Travel often - getting lost will help you find yourself

Ma pole kirjutanud blogisse jälle pikalt, kuid sellel on ka põhjus. Nagu alati. Seekordseks põhjuseks on see, et mul oli vahepeal nii raske periood ning mõtlesin, et kirjutan blogisse alles siis, kui olen kahe jala peal tagasi jälle. Nüüd ma seda olen ning kirjutan ühe pika-pika postituse veidi tõsisematel teemadel.

Ma pole hädaldaja tüüpi ning ei salli, kui seda tehakse, seega ärge mõistke valesti. Kirjutan oma "raskemast perioodist" seetõttu, et näidata ka neile, kes ütlevad, et see aasta mul siin nagu "lõbureis", et pole see nii väga mingi lõbureis kohe kindlasti. Pealegi asjad kipuvad ununema, kui neid üles ei kirjuta ning kui loen blogi millalgi Eestisse jõudes uuesti, on kindlasti huvitav lugeda, kuidas suutsin üle saada nendest rasketest olukordadest. 

Kõigepealt kirjutangi neile, kes on öelnud, et mul justkui aasta aega puhkust. See on natuke liiga rutakalt öeldud lause, sest kõrvaltvaatajale võib see nii kindlasti tunduda. Mitte et mulle läheks korda või südamesse kellegi sellised ütlused, kuid kõik kes on nii arvanud, võtke nüüd hetk ja mõelge, et kui teid pandaks maha võõras riigis, võõraste inimestega, võõras koolis, võõra keelega, võõra perega, võõraste kommete ja käitumistavadega, võõra kultuuriga riigis, igatahes kohas, kus KÕIK on võõras, kus pead õppima ise hakkama saama, ennast tundma õppima, oskama olla iseenda sõber, keele ära õppima, käima võõras koolis, kus ilmselgelt on alguses juba ainuüksi keelebarjääri pärast raske, siis te ilmselt ei tunneks samuti, et see on mingi lõbureis või muid huvitavaid asju, mida mulle on öeldud. Eks minugi üks põhjustest, miks tahtsin vahetusaastale minna, oli see, et saaksin puhata. Tõsiasi on see, et olen olnud need kaks kuud väsinum kui kunagi varem. Üritades kogu aeg igalt poolt kaasa haarata uusi asju, keelt, üritades käituda kogu aeg viisakalt ja nende moodi, see väsitab. Pealegi ma väljusin ju täielikult oma mugavustsoonist. Pidin harjuma uue eluga. Kõik siin on nii teisiti.

On veel osa neid, kes ütlevad, et kindlasti koolis hästi kerge, sest midagi ei pea tegema, kuna keelt ei oska. See on samuti vale. Keeleoskamatus ei vabasta mind kodutöödest. Ma pean nägema kodutöödega topeltvaeva, sest pean enne kõik tõlkima hispaania keelde. Pealegi on nad üllataval kombel meist kõiges ees (üllatav on see seetõttu, et enne Tšiili tulekut ütlesid kõik, et Ladina-Ameerikas on nende haridustase palju madalam). Võib-olla on asi ka minu koolis, sest teine Eesti tüdruk, kes on vahetusõpilane Tšiilis, ütles, et nad on näiteks matemaatikas kaks aastat maas ja tal väga kerge. 

Räägin nüüd, mis vahepeal mureks oli. Ma tundsin ennast täielikult kadununa, ei tundnud ennast enam ära, mul polnud aimugi kes ma olen. Kohale jõudis fakt, et see pole mingi paarinädalane puhkusreis, vaid ma pean siin olema veel veidi rohkem kui 9 kuud. Koduigatsus, sõprade igatsus, tüdimus ja väsimus kõigest ning kõigist. Tahtmine olla kogu aeg üksi, eemal inimestest. Tahtsin ainult magada ja magada. Olin täielikult endasse tõmbunud. Tegin skype kõne koju, polnud jõudnud emme ja issiga veel 15 sekunditki rääkida, kui issi mõistis, et midagi valesti. Küsimuse peale, mis mureks on, hakkasid muidugi pisarad voolama. Pisarad voolasid üldse nädal aega järjest ikka päris palju.

Otsustasin siis kokku saada oma tugiisiku Omariga, kes on üks armsamaid inimesi, keda olen oma elu jooksul kohanud. Võttiski mind eelmise nädala teisipäeval pärast tunde autoga kodust peale ning kurtsin talle kõik oma mured ära. Muresid oli mitmesuguseid. Eelkõige valmistas mulle muret see, et ma ei osanud ennast kuidagi kokku võtta. Ma olen alati olnud päris tugev inimene ja osanud endaga toime tulla ning kõndida sirge seljaga edasi, kuid seekord ma seda ei suutnud. Mul oli kohutav tüdimus kõigest. Tahtsin olla ainult enda toas, muusikat kuulata ning mitte suhelda teistega, kuid see omakorda tekitas arusaamatusi siinse perega, sest teadagi Ladina-Ameerikas väga privaatsust ei ole. Nad ei tahagi seda. Tahetakse veeta kogu aeg aega lähedastega suheldes. Mina sellega aga harjunud pole, et pean kogu aeg kellegagi ninapidi koos olema ning lõpuks tuligi hull blokk ette ja tõmbusin endasse. Õnneks oli siis kevadvaheaeg, mis tegi asja kergemaks ning sain enne kooli kõik välja nutetud. Tugiisikuga rääkides muutus kõik paremaks. Ta soovitas mul enda tunnetest rääkida perele. Alguses ütlesin, et ma ei oska ja ei taha, sest mul on päris raske võtta inimesi omaks ning ma pole nendega veel nii lähedane. Rääkisime siis veel ja veel tugiisikuga ning lõpuks mõistsin, et ma olen olnud siin juba kaks kuud, oleks aeg neid lasta endale lähemale ja suhteid soojendada. Samal õhtul koju jõudes nutsin veel ja veel ning kui suutsin ennast lõpuks kokku võtta, ütlesin emale, isale ja vanemale õele Catale, et nad istuksid kõik maha. Istusime siis köögis ja rääkisime üle pool tunni asjadest. Rääkisin neile, et mul on praegu raske aeg ning vabandasin, kui olen kuidagi neid pannud halvasti tundma, sest pole nendega väga suhelnud ja olen olnud ainult iseendaga. Rääkisin neile esimest korda ka sellest, kuidas mul tegelikult läheb ning et mul on koolis väga head hinded ja meeldin õpetajatele väga. Rääkisin, et igatsen küll oma perekonda, kuid see ei tähenda, et nad oleksid midagi valesti teinud, sest perekonna igatsus on loomulik ning mainisin neile, et hakkan neidki ju igatsema, kui lähen tagasi Eestisse. Öeldes neid lauseid, tundsin endas rahu. Alguses küll värisesin, kuid hea oli kõik endast ära saada. Lõpuks lisasin, et kui neil on mingi probleem minuga või miski minus häirib neid, nad ütleksid mulle alati, sest tahan olla nagu nemad. Järjest hakkas tulema erinevaid asju, mis oli neilgi südamele jäänud ja mureks olnud. Lõppude lõpuks olimegi üksteist kõik valesti mõistnud, näiteks selline väike pisiasi, et nad arvasid, et veedan liiga palju aega arvutis sõpradega suheldes. See oli vale, sest aina vähem suhtlen oma Eesti sõpradega ning aina rohkem siinsetega, et ikka siin täielikult sisse elada. Olen arvutis, sest mul on siin hispaania keele grammatika, mida õpin. Kui nad sellest kuulsid ning saime arutatud veel paljudel teistel teemadel, valitses jälle mu südames rahu. Nutsin veel viimast korda ning nüüd on kõik hästi. When you travel, remember, that a foreign country is not designed to make you comfortable. It is designed to make its own people comfortable. Lause, mis on väga tõsi. Mõistsin seda nüüd ka ise.

Ma tunnen ennast praegu paremini kui kunagi varem. Ausalt. Minus on rahu ja rõõm. Mul läheb koolis suurepäraselt. Vaatamata sellele, et ei oska keelt, olen üks parimaid õpilasi klassis. Kirjutasin millalgi, et keemia õpetaja ei mõista, et ma pole keemias nendega samal tasemel ning ei saa teha samu asju, mis nemad. Siiski käskis ta kirjutada sama tööd. Kõik olid väga üllatunud, et ta isegi praegu ei suuda minu olukorda mõista ning käsib sama tööd teha. Ma olin ta peale nii kuri ning ütlesin endale, et õpin selleks tööks korralikult, ükskõik kui palju aega see võtab. See võttis ikka päris kaua aega, üle kolme tunni, sest alustasin täiesti nullist. Selle töö kirjutamiseks oli vaja algteadmisi, mis mul selle teema koha pealt puudusid. Lõpuks jõudsin õpitud ka tööks vajaliku materjali ning tegin töö hindele 5.8! Isegi mu õde sai hinde 4.8, sest töö oli ikka väga raske. Imestan ikka veel, et suutsin selle nii hästi ära teha. Perega on nüüd kõik palju paremini, pidasin just paar päeva tagasi isaga pika vestluse hispaania keeles Eestist, siinsetest inimestest, enda koolist ja paljust paljust muust. Nad on väga huvitatud, kuidas mu elu Eestis on, kuidas mu perel läheb. Varem oli mureks ka see, et ei suhelnud nendega, sest kartsin vigu teha. Nüüd olen sellest kartusest üle saanud ning suhtlen aina rohkem kõigiga hispaania keeles, ka klassikaaslaste ja vanema õega. Varem rääkisin kõigiga ainult inglise keeles, kuid viimased nädal aega olen üritanud kõike teha hispaania keeles ning väga palju on tunda keele arengut sellest ajast, kui alustasin hispaania keeles suhtlemist. Aina paremini oskan ennast väljendada ja oma tegevustest rääkida. Ma olen igatahes õnnelik. Õpin iga päevaga aina rohkem ning tunnen ennast aina mugavamalt. Tšiili on nii erinev Eestist, kuid ma olen juba kõigega üsna harjunud. Nüüd vaja ruttu keel selgeks saada ning elu võib täies hoos alata. 

People travel to faraway places to watch, in fascination, the kind of people they ignore at home. - see on samuti nii tõsi. Inimesed on igal pool erinevad ning olen kindlasti muutunud sallivamaks ja õppinud hindama rohkem inimesi sellistena nagu nad on. Siin on nad väga tundlikud, eestlasele omaselt sarkastiliselt öeldes võidakse solvuda nii palju, et ei räägita terve päev kui just mitte kauem. Ma tajun juba täielikult, mida võib öelda ja mida on arukas jätta enda teada, et mitte draamat üles kiskuda. 

Sellest, mis olen teinud viimased kaks nädalat, kirjutan järgmises postituses, sest praegune kiskus juba parajalt pikaks niisamagi. Tahtsin veel öelda, et tegelikult nädal aega sellist madalseisu on vähe. Tean mitmeid, kellel on see olnud kuu või kaks kuud, kuid olen enda üle uhke, et suutsin siiski nii ruttu sellest üle saada ja nautida jälle seda, mis elu pakub. Ma ei teagi mis nime all seda perioodi nimetada, kultuurišokk äkki saabuski just kaks nädalat tagasi mu õuele? Ma pole kindel, igatahes nüüd on see läbi ning ma olen jälle täielikult rõõmu, positiivsust ja kõike head täis.

Ning veel viimane asi, millest kirjutan, on see, kuidas ma praegu mõeldes hindan kõike palju rohkem. Sellised väiksed asjad nagu näiteks see, kuidas mu väike õde Elis alati ootas mind kasvõi mitu tundi koolis, et minuga koos siis koju minna. Kuidas emme ärkab meie pärast alati varem üles, et saaksime sooja putru ja teed. Kuidas issi on olnud üleval poole ööni, et aidata mind erinevate kodutöödega või mulle asju lahti seletades. Kuidas mu vend alati teeb väikseid üllatusi mulle ja Elisele. Kuidas emme ja issi on alati kauem tööl, et saaksime pärast pikka päeva muusikakoolis, koolis või trennis autoga koju ja ei kulutaks koju sõitmisele seda tundi aega bussiga. Kõik see ja väga palju muud on teinud mu elu ikka perfektseks ja tänu oma imelisele perekonnale ja sõpradele olen ma nii õnnelik tüdruk! Aitäh teile kõigile.

Musidkallidpaid, tänaseks lõpetan ning lähen magama. Viimased päevad saanud alles ühe ajal magama, sest kodutöid olnud palju.

Armastan teid, emme-issi-Elis-Evert-Griffu, olge tublid ja teadke, et olete mu südames! Mu venna imeilusale ja armsale tüdrukule Dagmarile ka tervitused! :)

There ain't no journey what don't change you some. If you reject the food, ignore the customs, fear the religion and avoid the people, you might better stay home.