Muutused, muutused

Tundsin, et täna on õige aeg kirjutamiseks, sest kool on kestnud juba veidi üle kolme nädala ja emotsioone on nii palju. Alustaks siis sellest, et räägiks veidi üldse, mis minu elus toimub.

 

Viimase kahe aastaga on mu elus kõik totaalselt muutunud. Eks sellises vanuses kõik muutubki kogu aeg ja inimesed tulevad ning lähevad, kuid enne vahetusaastale minekut poleks ma suutnud ettegi kujutada, et elu võiks olla nii erinev. Vahetusaastale minnes olin ma valmis kõigeks ja see aasta oli täiesti ületamatu igas mõttes, kuid ka tagasi Eestisse jõudes muutus iga kuuga midagi. Kas siis sain juurde mõne sõbra või avastasin endas jälle midagi uut.

 

10.klass oli vaieldamatult raske, kuid ma leidsin endale uuest klassist nii palju häid sõpru ja avastasin tänu aastale Tšiilis ka seda, kes on mu tõelised sõbrad ja kes on need, kes jäävad. Kooliaasta lõpuks tundsin ennast täielikult osana klassist ja teadsin, kes need "minu inimesed" on, kuid ma tundsin mitu kuud kooliaasta lõpust, et see pole üldse see, mida ma elult tahaksin. Inglise Kolledž on vaieldamatult hea kool, kuid ma tundsin, et inimesena ei arenenud ma seal enam. Mul ei olnud aega enda tegemiste jaoks ja koolis käisin pigem kohustusest. Juuni alguses ei hakanud ma veel koolivahetamisega tegelema, sest lootsin, et äkki suvel läheb ikka üle see soov. Ma tõesti lootsin seda, sest ma ei tahtnud mõelda järjekordsele muutusele. Alles olin ma leidnud enda koha uuesti selles koolis. Mida lähemale jõudis september, seda enam ma tundsin, et vajan oma ellu siiski seda muutust ja 28.augustil milleks oli reede, 4 päeva enne aktust, läksin Rocca al Mare Kooli ette helistamata ja jäin lootma lihtsalt õnnele. 15 minutit rääkimist ja koolis sees ma olingi, sain kohe ka lepingu kätte ja laupäeval läksin juba koolivormi ostma. 31.augustil viisin lahkumisavalduse TIKi ära ja 1.septembril läksin RaMi aktusele.

 

Need kolm ja pool nädalat koolis on olnud täiesti imelised. Koolis käimine on reaalselt meeldiv. Ma võin öelda täiesti ausalt, et ma ei saaks rohkem õnnelikum ollagi, et tegin selle otsuse. Inimesed on nii meeldivad, õpetajad on absoluutselt parimad ja kõik on nii hästi!!!

 

 

Ma soovin teile kõigile kõike parimat ja loodan, et kõigil on ikka midagi, mille üle rõõmus olla. Järgmine postitus on mul juba valmis, kus kirjutan tõesti sellest, milleks see blogi üldse mõeldud on ehk Tšiilist. Olge kõik tublid!

 

Paid.

Kuidas su aasta siis oli kah? Kurb pole, et aasta koolis raisku lasid?

Seda küsitakse minult siiamaani päris tihti ja ühel päeval sellel nädalal, kui hakkasin järjekordselt tegema võimalikult lühikest kokkuvõtet kõigest sellest, mis kogesin aasta jooksul, hakkasin ma taaskord mõtteid mõlgutama sellel teemal, et kuidas siis see aasta siis ikkagi oli kah. 

 

Tagasi mõeldes ei tule mulle pähe ühtegi negatiivset mõtet ega halba emotsiooni, kuigi raskeid momente oli tegelikult ju piisavalt. Põhjus, miks tunnen ainult positiivset, on selles, et tegelikkuses kõik need rasked ajad tegid mind nii palju tugevamaks ja muutsid mind inimesena tohutult. Ma usun, et eks kõik vahetusõpilased ole omamoodi võitlejad ja võitjad, kui selle aasta vastu peavad. See kõik on seda 100% väärt.

 

Paljud on mulle öelnud, et nad ei taha aastat raisku lasta ning küsinud minult, et ega ma kurb pole, et koolis läks aasta raisku. Paljud on ka väitnud, et lähevad hoopis ülikooli ajal välismaale. Mu vastus kõigile - ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu ja võimaluse korral "laseksin kasvõi ühe aasta koolis veel raisku", et minna uuele vahetuaastale uude riiki. Selle aastaga õppisin ma palju rohkem, kui on võimalik õppida ühe aastaga Eestis olles, sest lihtsalt kõik need kogemused, elamused, raskused ja rõõmud on nii teistsugused. Isegi tavaline kinos käimine oli seal mitu korda erilisem sündmus kui Eestis. Kõik sugulaste kokkutulekud ja perega olemised olid nii erinevad sellest, millega olin varasemalt harjunud. Absoluutselt iga koolipäev oli seal täis elamusi, rõõmu ja huvitavaid seiku, vastupidiselt Eesti igapäevasele elule. See ongi vahetusaasta ilu. Kõik, mida koged aasta jooksul, on nii teistsugune, eriline ja huvitav. Jah, mina tahan ka minna ülikooli välismaale, kuid kindlasti ei raisanud ma ühte aastat, kui otsustasin minna vahetusaastale. 16-aastasena aasta üksi olla on täiesti teine asi, kui pärast gümnaasiumit välismaale ülikooli õppima minemine. Need kogemused pole kuidagimoodi võrreldavad, sest peres elamine, tavakoolis käimine ja 100% sealse elu elamine on hoopis midagi muud. Midagi sellist, millest võid aru saada ainult siis, kui oled ise midagi taolist läbi elanud.

 

 

 

 

 

Mu aasta oli ikka meeletult vinge! Tänan küsimast.

10 kuud pärast vahetusaastat

Ma ei tea, kuidas on lood teiste vahetusõpilastega, aga mina igatsen endiselt hullupööra enda vahetusriiki ja vahetusaastat. Kui alguses oli raske leppida tõsiasjaga, et olengi Eestis tagasi, siis ilmselgelt olen sellega nüüdseks täielikult harjunud ja elu on edasi läinud, kuid tihtipeale leian endiselt ennast mõtlemas Tšiilist ja vahel voolavad pisaradki mööda põskesid alla, sest igatsus on nii suur.

 

Kui mõne uue inimesega või kasvõi vana sõbraga läheb jutt vahetusaasta peale, siis küsitakse kõige enam seda, kas suhtlen endiselt hostpere ja sõpradega. Jah, ma suhtlen nendega päris palju. Kõige rohkem suhtlen hostõe Catalinaga, temaga suhtlen iganädalaselt väga tihedalt. Vähemalt kord kuus saadab ta mulle ikka häälsõnumeid, kus nutab kas sellepärast, et igatseb mind või hoopis mõne muu asja pärast, kuid endiselt toetub ta mulle täielikult, kuigi olen nii kaugel. Seda on tunda, et tal on vaja lihtsalt kedagi, kellega rääkida ja ta igatseb seda väga, et võis minuga hommikust õhtuni oma elust rääkida.

 

Ühel päeval kuskil kuu aega tagasi rääkisin Franciscoga üle väga pika aja tõsisematel teemadel ka, siiamaani olime pigem nalja visanud ja rääkinud tavalistest asjadest, sest eks me mõlemad südames teadsime, et kui hakkame rääkima sellest, millal jälle näeme või mõnest kurvemast teemast, siis see teeb mõlemale väga haiget, sest me olime tõesti lähedased ja täitsa lahutamatud sõbrad. Kuna ma ise olen sellest "tagasi-olemise-valust" paranenud, siis mõtlesin, et peaks lõpuks küsima, et kuidas tal läheb seal üldse, sest minu Tšiilis oleku ajal toetus ta raskustes 100% minule. Kokkuvõtteks rääkisime me 2-3 tundi tema muredest ja nii kurb oli kuulda, et tal on endiselt raske minuta ja sel hetkel, kui ta ütles, et ta ei harju kunagi ära sellega, et mind seal enam pole, oli ikka päris kurb küll. Samas on ikka armas teada, et suutsin aastaga minna mõnedele inimestele nii südamesse. 

 

Viimased kuud olen hästi palju suhelnud ka oma klassivenna Matiasega, kellega hakkasin Tšiilis suhtlema alles viimaste kuude jooksul, kuskil veebruarist-märtsist. Kuna Ladina-Ameerikas on päris palju draamat ja võib palju näha stseene, mis on justkui Mehhiko seebikatest, siis oli Matiasel paar nädalat tagasi väga paha tuju ühe klassi draama tõttu, kuid juhtusin talle just sellel päeval kirjutama. Vestlesime hommikul kella viieni ja ta ütles, et ta pole ennast kunagi kellelegi nii palju avanud kui mulle. Sellistel hetkedel mõtlen küll, et uskumatu, kui palju see aasta Tšiilis muutis nii minu kui ka teiste elu.

Muidu läheb mul väga hästi. Kui ma vahetusaastal muutusin palju, siis Eestis tagasi olles olen veel enam vist muutunud. Tänu vahetusaastale sain aru, kes on tõelised sõbrad, sest just nemad on olnud veel rohkem mu kõrval kui olid varem. Mitmed sõbrad läksid, kuid tekkis ka palju uusi tänu uuele klassile. Suvi on nii lähedal ja tuleb veel viimased pingutused koolis teha. Sellest tuleb parim suvi üldse. Loodetavasti saan detsembris juba tagasi Tšiili ka minna.
 

Mi año en Chile, el mejor año de mi vida

Soy Liisa de Estonia y el 2013 empezó mi año de intercambio en Chile. Ese fue el mejor año de mi vida. En los primeros dias conocí a todos los estudiantes de intercambio que iban a pasar su año en Chile conmigo y no tenía ni la menor idea de que un día ellos iban a ser mis mejores amigos. Ahora puedo decir que tengo mejores amigos en todo el mundo.

No puedo expresar bien lo agredecida que estoy por la familia que tengo en Chile. Tuve 3 hermanas de edades 6, 8 y 16 y dos papás increíbles. Con mi hermana mayor compartí la habitacion y fuimos al mismo curso, por lo tanto estabamos juntas todo el tiempo. Nunca tuvimos problemas y ella siempre estaba conmigo cuando la necesitaba y todavia hablamos todos los dias. Creo que no hay mejor sentimiento que el que alguien te ame. Ellos me amaban realmente y estoy muy contenta de que me recibieran con los brazos abiertos y me llamaran su “hija” y “hermana”.

Nunca me habia gustado ir a colegio, pero en el Colegio Universitario Inglés cada día fue una experiencia y aventura nueva para mí. Todavia me acuerdo del primer día en el colegio, nunca me habían dado tanta atención. Todos querían tocar mi pelo y fue súper raro besar a todos los estudiantes y profesores, porque no lo hacen en Estonia y fue algo nuevo para mí. En los primeros meses no entendía nada en las clases, por lo tanto aprendí palabras nuevas en todas ellas y mi español fue mejorando todos los dias. Desde diciembre hablé con todos sólo en español. Tuve una relacion muy especial con muchos profesores, amigos y familia, asi que cuando llegó el día de volver a Estonia, lloré mas que nunca. Me dió tanta pena el tener que irme porque tuve una vida nueva y no podía creer que en los proximos meses no iba a despertar al lado de mi hermana en mi casa chilena. Todavía una parte de mi corazón esta en Chile y allí se va a quedar para siempre. No puedo sentirme completa en solo un país, porque todo lo que tengo en Estonia lo tuve en Chile tambien.

Es imposible explicar lo que viví en Chile, porque hice tantas cosas y aprendí mucho de este país y de mi misma. Estoy muy feliz por decidir ir a Chile, porque es el mejor país del mundo. YFU Chile esta haciendo un trabajo increíble y todas las orientaciones, viaje al sur, eventos y personas fueron increíbles. Nunca podré olvidar el día en que tuve que correr del colegio a la oficina del YFU para ver el partido de Chile y España. En ese momento era totalmente una chilena de corazón. Ví todos los partidos de Chile, amé los completos, el manjar y la palta, usé palabras chilenas todo el tiempo, hablé español bien y entendí lo que fue ser chilena. Despues de ver el partido fuimos a dar una entrevista a la radio. Estoy muy feliz por esta experiencia y todo el tiempo queria visitar la oficina, porque todos son muy tiernos y cooperadores allí. Gracias por todo!  

Liisa Naur, estudiante de intercambio de Estonia en Chile 2013/2014

Kiri 3-9. Vahetusõpilased.

 1

Liisa!
Aitäh, et sa oled Liisa! Aitäh selle ilusa aasta eest, mil mul oli võimalust sind tundma õppida. Me ei elanud  siin Tšiilis küll väga lähestikku, aga vahemaal pole kunagi tähtsust. Ma tahan sind veel rohkem tundma õppida, sest sinus on nii palju varjatud, erinevaid ja huvitavaid külgi, mis tõmbavad kohe teisi inimesi ligi. Ma arvan, et vahetusõpilastest oled sa mu parim sõbranna. Sellest päevast peale, kui kohtusime, oleme me palju suhelnud ja rääkinud. Me klappisime koheselt. Juba esimesel ööl aasta alguse seminaril istusime mitu tundi pimedas õues kiigu peal ja rääkisime elust. Sinuga on nii kerge suhelda. Minu arvates oled sa üks hullumeelne, armastusväärne, imeilus, naljakas ja sõbralik tüdruk, ma armastan sind nii palju. Ma loodan, et üks päev saan sulle Eestisse külla tulla, et tutvuda selle riigiga, kust see imeline tüdruk on tulnud. Loodan, et me suhtleme veel palju palju aastaid.

Jonatan, Taani

 

 

 

2

Liisaaa! Ma olen nii õnnelik, et ma sinuga tuttavaks sain! Me veetsime koos ülipalju tasemel aega ja ma tahan öelda, et sa oled tõesti parim! Ma loodan, et ma näen sind peagi ühes meie Balti riikidest, kui oleme tagasi kodudes. Ma olen alati tundnud, et sa oled just see inimene, kes mind mõistab. Palun ärme lõpeta kunagi suhtlemist!

Balys, Leedu

 

 

 vasakult: mina, mu hostõde, Balysi hostvend, Balys

 

 

3

 Kallis Liisa!
Sa oled üks imeline inimene. Kuigi ma ei tunne sind nii palju, kui tahaksin tunda, sest me elasime teineteisest väga kaugel, võin ma kindlalt öelda, et sinus on midagi nii erilist. Ma tahan, et sa oleksid alati seesama inimene, kellena mul on olnud võimalus sind tunda, ma olen nii õnnelik, et olen tutvunud kellegi sellisega nagu seda oled sina! See, et sa suudad olla kõigile kogu aeg olemas, on uskumatu ja ma imetlen sind nii väga su headuse pärast. Ma armastan sind väga, mu Eesti sõbrants!

Knut, Norra

 

 

 

 

 

 

4

 

Mu kallis eestlane, sa oled nii imeline. Palju kordi olen mõelnud, et tahaks olla sina koos kõigi su heade omadustega. Sa oled nii kannatlik ja rahulik inimene, aga samas nii armastusväärne ja hooliv. Enne Tšiili jõudmist olid sa juba täielik tšiillane koos kõikide oma kallide ja musidega. Kõige armsama ja kallimana, kõige armastusväärsemana kõigist, jääd sa alati absoluutselt kõigi südametesse ja ma olen kindel, et mitte ükski vahetusõpilane ei unusta sind.

Kukka, Soome

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

5

Liisa!! Ma armastan sind nii väga! Sa oled nii armas ja eriline inimene. Sa oled alati nii positiivne ja õnnelik, samuti laulad sa imeilusti. Ma olen nii tänulik, et ma kellegi sinusugusega tuttavaks sain. Ma loodan, et ma näen sind peagi uuesti!

Terezka, Tšehhi

 

6

 
 



Liisa, sa oled nii armas ja sümpaatne inimene. Sul on alati kõige paremad ideed, kui peab tegema loovat ülesannet ja sul on kõige jaoks alati nii palju energiat. Ma armastan sind väga ja loodetavasti näeme mingis Euroopa riigis peagi.
Luka, Saksamaa

7

 

Liisa, sa oled üks väga hea inimene, jää selliseks nagu sa oled! Ma armastan sind nii väga!! Aitäh olemast mu sõbranna ja aitäh, et oled minu jaoks olemas olnud selle aasta jooksul. Ma ei unusta kunagi seda aega, mille veetsin sinu ja su hostperega. Ma loodan, et me näeme varsti. Ma jään sind nii väga igatsema ja ma loodan, et me kunagi ei kaota kontakti. Jäta meelde, et Saksamaal ootan sind mina. Nagu kõik teavad ja nagu sulle kõik ka öelnud on, siis SA OLED PARIM!

Lea, Saksamaa

 

 

 Rootsi-Soome-Eesti

 

 vasakult: Tove (Rootsi), Jonatan (Taani), Ida (Norra), mina. Üleval on Aurora (Soome)

 

 

Kullast kallimad. Vasakult: Nina (Belgia), Lea (Saksamaa), mina

 

 

 

Kiri 2

Liisakene!

 

Sa said selle aastaga minu õeks, sa täitsid selle tühja koha minus, sa oled minu jaoks rohkemat kui õde. Sa oled mu parim sõbranna, mu tugi, mu kaaslane, mu usaldusisik, kokkuvõttes MU KÕIK. Tänu sinule olen see inimene, kes ma olen praegu, sa toetasid mind alati ja see aitas mul palju kasvada ja õppida ennast ning teisi rohkem usaldama. Sinuga võin avada oma südame ilma kartmata, ma võin sulle rääkida kõigest mis mu elus toimub ja mul pole kerge sulle öelda, et peagi näeme, aga ma tean ja usun, et me oleme alati koos. Selle osa südamest, mida sina täitsid, ei saa kunagi keegi endale. See koht on sinu ja ainult sinu.

 

Nagu ma sulle ka varem olen öelnud, muutusin ma palju, kui sa meie koju jõudsid. Mu elu muutus palju. Tänu sinule on mu elu selline nagu see on praegu, tänu sinule on mul praegu need sõbrad, sest tänu sinu tarkadele sõnadele sain aru, kes on tõelised sõbrad. Kui aus olla, siis ma ei tea mis ma teen homme, kui sa astud lennuki peale ja ma ei tea, mis ma teen neljapäeval, kui ärkan üles ja näen, et sind pole enam mu kõrval. Kõik need pühapäevad enne kooli, kui me ei tahtnud magada ja sa tegid alati oma lollusi, kõik need sarjade maratonid suvel, kui vaatasime vahel kuus tundi järjest Gossip Girl'i, kõik need kolmapäevased sushi söömised koos sinu, Antonia, Vicho ja Franciscoga, kõik need jäätise söömised pärast tunde jnejne. Kõik need asjad lähevad homme ja ma ei saa kunagi tagasi seda imelist aastat, mis ma koos sinuga veetsin.

 

Ma tean, et sa naased peagi tagasi oma elu juurde Eestis, mida sa igatsed, kuid ma palun sinult ainult ühte asja - ära meid ära unusta! Ma tean, et sa ei tee seda, kuid ma tahan, et sa mäletaksid mind täpselt sellisena nagu ma olin - kõik mu ebakindlused, mu vihastamised ja kõik hea samuti, sest ma pean tunnistama, et sa muutsid mind nii palju paremaks inimeseks, tõstsid mu enesekindlust ja panid mind ennast väärtustama. Sa oled tõsiselt imeline inimene. Ma armastan sind nii väga.

 

Mul ei jää üle muud, kui öelda sulle, et AITÄH KÕIGE EEST. Ja selle all ma mõtlen tõesti kõike - alates su olemasolust, kõik su hullumeelsed teod ja parimad naljad, su naer, su kallistused, su "como estas?", su "que paso", su "yapooo Cataaa", su "te amo" ja kõik kõik. Aitäh, et viisid mind kokku Francisco, Antonia ja Vichoga, kes on tõesti head sõbrad, nagu sa mulle ütlesid juba ka aasta alguses, et nad tunduvad tõesti inimesed, kellega sa tahaksid suhtlema hakata. See on üldse imetlusväärne, kuidas sa tunned inimesi ja paned tähele ka kõige väiksemaid detaile nende kohta ja see on uskumatu, kuidas sa oskad inimesi hinnata ja armastada. Sa oled imeline inimene, keda ei suudaks mitte keegi vihata, sest sa saad lihtsalt kõigiga nii hästi läbi ja ainult üks sõna sinu poolt paneb kõiki sind jumaldama ja ainult ühe sõnaga võid muuta päeva paremaks. Sa oled nii lahe inimene, sinuga igapäevaselt koos olles ei hakanud mul aasta aega järjest mitte kordagi igav.

 

Ma armastan sind väga Liisa, alati, ära selles kunagi kahtle. Sa oled kõige ilusam, armsam ja parem õde, kes mu ellu võis sattuda.

 

Alati sinu Cata.

 

 

 

 

Kiri 1

Kallis Liisa!

Fakt on see, et ma ei tea kust alustada. Ma olen alati eelistanud asju näost näkku öelda, aga ma pingutan nüüd sinu nimel ja üritan paberile sama hästi sõnu paigutada. Alustame algusest. Kui sa jõudsid, siis saime kohe sõpradeks, kuid ma ei mõelnud kunagi, et võiksid lõpetada minu parima sõbrannana. Esimestel kuudel me ei rääkinud nii palju, kuid suvel sa kirjutasid mulle ja hakkasime rohkem suhtlema. Ma olen alati mõelnud, et kõigel on oma põhjus ja kui asjad poleks nii läinud, siis võib-olla ma ei kirjutaks sulle isegi seda kirja, aga võib-olla kirjutaksin ka, kes teab, aga mis ma tõesti tean, on see, et sa oled parim sõbranna kes mu ellu võis jõuda. Sa jõudsid Tšiili ja tegid mu elu ilusamaks ja kõik päevad rõõmsamaks. Pärast 6 kuud jõudsime selgusele, et meie side on unikaalne.. Ja nüüd olen ma siin, kirjutamas sulle kirja, et öelda "peagi näeme". Ma ei ütle sulle "head aega", sest ma tean, et me ei lõpeta suhtlemist ja sa tuled üks päev tagasi mu juurde ja mina võin ka sulle äkki ühel heal päeval külla tulla, seega see on ainult üks väike periood, mil me ei näe ja ma olen alati olemas siin Tšiilis lahtise kätega, ootamas, et sind tund aega järjest kallistada ja siis veel tund aega kuulata, kuidas sa põristad "R" tähte hahahah, sest ikka veel ei tule sul see korralikult välja, sa väike tobu.

 

Sa oled mu hingesugulane ja sa jätad mind väga kurvana üksi, aga samas ma olen õnnelik, sest tean, et saad tagasi Eestisse oma vana elu juurde tagasi ja näed oma vanemaid, keda sa nii palju armastad ja kellest ma olen kõike imelist kuulnud. Mulle meeldivad nad samuti väga, sest nad tõid siia maailma selle imeilusa tüdruku, kes on puudutanud mu südant rohkem, kui kõik eluaegsed sõbrad. Sa oled mu sõbranna, mu tugi, mu õde, mu kaksik, mu hispaania keele õpilane, aga ka mu perekond.

 

Lõpetuseks tahan vabandust paluda vigade eest, mida sõbrana tegin. Ma tean, et meil oli vahepeal veidi keeruline periood minu süü tõttu, aga seda seetõttu, et mul pole kunagi olnud ühtegi tõelist sõpra ega sõbrannat, kellele ma tõesti oleks võinud kõike rääkida. Ma jään sind väga igatsema.

 

Jäta meelde, et alati on keegi, kes sulle mõtleb. Keegi, kes soovib sulle ainult parimat ja keegi, kes on õnnelik ainult siis, kui sina seda oled. Jäta meelde, et on keegi, kes vajab su hoolivust, et saaks naeratada ja kes alati ootab kogu südamest, et saaks olla sinu kõrval. Jäta meelde, et see keegi olen mina ja keegi, kes sind armastab kogu südamest.

 

Ma nüüd lõpetan selle kirja. Peagi näeme ja jäta meelde, et mina ootan sind Tšiilis alati. Ole alati see inimene, kes sa olid minuga ja hoia seda ilusat ja armsat iseloomu, mis sul on. Samuti pea meeles, et Tšiilis on inimene, kes peab sind oma õeks.

 

 

Francisco Campos

 

 

Pildid on tehtud mu viimasel nädalavahetusel Tšiilis.