Kuus kuud ehk postitus, millest te ei taha ilma jääda

Uskumatu, kuidas aeg lendab. Varsti möödub kolm aastat mu vahetusaasta algusest ja kaks aastat Eestisse tulekust. Kool on lõpuks läbi ja nüüd, kui olen leidnud rohkem aega iseendale pühendumiseks ja mõtete mõtlemiseks, olen avastanud, kui palju viimaste aastate jooksul muutunud on. Kolm aastat tagasi läksin Tšiili, kaks aastat tagasi TIKi 10. klassi samas, kui kõik mu vanad klassikaaslased olid 11. klassis ja eelmisel aastal, 9 kuud tagasi, vahetasin kooli. See kooliaasta oli kõige vingem mu elus ja ma pole kunagi nii õnnelik olnud koolis käimise üle. Ma olen leidnud mitmeid asendamatuid sõpru ning võin öelda, et koolivahetus mõjus mulle igatpidi positiivselt.

Tihti küsitakse seda, kas suhtlen veel Tšiili pere ja sõpradega ka. Eks ikka suhtlen - vahel tihedamini, vahel harvem. Teadagi oli mul peres kolm õde ning kõige vanemaga neist, Cataga, suhtlen siiamaani iganädalaselt, teatud perioodidel ka igapäevaselt. Ta on üks nendest inimestest, kes jääb elu lõpuni mu südamesse ja vaieldamatult imeliseks sõbrannaks. Temaga on mul ikka väga vedanud. Franciscoga, kes oli mu parim sõber, suhtlen samuti väga tihti. Ilmselt mitmed, kes jälgisid vahetusaasta jooksul mu blogi, mäletavad Javieri ja Matiast, kes olid mu klassivennad. Nende tegemistega olen üsna palju kursis, sest saadame üksteisele pidevalt pilte oma päevast, kuid pikemalt räägin nendega alati kuskil kaks-kolm korda kuus. Lisaks on veel paar klassiõde, kellega aeg-ajalt suhtlen ehk nagu näha, siis Tšiiliga kontakti pole kaotanud ja inimesed on endiselt südames. Tean, et paljud igatsevad mind väga ning ootavad pikisilmi, et neile külla läheksin, sest peagi on möödumas kaks aastat mu vahetusaasta lõpust. 

Nüüd põnevaima teema juurde. Ega asjata pole postituse pealkirjaks "Kuus kuud". Mitmed mu sõbrad juba teavad seda, kuid ei saa blogisse kirjutamata jätta, et KUUE KUU PÄRAST LÄHEN MA  TAGASI TŠIILI!!!!! MA.LÄHEN.TAGASI!!!!! Täpselt kuue kuu pärast, 16. detsembril, istun ma lennuki peale, et veeta kolm ja pool nädalat Tšiilis. See, et ma lähen poole aasta pärast sombusest Eesti talvest päikselisse Tšiili suvesse, näen kõiki üle kahe ja poole aasta, saan jõulud veeta hostperega ja aastavahetusel pidutseda oma parimate sõpradega, on i m e l i n e ja võimatu on panna sõnadesse seda, kui ärevil ma olen. Kõige raskem on selle saladuses hoidmine, sest kavatsen kõigile üllatuse teha. Olen rääkinud oma tagasiminekust ainult hostperele ja Franciscole. Tegelikult suurima üllatuse tahtsingi teha just Franciscole ja Matiasele, kes igatsevad mind kindlasti enim, kuid Franciscoga ühel päeval telefonis rääkides ei suutnud ma jätta talle rääkimata, sest tal oli olnud just raske päev ning ta kurtis, et kõik on nii mõttetu, eriti kuna tal pole midagi oodata ka. Seetõttu otsustasingi välja rääkida, et tal oleks nüüd midagi oodata. Selle uudise peale tulid tal pisarad silma ja tema sõnul oli see selle aasta parim uudis. Kohe pärast kõne rääkis ta oma perega, kes hoidsid mind väga ning kõik ütlesid, et pean paar päeva nende juures ka ööbima. See tunne, et teisel pool maakera sinust nii väga hoolitakse, on üks armas tunne ja ma ei jõua ära oodata kõigi näoilmete nägemist, kui nad mind näevad.

Üks lahe uudis on mul veel. Teadagi oli vahetusaastal üks mu parimatest sõpradest Owen - USA poiss, kes oli minuga samal aastal vahetusõpilane ja elas samuti Santiagos. Eelmisel aastal käisin tal ka New Yorkis külas. Ta nüüd lõpetas gümnaasiumi ja eile õhtul kirjutas mulle, et TA TULEB KA DETSEMBRIS TŠIILI!!!! Te ei oska ettegi kujutada, kui õnnelik ma olin. Ma ei suuda mõeldagi detsembrile, sest ma ei jaksa enam ära oodata.

Lõpetuseks pean mainima, et kõik, kes te olete seda blogi jälginud kasvõi natukene, olete meeletult vinged, sest blogi on saanud üle 50 000 vaatamise. Ma poleks osanud uneski näha, et nii paljud hakkavad huvi tundma mu tegevuste vastu. Aitäh teile, toredad olete!