This heart of mine was made to travel this world

 kui vahetusõpilased kohtuvad ehk paremalt - Adam Taanist, Paloma Kanadast, Diane Prantusmaalt, Liisa Eestist, neiu-kelle-nime-unustasin Tšehhist, Owen USAst, Huanli Hiinast, Hanna Saksamaalt ja saksa-Hanna hostõde

Pilt on tehtud YFU 50.sünnipäeva galal, mis oli üks ilusamaid ja toredamaid õhtuid/öid siin oldud aja jooksul. YFU tähistas siis oma 50.sünnipäeva ühel reedesel päeval, kui mul oli just koolis olnud nii raske ja väsitav päev. Alguses kohe ei jaksanudki mõelda sinna minemisele, kuid kuna selle eest olin juba maksnud ning teadsin, et kohale peaks tulema mitmeid vahetusõpilasi, mõtlesin ikka kohale minna. 

Kohale jõudes sain aru, et tegu on väga piduliku sündmusega, kõik olid nii viisakalt riides. Sisenedes nägin ühte Tšiili YFU töötajatest, keda olen varem juba näinud erinevatel YFU üritustel. Ta ütles mulle, et YFU Eesti tegevdirektor Oliver Kontram on ka täna siin. Oliveri olin Eestis enne tulekut mitmeid kordi näinud, sest temaga oli mul lepinguvestlus ning kui tegelesin enne siia tulekut Eestis oma rahvusvahelise faili ning viisaga, siis nägin teda mitmeid kordi YFU kontoris. Oliveril oli kaasas ka sõber. Nad olid eelnevalt käinud juba Uruguays, Argentiinas, Peruus ja Boliivias kui ma ei eksi ning olid just hommikul jõudnud Tšiili. Kohal oli ka Liina, kes elab Tšiilis. Liinaga sain just üks päev kokku seega teadsin ka teda. Nii naljakas oli eesti keeles rääkida ja veel kolme inimesega! Rääkisin erinevaid lugusid, mis mul siin Tšiilis juhtunud on, sõime meeletult head sööki, rääkisin juttu vahetusõpilastega, ühesõnaga oli nii fun ja meeldejääv õhtu. 

Tšiilis tähistatakse halloweeni päris uhkelt. Saime halloweeni puhul isegi koolist vaba päeva. Õhtul käisid väiksed õed karjumas uste taga "Komm või trikk", käisin nendega kaasas ja see oli nii naljakas. Nad said ikka meeletult palju komme.

Koolis oli pärast halloweeni igasuguste asjade müük. Selliseid päevi on päris palju olnud, kus nädalavahetusel tullakse kooli müüma näiteks empanadasid, erinevaid kooke jms ning lihtsalt räägitakse juttu. Minu klassikaaslased müüsid ka erinevaid asju selleks, et koguda raha järgmise aasta reisi jaoks Kuubale. 3.klass käib siin alati kuskil reisil aasta lõpus, näiteks praegune 3.klass ehk meist aasta vanemad tulid just tagasi Euroopa tripilt, mis oli 3 nädalat pikk - 1 nädal olid nad Madridis, 1 nädal Pariisis ning 1 nädal Londonis. Minu klass tahab järgmine aasta minna Kuubale, nii kurb, et ma sellel ajal enam siin pole. Igatahes sellel päeval kuskil kella 13 ajal panime ennast Cataga (vanim hostõde, kes käib minuga ühes klassis ka) valmis ning läksime kooli poole, sest hostema ja teised kaks õde olid juba seal. Kuna kõht oli tühi, võtsime emalt raha ning läksime Cataga mcdonaldsisse. Pärast seda olime kuskil 6 tundi koolis asju müümas ning hiljem läksime klassiõe Antonia juurde Valentina ja Cataga.

Antol on hästi ilus korter. Ta vanemad ostsid kaks korterit ning lõhkusid vahelt seinad ära, mistõttu on tal majas kõike topelt - kaks kööki, topeltmagamistubasid, kaks elutuba jne. Ta korter on hiigelsuur ning asub nii ilusas kohas Santiagos. Lisaks elab ta 18.korrusel ehk kui aknast välja vaadata õhtul, siis on näha Santiagot tuledes, mis on niinii ilus! Anto juurde jõudes tegi ta ema meile burgerit ning tellisime sushit. Polnud kordagi siin oldud aja jooksul sushit söönud, see oli jumalik. Vaatasime Twilighti  neljanda osa teist osa ehk Breaking Dawn'i 2.osa hiigelsuurest telekast, sõime sushit, rääkisime juttu. Nii tore õhtu nii toredate tüdrukutega.

 Cata ja Anto

Meie superarmas koer

Kui tunnis ei viitsi tööd teha

 Kui tunnis ei viitsi tööd teha vol 2

 Enne kehalise tundi

Üks nädalavahetus käisime vanaema-vanaisa juures, kus elab ka mu isa õde, kelle peres on Tšehhi vahetusõpilane. See on üks mu lemmikuid kohti, sest seal on ümberringi nii ilusad mäed, vanaisa teeb iga kord maailma parimat liha, neil on 5 koera, jänesed, hobune, bassein sooja veega. See nagu maakoht, nii armas. Korjasime kirsse ja vaarikaid, sõime vanaisa tehtud maailma parimat liha, rääkisime juttu.

 maalaps

Ilmad on siin nii soojad ning kuna mu korteril on õues bassein, siis sai ka seal üks paev õdedega käidud. Õpetasin väikseid ujuma.

Enne basseinis käimist Jesuga

Pärast basseinis käimist Josega

Vaheajast lahutab mind veel ainult üks eksam. Siiani olen teinud bioloogia, matemaatika, hispaania keele, keemia ja ajaloo eksamid. Esmaspäeval on viimane, füüsika eksam. Need on meeletult rasked, kuid valikvariantidega, mis leevendab siiski minu jaoks kõike, sest saan vähemalt midagigi loogilist panna, kui õiget vastust ei tea. Siiani kõige paremini olen teinud keemia eksami, mille eest sain hindeks 6.3 (parim võimalik - 7.0). Klassi parim oli 6.4, mis tähendab seda, et olin üks klassi parimaid HISPAANIA KEELSE EKSAMI TEGEMISEL!!!! Esmaspäeval hakkab mu kolmekuune suvevaheaeg ning juba kolmapäeval lähen tugiisiku ning mõndade vahetusõpilastega Viña del Mar'i, kus olen varem juba oma siinse perega korra käinud, see on nii ilus koht. 15.detsembrist 21/22.detsembrini tahaks ette võtta oma esimese reisi avastamaks Tšiilit. Loodetavasti saan külastada Mairit, teist Eesti vahetusõpilast siin Tšiilis, kes elab bussiga minnes 8 tunni kaugusel asuvas linnas nimega Nueva Imperial. See peaks olema päris lähedal suuremale linnale nimega Temuco, kus tahaksin ka ära käia kindlasti, kui juba sinna kanti lähen. Kõigepealt peab Mairi pere lubama ning siis minu pere, kuid loodan, et kõik laheb nii nagu soovin ning saan talle veel enne jõule külla minna.

Tänaseks lõpetan, kuid järgmine nädal on plaanis kirjutada 2 uut postitust. Hoidke end kursis, ärge külmetage ja olge tublid!

Justin Bieberi kontsert 12/11/2013

Estadio Nacional. 33 kraadi kuumust. Enam kui 7 tundi ootamist. Ehk postitus Justin Bieberi kontserdist eelmise nädala teisipäeval.

Oli siis esmaspäev, kui veetsin oma järjekordset pikka koolipäeva koolipingis olles. Mõtlesin just, et ei tea millal see Justin Bieber täpsemalt Tšiili tulebki. Olin kuulnud juba varem, et millalgi novembris. Tuli vahetund ja rääkisin klassiõdedega juttu nagu alati kuni üks neist ütles järsku "MAÑANAAAA, JUSTIN BIEBER" ehk homme Justin Bieber. Ma olin alguses päris löödud, sest lootsin, et ta tuleb veidi hiljem ja saan ka pileti osta ning enne oma hostvanematelt luba küsida jms, sest mu siinsele perele ei meeldi väga viimase minuti otsused. Ütlesin niimoodi väga kavalalt justkui mööda minnes, et nähhh ma tahan kaaaa. Seesama klassiõde alguses ei pööranud sellele erilist tähelepanu, rääkis edasi oma Justini juttu ja ma ütlesin uuesti, et tahaks ka ikka. Ta vastas selle peale et ma muidugi läheksin koos tema ja Valeriaga, kes on üks teine klassiõde, aga et pilet on väga kallis. Ma küsisin et kas tõesti pileteid on veel alles ning ta vastas et ta ema võib mulle ka osta. Saatsin siis värisevate kätega hostemale sõnumi, et kas see okei kui homme lähen ta kontserdile ning kui sain loa, oli asi kindel. Justin Bieber, homme kohtume.

Terve päev olin ma justkui teises maailmas ja kargasin igalpool ringi. Ma olin nii õnnelik. Õhtul ei suutnud magama ka jääda ning sain see öö päris vähe und.

Hommikul ärkasin kiiremini kui kunagi varem, sest peas oli mõte "veidi enam kui 12 tundi veel". Koolitunnid möödusid aeglasemalt kui kunagi varem. Iga tund venis ja minutid olid kui tunnid. Lõpuks lõppesid 6 tundi ning saime kooli inspektorilt loa neljast viimasest tunnist lahkuda. See oli eriti hea tunne - lahkuda koolist JUSTINI kontserdi pärast ning eriti just sellisel päeval, kus pidi religioonis kahes viimases tunnis kontrolltöö olema.

Võtsime inspektori juurest tembeldatud päevikud lubadega koolist lahkuda ning kooliukse juures ootas meid Coni ema. Jalutasime neljakesi - mina, Coni, Valeria ja Coni ema - Coni juurde, kus sõime lõunasööki ja vahetasime riided. Nii palav päev oli. Kell 13.40 väljusime ta kodust ning läksime Estadio Nacional'ile, kus pidi enam kui 7 tunni pärast hakkama Justin Bieberi kontsert.

Kohale jõudes oli seal juba tohutult inimesi. Väljas olid ka tuletõrjeautod ning lasti suurtest voolikutest vett inimestele peale, sest väljas oli lihtsalt nii palav ja inimesi, kes kontserti ootasid oli nii palju. Pärast kolme tundi ootamist tehti väravad lahti. Täiesti uskumatu kuidas kõik kõigist üle jooksid. Kuna olime enda väravate juures esimesed, saime esimeste seas enda bloki juurde ning valida kohad. Kohad olid head, nägi kõike mis laval toimus. Nüüd oli jäänud oodata veel 3 tundi soojendajani ning 4 tundi Justin Bieberini.

Ootamise ajal karjuti igasuguseid asju. Kõige naljakam minu jaoks oli muidugi "tahame blondiet", sest Ladina-Ameerikas kõik enamasti mustade juustega ning ilmselt ta "blondide juuste" pärast armastatakse teda siin veel rohkem ning ta välimus siinsete tüdrukute jaoks nagu inglil (mitte muidugi ainult siinsete neiude jaoks..) Ning nagu alati, sain ka mina enne kontserti palju tähelepanu, sest alati inimesi huvitab miks ma nii heledate juustega olen ning kui juba teada saadakse, et ma pole kohalik, tekib järsku kõigil NII palju küsimusi. Eriti vinge on muidugi fakt, et suutsin kõigest aru saada ning kõigele vastata.

Soojendajateks olid Owl City ja Carly Rae Jepsen. Kui nad ära esinesid, öeldi, et nüüd tuleb lavale Justin Bieber. Kõik karjusid ja nutsid. Justin Bieberi asemel tuli ekraanile hoopis 10 minutit, mis hakkasid jooskma. Pärast 10 minutit pidi ta lõpuks lavale tulema. Iga kord kui üks minut jälle möödus, kisasid kõik aina valjemalt. Kui oli ainult üks minut jäänud, nutsid kõik mu ümber olevad tüdrukud. Lõpuks tuli ka tema, Justin Bieber, miljonite tüdrukute lemmik lavale. Siis nutsin ka mina.

Praegu on käsil ta "Believe" tuur ehk uue albumi Believe esitamine. Laulud olid nii head, show hea, tantsijad head, poiss hea. Lisaks laulmisele mängis ta klaverit, trumme ja kitarri. Näidati ta lapsepõlvevideosid, esimest "Baby" video, kuidas ta kuulsaks sai, kuidas räägiti temast ainult uudistes, kuidas sai temast populaarseim teismeline. Väga võimas oli kõik see, mis nende tundide jooksul laval toimus. Mu lemmiklaulu "Be alright" laulis ta üksi ilma kellegi teiseta laval ise kitarri mängides. See oli nii ilus ning emotsionaalne nagu ma olen, ei jäänud ka siis pisarad tulemata. Kontsert lõppes muidugi looga "Baby".

Koju jõudes oli mu südames üheaegselt rõõm ja kurbus. Kurbus, sest see imeline kontsert sai läbi, kuid rõõm, et sain seda vaatamas käia. Nii vinge oli, aitäh Justin Bieber ja aitäh issi, et võimaldad mul sellistel kontsertidel käia ja üldse tänu sinule olen ma siin.

Koolide erinevused

Kuna on hommik, kell on 12.00, ma ei viitsi veel voodist tõusta ning mul on hetkel viitsimist telefonis kirjutada, siis teen teile siia seekord postituse minu siinse Tšiili kooli (Colegio Universitario Ingles) ja Eesti kooli (Tallinna Inglise Kolledž) erinevustest, sest nüüdseks olen kooliga siin täielikult ära harjunud, aru saanud, mis-kus-kuidas-miks asjad käivad ning kusjuures põhiliselt selleks, et kõik on juba minu jaoks nii normaalne, et vahepeal raske meenutada, et kuidas Eestis täpselt ikka asjad selle, teise ja kolmanda koha pealt käisid, et ragistan nüüd ajurakke ja kirjutan välja nii palju erinevusi kui meelde tuleb, sest muidu veel rohkem siin olles ei mäletagi enam kuidas Eestis asjad olid ning ei saagi selletaolist postitust teha. 

PS! Kõik punktid siin ei iseloomusta kõiki Tšiili koole, sest ma ei kirjuta üldiselt Tšiili koolidest, vaid võrdlengi just TIKi ja CUI erinevusi.

PS 2! Palju vähem oleks punkte, et mis koolides sama on.

*Koolides on Eesti mõttes 8 (basico) põhikooli klassi ja 4 (medio) gümnaasiumi klassi. Kui käid nt selles basico pooles, ütleme siis et 7.klassis, siis küsimuse peale "mitmendas klassis sa käid?" ütled "septimo basico". Mina käin segundo medio's ja järgmisest aastast pärast suvevaheaega neli kuud III medio's.

*Kodutöid on kordades vähem.

*Tunde on päevas jällegi rohkem. Nädalas on mul see aasta 46 tundi (3x10, 1x9, 1x7), kuid järgmisest aastast 47 tundi (4x10, 1x7).

*Kool on väiksem, kuskil 400-500 õpilast.

*Kõik tunnid (va kunst, muusika, tehnoloogia) toimuvad ühes klassis ning õpetajad vahetavad klasse mitte õpilased.

*Alati on kaks tundi korraga (1h pikkus 40min) ning siis on 20-minutiline vahetund (Eestis on üks tund 45 minutit ning siis 10 minutit vahetundi).

*Söök võetakse ise kaasa. Üldiselt on see termoses, kuid kuna koolis on mikrolaineahjud, siis mitmetel ka karbis.

*Koolis müüakse jäätist, mis on nii odav, kuskil 20 euro senti.

*Kooli peab tulema 8.00, kuid tunnid algavad 8.15. Nende 15 minuti jooksul saavad kõik kes tahavad millegi eest vabandada või tänada, terve klassi ees seda öelda. Siis loetakse meie isa palvet, mis on mul kusjuures hispaania keeles juba peas.

*Hommikul kooli tulles peab põsemusi tegema kõigile kellega kokku puutud. Tšiilis tehakse üks põsemusi vasakule põsele.

*Koolis on koolivorm.

*Kõik käivad koolikottidega, mis on ikka palju mugavam, kui Eestis see käekotiga käimine. Enne siia tulekut polnud ma koolikotiga käinud koolis ikka vähemalt 4 aastat.

*Õpilased arvavad, et neil on palju õppida, kui neil on üks töö ja vaja teha presentatsioon.

*Õpetajad on nagu sõbrad. Vahel tunni ajal mängitakse kabet koos, tantsitakse terve klassi ees, õpetajaid kallistatakse, tehakse põsemusi, lüüakse high five, räägitakse armumuredest.

*Poisid ja tüdrukud on väga lähedased. Alguses kui kooli tulin, ei saanud üldse aru, kes kellega käib, sest kõik katsuvad, kallistavad, musitavad kõiki.

*Hindeid pannakse 1-7 ning on ka komadega hinded nt 1.1,1.2,1.3.....1.9 jne.

*Üsna tavaline on see, et vahepeal tunnis ei tehtagi midagi, lihtsalt räägitakse juttu kaks tundi.

*Õpilastel on aega tegeleda kooli kõrvalt mitmete asjadega.

*Koolis on viis erinevat spordiala, millega saab tegeleda - korvpall, akrobaatika, jalgpall, kergejõustik, võrkpall.

*Iga aasta lõpus on vaja sooritada eksamid õppeainetes, kus keskmine hinne on alla 6.5.

*Kool hindab väga neid, kes teevad sporti koolis ning kuna võistluseid on palju, kus tuleb kooli esindada, siis need, kes teevad ülaltoodud asjadest mingit sporti, neil võib olla keskmine hinne 6.2, et mitte eksamit teha (6.2 on paljuuu lihtsam saada, nt minu õde Cata mängib võrkpalli ja tal on mitmetes õppeainetes justnimelt 6.2, mis päästab ta eksamitest).

*Tänu sellele, et on vähem kodutöid ning õpilaste-õpetajate suhted pole pingestatud, on nii õpilased kui ka õpetajad vähem stressis.

*Kõik õpetajad naudivad oma tööd (palk on õpetajatel samamoodi väike nagu Eestiski)

*Vahel on klassijuhatajatunni asemel tund nimega "teatro", kus saame oma tundeid väljendada, välja elada, arutada erinevatel teemadel. See on üks mu lemmikumaid.

*Hinded alla 4.0 on punased hinded ehk oled läbi kukkunud. Olen siiani saanud matemaatikas ühe 3.5, sest väga palju oli hispaaniakeelset teksti, mida ma ei mõistnud. Muidu oli ka raske töö.

*Õpitakse ühte võõrkeelt - inglise keelt. TIKis õpin ka saksa ja vene keelt.

*Kool on katoliiklik.

*"Private school" ehk selle eest tuleb maksta.. ja mitte vähe.

*Kui tunnis midagi lubamatut teed (oled telefonis, ei tee kaasa vms), siis saadetakse inspektori juurde.

*Klassis on üksikud lauad, kuid kokku on lükatud ühes reas kaks lauda, teises kolm lauda ja kolmandas kaks lauda. Tööde ajal lükatakse lauad laiali, et ei saaks spikerdada.

*Töid pole üldse nii palju, kuid kui on töö, siis see üldiselt väga pikk, raske ja suure materjali peale.

*Minu koolis pole paralleelklasse, ainult üks 35 õpilasest koosnev klass on lennus.

*Kahes viimases klassis pole poisse.

*Mulle meeldib koolis käia. Eestis meeldis ka, kuid teistel põhjustel. Seal pingutasin terve nädal reedete nimel, et siis tunda mõnu nähtud vaevast. Siin on kõik teisiti.

Kus nüüd tuli alles palju punkte! Kokkuvõtteks võin öelda, et eks igal koolil on nii halbu kui ka häid pooli, seda ka siinsel koolil, aga ma olen nii rahul ja õnnelik.

Veidi hilinenud pildid ja tegevused

Siia postitusse tuleb palju erinevatest aegadest pilte, videosid ja mälestusi, millest olen unustanud kirjutada.

Kõigepealt tagasi koolinädala juurde, millest rääkisin ainult videopostituses, kuid ei pannud ühtegi pilti ega videot. Kuigi see oli juba kaua aega tagasi, siis pean sellest veel kirjutama.

Koolinädala avamine

 Siin on kaks videot koolinädalast, kus terve kool oli kaheks grupiks jaotatud. Esimene video on vastasgrupi poistest. Ülesande nimi oli "MTV Boys", kus mõlemad grupid pidid tegema järgi Chris Browni muusikavideo "Turn up the music". Kuna vastasgrupp võitis selle ülesande, otsustasin nende oma siia panna. Teine video on aga meie meeskonnast. Ülesandeks oli välja mõelda koreograafia kava, mis oleks inimese arengust ehk alguses kui sünnid, siis kuidas kasvad suuremaks ja vananed. Muusika oli ette antud, välja tuli mõelda ainult koreograafia kava ja see teistele selgeks õpetada. Meie grupp sai ülesandega ikka nii hästi hakkama! 

Meie tiimi MTV poisid

Meie tiim JA VÕIDUKARIKAS!!!! (kõik pole pildil) Mind pole ilmselt raske üles leida (juuksevärv)

Võit meie tiimile!!!

 Conni, kellega koos laulsime hispaania keelset laulu ja võitsime meie ülesande ära!!!

Meie tiimi cheerleaderid, kõige vasakpoolne on mu vanim õde Cata

Nüüd iseseisvuspäevast (18.september) paar pilti.

 Käisime rodeot vaatamas

 Imeline Tšiili!

 Kui autoga sõites igav hakkab, teeme pilte...

...ja kui kodus igav hakkab, siis teeme ka pilte

Olen unustanud kirjutada igasugustest asjadest. Meil oli siin ka vahepeal õpetajate päev, kuid õpetajate päeva puhul jäi kool ära. Hästi soe päev oli ning otsustasime Cataga midagi teha. 

Hommikul kell 10 läksin juuksuri juurde, sest loomulikult mul niinii heledad juuksed pole ning värv hakkas juba täitsa välja kasvama. Palju siin Tšiilis neil juuksuritel ei tule ilmselgelt heledajuusteliste inimestega tegeleda, mistõttu olin juba enne päris kindel, et ei pruugi soovitud tulemust saada. Ja ega ei saanudki.. Eks mu juuksed sellised keerulised veidi ole, sest pealtnäha mul justkui hästi heledad juuksed, kuid tegelikult mul on pealt kõik blonde triipe täis ja alt on tumedam. Selle asemel, et juuri värvida, tegi ta mulle veel blonde triipe pähe ehk tulemus jäi siiski suhteliselt samaks. Järgmine kord lähen proovin uut juuksurit.. Pärast juuksuri juures käimist läksime Cataga klassivenna juurde, kus oli veel erinevatest klassidest inimesi. Sellel klassivennal on aias bassein ka ning käisime kõik riietega ujumas, tegime pilte, rääkisime juttu ja lihtsalt nii tore päev oli! Hiljem käisime empandasid ostmas, mis on justkui pirukad mille sees on liha/juust. See siin Tšiilis nagu rahvustoit. Tellisime ka pitsat. Õhtul jõudsime koju kuskil kella 22.00 ajal ning olime nii väsinud, et jäime kohe magama.

Üldse kui käin oma õe Cataga kuskil, lasevad alati autod signaali, peatavad üleüldse auto või küsivad nime. Kokku teeme ikka paraja beibe gängi küll - mina oma heledate juustega ning tema oma ilusa välimusega. Teda ajab selline tähelepanu alati kohutavalt närvi, kuid mina endiselt naudin seda!! Vahepeal kui olen ikka jube väsinud ja tusases tujus, siis mõtlen küll, et no ega polnud vaja seda signaalitamist ka veel, kuid üldiselt see nii fun, sellist asja Eestis ju pole! Üks päev läksin üldse bussist maha ning üks mees, kes oli bussipeatuses, ütles mulle "Tere tulemast Tšiili, ilus tüdruk!"

Üks väga teistsugune asi, mis koolis veel vahepeal toimus, oli "Must list". Rääkisin millalgi varem ka, et gümnaasiumi kahes viimases ehk 3. ja 4.klassis meil poisse pole. Ise ma käin gümnaasiumi 2.klassis ning minu klassivennad on kooli vanimad poisid. Igatahes Must List oli list, mille koostasid 4.klassi ehk lõpuklassi tüdrukud ning panid sinna inimesed, kes neile ei meeldi. List oli suurelt üleval koolis ning kõik võisid näha, kes sinna lisatud on. Selline asi toimub koolis iga aasta. Üks päev vahetunni ajal pidid kõik mustas listis olnud inimesed minema kooli õuele, istuma tooli peale ning selga panema prügikoti. Seejärel hakati neile pähe määrima igasugust jama - võid, tainast, sulajuustu, õli, jahu jne. Kõigile oli pandud ka üsnagi alandav hüüdnimi. Näiteks õpilasesinduse presidendi nimeks pandi ühe endise Tšiili presidendi nimi, kes oli olnud väga halb president. Näiteks ühele mu klassiõele pandi mingi oranži multikategelase nimi, sest see klassiõde tahtis värvida juukseid heledamaks, kuid kui siiski loomulik juuksevärv on täiesti must, on raske heledaks saada ning tulemus oli hoopis üsna oranžilähedane. Inimesi oli listis päris palju ning igast klassist. Pärast pidid nad sööma mingit rõvedat asja ja tegema etteaste, mis neil kästi teha. Terve kool oli vaatamas, kes polnud mustas listis, sealhulgas ka õpetajad ja direktor. 

Koolis läheb mul üsna hästi. Pean kaasa tegema juba kõiki kontrolltöid, mis on küll väga raske, kuid eks kuidagi saan midagi ikka kirja pandud. Hinded on muidugi halvemaks läinud, kuid see on mõistetav ja mingeid probleeme sellepärast olnud pole. Paari nädala pärast algab suvevaheaeg, kuid enne seda on veel nii palju töid ja esitlusi vaja teha. Pean tegema ka 7 eksamit - ajalugu, bioloogia, hispaania keel, füüsika, keemia, inglise keel, matemaatika. Ega ausalt öeldes ma ei kujuta ette, mismoodi see hakkab välja nägema. Füüsika, matemaatika ja inglise keel pole hullu, kuid ülejäänud... Tuleb palju õppimist enne eksameid.

Muidu on kõik hästi. Sõbrad on imelised. Tšiili on ilus. Toit on hea. Kool on vinge. Kõik on juba täiesti tavaline ning raske on leida asju, mis mind üllataksid, sest see igapäevaelu, mis alguses tundus nii teistsugune ja harjumatu, on saanud nii normaalseks. 

Kõige lähedasem sõbranna on endiselt Francisca, kellega olen olnud nüüd pinginaaber juba kuu aega. Alguses oli mul raske mõista, et kuidas saab keegi olla niiiniii hooliv ja mõistev, kuid siis sain teada, et ta ise on selles koolis alles teist aastat ja tal oli alguses nii raske kohaneda, sõpru leida ja ennast mugavalt tunda ning ta ei kujuta ettegi, mida mina tunnen, kui olen lisaks uuele koolile ka uues perekonnas, uues riigis, uues kultuuris, sest temal oli raske ainuüksi kooligagi harjuda ning ta tahab teha kõike, et mul oleks hea. 

Franiga koos õpin iga päev nii palju hispaania keelt ka. Ta hakkas mulle hispaania keelt õpetama ja mina talle inglise keelt. Varem olid tal inglise keeles ainult hinded alla 6.0, põhiliselt 5.5, kuid viimaseks tööks õppisime koos, kirjutasin talle välja kõik tähtsamad ebareeglipärased tegusõnad, seletasin reegleid ning ta sai hindeks 7.0!!!!!  Ülemisel pildil meie inglise keele tööd kõrvuti - kaks seitset! Inglise keele õpetaja nii rõõmustab Frani arengu üle. Lisaks Franile on inglise keeles tohutult arenenud ka mu õde Cata ning parim sõber Javier. Kõik saavad ainult üle 6.0 nüüd tööde eest. Selle eest jällegi arenen ka mina aina rohkem hispaania keeles ning erinevates õppeainetes, sest nad aitavad mind kõige muuga. 

Koige parem Francisca Millard!

Tänaseks lopetan, jube pikaks läks see postitus siin. Kirjutan ilmselt nädala lõpus uuesti, sest hetkel mul aega seda teha ka, neli päeva pole kooli Halloweeni pärast. 

Soojad kallid Andrile ja Karlile seekord! Teised aga olge tublid ning pidage selle külma käes ikka vastu (just saying, et mul siin siuke normaalne rannailm). 

Uskumatu, kui kiiresti on aeg lennanud. Juba 100 päeva tagasi kell 18.00 istusin Tallinna Lennujaamast Tallinn-Helsingi lennule, sealt juba edasi Helsingi-Pariis ning Pariis-Santiago. Varsti näeme, sõbrad!

I believe the world is one big family and we need to help each other

The happiness of your life depends upon the quality of your thoughts. Happiness is a choice. You are the only person who can make you happy. You're as happy as you choose to be.

Kolm kuud tagasi, olles olnud kaks nädalat Tšiilis, läksin esimest päeva kooli. Koolist koju kõndides nägin kooli juures nurga peal kuskil üle 60-aastast katkiste jalatsite ja riietega meest, kes ütles mulle rõõmsa häälega "Hola señorita, ¿como estás?" ehk "tere preili, kuidas läheb?". Alguses ei osanudki kuidagi reageerida, kuid pärast natukest imestust vastasin "Bien, gracias, y tu?" ning sain vastuseks "bien tambien, muchas gracias señorita" ehk et tal läheb ka hästi ning tänas mind. Esimene kord, kui puutusin kokku selle mehega.

Järgmisel päeval ütles ta "Hola princessa, ¿como estuvo tu dìa?" ehk "Tere printsess, kuidas su päev möödus?". Nii need päevad möödusid ning see mees, kelle "kodu" asus koolist paarikümne meetri kaugusel, sai minu jaoks üheks huvitavaimaks inimeseks.

Ta "kodu" ning selle sisemus näeb valja selline:
1) üks trepiaste
2) üks tekk
3) väike arvuti
4) ajalehed
5) paar pappkasti
6) paar riideeset

Iga päev kui teda näen, on ta nii õnnelik ning teeb oma tegevusi. Tegevusi on tal alati, ei tea, kas ta on üldse kunagi mõelnud, et tal on igav, sest see mees on täis rõõmu ning näeb nii väikestes asjades midagi erilist. Olen näinud teda mitmeid kordi oma riideid kuivatamas mingi väikse nööri peal. Vahel pärast tunde temast mööda kõndides vaatab ta oma väiksest arvutist filme ning naerab kõva häälega. Ühel päeval õhtul kooli tulles kella 21 ajal hakkasime perega autoga keerama ühele tänavale kooli tänaval sisse, et autot parkida ning vaatan siis, et keset tänavat jälle seesama mees, kes seekord mängis liiklusinspektorit ning juhatas, kuhu sõitma peame. Hakkasin lihtsalt südamest naerma, sest see on üks armsamaid asju, mida ma näinud olen.

Ühel õhtul kodu poole minnes olid mu õel Catal seljas võrkpalliriided ning too mees teadis, et ta mängib võrkpalli ning alustas siis vestlust meiega ning küsis, kas Catal oli võrkpallimäng jälle ja et kuidas siis läks. Cata vastas, et nad võitsid ning mees oli nii rõõmus ta üle, et hakkas tantsima. Vaatasin imetlusega seda meest, kes oskab teise, täiesti võõra inimese üle nii õnnelik olla.

Ühel järjekordsel päeval koolist koju minema hakates nägin, et 4 minust aasta nooremat poissi mu koolist räägivad selle mehega. Lähemale jõudes nägin, et üks neist mängib temaga malet ning ülejäänud kolm rääkisid, kuidas tal läheb ja mis ta teinud on jne. Ütlesin oma õele Catale, et "appi kui armas!" ning ta vastas, et nad käivad tihti seal temaga niimoodi mängimas, mees pidi väga tegija olema males. Neid poisse vaatan sellest päevast alates täiesti teise pilguga, sest ma nägin selle mehe silmades sellist rõõmu, kui need noored poisid temaga mängisid. Ei tea, kas nad ise teavad, kui palju nad võivad sellise asjaga ühele mehele rõõmu valmistada, kuid loodan, et üks päev tuleb see headus nendeni tagasi.

See salapärane ja huvitav mees on kusjuures palju viisakam, rõõmsam, heasüdamlikum ning toredam kui keskmine inimene. Tal on minimaalselt asju, kuid alati on ta naeratus kõrvuni, mida on nii tore vaadata. Sellest mehest on saanud selle ajaga minu jaoks üks väga eriline inimene ning isegi kui keelebarjääri tõttu pole ise saanud temaga pikemalt vestelda, on ta läinud mulle nii südamesse. Viimased kaks päeva pole ma teda näinud ning loodan, et kui täna koolist väljun, näen teda. Millalgi tahaks temaga pilti ka teha, et see mälestuseks jääks. Kui pildi saan, siis panen kindlasti ka siia blogisse.

Kui ma 8-9 kuu pärast pean Tšiilist tagasi Eestisse tulema, siis valmistan sellele mehele kindlasti midagi meeldejäävat. Ma pole praegu küll veel välja mõelnud, mis selleks asjaks olema saab, kuid mul aega on.


Täis on saanud ka mu kolm kuud Tšiilis ehk 1/4 ning veidi rohkem ajast juba möödunud. Ma olen nii rahul riigivalikuga. Hispaania keel on nii vinge ning kindlasti see elu läheb siin veel palju huvitavamaks aja möödudes ning keele korralikult suhu saades. Teie aga olge tublid ning kirjutan peagi uuesti!

The love of a family is life's greatest blessing

Lood on nii, et minu arvuti andis otsad ning mõtlesin pikalt, mis nüüd blogist saab nii kauaks kuni mul arvutit pole. Mõtlesin juba jätta blogi kirjutamise pooleli, kuid tean, et hakkaksin seda ise kahetsema ning pealegi see on uskumatu, kui palju mul jälgijaid ja kaasaelajaid on! Kolme kuuga olen oma blogile saanud üle 18 500 vaatamise, mis on väga hullumeelne! Poleks iial osanud uskuda, et neid toetajaid, jälgijaid ja kaasaelajaid nii palju hakkab olema! Oma armsate jälgijate tõttu ja just nende positiivsete kommentaaride ja tagasiside tõttu otsustasin siiski mitte kirjutamist pooleli jätta ning küll leian mingi viisi, kuidas ikka aegajalt siia postitada.

Hetkel olen koolis arvutiklassis, mul on vahetund ning otsustasin kasutada juhust ning kirjutada siia ruttu viimastest tegemistest. Ärge imestage, et postituses on täpitahed, sest kuna ma siiski ei taha ilma täpitahtedeta kirjutada, andsin oma imearmsale Mark Kodarile blogi parooli ning palusin tal siia postitusse täpitahed trükkida :)

Mul läheb nii hästi! Saan juba aru kuskil 60% tekstist mis räägitakse. Kui räägitakse aeglasemalt, saan aru kuskil 70%, kuid jah, kui tšiilikatele omaselt väga kiiresti vuristatakse, siis pool teksti kaob mu kõrvust ning väga paljust ei saa just kiiruse tõttu aru. Hispaania keele raskus seisneb minu jaoks kindlasti tegusõnade pööramises, sest on palju erinevaid mineviku ja tuleviku vorme, millel ei suuda vahet teha. Ise rääkides kasutan ainult lihtminevikku, sest see on kõige arusaadavam minu jaoks ning tean, millal seda kasutada. Kui vaja hakata mingeid teisi minevikuvorme kasutama, olen täielikult kadunud.

Mul oli siin vahepeal nädal aega kevadvaheaeg. Tegime selle jooksul nii paljut. Käisin Vina del Mar`is, mis on meeletult ilus linn Santiagost kuskil tunni aja kaugusel. Seal elab mu hostisa ema õde ehk vanatädi oma mehe ning emaga. Vanavanaemal on vanust juba 95 aastat, ma polegi vist kunagi nii vana inimest ise näinud. Päev oli tore, kuigi see oli just see periood, kus mul oli kohutavalt raske, mistõttu ei suutnud kindlasti nautida seda päeva nii palju, kuid millalgi tahan sinna kindlasti uuesti minna!

18.septembril tähistatakse siin Tšiili iseseisvuspäeva. Läksime sellel päeval isapoolsete vanavanemate naabri juurde, kus olid mu siinsed vanavanemad, isa õe perekond ning mitmed nende naabrid ja tuttavad. Nägin paljusid inimesi täiesti esimest korda ning jällegi palju nimesid, mida meelde jätta. Mängisime erinevaid mänge, sõime palju, rääkisime ja nii tore oli. Mängides jalgpalli, otsustas mu mitte kõige paremas vormis vanaisa ka osa võtta, mis polnud ilmselt parim idee, sest lõpetas ta spagaadis ning teistel oli nalja kui palju.

19.septembril käisime Fiestas Patriasel, kus olid igasugused Tšiilile omaseid sööke ja lõbustusi. Käisime vaatamas ka rodeot. Jube asi. Seal oli ka suur ekraan, kust sai näha paraadi. Iseseisvuspäeva pidustused kestavad siin nädal aega. Sõime-jõime Tšiili sööke-jooke, tantsisime cuecat, käisime igalpool ringi. Väga vinge ja omapärane päev.

Ühel päeval käisid minu juures ka vahetusõpilased, kes elavad Santiagos. Kahjuks paljud ei saanud tulla, kuid lõpuks oli minu juures Hanna Saksamaalt, Paloma Kanadast, Eliska Tšehhist, Kukka Soomest. Nii tore oli neid kõiki näha ja rääkida, mis juhtunud on. Vahetusõpilased elavad ikka täiesti samu asju läbi ning mõistavad sajaprotsendiliselt kõiki muresid. Kuna kõik peale Paloma olid Euroopast, on meil siiski kodused reeglid kodus üsnagi sarnased ning kõik kurtsid, kuidas siin see kontrollimine on ikka nii suur ning vanemad ülemuretsevad. Tuli välja, et ma polegi ainuke, kellel raskem periood külas käis. Enne minu juurde tulemist käisime kinos Grown Ups 2 vaatamas. Kinos käis meiega ka tüdruk Prantsusmaalt, kuid minu juurde ta pärast tulla ei saanud. Siiski nii tore oli ka teda ära näha. Õhtul tellisime pizzat ning Eliska Tšehhist jäi minu juurde ööseks, sest ta elab veidi rohkem kui tunni aja kaugusel Santiagost. Vaatasime kolmekesi - mina, Eliska ja mu õde Cata kella kolmeni öösel Gossip Girli ja rääkisime juttu. Nii armas õhtu ja öö oli.

Muidu olen käinud igapaevaselt koolis, nädalavahetustel kaua maganud ning õppinud hispaania keelt. Elu on muutunud päris rutiinseks, kuid Eesti rutiinsest elust on see siiski nii erinev.

Räägin nüüd veidikene oma kodustest töödest ning erinevatest tundidest, sest koolis on nii palju lõbu ja alati nii fun! Eelmisel nädalal pidin religiooni koduse tööna rääkima homoseksuaalsusest Eestis. Tegin seda esitlust kolm tundi, sest sõnavara on siiski veel päris väike ning raske oli välja mõelda, mida sellest üldse rääkida. Pärast esitlust hakkas terve klass plaksutama ja kiljuma ning isegi religiooni õpetaja, kes on minu arust üks karmimaid õpetajaid, ütles, et väga hea esitlus ning ta on nii uhke. Tuli ikka hea tuju küll.

Muusikas olen pidanud laulma ja klaverit mängima tervele klassile mitu korda. Isegi mu kooli kõige ilusamale poisile, kes on kõigi lemmik, tulid pisarad silma. Järgmiseks korraks toob muusika õpetaja mulle ühe klaveripala, mis on mõeldud tromboonile ja klaverile. Mu muusika õpetaja mängib orkestris trombooni ning hakkame seda pala koos mängima. Supervinge!

Eelmise nädala neljapäevast pühapäevani oli meie peres veel üks tüdruk ehk kokku oli meid 5 tüdrukut! Nimelt tuli neljapäeval Santiagosse kool teisest linnast, et võistelda meie kooli omadega võrkpallis, jalgpallis ja korvpallis. Peaaegu kõik, kes tegelevad koolis mingi spordiga, võtsid enda perre kas siis ühe või kaks õpilast ning kuna minu õde mängib koolis võrkpalli, siis otsustasime ka võtta tüdruku. Need päevad olid nii lahedad ning pärast tunde olid erinevatel aladel võistlused, mida oli nii põnev jälgida. Kokkuvõttes võitis meie kool ära! Laupäeva õhtul oli nendega koos pidu ja nii lahe on see, kuidas ma saan endiselt nii kohutavalt palju tähelepanu, sest olen nii kaugest riigist ja räägin juba hispaania keeles päris normaalsel suhtlustasandil. Arenguruumi on veel muidugi hästiiii palju, kuid mul veel aega ka 9 kuud.

Perega hakkan aina rohkem ära harjuma. Vahepeal oli kuidagi liiga palju erinevaid väikseid arusaamatusi ning kuna neil siin ikka täiesti teine temperament, siis suhtuti väikestesse asjadesse palju tõsisemalt kui vaja. Hetkel tundub kõik korras olevat ning olen väga õnnelik. Suudan ennast hispaania keeles väljendada ning isegi vestlust pidada. Vajaduse korral oskan õpetajatelt hispaania keeles abi küsida, kui aru ei saa ning saan juba hispaania keelsetest seletusest täitsa korralikult aru. Sõnavara areneb iga päevaga kohutavalt palju. Hakkasin lugema raamatut väikestele lastele, mis on veidi üle 50 lehekülje pikk. Mõtlesin, et saan ruttu selle läbi, aga lugesin 15 lehekülge tund aega... Vaja siiski üles kirjutada kõik uued sõnad ning siis uuesti lugeda lehekülg läbi, et mõttest korralikult aru saada. Polegi nii kerge kui alguses tundus, kuid raamatuid lugedes areneb sõnavara ikka meeletult. Samuti kuulan laule nüüd ainult hispaania keeles koos sõnadega ning tõlgin ka laule eesti keelde. Aina rohkem hakkab see keel meeldima, nii ilus ikka. Lisaks on nii tore vaadata enda arengut ning võrrelda ennast sellega, milline olin siia tulles ehk ei rääkinud sõnagi hispaania keelt, siis võrreldes ennast sellega, kuidas rääkisin kaks kuud tagasi ning kuidas räägin nüüd. See areng on kuudega olnud ikka nii kiire. Kohapeal tuleb keel mitu mitu korda kiiremini, tõsi ta on.

Praegu käivad jalgpalli kvalifikatsioonimängud Brasiilia 2014 jaoks NING JÄRGMINE AASTA ON KA TŠIILI JALGPALLIMEESKOND BRASIIIILIAAAAS! Siin on jalgpall ikka täielikult lemmikspordiala, sest reedel, kui pidid olema erinevad võistlused meie ja teiste koolide vahel, siis lükati kooli jalgpallimeeskonna mäng tund aega edasi, et kõik saaksid Tšiili mängu vaadata. Päris nutune oli see mäng Kolumbia vastu, sest pärast esimest poolaega juhtisime 3-0 ning mängu lõpuks jõudis Kolumbia meile järgi ning jäime viiki 3-3. Mäng Ecuadori vastu oli ka nii pingeline, kuid Tšiili mängis väga ilusti, võitsime 2-1.

Ma olen kindel, et kindlasti on veel päris paljust kirjutada, kuid mul just tunnikell lõi ning pean tundi jooksma. Kui midagi meenub, kirjutan sellest järgmisesse postitusse, kuhu luban lisada ka erinevaid pilte ning videosid.

Enam nii pikka pausi ei tule, ma luban!
Olge tublid ja ilusat vaheaega teile. Igatsen, kallistan ja armastan!

PS! SUUUUURED TÄNUD SULLE MARK TÄPITAHTEDE KIRJUTAMISE EEST!!! 

Travel often - getting lost will help you find yourself

Ma pole kirjutanud blogisse jälle pikalt, kuid sellel on ka põhjus. Nagu alati. Seekordseks põhjuseks on see, et mul oli vahepeal nii raske periood ning mõtlesin, et kirjutan blogisse alles siis, kui olen kahe jala peal tagasi jälle. Nüüd ma seda olen ning kirjutan ühe pika-pika postituse veidi tõsisematel teemadel.

Ma pole hädaldaja tüüpi ning ei salli, kui seda tehakse, seega ärge mõistke valesti. Kirjutan oma "raskemast perioodist" seetõttu, et näidata ka neile, kes ütlevad, et see aasta mul siin nagu "lõbureis", et pole see nii väga mingi lõbureis kohe kindlasti. Pealegi asjad kipuvad ununema, kui neid üles ei kirjuta ning kui loen blogi millalgi Eestisse jõudes uuesti, on kindlasti huvitav lugeda, kuidas suutsin üle saada nendest rasketest olukordadest. 

Kõigepealt kirjutangi neile, kes on öelnud, et mul justkui aasta aega puhkust. See on natuke liiga rutakalt öeldud lause, sest kõrvaltvaatajale võib see nii kindlasti tunduda. Mitte et mulle läheks korda või südamesse kellegi sellised ütlused, kuid kõik kes on nii arvanud, võtke nüüd hetk ja mõelge, et kui teid pandaks maha võõras riigis, võõraste inimestega, võõras koolis, võõra keelega, võõra perega, võõraste kommete ja käitumistavadega, võõra kultuuriga riigis, igatahes kohas, kus KÕIK on võõras, kus pead õppima ise hakkama saama, ennast tundma õppima, oskama olla iseenda sõber, keele ära õppima, käima võõras koolis, kus ilmselgelt on alguses juba ainuüksi keelebarjääri pärast raske, siis te ilmselt ei tunneks samuti, et see on mingi lõbureis või muid huvitavaid asju, mida mulle on öeldud. Eks minugi üks põhjustest, miks tahtsin vahetusaastale minna, oli see, et saaksin puhata. Tõsiasi on see, et olen olnud need kaks kuud väsinum kui kunagi varem. Üritades kogu aeg igalt poolt kaasa haarata uusi asju, keelt, üritades käituda kogu aeg viisakalt ja nende moodi, see väsitab. Pealegi ma väljusin ju täielikult oma mugavustsoonist. Pidin harjuma uue eluga. Kõik siin on nii teisiti.

On veel osa neid, kes ütlevad, et kindlasti koolis hästi kerge, sest midagi ei pea tegema, kuna keelt ei oska. See on samuti vale. Keeleoskamatus ei vabasta mind kodutöödest. Ma pean nägema kodutöödega topeltvaeva, sest pean enne kõik tõlkima hispaania keelde. Pealegi on nad üllataval kombel meist kõiges ees (üllatav on see seetõttu, et enne Tšiili tulekut ütlesid kõik, et Ladina-Ameerikas on nende haridustase palju madalam). Võib-olla on asi ka minu koolis, sest teine Eesti tüdruk, kes on vahetusõpilane Tšiilis, ütles, et nad on näiteks matemaatikas kaks aastat maas ja tal väga kerge. 

Räägin nüüd, mis vahepeal mureks oli. Ma tundsin ennast täielikult kadununa, ei tundnud ennast enam ära, mul polnud aimugi kes ma olen. Kohale jõudis fakt, et see pole mingi paarinädalane puhkusreis, vaid ma pean siin olema veel veidi rohkem kui 9 kuud. Koduigatsus, sõprade igatsus, tüdimus ja väsimus kõigest ning kõigist. Tahtmine olla kogu aeg üksi, eemal inimestest. Tahtsin ainult magada ja magada. Olin täielikult endasse tõmbunud. Tegin skype kõne koju, polnud jõudnud emme ja issiga veel 15 sekunditki rääkida, kui issi mõistis, et midagi valesti. Küsimuse peale, mis mureks on, hakkasid muidugi pisarad voolama. Pisarad voolasid üldse nädal aega järjest ikka päris palju.

Otsustasin siis kokku saada oma tugiisiku Omariga, kes on üks armsamaid inimesi, keda olen oma elu jooksul kohanud. Võttiski mind eelmise nädala teisipäeval pärast tunde autoga kodust peale ning kurtsin talle kõik oma mured ära. Muresid oli mitmesuguseid. Eelkõige valmistas mulle muret see, et ma ei osanud ennast kuidagi kokku võtta. Ma olen alati olnud päris tugev inimene ja osanud endaga toime tulla ning kõndida sirge seljaga edasi, kuid seekord ma seda ei suutnud. Mul oli kohutav tüdimus kõigest. Tahtsin olla ainult enda toas, muusikat kuulata ning mitte suhelda teistega, kuid see omakorda tekitas arusaamatusi siinse perega, sest teadagi Ladina-Ameerikas väga privaatsust ei ole. Nad ei tahagi seda. Tahetakse veeta kogu aeg aega lähedastega suheldes. Mina sellega aga harjunud pole, et pean kogu aeg kellegagi ninapidi koos olema ning lõpuks tuligi hull blokk ette ja tõmbusin endasse. Õnneks oli siis kevadvaheaeg, mis tegi asja kergemaks ning sain enne kooli kõik välja nutetud. Tugiisikuga rääkides muutus kõik paremaks. Ta soovitas mul enda tunnetest rääkida perele. Alguses ütlesin, et ma ei oska ja ei taha, sest mul on päris raske võtta inimesi omaks ning ma pole nendega veel nii lähedane. Rääkisime siis veel ja veel tugiisikuga ning lõpuks mõistsin, et ma olen olnud siin juba kaks kuud, oleks aeg neid lasta endale lähemale ja suhteid soojendada. Samal õhtul koju jõudes nutsin veel ja veel ning kui suutsin ennast lõpuks kokku võtta, ütlesin emale, isale ja vanemale õele Catale, et nad istuksid kõik maha. Istusime siis köögis ja rääkisime üle pool tunni asjadest. Rääkisin neile, et mul on praegu raske aeg ning vabandasin, kui olen kuidagi neid pannud halvasti tundma, sest pole nendega väga suhelnud ja olen olnud ainult iseendaga. Rääkisin neile esimest korda ka sellest, kuidas mul tegelikult läheb ning et mul on koolis väga head hinded ja meeldin õpetajatele väga. Rääkisin, et igatsen küll oma perekonda, kuid see ei tähenda, et nad oleksid midagi valesti teinud, sest perekonna igatsus on loomulik ning mainisin neile, et hakkan neidki ju igatsema, kui lähen tagasi Eestisse. Öeldes neid lauseid, tundsin endas rahu. Alguses küll värisesin, kuid hea oli kõik endast ära saada. Lõpuks lisasin, et kui neil on mingi probleem minuga või miski minus häirib neid, nad ütleksid mulle alati, sest tahan olla nagu nemad. Järjest hakkas tulema erinevaid asju, mis oli neilgi südamele jäänud ja mureks olnud. Lõppude lõpuks olimegi üksteist kõik valesti mõistnud, näiteks selline väike pisiasi, et nad arvasid, et veedan liiga palju aega arvutis sõpradega suheldes. See oli vale, sest aina vähem suhtlen oma Eesti sõpradega ning aina rohkem siinsetega, et ikka siin täielikult sisse elada. Olen arvutis, sest mul on siin hispaania keele grammatika, mida õpin. Kui nad sellest kuulsid ning saime arutatud veel paljudel teistel teemadel, valitses jälle mu südames rahu. Nutsin veel viimast korda ning nüüd on kõik hästi. When you travel, remember, that a foreign country is not designed to make you comfortable. It is designed to make its own people comfortable. Lause, mis on väga tõsi. Mõistsin seda nüüd ka ise.

Ma tunnen ennast praegu paremini kui kunagi varem. Ausalt. Minus on rahu ja rõõm. Mul läheb koolis suurepäraselt. Vaatamata sellele, et ei oska keelt, olen üks parimaid õpilasi klassis. Kirjutasin millalgi, et keemia õpetaja ei mõista, et ma pole keemias nendega samal tasemel ning ei saa teha samu asju, mis nemad. Siiski käskis ta kirjutada sama tööd. Kõik olid väga üllatunud, et ta isegi praegu ei suuda minu olukorda mõista ning käsib sama tööd teha. Ma olin ta peale nii kuri ning ütlesin endale, et õpin selleks tööks korralikult, ükskõik kui palju aega see võtab. See võttis ikka päris kaua aega, üle kolme tunni, sest alustasin täiesti nullist. Selle töö kirjutamiseks oli vaja algteadmisi, mis mul selle teema koha pealt puudusid. Lõpuks jõudsin õpitud ka tööks vajaliku materjali ning tegin töö hindele 5.8! Isegi mu õde sai hinde 4.8, sest töö oli ikka väga raske. Imestan ikka veel, et suutsin selle nii hästi ära teha. Perega on nüüd kõik palju paremini, pidasin just paar päeva tagasi isaga pika vestluse hispaania keeles Eestist, siinsetest inimestest, enda koolist ja paljust paljust muust. Nad on väga huvitatud, kuidas mu elu Eestis on, kuidas mu perel läheb. Varem oli mureks ka see, et ei suhelnud nendega, sest kartsin vigu teha. Nüüd olen sellest kartusest üle saanud ning suhtlen aina rohkem kõigiga hispaania keeles, ka klassikaaslaste ja vanema õega. Varem rääkisin kõigiga ainult inglise keeles, kuid viimased nädal aega olen üritanud kõike teha hispaania keeles ning väga palju on tunda keele arengut sellest ajast, kui alustasin hispaania keeles suhtlemist. Aina paremini oskan ennast väljendada ja oma tegevustest rääkida. Ma olen igatahes õnnelik. Õpin iga päevaga aina rohkem ning tunnen ennast aina mugavamalt. Tšiili on nii erinev Eestist, kuid ma olen juba kõigega üsna harjunud. Nüüd vaja ruttu keel selgeks saada ning elu võib täies hoos alata. 

People travel to faraway places to watch, in fascination, the kind of people they ignore at home. - see on samuti nii tõsi. Inimesed on igal pool erinevad ning olen kindlasti muutunud sallivamaks ja õppinud hindama rohkem inimesi sellistena nagu nad on. Siin on nad väga tundlikud, eestlasele omaselt sarkastiliselt öeldes võidakse solvuda nii palju, et ei räägita terve päev kui just mitte kauem. Ma tajun juba täielikult, mida võib öelda ja mida on arukas jätta enda teada, et mitte draamat üles kiskuda. 

Sellest, mis olen teinud viimased kaks nädalat, kirjutan järgmises postituses, sest praegune kiskus juba parajalt pikaks niisamagi. Tahtsin veel öelda, et tegelikult nädal aega sellist madalseisu on vähe. Tean mitmeid, kellel on see olnud kuu või kaks kuud, kuid olen enda üle uhke, et suutsin siiski nii ruttu sellest üle saada ja nautida jälle seda, mis elu pakub. Ma ei teagi mis nime all seda perioodi nimetada, kultuurišokk äkki saabuski just kaks nädalat tagasi mu õuele? Ma pole kindel, igatahes nüüd on see läbi ning ma olen jälle täielikult rõõmu, positiivsust ja kõike head täis.

Ning veel viimane asi, millest kirjutan, on see, kuidas ma praegu mõeldes hindan kõike palju rohkem. Sellised väiksed asjad nagu näiteks see, kuidas mu väike õde Elis alati ootas mind kasvõi mitu tundi koolis, et minuga koos siis koju minna. Kuidas emme ärkab meie pärast alati varem üles, et saaksime sooja putru ja teed. Kuidas issi on olnud üleval poole ööni, et aidata mind erinevate kodutöödega või mulle asju lahti seletades. Kuidas mu vend alati teeb väikseid üllatusi mulle ja Elisele. Kuidas emme ja issi on alati kauem tööl, et saaksime pärast pikka päeva muusikakoolis, koolis või trennis autoga koju ja ei kulutaks koju sõitmisele seda tundi aega bussiga. Kõik see ja väga palju muud on teinud mu elu ikka perfektseks ja tänu oma imelisele perekonnale ja sõpradele olen ma nii õnnelik tüdruk! Aitäh teile kõigile.

Musidkallidpaid, tänaseks lõpetan ning lähen magama. Viimased päevad saanud alles ühe ajal magama, sest kodutöid olnud palju.

Armastan teid, emme-issi-Elis-Evert-Griffu, olge tublid ja teadke, et olete mu südames! Mu venna imeilusale ja armsale tüdrukule Dagmarile ka tervitused! :)

There ain't no journey what don't change you some. If you reject the food, ignore the customs, fear the religion and avoid the people, you might better stay home.