Being an exchange student

"To me, being an exchange student is like becoming a hobbit. Leaving your home for the large, mysterious world. Realizing just how small you are, but knowing you can make a difference. Everything around you has a touch of magic in it. Your life will be changed forever and your eyes will be opened. You can go home like Bilbo, or find a new home like Frodo. But this time will never leave you; the unbreakable bonds between friends you’ve made and the new homes and families you’ve found. And the need for adventure and travel grows inside of you. You’ve seen and done things you never thought possible, learned a foreign language, felt alone, struggled with the burden, and made it out alive and better than ever."

"Exchange is the best year of your life so far. Wihtout a doubt. And it's also the worst. Without a doubt. It's something no one back at home will never truly understand."

everyone to foreigh exchange students:

wow you're so brave to come to a completely new country and learn a language you barely know

every foreign exchange student:

what the fuck am i doing this is the weirdest thing that has ever happened to me how in hell did i end up here what the hell are they saying why the fuck am i getting good grades i dont understand shit

In 2013, I decided to leave my quiet life to discover something new. Big change. Being an exchange student. New country, new language, new family, new experiences, new life. And now I know how life may be wonderful even if it's completely different and at the opposite of your normal life. 
In 2014, I know I have to enjoy life as much as possible, because life is too short, because the best things are gone before you can even notice it. Do whatever you want, go, travel, discover, dream! It's your life, enjoy it.

You know you're an exchange student when...

you get excited by a small word that you can use often because there’s less of a chance for you to mess it up.

--->Estonia-Germany-France-Czech Republic-Finland-Lithuania

--->China-Lithuania

8 kuud Tšiilis. Aeg läheb kiiresti.

Ma ei tea, kuidas see võimalik, et täna on juba 23.märts. 8 kuud tagasi, 23.juulil kell 18.00 istusin ma Tallinna Lennujaamast oma Tallinn-Helsinki lennule, sealt edasi juba Helsinki-Pariis ning Pariisist Pariis-Santiago. Need 8 kuud on möödunud kiiremini ja teguderohkemalt kui ükskõik millised teised 8 kuud mu elust. Ma olen südamelt tšiilanna. Mul on selge hispaania keel, mul on nii palju häid sõpru, koolis head hinded, pere on imeline, õpetajatega head suhted. Kõik on nii hästi ja võiksin rääkida kõigest ülivõrdes.

Alustan algusest peale.. Esimesed kuud olin ma koolis kõigi huviobjektiks. Kõik tahtsid olla mu sõbrad, katsuda mu heledaid juukseid, parandada minuga oma inglise keelt ja tutvustada sõpradele oma "blondi uut sõbrannat Eestist". Tänaval vilistasid mulle mehed (endiselt vilistatakse), harjumatu oli anda kõigile põsemusisid, katoliiklikus koolis käimine oli samuti teistsugune ja veider, hispaania keel tundus võimatu. Söögilauas kiskusid vahel vestlused enam kui tunniaja pikkusteks, samas kui mina ei saanud midagi aru ja niisiis lihtsalt tiksusin tund aega. Ma ei saanud kellegagi peale oma vanima õe perest suhelda. Keelebarjäär.

Pärast kahte kuud oli mul nii raske, et ma tõesti mõtlesin, et ma enam ei jaksa. Hispaania keeles suhtlemine oli endiselt liiga raske. Allaandmine polnud siiski minu puhul võimalik. Ma oleks olnud elu lõpuni endas pettunud. Samas polnud minus ka piisavalt julgust, et alla anda ning mõtlesin, et muud pole teha, kui ennast kokku võtta, vaadata olukorrale positiivselt peale ning minna sirge seljaga edasi. See kultuurišokk, koduigatsus, probleemid perega ning kõik mis kaasnes pärast kahte kuud, oli minu elu üks raskemaid aegu ilmselt. Ma tundsin ennast nii üksikuna. Ka pärast nelja kuud veel oli mul perega probleeme, mistõttu mõtlesin isegi siis perevahetusele. Kõik tundus kuidagi nii lõputult raske olevat, kuigi oli ka väga väga palju lahedaid päevi. Ma sain kõigest üle, sest mu tahtejõud oli nii suur. Ma kasvasin tänu nendele rasketele aegadele sisemiselt väga palju. Ma ei võta enam väikseid asju südamesse, mul pole paha tuju olnud pikka aega, ma pole nutnud kaua. 

Pärast viit kuud olin ma kõigest kõigest üle. Võtsin mingi aeg ka julguse kokku, et perega korralikult rääkida oma probleemidest ning meievahelised suhted muutusid mitu korda tugevamaks. Mu hostvanematest said mulle tõesti teised vanemad ning mu kolmest armsast hostõest õed. Ma purustasin kõigi vahel jääd ning muutusin nendega lähedasemaks kui kunagi varem. Hakkasin nautima aega perega aina rohkem ning kogu aeg arenes hispaania keel meeletult. Mingi aeg nägin juba esimesi unenägusid hispaania keeles ning mõistsin, et suudan ennast päris hästi väljendada. Sain lähedaseks mitmete inimestega ja tundsin, et kuulun siia.

Pärast seitset kuud sain aru, kes on tõesti tõelised sõbrad ning kellele võin loota. Kui külla tuli mu Eesti pere, jõudis mulle kohale, kui väga on mul ikka inimestega enda ümber vedanud. Ma õpin iga päevaga nii palju uusi asju ja iga kuu vaadates ajale tagasi mõistan, kui palju on mu elu muutunud ning kui palju olen ma ise muutunud. Ma olen nii õnnelik, et mul on kahes riigis kodu, kool, perekond ja sõbrad, kes mind ootavad alati tagasi nende juurde. 

Vahetusaastale tulek oli mu elu parim otsus. Ma olen sisemiselt nii palju kasvanud. Ma olen tugevam, otsustusvõimekam, targem ja parem inimene. Kindlasti on kõigil mingil määral alguses raske lahkuda Eestist, kuid kui üle elada kõik raskused, pereprobleemid, kultuurišokk, pereigatsused, kuulujutud ja muu, mis kaasneb teises kultuuris olemisega, siis lõppude lõpuks kaaluvad head mälestused halvad sajakordselt üle ning mäletad ainult häid momente. Need 8 kuud Tšiilis on mind muutnud palju paremaks inimeseks ja ma olen saanud juurde sõpru terveks eluks. Ma olen õppinud tundma siinseid inimesi ja kultuuri, ma saan aru kohalike naljadest ning olen mõistnud, et igal pool maailmas on inimesed erinevad, see ei tee neid imelikeks, vaid omapärasteks ja erilisteks. Kultuuride erinevused on ühed vinged asjad. Isegi kultuurišokk on vinge (kuigi üks raskemaid perioode mida oma elus olen pidanud kogema. Siiski vinge).

Ma soovitan lihtsalt kõigil inimestel minna vahetusaastale, sest see on midagi, mis muudab su elu täielikult ning sellist asja pole võimalik kogeda muudmoodi. Ma olen kõige õnnelikum inimene, et saan olla siin ning luban, et naudin oma viimast kolme ja poolt kuud siin sajaga. 

3.juuli 23.30 maandub mu lennuk Eestis. Mõeldes sellele läbivad mind nii segased emotsioonid, et seda pole isegi võimalik kirjeldada. Mis mõttes pean ma jätma oma pere ja sõbrad, teadmata millal neid uuesti külastada saan? Mis mõttes pean ma tagasi tulema just siis, kui tunnen, et tõesti kuulun siia, olen selgeks saanud keele ning koolis läheb hästi? Mis mõttes mis mõttes mis mõttes? Samas olen ma õnnelik ning üritan mõelda pigem nii, et ma ei lahku siit, vaid lihtsalt lähen koju tagasi targema ja parema inimesega, kellel on kahes täiesti erinevas riigis inimesed, kes teda armastavad.

Varsti näeme, sõbrad!

To travel is to live. Vahetusaasta parim aeg.

See, kui kiire on ühe vahetusõpilase elu, on uskumatu. Enne vahetusaastat mõtlesin, et hakkan kirjutama nädalas mitu postitust, kuid nüüd kirjutan heal juhul korra kuus. Peagi on möödas juba kaks kuud viimasest postitusest. Kurb. Häbi. Paha. Enam seda ei juhtu, sest kuna käes on kõige kõvem aeg mu elus, siis tahan iga vinget momenti teiega jagada, et oleks ka endal mälestusi, mida lugeda veel aastaid hiljem ning et te kõik ikka teaksite, kui lahe mul siin on.

Jaanuarikuu möödus väga teguderohkelt (tegelikult on kõik viimased kuud olnud nii tegevusi täis). Aasta alguses esimesed päevad käisin oma nõbude ja vanavanetmatega Papudos, mis on linn rannikuääres, kolme tunni kaugusel Santiagost. Papudos on mu perel maja ranna ääres, mis on täpselt nagu villa. Õues oli suur bassein ning rand koduuksest välja minnes. Need päevad seal olid nii mõnusad, sest see koht, kus viibisime, oli tõesti imeilus ning mu nõbud kõik on nii armsad, samuti ka vanavanemad, et koosveedetud aeg oli lihtsalt imeline! Papudo rand oli ka superilus. Kuna mu isa õe perekonnas on Tšehhi vahetusõpilane, kes on 18-aastane, mu õde on 16-aastane ja üks nõbudest 15-aastane, siis lõbu oli meil oi kui palju ning õhtuti pidasime mitmetunniseid kaardimänge, käisime rannas jalutamas öösel ning päevitasime ja nautisime aega.

Koos vahetusõpilasega Tšehhist, kes on mu isa õe perekonnas ja kellega puutun kõige rohkem kokku, meeletult heaks sõbrannaks saanud nende kuudega

Jaanuari keskpaigas läks üks USA vahetusõpilane tagasi USAsse, sest tuli Tšiili pooleaastase programmiga. Ma ütlen ausalt, et pool aastat on minu arust ikka liiga väike aeg vahetusaastal olemiseks. Minu elu läks eriti heaks pärast viit kuud, kui keel sai selgeks ning sõbrad tõesti lähedaseks. Viimased kolm kuud mu vahetusaastast on olnud nii vinged, ilmselt parim aeg mu elus. Igatahes kui USA kutil tuli aeg koju minna, siis tuli ta kolm päeva enne minekut Santiagosse (muidu elas täiesti lõunaosas) ning käisime mitmete vahetusõpilastega restoranis ning rääkisime juttu kella 12ni öösel. Vahetusõpilased on ikka täiesti teistsorti rahvas. Kõik inimesed on nii vinged ja klapivad omavahel isegi siis, kui pole kunagi suhelnud. Need õpilased üle terve maailma, kes siin Tšiilis on koos minuga see aasta, on inimesed keda ma jään mäletama oma elu lõpuni, sest nad on kõik nii lahedad. Kõik tulevased vahetusõpilased, kes te mu blogi hetkel loete, küll te varsti saate aru millest ma räägin. Ilmselt iga vahetusõpilase üks tähtsaimaid osasid aastast ongi need imelised inimesed, kes on üle terve maailma tulnud sinuga samasse riiki. 

Jaanuari lõpus käisin Lihavõttesaarel, millest ma juba oma eelmisesse postitusse kirjutasin.

Veebruar oli hullumeelselt kiire kuu. Mu kõige lähedasemal vahetusõpilasel Owenil oli sünnipäev ning selle puhul käisime oma tavapärase Santiago gängiga tema juures.

Abbi (Tšiili), Gustas (Leedu), Owen (USA), Kukka (Soome), Eliška (Tšehhi)

Owenil on kaks venda, 18-aastane ja 22-aastane. Mõlemal vennal olid ka sõbrad külas, mistõttu sain tuttavaks paljude uute inimestega. Kui külla tulid noorema venna kaks klassiõde ning nad said teada, et olen Eestist, tegid nad kohe nii nagu nutaksid. Alguses ei saanud pihta, milles värk on, kuid küsides neilt sain teada, et eelmine aasta oli nende klassis vahetusõpilane Eestist, kellel nimeks Tiina. Kui seda kuulsin, mõtlesin, et maailm on ikka NII väike, sest Tiinaga olen ise ka rääkinud kuna ta oli üks kahest vahetusõpilasest, kes oli aasta enne mind Tšiilis vahetusõpilane ning nüüd järsku sain teada, et Oweni vend käis Tiinaga ühes klassis.  Küll see elu ikka üllatab.

Nii see suvi möödus. Iga päev basseinis.

Kuna Owen on USAst, siis mõtlesin talle kinkida USA dollariga tualettpaberi. Ta emotsioonid kinki nähes.. 

Tšiili ilm.. 8 kuu jooksul on ühe korra vihma sadanud ja see isegi polnud korralik vihm. Ega see muidugi Lõuna-Tšiilis niimoodi pole, kuid kuna elan Santiagos, siis räägin siinsest ilmast. Suvevaheajal käisin pea iga päev basseinis ujumas, sest lihtsalt liiga palav oli ja vaja kogu aeg jahutust. See ilm meeldib mulle väga. Alates oktoobrist on kogu aeg olnud soe. Hetkel see muidugi mulle nii väga ei meeldi, sest koolivorm on koju jõudes ikka täitsa märg kuumusest, kuid kuna mul seda sooja ilma enam kaua nautida pole, siis pole hullu. 

Pean kirjutama veel ühest väga meeldivast suveõhtust. Rentisime õega rattad ning läksime kella 21 ajal ühte hiiglaslikku parki rattaga sõitma. Kuskil 45 minutit sõitsime rattaga ning koju jõudes läksime jõusaali, kus olime 23.30ni. Kuna õues oli sellel kellaajal veel üle 23 kraadi, siis viskasin riided seljast ning hüppasin basseini pärast väsitavaid trenne. Sellised mõnusad õhtud siin Tšiilimaa pinnal jäävad mulle alatiseks meelde, sest sellist asja Eestis ei ole, et saaksin iga hetk lennata basseini, kuid kuna mul kodus õues on bassein, siis võin seda siin teha iga kellaaeg. See on asi, mis mulle tõsiselt meeldib. Kuna ma armastan veel eriti ujumist ka, siis mõned õhtud läksingi kell 23 lihtsalt basseini ujuma (mitte suplema). Ma armastan Tšiilit ja enda elu iga päevaga aina rohkem.

Suvi möödus üldse väga palju vahetusõpilaste seltsis, sest need on inimesed, kelle seltskonda ma naudin sajaga. Üks päev käisime veel Oweni ja Eliškaga premium classis filmi vaatamas. See oli nii lahe - saal oli megailus, toit superhea ja toolid nii mugavad! Veebruari keskel tuli üks Norra poiss, kes elab lõunas, Santiagosse nädalaks ning ööbis viis päeva Oweni peres ning kaks päeva Gustase (Leedu) peres ning nendega olin siis peaaegu iga päev koos. Ühel päeval tuli veel ka mu lemmik Taani poiss lõunast lennukiga Santiagosse ning läksime kõik Oweni juurde. Kuna ma olen Oweni hostvanemate lemmik, siis enamus aega räägiti minust. Õhtul kella 21 ajal läksime pitsat sööma mina, Norra vahetusõpilane, Owen, ta mõlemad vennad, hostvanemad ja Taani vahetusõpilane. See oli nii tore õhtu!

Francisca Millard, kõige kallim tüdruk                   Conni, kellega oleme kümneid laule koos laulnud

Veebruari alguse poole oli veel üks jubetore päev, kui käisin oma õe ja ühe klassiõe Valeriaga klassiõe Antonia suvekodus, kus olen varem ka käinud. See on nii ilusas kohas, kus mäed on ümberringi ning ta bassein on nii suur ja mõnus. 

Vasakult: Anto, mina, Vale, Cata. Nii kallid neiud.

Asju, mis sai tehtud jaanuaris ja veebruaris, oli nii palju, et tõesti kurb sellest, et pole üldse kirjutada jõudnud, kuid järgmine postitus tuleb sellest, kui mu Eesti pere käis külas 23.veebruar-7.märts ning kooli algusest, sõpradest, mõtetest.

 Tegin vahepeal ka ID kaardi lõpuks ära

Luban, et järgmine postitus tuleb varsti ning enam ei jää sellist vahe sisse, sest kui pere käis külas, siis issi tõi mulle ka uue arvuti ning postitusi kirjutada on palju kergem. 

Ärge unustage, et olete mulle kõik väga kallid ning olete mul alati südames, ükskõik kui vähe aega mul on rääkimiseks. Elu on lihtsalt nii kiire ning üritan võtta kõik, mis võtta annab, sealjuures siiski mitte oma Eesti lähedasemaid sõpru unarusse jättes, kuid kui olen tagasi, on mul aega teiega olla ja vestelda veel maa ja ilm, aga seda siinset elu ma enam tagasi ei saa, seega üritage kõik aru saada!