Andestust, et seda kolmandat postitust ei postitanud õigel ajal, kuid kuna mul on arvuti katki ja ma ei taha õe arvutiga kirjutada, sest tal pole täpitähti, siis see tähendab seda, et kirjutan enda postitusi TELEFONIGA (jah ma kirjutan neid pikki ja põhjalikke postitusi kogu aeg telefoniga!!!!!) mis võtab väga palju aega ning lisaabilisi, kes lisaksid pärast pildid vahele. Siinkohal tänan oma kolme abilist - Paula Hõbe, Mark Kodar ning Karmen Kase, ilma teieta see blogi enam elus ei püsiks!
Igatahes jõuludest... Nii ilus aeg! Nii ilus aeg ikka see jõuluaeg! Ükskõik kus maailmaotsas olla, on jõulud ilmselt ilusad. Minul siin olid igatahes väga ilusad jõulud!
24.detsembril käisid vanemad veel tööl ning ma lösutasin terve päev voodis, sest ma olin kogust sellest kingimöllust ja ostmisest nii väsinud. Õhtul, kui vanemad koju saabusid, valmistasime isaga hea söögi ning läksime kell 20.00 missale kooli kirikusse. Ehk mäletate veel mu postitust sellest kodutust mehest, kes elab kooli nurga peal ning mängib vahel mu koolikaaslastega malet. Olen teda vahepeal veel näinud, sest olen koolilähedusse sattunud ning uurisin välja, et ta nimi on Juan. Igatahes enne missale minemist panime valmis ka väga maitsva söögi Juanile, panime kotikese sisse küpsised, mis tegime kaks päeva varem, ostsime veini ning viisime need enne missat talle. Kuna mu pere saatis mulle siin enne jõule Eestist ka paki umbes 50 erineva Eesti maiustusega (aitäh emme-issi ja aitäh ka Kevin-Grete selle armsa paki eest, olete parimad!!!!) võtsin ka Juanile viimiseks kaasa paki kommi ning Tallinna šokolaadi. Ta oli niiiii rõõmus ning küsis, kas ikka näeb mind veel enne kui Eestisse lähen. Vastates, et lähen käin sellel aastal veel märtsist juuni lõpuni koolis ehk näeme siis jällegi iga päev va nädalavahetusel, oli ta veelgi rõõmsam. Tema rõõmsus ning see. et tegime talle head, hoidis ka mind veelgi rõõmsamana kui ma muidu olen, pikalt. Õhtul koju jõudes sõime pidulikku õhtusööki, kõik oli nii ilus. Siis kõik pidid valima kellegi, kellele öelda midagi ilusat. Mu ema valis minu. Ilmselt selleks, et tegelikult meil olid vahepeal suhted väga pingelised ning arusaamatusi ja vaidlusi üpriski palju. Ausalt öeldes olid kõik vaidlused täielikult tema üleliialdamise pärast ning lõpuks rääkisin talle kõik südamelt ära, kuidas ennast tunnen temaga olles, mis mind häirib ja et ta peaks rahulikumalt võtma. Sellest ajast muutus kõik paremaks ja ta rahulikumaks nii minu kui õdedega. Õhkkond kodus on nüüd täitsa teine. Igatahes ütles ta mulle siis söögilauas, kui valis minu, et ta on nii õnnelik, et olen nende peres ja sattusin nende ellu, sest olen muutnud seda pere ühtsemaks ja lähedasemaks ning nendel on juures uus tütar ja mu õdedel uus õde. Lisaks soovis ta mulle rahulikke jõule ning ütles, et ma võtaks rahulikult ning teaksin, et nad on minu jaoks alati olemas. Seda viimast osa ütles selleks, et teadis, et enamus vahetusõpilastel tuleb jõulude ajal suur koduigatsus ning samasugune madalseis nagu mul oli pärast kahte kuud. Seda mul õnneks ei tekkinud ja suutsin kõigist raskustest üle olla. Seda kindlasti ka tänu sellele, et mul on siin tõesti imeline pere, mille eest olen väga tänulik, kuid ka tänu sellele, et ma olen sisemiselt kasvanud selle poole aastaga, saanud tugevamaks vaimselt ning õppinud ennast nii palju tundma, et teada juba, kuidas olla üle kõigest. See oli kõige ilusam, armsam ja parem õhtusöök mu elus. Ma tundsin ennast nii armastatuna ja ma olin nii õnnelik.
Õhtul pakkisime Cataga veel viimaseid kinke ning kell 2 saime magama.
Lõpetasin viimase postituse kirjutades sellest, kuidas käisime iga päev ostmas kümneid kinke õdedele, sugulastele ja vanematele. 25.detsembri hommikul kell 5 olid mu väiksed õed Jose ja Jesu ärkvel ning äratasid kõik teised ka üles rõõmust kiljudes ja karjudes. Läksime siis kinke avama. Ma pole kunagi näinud ühe kuuse all nii palju kinke. Neid oli seal üle 80. Nii palju lahedaid asju. Mu enda isiklik lemmik oli päikesekreem, mille kinkis mulle mu pere, et ma enam ära ei kõrbeks nagu olen seda teinud siiani mitu korda.
Ärkasime uuesti kell 12, sest pärast kinkide avamist kell 5 hommikul olime ilmselgelt väga väsinud. Siis läksime jälle vanavanemate ja tädi pere juurde, kus elab ka Tšehhi vahetusõpilane. Saime veel kinke. Õhtul läksime teiste vanavanemate juurde. Saime veel kinke.
27.detsembril käisime vahetusõpilastega Fantasilandias. Mina, Soome tüdruk Kukka, Saksamaalt tüdrukud Luka ja Hanna, Taani tüdruk Andrea, Leedu poiss Gustas, Kanada tüdruk Paloma, Tšehhi tüdruk Eliška, Hiinast poiss Huanli ning kõigi lemmik USAst (New Yorkist!!!!!!!!) Owen. Nii naljakas, kui palju tähelepanu me saime. Siiski mitmed blondid ja heledate silmadega, kaks Hiinast (Andrea Taanist on sündinud Hiinas seega ka teistsuguse välimusega) ning muidugi Owen, kes on mustanahaline, mis on Tšiilis väga väga haruldane, ka Santiagos. Läksime lõbustusparki kella 12ks, mõtlesime et oleme kolm-neli tundi, rohkem ei suuda nagunii juba ainuüksi kuumuse pärast ning ka atraktsioonid seal päris hullud. Lõpuks olime seal 8 tundi. See oli üks vingemaid päevi mu siinoldud aja jooksul. Nii mitmed tahtsid teha Oweniga pilti, sest nagu ma ütlesin, on mustanahaline Tšiilis harv nähtus ning see oli nii naljakas, kuidas ta ego aina tõusis. Kui lõbustusparki hakati sulgema, tahtsime veel hirmsalt minna kõige suurema ja hullema atraktsiooni peale, kuid meile öeldi, et aeg on läbi ning park suletakse. Niisiis hakkasime nendelt paluma, et äkki ikka võime minna, kui teised inimesed on ära läinud ning lugesime ette, mis riikidest me kõik oleme. Arvake, kes lasti viimastena atraktsioonile, kui parki juba suleti? Jah, meid.
28.detsember oli meil väikeste õdedega emagaolemise päev, sest hostisa ja Cata olid vanavanemate juures koera vaatamas jällegi. Viisime oma koera vanavanemate juurde, sest nad elavad maakohas oma majas, kus on tal palju parem olla. Üks päev aga tulistati meie koera seega Cata käib nüüd seal päris tihti vaatamas, kuidas ta paraneb, sest see oli justkui Cata koer, tema hoolitses tema eest ja armastas teda enim. Niisiis laupäeval läksime välja sööma kahe väiksema õe ning emaga. Sõin nii head salatit, täitsa lõpp. Rääkisime täiega juttu, kuulsin kiidusõnu oma hispaania keele kohta ning pärast ostsime jäätist ning läksime poodidesse.
29.detsember oli päev, kui lahkus Paloma Tšiilist, et minna tagasi Kanadasse, sest ta tuli pooleks aastaks. Ma üritasin ennast panna tema olukorda, et aru saada, mida ta võib tunda, kui peab praegu ära minema. Mulle tuli sisse päris kurb ja tühi tunne. Nii imelik ja kurb mõelda, et millalgi ma peangi kõige sellega siin hüvasti jätma. Mul on tekkinud nii palju häid sõpru, mul on teine armastav perekond, hea kool, teine koduriik ning päris imelik ikka mõelda, et seda vähem kui poole aasta pärast enam pole. Kurb.
30.detsembril käisin oma õe Cataga meie klassiõe Anto juures. Enne seda käis Cata hambaarsti juures ning pärast metrooga Anto juurde sõites nägime metroos neid kahte Conni parimat sõpra, kes on ikka nii toredad poisid. Paar minutit nendega rääkimist tegi mu päeva jällegi palju positiivsemaks. Aga Antonia juures oli väga vinge päev jällegi. Käisime basseinis ja jutustasime maast ning ilmast. Õhtul nägin veel ühte klassiõde Gabriellat (lühidalt Gaby). Mul on ikka armsad sõbrad ja tuttavad siin.
31.detsembril oli siin nii palav ilm. Ma ei teinud väga midagi enne õhtut. Käisime ainult isa ja Cataga jäätist ostmas samal ajal kui väiksed õed olid emaga basseinis. Õhtuks tegime ennast ilusaks kõik, sõime õhtusööki ning südaööks läksime linna. Tšiilis on selline asi, et inimesed ise ei või ilutulestikku lasta, mis tähendab seda, et ilutulestikku nägin ainult ühest kohast, sest see oli see riigi korraldatud seega Eestiga võrreldes ikka päris lahja, kuid ilutulestik ise oli muidu väga võimas.
...ja kui saabus uus aasta...
Pisike kartis ilutulestikku, ronis sülle ning pressis end tugevasti mu vastu
Loodan, et teil kõigil olid imeilusad jõulud ja aastavahetus oma lähedaste seltsis, minul igatahes olid. Ma poleks kunagi osanud uskuda, et need inimesed siin võivad mulle nii lähedaseks saada ja anda tunde nagu oleksin kodus. Mäletan, kuidas alles paar kuud tagasi ütlesin Henrile, et siinset pere ma päris "enda perena" küll ei hakka kunagi võtma, sest mul on tegelikult nii raske lasta kedagi endale nii südamesse, kuid nemad seda siiski on suutnud ning nüüd võin öelda, et mul on kaks pere ja kaks kodu. Küll ma olen ikka üks õnnelik tüdruk, kellel on väga vedanud!
Tahtsin veel teada anda, et olen hakanud tegema päris palju videosid ning aasta lõpus on plaanis kokku panna üks suur video, mis võtaks kuidagimoodi kokku mu vahetusaasta (seda imelist aastat on muidugi võimatu ühte videosse panna, kuid annan endast parima, et jäädvustada ühte ilusat aastat ka video näol).
Tänaseks lõpetan, sest kell on 21.30 ning vaja kohe valmis kirjutada ka mis olen teinud pärast aastavahetust kuni 22.jaanuarini, kuid see postitus tuleb teieni kuskil kahe-kolme päeva pärast, sest mu armas Karmen peab enne sinna lisama ka pildid kuna minu telefon seda ei võimalda. Seniks olge tublid ning vaadake, et külm teid ära ei võta!
