¡Feliz año nuevo!

Selle nädala esmaspäeva, 26. detsembrit olin ma nii kaua oodanud. Teadsin, et näen sellel päeval Owenit ja tema hostpere. Kes ei tea, siis Owen oli minuga samal aastal vahetusõpilane Tšiilis ja elas ka Santiagos. Ta ise on pärit New Yorkist ja õpib hetkel Pennsylvania Ülikoolis, mis on üks Ivy League ülikoolidest. Mul on vahetusaastast temaga sadu pilte koos, kuid siin on üks nendest. Sain aru, kui kiiresti on aeg möödunud, kui hakkasin mõtlema sellele, et pildil on tema 15-aastane ja mina 16-aastane. Täpselt nii vanad olime vahetusaastale minnes.

Üks lahedamaid asju vahetusaasta juures ongi erinevate inimestega tutvumine ning mitte ainult kohalikega, vaid inimestega üle terve maailma. See, et mul on sõpru terves maailmas, alates Soomest Hiinani, on ikka päris vinge. Lihtsalt üks fun fact siia vahele - rääkisime just Oweniga kokku saades, et alates 2013. aastast oleme iga aasta näinud, sest 2013-2014 olime vahetusõpilased, 2015 veebruaris käisin tal New Yorkis külas, nüüd 2016 nägime Tšiilis ja kuna mõlemad läheme tagasi koju 9. jaanuaril, siis näeme ka uuel aastal veel loodetavasti mitu korda ehk siis oleme 5 aastat järjest vähemalt ühe korra näinud. 

Esmaspäeval enne kella kolme jõudsin tema juurde. Ta hostvanemad kutsusid mind nendega lõunast sööma, sest lõunasöök on siin tähtsaim söögikord. Kui ma oleks emotsionaalne inimene, kes hakkab kergelt nutma (nii rõõmust kui kurbusest), siis oleksin sellel hetkel rõõmust ilmselt nutma hakanud. Nutma ma ei hakanud, aga 10 punkti skaalal olin umbes 11 juures, kui nägin Owenit. Tema ja Gustas on alati olnud vahetusõpilastest mu kõige paremad sõbrad, me veetsime vahetusaasta jooksul nii palju aega kolmekesi koos. Gustast olen näinud kuskil 5 korda pärast vahetusaastat, sest ta elab Leedus, kuhu on veidi kergem sõita kui Ameerika Ühendriikidesse. Oweni juurde lõunasöögile tuli ka meie tugiisik Omar, kelle tulekust mul polnud aimugi. Nii tore oli olla tagasi Oweni hostpere juures, kes on alati mind oma tütreks kutsunud. Rääkisime kõik koos laua taga kuskil 2 tundi juttu ja siis läksime Oweniga tuppa juttu edasi rääkima. Siiani ei suuda uskuda, et oleme mõlemad Tšiilis. 

Üks armsamaid perekondi maailmas

Teisipäeva hommikul käisime Cataga basseinis ja võtsime päikest. Terve ülejäänud päeva mängisin  väikeste õdedega erinevaid lauamänge. Nad just ütlesid, kuidas nad üldse ei taha, et ma ära läheksin, sest ma olen ainuke, kes nendega kogu aeg mängida viitsib. Tegi ikka südame soojaks küll. Õhtul tulid mitmed klassi- ja koolikaaslased meie juurde ja siit edasi läksime peole. See oli üks vingemaid klubipidusid, kus käinud olen. Klubi oli eriti lahe, muusika oli eriti hea, inimesed olid eriti mõnusad. Koju jalutasime Cataga, sest klubi oli üsna kodu lähedal. Nii mõnus oli lühikeste varrukatega öösel kell 3 õues jalutada.

Kolmapäeval läksime jälle Antonia juurde, kus oli järjekordne basseinipäev. Anto juurest ära minnes kuulsin järsku kedagi hüüdvat mu nime. Alguses ma isegi ei reageerinud, sest tõenäosus, et kuue miljoni elanikuga linnas näeb mind keegi tuttav, on üsna väike. Peagi kuulsin uuesti oma nime, mille peale pöörasin ümber ning nägin Anto vanemat venda Pepet. Kui mu hostpere käis vahetusaasta ajal Kariibi mere kruiisil, siis olin kaks nädalat Anto juures ja veetsin Pepega väga palju aega koos. Lõpuks hakkas ta mind kutsuma oma õeks, sest saime lihtsalt nii hästi läbi. Pepe ei teadnudki, et olin Tšiili tulnud ning ta ei suutnud oma silmi uskuda, mis oli nii naljakas. Kui ta kuulis, et uuel aastal jään veel Anto juurde ka jälle paariks päevaks, siis ta silmad läksid nii särama ja kallistas mind rõõmust öeldes, et saab oma kolmanda õe tagasi (Antol on üks õde ka). See taaskohtumine tänaval oli nii naljakas-tore-armas. 

Samal õhtul kuskil kella kaheksaks läksin oma siinse parima sõbra Francisco vanavanemate korterisse, kus olid ka Francisco vanemad, kellega koos läksin autoga Francisco juurde. Olin seal kolm päeva ja kaks ööd ja need päevad olid lihtsalt nii toredad. Kohale jõudes hakkas ta noorem õde Mariana nutma ja kallistas mind vähemalt 10 minutit järjest ja ei lasknud lihtsalt lahti. Õhtusööki süües pakkusid Francisco vanemad välja, et veedaksin aastavahetuse nende perega, mis oli nii armas, kuid kahjuks pidin neile ära ütlema, sest aastavahetuse plaanid tegime Anto ja Cataga juba ammu ära. Esimesel ööl Francisco juures mängisime Mariana ja Franciscoga lauamänge öösel kella kaheni. Magama saime kuskil nelja ajal, sest rääkisime Franciscoga veel pärast õues terrassil pikalt juttu. Hommikul ärkasin kell 12.30 ja olin kindel, et kõik ammu ootavad, et üles ärkaksin, kuid Francisco ise ärkas veidi enne kella kolme, kui olin jõudnud juba hommikust süüa, pesemas käia ja empsiga poolteist tundi facetimeda. Mängisime õhtuni välja kaarte ja lauamänge ning taaskord rääkisin öösel pikalt Franciscoga kõigest, mis vahepeal juhtunud on. Eile lõunal olime Mariana ja Franciscoga basseinis ja päevitasime ning pärast lõunasööki läksime Franciscoga kesklinna ühte baari, mis oli juba kell 17.00 paksult inimesi täis. Lisaks meile olid seal veel mu vanad klassivennad Matias ja Felipe, koolivend Pablo ja Francisco tüdruksõber Sofi. Lahkusime sealt 23.00 ning ilmselgelt oli siis see baar täiesti puupüsti inimesi täis. Nii tore oli 6 tundi juttu rääkida ja tantsida. Mulle nii meeldib siinne ööelu. Ladina peod on ikka täiesti teine asi. Koju jõudes oli õues veel täiesti soe ja sellel hetkel, kui koju jalutasin, tundsin, kui õnnelik ma olen. Ma tahaks teiega nii väga jagada neid emotsioone, kuid raske on sõnadesse seda panna.

Francisco õde Mariana

Käes on aasta viimane päev. 2016. aasta oli täis naeru, positiivsust ja häid inimesi. Ma pole kunagi õnnelikum olnud inimeste üle enda ümber. Ma olen õnnelik, et saan vana aasta ära saata ja uue vastu võtta riigis, kus on mul meeletult mälestusi, kus ma kasvasin inimesena nii palju. Aitäh kõigile inimestele, kes tegid mu 2016. aastat natukenegi paremaks. Aitäh vanadele sõpradele, kes on olnud minu kõrval aastast-aastasse ning aitäh uutele sõpradele, kes on lühikese ajaga end mu südamesse paigutanud. Eriti suured tänud neljale inimesele, keda ma ei suudaks ka kõigi maailma sõnadega ära tänada selle eest, et nad minu jaoks olemas on - mu õde, vend, ema ja isa. Teist paremaid ei ole. 

Ilusat uut aastat teile kõigile! Nautige väikseid asju elus, hoidke lähedasi ning tehke seda, mis teid  tõeliselt õnnelikuks teeb!