Minu Tšiili: 30 tundi sõitu, kaks magamata ööd ja üllatuspidu

Sõbrad, ma olen elusalt kohal!

Sõit oli meeletult väsitav, eriti seetõttu, et ühegi lennu ajal ega lennujaamades oodates ei suutnud ma tundigi magada, alguses seetõttu, et olin nii elevil mõttest, et peagi olen jälle Tšiilis, hiljem seetõttu, et olin nii üleväsinud, et und ei tulnud enam. Igatahes jõudsin lõpuks kohale. Üle Andide sõites tundsin nii suurt rõõmu, mida on raske sõnadesse panna. (video kvaliteet ei ole küll parim, aga vähemalt saate aimu, kui ilus vaatepilt avanes)

Lennuk jõudis kohale oodatust 35 minutit varem ja kohvri sain kätte kohe, kui kohale jõudsin. Väravatest välja minnes polnud mu pere veel kohal, kuid pidin kõigest kuskil 3-5 minutit ootama, mis on tšiillaste kohta suurepärane saavutus, sest nad jäävad i g a l e poole hiljaks, minu pere on selles eriti hea. Lennujaama tulid mulle vastu kõik mu pereliikmed ja parim sõbranna Antonia. Nendele teadmiseks, kes pole mu blogi kogu aeg jälginud ning teistele meeldetuletamiseks, on mu Tšiili peres 5 pereliiget - kolm õde (Josefa ehk Jose, kes on 9-aastane, Maria Jesus ehk Jesu, kes on 11-aastane ja Catalina ehk Cata, kes on 19-aastane) ja vanemad (Paula ja Alfonso). Cata oli teinud mulle sildi, mille peal oli kirjas Liisa Naur Salinas Celedon, sest nende perekonnanimed on Salinas ja Celedon. Tšiilis on nimelt enamus inimestel neli nime - tavaliselt kaks eesnime ning kõigil alati kaks perekonnanime - esimene isa, teine ema perekonnanimi ehk kui inimesed abielluvad, siis naise perekonnanimi ei muutu, see kandub lihtsalt edasi lastele ehk edasi kandub alati mõlema vanema isa perekonnanimi, sest lastele pannakse mõlema vanema, nii isa kui ema esimene perekonnanimi. Loodan, et saite midagi aru.

Olin meeletult õnnelik kohale jõudes, kuid veidi kripeldas see, et ainult üks sõbranna oli mulle lennujaama vastu tulnud ning teiste sõpradega rääkides olid kõik nii napisõnalised, kui rääkisime sellest, millal kokku saame. Mõtlesin, et okei, äkki kõigil hetkel lihtsalt tegemist, arusaadav. Koju jõudes käisin duši all ja panin kohe pidžaama selga, sest ma polnud maganud kuskil 40 tundi ja olin tohutult väsinud. Peagi tuli hostema ütlema, et vahetaksin riided ära, sest lähme restorani sööma. Mõtlesin, et mis seal ikka, üle kahe tunni ikka ära ei ole ja pärast seda saan magada, seega panin pidulikud riided selga ja tegin ennast korda. Järsku hakkas kodus hull paanika, sest keegi ei leidnud alumise ukse võtmeid üles ning hostema ütles, et enne ei saa me kuskile minna, kui võtmed on üles otsitud. Millegipärast hakkasid kõik minu nime hüüdma, et läheksin allakorrusele Catale appi võtmeid otsima, mis tundus mulle veidi ülekohtune, sest ma olin nii vähest aega kodus olnud, meeletult väsinud ja majas oli lisaks mulle veel 6 inimest, kes oleksid võinud minna võtmeid otsima, kuid just mind kutsuti. Ma ei jaksanud vastu ka hakata, mistõttu läksin allakorrusele. Kuulsin juba trepi peal olles õuest muusikat, kuid ei osanud midagi kahtlustada, sest olin lihtsalt liiga väsinud, et sellele tähelepanu pöörata. Õue jõudes olid seal KÕIK MU PARIMAD SÕBRAD!!!!!!! Ma pidin õnnest püksi laskma. Ma olin täiesti sõnatu. Õhtu jooksul tuli veel sõpru juurde, lõpuks oli neid kuskil 20-25, kõik mu vanad klassi- ja koolikaaslased. Võimatu on sõnadesse panna, kui õnnelik ma see õhtu ja öö olin. Ainuke, kes puudu oli, oli mu kõige parem sõber Francisco, kelle tüdruksõbral oli samal õhtul sünnipäev. Ma igatsesin tema olemasolu seal nii väga kuni JÄRSKU SEISIS KA TEMA MINU TAGA, kuigi kõik olid öelnud, et ta ei saa tulla. Ma olin teda nähes lihtsalt oma õnne tipul. Ma olin nii õnnelik. Tantsisime ja rääkisime kõigiga juttu hommikul neljani, kuskil kell 5 sain magama, pärast 50 tundi magamata olemist. Eestis oli selleks ajaks kell juba 10 hommikul, mistõttu olin ma kaks ööd olnud magamata. Mu kaks klassiõde, Valentina ja Valeria aka Vale ja Vale jäid meie juurde ööseks ning hommikul ärkasin üles selle peale, et mu vanim õde, Cata hüppas mulle peale. Hiljem tulid mind kallistama ka mu väiksed õed ja ma olin kirjeldamatult õnnelik, kuigi olin maganud ainult 6 tundi ja endiselt meeletult väsinud.

Hommikul läks meil kuskil poolteist tundi aega, et väljast kõik korda saada. Õhtul kella viieks läksime Cataga ühe mu nõbu kontserdile, kus ta laulis. Seal nägin isapoolseid sugulasi - isa õde, isa õe meest, nende kolme tütart ja isapoolseid vanavanemaid. Nad olid mind nähes nii õnnelikud ja mina neid nähes täpselt samamoodi. Õhtul koju jõudes jäin kohe kell 8 magama ja magasin hommikul kella kümneni ehk lõpuks tunnen ennast hästi ja puhanuna!