna lisama ka pildid kuna minu telefon seda ei võimalda. Seniks olge tublid ning vaadake, et külm teid ära ei võta! 

Wednesday, January 8, 2014

15.detsember-23.detsember

Lubasin kirjutada kolm päeva järjest iga päev uue postituse. Eile oli 1.päev ning kirjutasin jubepikalt kõigest, millest veel mäletasin ja kuna seekord pean oma lubadusest kinni, saate täna lugeda, mis tegin ajavahemikus 15.detsember-23.jaanuar.

Veidi poliitikast.. 15.detsembril oli presidendivalimiste 2.voor. Tšiilis valitakse presidenti iga nelja aasta tagant, kuid vahel võib president jääda veel kaheks aastaks. Eestist on see seetõttu erinev, et Eestis võib president kandideerida lihtsalt nelja aasta möödudes üheks valitsusajaks veel, kuid siin seda pole. Samuti on rohkem presidendikandidaate kui Eestis, see aasta oli vist kuskil 10 kandidaati. 1.vooru valimistel käisin samuti isaga kaasas. Ta hääletas siis Evelyn Matthei poolt. Et hääletada, tuli enne seista pikalt järjekorras. Nad olid nii vaimustunud, kui ütlesin, et Eestis võime lihtsalt võtta telefoni kätte ning valida internetiteel, mis ei võta rohkem kui 2 minutit. Siin ilmselgelt internetiteel valimist pole. 1.voorus kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel saab valida 2.voorus. Teist valimisvooru ei toimu juhul, kui esimeses voorus saab keegi kandidaatitest enam kui 50% häältest. 1.voorus said see aasta enim hääli kaks naiskandidaati - Evelyn Matthei (kelle poolt mu isa hääletas) ja Michelle Bachelet. Esimeses voorus sai Bachelet kuskil 46%, Matthei 27% ning ülejäänud kandidaadid 27% häältest. Juba siis olin ma kindel, et Bachelet võidab. Ta oli Tšiili president enne praegust presidenti Sebastian Piñerat samuti ning nüüd valiti ta tagasi. 2014.aasta veebruaris peaks ta ametlikult presidendiks saama. 

15.detsembril pärast valimistel käimist läksime vanaema-vanaisa juurde, kus olime terve päev basseinis. Seal on alati ikka nii vahva käia.



16.detsembri õhtul läksime kinno vaatama Tšiili filmi, kus üks kohalik näitleja tegi nalja Tšiili valitsuse ning tähtsate inimeste üle. Aru sain üllatavalt paljust, kuid kuna siiski kohalikud inimesed ja tähtsad isikud pole mulle väga tuttavad, oli kohati päris raske naljadest aru saada. 

17.detsembri hommikul saabus Soome vahetusõpilane Aurora, kes elab Valparaísos, Santiagosse. Kutsusin ta neljaks päevaks endale külla. Nii lahedad päevad olid. Käisime kinos, šoppamas, basseinis ujumas, päevitasime, sõime häid sööke ja rääkisime palju palju juttu. Reedel läks ta tagasi Valparaísosse.

Mu armas soomlane


Käisime kinos mu õe, Soome ning Kanada vahetusõpilasega


Teisipäeva õhtul, kui samal päeval kui Aurora Santiagosse tuli, pidime minema kooli, sest 1-6 basicol ehk 1.-6.klassi lastel oli graduacion ning mu keskmine õde lõpetas 2ºbasico. Graduacion on justkui lõpuaktus, kuid autasustatakse õpilasi erinevate asjade pärast. Pärast on kõikidel klassidel eraldi nö klassijuhatajatund. Kolmapäeval oli 7ºbasico kuni 3ºmedio graduacion ehk minu ja Cata lõpuaktus. Nii jube oli 33 kraadises kuumuses olla koolivormiga, kuid meenus jällegi, kui ilus mu kooli koolivorm ikka on. See tõesti ilus. Nii tore oli sellel päeval näha kõiki oma klassikaaslaseid. Graduacioni ajal istusin oma klassivenna Javieri kõrval ning meenusid need koolipäevad, kui sai temaga koos tundides istutud. Nii palju nalja sai ja ma armastan oma klassi ikka nii palju. Need inimesed said mulle nii ruttu kalliks ja südamelähedaseks. Pärast klassijuhatajatundi tahtsid mu vanemad küsida klassijuhatajalt, et kuidas mul see aasta möödus ning kas õpetajad üldises plaanis minuga rahul. Sain nii palju kiitusi jälle ning mu hostvanemad olid ka nii uhked. Sellised momendid teevad mind nii õnnelikuks.
Eelmise ning ka tulevase aasta pinginaaber Fran Millard, parim neiu

Kõige ilusamad ja suurema südamega Tšiili poisid Javier ja Francisco, mu kõige lähedasemad sõbrad

Tulevane IIIºmedio, nii kalliks saanud inimesed

Mu suurepärane õde Cata


21.detsember tegime esimese jõulukülastuse. Läksime Viña del Mari, kus elab mu isa ema õde ehk vanatädi koos oma mehe ja emaga. Ehk vanatädi, vanatädi mees ning vanavanaema. Vanavanaemal on vanuseks 95 aastat. Veidi aja pärast tuli ka üks isa õdedest oma pojaga ning vanaema. Pärast nende külastamist läksime perega randa, mis on kindlasti üks mu lemmikumaid kohti maailmas. See Viña del Mari rand (kus käisime ka vahetusõpilaste ja tugiisikuga) on lihtsalt uskumatult ilus, eriti õhtul kui päike loojub ning siis, kui juba täitsa pime on. Nii ilus!







22.detsembril tegime õhtul 3 tundi küpsiseid, samal ajal käis Michael Buble jõululauludega plaat. 







Iga päev enne jõule käisime ka uusi jõulukinke ostmas. Kuna siin on perekond nii tähtis ja rõõmu tahetakse kõigile teha, oli listis 29 sugulast, kellele pidime kingi leidma. Väikestele õdedele ostsime samuti mina ja Cata jõulukingid ehk enne jõule veetsime mitmeid mitmeid tunde kogu aeg poodides kinke otsides.

Kui poes šopates jalad ära väsivad

Poes müüdi nii lahedaid telefone






Kõik, mis juhtus ajavahemikus 2.detsember-14.detsember

Ma pole kirjutanud väga ammu. Ma tean. Suurimad vabandused sellepärast. Ma üritan seda viga enam mitte teha, et hoian teid nii kaua teadmatuses ja ei anna endast märku siit seitsme maa ja mere tagant. Pikema jututa panen teile kirja nüüd kõik tähtsa, mis mulle meenub alates 2.detsembrist kuni 14.detsembrini, sest kirjutada on rohkem kui paljust. Kirjutada on meeletult paljust. Kuna korraga ma liiga paljut kirjutada ei taha, siis homme tuleb postitus ajast 14.detsembrist jõuludeni ning ülehomme jõuludest aastavahetuseni. Pidupäevad mu blogi suurtele austajatele.

2.detsember oli siis koolis mul viimane eksam. Füüsika eksam. Klassi üks parimaid tulemusi jällegi. Sellega lõppes ka kooliaasta. Ma võin enda üle olla päris uhke, kuigi olen endas nüüd tagantjärele veidi pettunud seetõttu, et ei õppinud rohkem hispaania keelt kooliajal, vaid suhtlesin pigem inimestega, kes inglise keelt oskasid, inglise keeles. Hispaania keelest pikemalt räägin teile veidi hiljem. Igatahes 2.detsembril pärast füüsika eksami lõppu läksin koju ning langesin tugitooli pikali ja nautisin eksamite lõppemist. Need olid kohutavalt rasked ikka, kuid reaalainetes tegin klassi parimaid tulemusi. Kaua ma tugitoolis lösutada ei saanud, sest mu kolm klassiõde - Espe, Valentina ja Valeria - tulid meie juurde. Veidi aja pärast läksime šopingukeskusesse vaheaja algust tähistama nautides head sööki ja juttu rääkides. Õhtu saabus ruttu ning öösel vaatasime filmi. Tore päev toredate inimestega.

4.detsembril käisin ma oma tugiisiku ning kõikide vahetusõpilastega, kelle tugiisik ta on, linnas nimega Viña del Mar. Mu tugiisikul on see aasta 7 vahetusõpilast, kelle tugiisik ta on. Seda on väga palju. Tavaliselt on ühel tugiisikul 1-2 vahetusõpilast. Minu tugiisik, Omar, on aga väga hinnatud ning talle antakse alati kõige rohkem. Niisiis läksime kolmapäeval, 4.detsembril Viña del Mari mina, tüdrukud Soomest, Tšehhist, Saksamaalt, Kanadast, Taanist ning meie kõigi lemmik poiss USAst. Enne Viñasse minemist käisime ka lähedalasuvas linnas nimega Valparaíso, kus vaatasime ringi, tegime pilti, ajasime juttu. Valparaíso on sadamalinn ning tahtsime minna paadiga ringi sõitma, kuid see oli üks ainukesi külmasid päevasid mu siinoldud aja jooksul ning tuul oli ka tugev, mistõttu otsustasime mitte minna. Kuna teine Soome vahetusõpilane, Aurora, elab Valparaísos, siis otsustasime temaga kokku saada. Läksime kõik restorani sööma. Restoranis pani teine Soome vahetusõpilane, Kukka, oma koti käsitoe peale, mis oli väga halb otsus.. Natukese aja pärast oli see sealt läinud. Jah, see varastati ära nii osavalt meie kõigi ninade alt, et mitte ükski meist ei märganud. Kahjuks olid tal kotis kaks väga tähtsa asja - kaamera ja telefon. Rahakoti oli ta laua peale pannud, vähemalt sellega vedas. Terve järgneva päeva käisid kõik nii ettevaatlikult oma asjadega ringi. Pärast Valparaísos kõhu täis söömist läksime Viñasse. Viña del Mar on tuntud oma ilusate randade poolest. Ilm oli selleks ajaks soojemaks läinud ning Owen, mu lemmikutest lemmikum USAkas ütles "yolo" (andestust vanemad lugejad, kes sellest aru ei saa) ning otustasime minna merre ujuma. See oli jääkülm. Ma ei tundnud tervet oma keha pärast meie väikest suplust. Aga nagu Owen ütles, siis yolo. On mida mäletada sellest päevast ning nii lahe oli. 








8.detsembril oli meie klassi paseo de curso, mis on siin vist igas koolis või vähemalt mitmetes. See on terve klassi päev koos vanematega. Veedetakse koos aega ning pered saavad omavahel suhelda. Siin on klassikaaslaste vanemad väga lähedased. Meie paseo de curso oli mu klassiõe Antonia maakodus, kus tal on supersuur maja suure basseini ja aiaga. Neil olid seal ka hobused. Terve päev päevitasime, olime basseinis, rääkisime juttu, sõime. Ma armastan oma klassi nii palju.







12.detsembril oli mu väikseima õe Josefa jõulunäidendi esitus koolis. Pärast seda läksime hiina restorani, sest vanematel oli 15.pulma-aastapäev.

13.detsembri õhtul käisin peol. See pidu on märkimisväärne, muidu pidudest pole siia kirjutanud, sest need kõik nagunii alati mu südames ja ei unune, kuid 13.detsembri oma pean teiega jagama. Mu klassiõel Connil on kaks parimat sõpra, kes on mõlemad väga ilusad poisid nii seest kui väljast. Reedene pidu oli ühe selle parima sõbra sünnipäev. Nii tore oli näha neid kahte poissi. Ma sain nii paljude inimestega tuttavaks ning kästi ka laulda, sest keegi mu klassist pidi ilmselgelt mainima, et ma pole ainult blondid juuksed, vaid ka laulan ja mängin klaverit. Kui 10 inimest ümberringi ikka tahavad laulmist kuulda, siis ei saa nagu "ei" ka öelda. Pärast laulmist sain nii positiivseid kiidusõnu. Nüüd tuleb parim osa.. Istusin õues Conniga, rääkisime juttu, kuni üks poiss tuli meie juurde, kelle nimi oli Hans. Rääkisin temaga enne ka seal peol paar sõna, kuid nüüd ta tuli minuga pikemalt rääkima. Peagi lahkus Conni meie juurest ja jäimegi ainult kahekesi rääkima. See oli esimene moment, kui avastasin, kui heaks on mu hispaania keel muutunud. Me rääkisime pikad jutud maha hispaania keeles. Järsku hakkas mul väga külm, sest oli öö ning olin lühikeste varrukatega pluusiga ja siis juhtus peaaegu kõige armsam asi. Ta tõi mulle enda kampsuni!!!!!! Kõige armsam asi juhtus siis, kui ma hakkasin ära minema ja talle ta kampsunit tagasi andma. Ta ütles, et eiei, võta see endaga, siis mul põhjust sind uuesti näha!!!!! Ta oli nii tore ja armas poiss! Koju jõudes lisasin ta facebookis sõbraks, sest ta kirjutas mulle enda nime telefoni ning kohe kui mu sõbrakutset nägi, kirjutas et tal oli väga hea õhtu ning tore oli minuga rääkida. Leidub ikka armsaid inimesi küll. Terve pidu ja öö oli muidu väga lahe. Sai palju tantsitud ja puusi liigutatud. Inimeste puusad liiguvad siin küll ikka väga hästi ning ei leidu kedagi, kes ei oskaks tantsida.

Järgmisel päeval, 14.detsembril sain kokku Helenaga, kes oli vahetusõpilane Tšiilis 2009/2010 ehk maailma ühe tugevaima maavärina ajal, mis toimus 2010.aastal Tšiilis. Ta tuli nüüd esimest korda pärast vahetusaastat tagasi Tšiili ja nii lahe oli kuulata ta elust Tšiilis erinevaid lugusid. Nii naljakas oli ka rääkida eesti keeles, eriti teades, et keegi nagunii midagi ei mõista ja võime rääkida mida iganes soovime. Saime linnas kokku, tulime siis minu juurde, näitasin talle enda maja ning läksime välja sööma. Terve aja aina rääkisime ja rääkisime. Päev möödus nii ruttu. Kuna Helena kindlasti loeb seda postitust, siis aitäh sulle Helena supervinge päeva eest ning loodan, et su Boliivia reis möödus ka edukalt. Ole tubli!

Lõpuks suutsin ennast kokku võtta ning teile siia kirja panna, mis olen teinud. Asi lihtsalt selles, et eriti kuna nüüd suvevaheaeg, siis iga päev nii palju toimetusi, et ei viitsi ega jaksa siia kirja neid enam panna. Praegu tekkis veel eriti suur vahe ka ning see mõte sellest, kui paljust mul on vaja kirjutada, tegi mind veel laisemaks ning lükkasin kogu aeg edasi siia kirjutamist. Nüüd sain aga lühendatud ajavahemikku, millest teile ülevaate pean tegema ning homme kirjutan juba oma jõulueelsetest tegevustest ja toimetamistest ning ülehomme jõuludest ja aastavahetusest. Hoidke kursis, peatse kohtumiseni, enam teid alt ei vea!