Colegio Universitario Ingles - koht, kus süda hakkas ka 2,5 aastat hiljem kiiremini põksuma

Eile ei teinud ma midagi märkimisväärset. Olin endiselt veidi uimane väsimusest ja palavusest, käisin trennis ja õhtul olin väikeste õdedega, mängisime wiiga ning pärast kõigi kolme õega Monopoly. 

Tänane päev oli tunduvalt teguderohkem. Hommikul kell 10.15 lahkusime mu vanima hostõe, Cataga kodust, et minna kooli, kus veetsin elu vingeima kooliaasta. Siin oli hiljuti suur põleng, mille tagajärjel paljud annetasid erinevaid eluks vajalikke asju, mida mitmed õpilased läksid kooli sorteerima ning pakke valmis panema, et need abivajajatele anda. Koolimaja nähes tabas mind selline nostalgia pauk. Silme ette tulid pildid erinevatest mälestustest selles majas - esimesed koolinädalad, kus kõik tahtsid minuga sõbraks saada, sest olin ainuke heledate juustega inimene koolis, kõik need pikad koolipäevad, kus olime kella üheksani koolis lihtsalt sellepärast, et koos aega veeta, kõik need söögivahetunnid, kus ma ei jõudnud süüagi, sest mängisin kas poistega jalgpalli või viskasin sõbrannadega korvi, kõik need sõbrad ja õpetajad, kes mind terve aasta nii väga hoidsid. Kuna veetsin suurema osa oma vahetusaastast just koolis, olles seal iga päev 10 tundi, siis julgen öelda, et seal on mul ka kõige rohkem mälestusi, mida meenutada. Ja kui vahvaid-armsaid-naljakaid mälestusi! Süda hakkas ikka mitu korda kiiremini põksuma küll uksest sisse astudes. 

Kohale jõudes tuli välja, et meie abi polnudki vaja, mistõttu läksime õpetajate tuppa vaatama, kas seal on kedagi. Ma olin üsna kindel, et näen heal juhul ühte-kahte õpetajat, kes ka mind õpetasid, sest viimastel aastatel on tulnud mitmeid uusi õpetajaid ning pealegi on praegu suvevaheaeg. Sisse astudes olid seal kõik, peale kehalise õpetajate!!! Nägin kõiki oma lemmikuid õpetajaid ja mõlemat vana klassijuhatajat. Appi, mis emotsioonid!

Vasakult esimene on mu muusika õpetaja, kellega olime head sõbrad ja musitseerisime tihti koos - mina klaveril, tema trompetil. Naine minu kõrval on mu inglise keele õpetaja, kes oli ka mu klassijuhataja I poolaastal enne suvevaheaega ehk augustist detsembrini, kui käisin 10. klassis. Pärast suvevaheaega, 11. klassi minnes oli mu klassijuhatajaks poiste kehalise kasvatuse õpetaja ja jalgpalli treener Maikol, kes on teisel pool minu kõrval. Tema organiseeris mulle suure üllatuspeo koolis mu viimasel päeval ja tegi märkmiku, kuhu kõik õpetajad kirjutasid mulle midagi. Ta oli mu kõige lemmikum. Maikoli kõrval on Diego, ajaloo õpetaja. Tema oli selline õpetaja, kes pani mulle alati kaks korda kõrgema hinde öeldes, et mitte ükski vahetusõpilane selles koolis ei üritanudki varem tema töid teha, kuid mina õppisin tõesti huviga Tšiili ajalugu ja küsisin tunnis küsimusi vaatamata vähesele hispaania keele oskusele alguses, mistõttu väärisin kaks korda paremat hinnet. Diego kõrval on mu religiooni õpetaja, kelle tunnis sain ma alati kõige vähem asjadest aru, sest religiooniga pole ma kunagi väga seotud olnud. Vaatamata sellele oli ta minuga tohutult sümpaatne ja abivalmis.

Nagu nendest lühikirjeldustest aru võisite saada, siis oli tegu ühe ilgelt vahva kamba õpetajatega!  Nad olid mind nähes nii õnnelikud, rääkisime pikalt juttu ja mind tabas kohe igatsus, kui koolist välja astusin. Pildilt on puudu bioloogia õpetaja, keda nägin samuti täna ning kes oli üks huvitavamaid, kui mitte huvitavaim õpetaja, kes mind iial õpetanud on. Vahetusaastal olles saingi huvi bioloogia vastu ja pärast vahetusaastat oli mul väga spetsfiiline erinevate organite sõnavara just bioloogia tundide tõttu. Nägin ka füüsika õpetajat, kes on mulle mitu korda pärast vahetusaastat ka kirjutanud. Ta oli algusest peale mulle üks armsamaid õpetajaid, kes enne igat tundi tuli minuga rääkima, et küsida, kas mul läheb ikka hästi.

Füüsika õpetaja Margarita

Pärast koolis käimist läksime Cataga haiglasse, sest mu hostvanaemal opereeriti midagi südames, ma täpselt ei saanud aru, mida ja mis tal juhtus, igatahes oli asi päris tõsine olnud. Nüüd on ta õnneks kodus! Haiglas olles tabas mind that awkward moment, kui nägin emapoolset suguvõsa, aga peres on nii palju õdesid-vendi, et poolte nimed olid ununenud. Mu hostema peres on 5 tütart ja 2 poega, kokku 7 last. Peaaegu kõigil neist on ka lapsed, mistõttu oli vahetusaastal olles kõikide sugulaste nimede meeldejätmine meeletult raske ehk täna olingi situatsioonis, kus taipasin, et olin ära unustanud kahe õe ja ühe venna nimed ning nende poole pöörduda ei julgenudki terve aeg, sest ei teadnud lihtsalt mismoodi neid kutsuda. Vähemalt oli mul veel kolm õde ja üks vend, kellega suhelda! Nii tore oli kõiki näha, vaatamata sellele, et olime sunnitud kohtuma haiglas. Cata ütles, et emapoolne vanaisa küsib alati nende juures käies minu kohta ka, kuidas mul läheb ja millega tegelen. Üldse need mõlemad vanaisad siin on mulle nii armsad, nad on algusest peale mind nii väga hoidnud. Kuna ma ise pole kumbagi oma vanaisa näinud, siis nii tore on see tunne, kui siinsed "vanaisad" niimoodi hoolivad.

Viimase asjana tahaks mainida, et ma olen Tšiili värskeid puuvilju ja mahlu nii väga igatsenud! Puuviljad hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks - täpselt nii ongi. Ma olen viimased kolm päeva justkui paradiisis olnud. Olen alati armastanud puuvilju, kuid siinsed on ikka täiesti teine tase, mis on absoluutselt mõistetav, sest päikest on ka aastas tunduvalt rohkem. Mu hostõde just eile kurtis, et külmkapis pole üldse ruumi, sest kõik kohad on kõikvõimalikke puuvilju täis - hostisa oli enne minu saabumist korralikult ette valmistanud, sest teadis, et igatsen seda osa Tšiilist. Ei kurdaks.

Paid!

30 tundi sõitu, kaks magamata ööd ja üllatuspidu

Sõbrad, ma olen elusalt kohal!

Sõit oli meeletult väsitav, eriti seetõttu, et ühegi lennu ajal ega lennujaamades oodates ei suutnud ma tundigi magada, alguses seetõttu, et olin nii elevil mõttest, et peagi olen jälle Tšiilis, hiljem seetõttu, et olin nii üleväsinud, et und ei tulnud enam. Igatahes jõudsin lõpuks kohale. Üle Andide sõites tundsin nii suurt rõõmu, mida on raske sõnadesse panna. (video kvaliteet ei ole küll parim, aga vähemalt saate aimu, kui ilus vaatepilt avanes)

Lennuk jõudis kohale oodatust 35 minutit varem ja kohvri sain kätte kohe, kui kohale jõudsin. Väravatest välja minnes polnud mu pere veel kohal, kuid pidin kõigest kuskil 3-5 minutit ootama, mis on tšiillaste kohta suurepärane saavutus, sest nad jäävad i g a l e poole hiljaks, minu pere on selles eriti hea. Lennujaama tulid mulle vastu kõik mu pereliikmed ja parim sõbranna Antonia. Nendele teadmiseks, kes pole mu blogi kogu aeg jälginud ning teistele meeldetuletamiseks, on mu Tšiili peres 5 pereliiget - kolm õde (Josefa ehk Jose, kes on 9-aastane, Maria Jesus ehk Jesu, kes on 11-aastane ja Catalina ehk Cata, kes on 19-aastane) ja vanemad (Paula ja Alfonso). Cata oli teinud mulle sildi, mille peal oli kirjas Liisa Naur Salinas Celedon, sest nende perekonnanimed on Salinas ja Celedon. Tšiilis on nimelt enamus inimestel neli nime - tavaliselt kaks eesnime ning kõigil alati kaks perekonnanime - esimene isa, teine ema perekonnanimi ehk kui inimesed abielluvad, siis naise perekonnanimi ei muutu, see kandub lihtsalt edasi lastele ehk edasi kandub alati mõlema vanema isa perekonnanimi, sest lastele pannakse mõlema vanema, nii isa kui ema esimene perekonnanimi. Loodan, et saite midagi aru.

Olin meeletult õnnelik kohale jõudes, kuid veidi kripeldas see, et ainult üks sõbranna oli mulle lennujaama vastu tulnud ning teiste sõpradega rääkides olid kõik nii napisõnalised, kui rääkisime sellest, millal kokku saame. Mõtlesin, et okei, äkki kõigil hetkel lihtsalt tegemist, arusaadav. Koju jõudes käisin duši all ja panin kohe pidžaama selga, sest ma polnud maganud kuskil 40 tundi ja olin tohutult väsinud. Peagi tuli hostema ütlema, et vahetaksin riided ära, sest lähme restorani sööma. Mõtlesin, et mis seal ikka, üle kahe tunni ikka ära ei ole ja pärast seda saan magada, seega panin pidulikud riided selga ja tegin ennast korda. Järsku hakkas kodus hull paanika, sest keegi ei leidnud alumise ukse võtmeid üles ning hostema ütles, et enne ei saa me kuskile minna, kui võtmed on üles otsitud. Millegipärast hakkasid kõik minu nime hüüdma, et läheksin allakorrusele Catale appi võtmeid otsima, mis tundus mulle veidi ülekohtune, sest ma olin nii vähest aega kodus olnud, meeletult väsinud ja majas oli lisaks mulle veel 6 inimest, kes oleksid võinud minna võtmeid otsima, kuid just mind kutsuti. Ma ei jaksanud vastu ka hakata, mistõttu läksin allakorrusele. Kuulsin juba trepi peal olles õuest muusikat, kuid ei osanud midagi kahtlustada, sest olin lihtsalt liiga väsinud, et sellele tähelepanu pöörata. Õue jõudes olid seal KÕIK MU PARIMAD SÕBRAD!!!!!!! Ma pidin õnnest püksi laskma. Ma olin täiesti sõnatu. Õhtu jooksul tuli veel sõpru juurde, lõpuks oli neid kuskil 20-25, kõik mu vanad klassi- ja koolikaaslased. Võimatu on sõnadesse panna, kui õnnelik ma see õhtu ja öö olin. Ainuke, kes puudu oli, oli mu kõige parem sõber Francisco, kelle tüdruksõbral oli samal õhtul sünnipäev. Ma igatsesin tema olemasolu seal nii väga kuni JÄRSKU SEISIS KA TEMA MINU TAGA, kuigi kõik olid öelnud, et ta ei saa tulla. Ma olin teda nähes lihtsalt oma õnne tipul. Ma olin nii õnnelik. Tantsisime ja rääkisime kõigiga juttu hommikul neljani, kuskil kell 5 sain magama, pärast 50 tundi magamata olemist. Eestis oli selleks ajaks kell juba 10 hommikul, mistõttu olin ma kaks ööd olnud magamata. Mu kaks klassiõde, Valentina ja Valeria aka Vale ja Vale jäid meie juurde ööseks ning hommikul ärkasin üles selle peale, et mu vanim õde, Cata hüppas mulle peale. Hiljem tulid mind kallistama ka mu väiksed õed ja ma olin kirjeldamatult õnnelik, kuigi olin maganud ainult 6 tundi ja endiselt meeletult väsinud. 

Hommikul läks meil kuskil poolteist tundi aega, et väljast kõik korda saada. Õhtul kella viieks läksime Cataga ühe mu nõbu kontserdile, kus ta laulis. Seal nägin isapoolseid sugulasi - isa õde, isa õe meest, nende kolme tütart ja isapoolseid vanavanemaid. Nad olid mind nähes nii õnnelikud ja mina neid nähes täpselt samamoodi. Õhtul koju jõudes jäin kohe kell 8 magama ja magasin hommikul kella kümneni ehk lõpuks tunnen ennast hästi ja puhanuna! 

Mu pisikesed õed on nii palju kasvanud!

Lähen nüüd jõusaali ja hiljem basseini ujuma. Milline nostalgia! Tegin seda Tšiilis vahetusaastal olles igal hommikul suvevaheajal. 

Kallid olete!

PS! PALJU ÕNNE MU LEMMIKULE TŠIILLASELE, KES SAAB TÄNA 28!!!!!!!!!

Üks nädal selleni, mida olen oodanud 2,5 aastat

Ma lähen nädala aja pärast lennukile. 30 tundi sõitu ja ma olen pärast 2,5 aastat tagasi oma armsas Tšiilis. Enamus mu sõpradel on selleks ajaks ülikoolis eksamid tehtud ja suvevaheaeg alanud (lõunapoolkeral on aastaajad vastupidised. põhikooli geograafia). Ma saan jälle iga hommik juua värskelt pressitud apelsinimahla, pärast hommikust trenni minna õue basseini ujuma, nautida sooja ilma, olles oma parimate sõpradega koos. Ma saan jälle üksinda muusikat kuulates ringi käia Santiago ilusatel tänavatel, juues samal ajal Starbucksi jääkohvi või süües külmutatud jogurtit. 

Ma ei suuda uskuda, et ma näen jälle oma perekonda, kõiki sugulasi, vanasid õpetajaid, klassikaaslaseid, koolimaja, kus aasta aega õppisin. Ma näen oma parimaid sõpru Antoniat ja Franciscot ning saan iga päev olla oma kalli hostõe Cataga. Mu parim vahetusõpilasest sõber Owen tuleb ka USAst selleks ajaks Tšiili ja ma saan temaga jälle tunde istuda ta kodus basseini ääres ja rääkida elust.

Mu ümber on iga päev Andide mäestik, ma kuulen iga päev maailma armsaimat tšiili aktsenti, mis paneb südame kiiremini põksuma, ma käin jälle pidudel, kus lastakse ladina muusikat. Selline nostalgia.

Paljud on mulle kirjutanud, et võiksin oma reisi ajal palju filmida ja videosid üles panna ka sellest, millest vahetusaasta jooksul väga palju pilte ei pannud. Üheks palveks esitati, et filmiksin kodu, sõpradega koosolemisi, pidusid jms, et saada parem ülevaade mind ümbritsevast. Paar lähedasemat sõpra on nõudnud, et kirjutaksin vähemalt 2-3 korda nädalas blogisse. Endal alguses seda plaani polnud, vaid plaanisin tõesti reisi lihtsalt nautida ja tagasi tulles kõigest jutustada, kuid kuna ma üritasin vahetusaasta jooksul teid kõigega kursis hoida ja tean, et mul oli ja endiselt on tõesti palju kaasaelajaid (te kõik olete niiii vahvad!), siis luban vähemalt üritada võimalikult palju teid asjadega kursis hoida ka reisi ajal.

PS: Lisan tavaliselt rohkem pilte instagrami ja snapchatti. Kellel on huvi, siis kasutaja on mul mõlemas liisanaur. Seal saate kindlasti veel paremini mu tegemistega kursis olla.

Ilmselt järgmine kord kirjutan juba Tšiilis, kui just enne ei tule tuju siin oma elevust teiega jagada.

Väike meenutus vahetusaastast.

Paid!

Kuus kuud ehk postitus, millest te ei taha ilma jääda

Uskumatu, kuidas aeg lendab. Varsti möödub kolm aastat mu vahetusaasta algusest ja kaks aastat Eestisse tulekust. Kool on lõpuks läbi ja nüüd, kui olen leidnud rohkem aega iseendale pühendumiseks ja mõtete mõtlemiseks, olen avastanud, kui palju viimaste aastate jooksul muutunud on. Kolm aastat tagasi läksin Tšiili, kaks aastat tagasi TIKi 10. klassi samas, kui kõik mu vanad klassikaaslased olid 11. klassis ja eelmisel aastal, 9 kuud tagasi, vahetasin kooli. See kooliaasta oli kõige vingem mu elus ja ma pole kunagi nii õnnelik olnud koolis käimise üle. Ma olen leidnud mitmeid asendamatuid sõpru ning võin öelda, et koolivahetus mõjus mulle igatpidi positiivselt.

Tihti küsitakse seda, kas suhtlen veel Tšiili pere ja sõpradega ka. Eks ikka suhtlen - vahel tihedamini, vahel harvem. Teadagi oli mul peres kolm õde ning kõige vanemaga neist, Cataga, suhtlen siiamaani iganädalaselt, teatud perioodidel ka igapäevaselt. Ta on üks nendest inimestest, kes jääb elu lõpuni mu südamesse ja vaieldamatult imeliseks sõbrannaks. Temaga on mul ikka väga vedanud. Franciscoga, kes oli mu parim sõber, suhtlen samuti väga tihti. Ilmselt mitmed, kes jälgisid vahetusaasta jooksul mu blogi, mäletavad Javieri ja Matiast, kes olid mu klassivennad. Nende tegemistega olen üsna palju kursis, sest saadame üksteisele pidevalt pilte oma päevast, kuid pikemalt räägin nendega alati kuskil kaks-kolm korda kuus. Lisaks on veel paar klassiõde, kellega aeg-ajalt suhtlen ehk nagu näha, siis Tšiiliga kontakti pole kaotanud ja inimesed on endiselt südames. Tean, et paljud igatsevad mind väga ning ootavad pikisilmi, et neile külla läheksin, sest peagi on möödumas kaks aastat mu vahetusaasta lõpust. 

Nüüd põnevaima teema juurde. Ega asjata pole postituse pealkirjaks "Kuus kuud". Mitmed mu sõbrad juba teavad seda, kuid ei saa blogisse kirjutamata jätta, et KUUE KUU PÄRAST LÄHEN MA  TAGASI TŠIILI!!!!! MA.LÄHEN.TAGASI!!!!! Täpselt kuue kuu pärast, 16. detsembril, istun ma lennuki peale, et veeta kolm ja pool nädalat Tšiilis. See, et ma lähen poole aasta pärast sombusest Eesti talvest päikselisse Tšiili suvesse, näen kõiki üle kahe ja poole aasta, saan jõulud veeta hostperega ja aastavahetusel pidutseda oma parimate sõpradega, on i m e l i n e ja võimatu on panna sõnadesse seda, kui ärevil ma olen. Kõige raskem on selle saladuses hoidmine, sest kavatsen kõigile üllatuse teha. Olen rääkinud oma tagasiminekust ainult hostperele ja Franciscole. Tegelikult suurima üllatuse tahtsingi teha just Franciscole ja Matiasele, kes igatsevad mind kindlasti enim, kuid Franciscoga ühel päeval telefonis rääkides ei suutnud ma jätta talle rääkimata, sest tal oli olnud just raske päev ning ta kurtis, et kõik on nii mõttetu, eriti kuna tal pole midagi oodata ka. Seetõttu otsustasingi välja rääkida, et tal oleks nüüd midagi oodata. Selle uudise peale tulid tal pisarad silma ja tema sõnul oli see selle aasta parim uudis. Kohe pärast kõne rääkis ta oma perega, kes hoidsid mind väga ning kõik ütlesid, et pean paar päeva nende juures ka ööbima. See tunne, et teisel pool maakera sinust nii väga hoolitakse, on üks armas tunne ja ma ei jõua ära oodata kõigi näoilmete nägemist, kui nad mind näevad.

Üks lahe uudis on mul veel. Teadagi oli vahetusaastal üks mu parimatest sõpradest Owen - USA poiss, kes oli minuga samal aastal vahetusõpilane ja elas samuti Santiagos. Eelmisel aastal käisin tal ka New Yorkis külas. Ta nüüd lõpetas gümnaasiumi ja eile õhtul kirjutas mulle, et TA TULEB KA DETSEMBRIS TŠIILI!!!! Te ei oska ettegi kujutada, kui õnnelik ma olin. Ma ei suuda mõeldagi detsembrile, sest ma ei jaksa enam ära oodata.

Lõpetuseks pean mainima, et kõik, kes te olete seda blogi jälginud kasvõi natukene, olete meeletult vinged, sest blogi on saanud üle 50 000 vaatamise. Ma poleks osanud uneski näha, et nii paljud hakkavad huvi tundma mu tegevuste vastu. Aitäh teile, toredad olete!

Quien invento la distancia no tenia ni idea de lo que era extrañar a alguien

Hola, mis chilenos queridos! Ya han pasado casi dos años desde que me fui de Chile y pense que deberia escribir algo, para que sepan lo que ha pasado en mi vida.

Ahora estoy estudiando en el undecimo grado, por el año en Chile tuve que dar un año mas en el colegio en Estonia. Nunca me cuestione el irme de intercambio a pesar de saber que iba a tener que repetir, porque siempre tuve el sueño de ir a algun pais por un año. Ademas mi hermano mayor era estudiante de intercambio en Alemania hace muchos años, asi que siempre supe que yo tambien queria ir a algun lugar para vivir una experiencia inolvidable.

Ahora desde el principio… En julio 2014 cuando llegue a Estonia, me senti muy rara por muchos meses; no puedo expresar la felicidad que senti al llegar a mi casa y ver a mis amigas y a la  familia, pero todos los dias extrañaba a mi familia y amigos chilenos muchisimo. No sabia como estar en un pais y sentirme completa, porque tuve el corazon en dos paises. Tuve como dos vidas - una aqui, en Estonia y la otra alli, en Chile, es dificil expresar como esta experiencia me cambio. Cuando llegue a Estonia, era totalmente como una chilena y extrañe tantas cosas de Chile.

En las primeras semanas queria dar un besito a todos, porque estaba tan acostumbrada de hacerlo. Obviamente en la mayoria de los paises en Europa no lo hacen. Por mucho tiempo empeze a hablar en español con mis amigos y familia, porque pense en español y soñaba en español y era dificil cambiar entre dos idiomas. Todos me dijieron que hable mas fuerte y era mas loca y mas temperamental, como la gente en las telenovelas mexicanas. Tuve la bandera chilena en mi habitacion y tuve mucha ropa que dicen “Chile”. Por mucho tiempo no podia creer que ahora realmente estoy en Estonia y tengo que acostumbrarme a  mi pais de nuevo.

En septiembre 2014 empezo colegio de nuevo. Tuve que ver a todos los profesores y compañeros que no habia visto por casi un año y medio. Creo que la mayoria de ustedes que lo estan leyendo ahora saben, que aqui los estaciones son al reves - en junio, julio y agosto nosotros aqui tenemos las vacaciones de verano y en diciembre y enero las vacaciones de invierno. Eso significa que cuando llegue a Estonia, tuve dos meses de vacaciones antes que entre a las clases de nuevo. Era un tiempo un poco dificil para mi, porque me gustaba en el colegio de Chile mucho mas, ademas mis compañeros estaban en el otro curso, en el curso mayor, porque yo tuve que repetir asi que yo era el mas antigua en mi curso - en el decimo grado me cumpli 18 años, pero los otros cumpliaron 17 años. Pero por suerte tuve en este curso una amiga muy buena que tambien era mas antigua que los otros, porque ella era estudiante de intercambio en el mismo año que yo en Argentina, por lo tanto eramos muy amigas desde el principio.

En septiembre 2015 me cambie de colegio por muchas razones y ahora es mi primer año en el nuevo colegio y estoy mas feliz que nunca. Este cambio fue uno de los mejores decisiones en mi vida y me encanta mucho en mi colegio nuevo. En este colegio puedo estudiar español tambien, pero siempre estoy muy aburrida en las clases, porque obviamente hablo mejor que todos. Un hecho chistoso: en las primeras clases de español use palabras chilenas tooodo el tiempo. Entendi que chilenos hablan en una manera muy chistosa y siempre me da risa cuando pienso en los momentos que la profe no entendi las palabras como “palta”, “bacan”, “ni cagando”, “al tiro”, “choro”, “filo”, “fome”, “luca”, “pololo”, “raja”, “tuto” etc.

Ahora me quedan 3 semanas mas hasta las vacaciones de verano. Despues de este verano tendre un año de colegio mas y por finnn puedo entrar a la universidad. He pensado en muchas universidades, pero lo que se por seguro es que me gustaria estudiar en el extranjero las ciencias economicas. He pensado en Noruega, Dinamarca y Finlandia. Pero todavia tengo tiempo para pensar de mi futuro y de los estudios.

Los prometo que algun dia voy a escribir mas de todo. Espero que esten muy bien y no olviden que los extraño mucho y pienso de ustedes todos los dias! Los prometo que me veran antes de que puedan imaginar! ;)

Muchos besitos y abrazos, cuidense mucho!

Muutused, muutused

Tundsin, et täna on õige aeg kirjutamiseks, sest kool on kestnud juba veidi üle kolme nädala ja emotsioone on nii palju. Alustaks siis sellest, et räägiks veidi üldse, mis minu elus toimub.

 

Viimase kahe aastaga on mu elus kõik totaalselt muutunud. Eks sellises vanuses kõik muutubki kogu aeg ja inimesed tulevad ning lähevad, kuid enne vahetusaastale minekut poleks ma suutnud ettegi kujutada, et elu võiks olla nii erinev. Vahetusaastale minnes olin ma valmis kõigeks ja see aasta oli täiesti ületamatu igas mõttes, kuid ka tagasi Eestisse jõudes muutus iga kuuga midagi. Kas siis sain juurde mõne sõbra või avastasin endas jälle midagi uut.

 

10.klass oli vaieldamatult raske, kuid ma leidsin endale uuest klassist nii palju häid sõpru ja avastasin tänu aastale Tšiilis ka seda, kes on mu tõelised sõbrad ja kes on need, kes jäävad. Kooliaasta lõpuks tundsin ennast täielikult osana klassist ja teadsin, kes need "minu inimesed" on, kuid ma tundsin mitu kuud kooliaasta lõpust, et see pole üldse see, mida ma elult tahaksin. Inglise Kolledž on vaieldamatult hea kool, kuid ma tundsin, et inimesena ei arenenud ma seal enam. Mul ei olnud aega enda tegemiste jaoks ja koolis käisin pigem kohustusest. Juuni alguses ei hakanud ma veel koolivahetamisega tegelema, sest lootsin, et äkki suvel läheb ikka üle see soov. Ma tõesti lootsin seda, sest ma ei tahtnud mõelda järjekordsele muutusele. Alles olin ma leidnud enda koha uuesti selles koolis. Mida lähemale jõudis september, seda enam ma tundsin, et vajan oma ellu siiski seda muutust ja 28.augustil milleks oli reede, 4 päeva enne aktust, läksin Rocca al Mare Kooli ette helistamata ja jäin lootma lihtsalt õnnele. 15 minutit rääkimist ja koolis sees ma olingi, sain kohe ka lepingu kätte ja laupäeval läksin juba koolivormi ostma. 31.augustil viisin lahkumisavalduse TIKi ära ja 1.septembril läksin RaMi aktusele.

 

Need kolm ja pool nädalat koolis on olnud täiesti imelised. Koolis käimine on reaalselt meeldiv. Ma võin öelda täiesti ausalt, et ma ei saaks rohkem õnnelikum ollagi, et tegin selle otsuse. Inimesed on nii meeldivad, õpetajad on absoluutselt parimad ja kõik on nii hästi!!!

 

 

Ma soovin teile kõigile kõike parimat ja loodan, et kõigil on ikka midagi, mille üle rõõmus olla. Järgmine postitus on mul juba valmis, kus kirjutan tõesti sellest, milleks see blogi üldse mõeldud on ehk Tšiilist. Olge kõik tublid!

 

Paid.

Kuidas su aasta siis oli kah? Kurb pole, et aasta koolis raisku lasid?

Seda küsitakse minult siiamaani päris tihti ja ühel päeval sellel nädalal, kui hakkasin järjekordselt tegema võimalikult lühikest kokkuvõtet kõigest sellest, mis kogesin aasta jooksul, hakkasin ma taaskord mõtteid mõlgutama sellel teemal, et kuidas siis see aasta siis ikkagi oli kah. 

 

Tagasi mõeldes ei tule mulle pähe ühtegi negatiivset mõtet ega halba emotsiooni, kuigi raskeid momente oli tegelikult ju piisavalt. Põhjus, miks tunnen ainult positiivset, on selles, et tegelikkuses kõik need rasked ajad tegid mind nii palju tugevamaks ja muutsid mind inimesena tohutult. Ma usun, et eks kõik vahetusõpilased ole omamoodi võitlejad ja võitjad, kui selle aasta vastu peavad. See kõik on seda 100% väärt.

 

Paljud on mulle öelnud, et nad ei taha aastat raisku lasta ning küsinud minult, et ega ma kurb pole, et koolis läks aasta raisku. Paljud on ka väitnud, et lähevad hoopis ülikooli ajal välismaale. Mu vastus kõigile - ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu ja võimaluse korral "laseksin kasvõi ühe aasta koolis veel raisku", et minna uuele vahetuaastale uude riiki. Selle aastaga õppisin ma palju rohkem, kui on võimalik õppida ühe aastaga Eestis olles, sest lihtsalt kõik need kogemused, elamused, raskused ja rõõmud on nii teistsugused. Isegi tavaline kinos käimine oli seal mitu korda erilisem sündmus kui Eestis. Kõik sugulaste kokkutulekud ja perega olemised olid nii erinevad sellest, millega olin varasemalt harjunud. Absoluutselt iga koolipäev oli seal täis elamusi, rõõmu ja huvitavaid seiku, vastupidiselt Eesti igapäevasele elule. See ongi vahetusaasta ilu. Kõik, mida koged aasta jooksul, on nii teistsugune, eriline ja huvitav. Jah, mina tahan ka minna ülikooli välismaale, kuid kindlasti ei raisanud ma ühte aastat, kui otsustasin minna vahetusaastale. 16-aastasena aasta üksi olla on täiesti teine asi, kui pärast gümnaasiumit välismaale ülikooli õppima minemine. Need kogemused pole kuidagimoodi võrreldavad, sest peres elamine, tavakoolis käimine ja 100% sealse elu elamine on hoopis midagi muud. Midagi sellist, millest võid aru saada ainult siis, kui oled ise midagi taolist läbi elanud.

 

 

 

 

 

Mu aasta oli ikka meeletult vinge! Tänan küsimast.