I believe the world is one big family and we need to help each other

The happiness of your life depends upon the quality of your thoughts. Happiness is a choice. You are the only person who can make you happy. You're as happy as you choose to be.

Kolm kuud tagasi, olles olnud kaks nädalat Tšiilis, läksin esimest päeva kooli. Koolist koju kõndides nägin kooli juures nurga peal kuskil üle 60-aastast katkiste jalatsite ja riietega meest, kes ütles mulle rõõmsa häälega "Hola señorita, ¿como estás?" ehk "tere preili, kuidas läheb?". Alguses ei osanudki kuidagi reageerida, kuid pärast natukest imestust vastasin "Bien, gracias, y tu?" ning sain vastuseks "bien tambien, muchas gracias señorita" ehk et tal läheb ka hästi ning tänas mind. Esimene kord, kui puutusin kokku selle mehega.

Järgmisel päeval ütles ta "Hola princessa, ¿como estuvo tu dìa?" ehk "Tere printsess, kuidas su päev möödus?". Nii need päevad möödusid ning see mees, kelle "kodu" asus koolist paarikümne meetri kaugusel, sai minu jaoks üheks huvitavaimaks inimeseks.

Ta "kodu" ning selle sisemus näeb valja selline:
1) üks trepiaste
2) üks tekk
3) väike arvuti
4) ajalehed
5) paar pappkasti
6) paar riideeset

Iga päev kui teda näen, on ta nii õnnelik ning teeb oma tegevusi. Tegevusi on tal alati, ei tea, kas ta on üldse kunagi mõelnud, et tal on igav, sest see mees on täis rõõmu ning näeb nii väikestes asjades midagi erilist. Olen näinud teda mitmeid kordi oma riideid kuivatamas mingi väikse nööri peal. Vahel pärast tunde temast mööda kõndides vaatab ta oma väiksest arvutist filme ning naerab kõva häälega. Ühel päeval õhtul kooli tulles kella 21 ajal hakkasime perega autoga keerama ühele tänavale kooli tänaval sisse, et autot parkida ning vaatan siis, et keset tänavat jälle seesama mees, kes seekord mängis liiklusinspektorit ning juhatas, kuhu sõitma peame. Hakkasin lihtsalt südamest naerma, sest see on üks armsamaid asju, mida ma näinud olen.

Ühel õhtul kodu poole minnes olid mu õel Catal seljas võrkpalliriided ning too mees teadis, et ta mängib võrkpalli ning alustas siis vestlust meiega ning küsis, kas Catal oli võrkpallimäng jälle ja et kuidas siis läks. Cata vastas, et nad võitsid ning mees oli nii rõõmus ta üle, et hakkas tantsima. Vaatasin imetlusega seda meest, kes oskab teise, täiesti võõra inimese üle nii õnnelik olla.

Ühel järjekordsel päeval koolist koju minema hakates nägin, et 4 minust aasta nooremat poissi mu koolist räägivad selle mehega. Lähemale jõudes nägin, et üks neist mängib temaga malet ning ülejäänud kolm rääkisid, kuidas tal läheb ja mis ta teinud on jne. Ütlesin oma õele Catale, et "appi kui armas!" ning ta vastas, et nad käivad tihti seal temaga niimoodi mängimas, mees pidi väga tegija olema males. Neid poisse vaatan sellest päevast alates täiesti teise pilguga, sest ma nägin selle mehe silmades sellist rõõmu, kui need noored poisid temaga mängisid. Ei tea, kas nad ise teavad, kui palju nad võivad sellise asjaga ühele mehele rõõmu valmistada, kuid loodan, et üks päev tuleb see headus nendeni tagasi.

See salapärane ja huvitav mees on kusjuures palju viisakam, rõõmsam, heasüdamlikum ning toredam kui keskmine inimene. Tal on minimaalselt asju, kuid alati on ta naeratus kõrvuni, mida on nii tore vaadata. Sellest mehest on saanud selle ajaga minu jaoks üks väga eriline inimene ning isegi kui keelebarjääri tõttu pole ise saanud temaga pikemalt vestelda, on ta läinud mulle nii südamesse. Viimased kaks päeva pole ma teda näinud ning loodan, et kui täna koolist väljun, näen teda. Millalgi tahaks temaga pilti ka teha, et see mälestuseks jääks. Kui pildi saan, siis panen kindlasti ka siia blogisse.

Kui ma 8-9 kuu pärast pean Tšiilist tagasi Eestisse tulema, siis valmistan sellele mehele kindlasti midagi meeldejäävat. Ma pole praegu küll veel välja mõelnud, mis selleks asjaks olema saab, kuid mul aega on.


Täis on saanud ka mu kolm kuud Tšiilis ehk 1/4 ning veidi rohkem ajast juba möödunud. Ma olen nii rahul riigivalikuga. Hispaania keel on nii vinge ning kindlasti see elu läheb siin veel palju huvitavamaks aja möödudes ning keele korralikult suhu saades. Teie aga olge tublid ning kirjutan peagi uuesti!

The love of a family is life's greatest blessing

Lood on nii, et minu arvuti andis otsad ning mõtlesin pikalt, mis nüüd blogist saab nii kauaks kuni mul arvutit pole. Mõtlesin juba jätta blogi kirjutamise pooleli, kuid tean, et hakkaksin seda ise kahetsema ning pealegi see on uskumatu, kui palju mul jälgijaid ja kaasaelajaid on! Kolme kuuga olen oma blogile saanud üle 18 500 vaatamise, mis on väga hullumeelne! Poleks iial osanud uskuda, et neid toetajaid, jälgijaid ja kaasaelajaid nii palju hakkab olema! Oma armsate jälgijate tõttu ja just nende positiivsete kommentaaride ja tagasiside tõttu otsustasin siiski mitte kirjutamist pooleli jätta ning küll leian mingi viisi, kuidas ikka aegajalt siia postitada.

Hetkel olen koolis arvutiklassis, mul on vahetund ning otsustasin kasutada juhust ning kirjutada siia ruttu viimastest tegemistest. Ärge imestage, et postituses on täpitahed, sest kuna ma siiski ei taha ilma täpitahtedeta kirjutada, andsin oma imearmsale Mark Kodarile blogi parooli ning palusin tal siia postitusse täpitahed trükkida :)

Mul läheb nii hästi! Saan juba aru kuskil 60% tekstist mis räägitakse. Kui räägitakse aeglasemalt, saan aru kuskil 70%, kuid jah, kui tšiilikatele omaselt väga kiiresti vuristatakse, siis pool teksti kaob mu kõrvust ning väga paljust ei saa just kiiruse tõttu aru. Hispaania keele raskus seisneb minu jaoks kindlasti tegusõnade pööramises, sest on palju erinevaid mineviku ja tuleviku vorme, millel ei suuda vahet teha. Ise rääkides kasutan ainult lihtminevikku, sest see on kõige arusaadavam minu jaoks ning tean, millal seda kasutada. Kui vaja hakata mingeid teisi minevikuvorme kasutama, olen täielikult kadunud.

Mul oli siin vahepeal nädal aega kevadvaheaeg. Tegime selle jooksul nii paljut. Käisin Vina del Mar`is, mis on meeletult ilus linn Santiagost kuskil tunni aja kaugusel. Seal elab mu hostisa ema õde ehk vanatädi oma mehe ning emaga. Vanavanaemal on vanust juba 95 aastat, ma polegi vist kunagi nii vana inimest ise näinud. Päev oli tore, kuigi see oli just see periood, kus mul oli kohutavalt raske, mistõttu ei suutnud kindlasti nautida seda päeva nii palju, kuid millalgi tahan sinna kindlasti uuesti minna!

18.septembril tähistatakse siin Tšiili iseseisvuspäeva. Läksime sellel päeval isapoolsete vanavanemate naabri juurde, kus olid mu siinsed vanavanemad, isa õe perekond ning mitmed nende naabrid ja tuttavad. Nägin paljusid inimesi täiesti esimest korda ning jällegi palju nimesid, mida meelde jätta. Mängisime erinevaid mänge, sõime palju, rääkisime ja nii tore oli. Mängides jalgpalli, otsustas mu mitte kõige paremas vormis vanaisa ka osa võtta, mis polnud ilmselt parim idee, sest lõpetas ta spagaadis ning teistel oli nalja kui palju.

19.septembril käisime Fiestas Patriasel, kus olid igasugused Tšiilile omaseid sööke ja lõbustusi. Käisime vaatamas ka rodeot. Jube asi. Seal oli ka suur ekraan, kust sai näha paraadi. Iseseisvuspäeva pidustused kestavad siin nädal aega. Sõime-jõime Tšiili sööke-jooke, tantsisime cuecat, käisime igalpool ringi. Väga vinge ja omapärane päev.

Ühel päeval käisid minu juures ka vahetusõpilased, kes elavad Santiagos. Kahjuks paljud ei saanud tulla, kuid lõpuks oli minu juures Hanna Saksamaalt, Paloma Kanadast, Eliska Tšehhist, Kukka Soomest. Nii tore oli neid kõiki näha ja rääkida, mis juhtunud on. Vahetusõpilased elavad ikka täiesti samu asju läbi ning mõistavad sajaprotsendiliselt kõiki muresid. Kuna kõik peale Paloma olid Euroopast, on meil siiski kodused reeglid kodus üsnagi sarnased ning kõik kurtsid, kuidas siin see kontrollimine on ikka nii suur ning vanemad ülemuretsevad. Tuli välja, et ma polegi ainuke, kellel raskem periood külas käis. Enne minu juurde tulemist käisime kinos Grown Ups 2 vaatamas. Kinos käis meiega ka tüdruk Prantsusmaalt, kuid minu juurde ta pärast tulla ei saanud. Siiski nii tore oli ka teda ära näha. Õhtul tellisime pizzat ning Eliska Tšehhist jäi minu juurde ööseks, sest ta elab veidi rohkem kui tunni aja kaugusel Santiagost. Vaatasime kolmekesi - mina, Eliska ja mu õde Cata kella kolmeni öösel Gossip Girli ja rääkisime juttu. Nii armas õhtu ja öö oli.

Muidu olen käinud igapaevaselt koolis, nädalavahetustel kaua maganud ning õppinud hispaania keelt. Elu on muutunud päris rutiinseks, kuid Eesti rutiinsest elust on see siiski nii erinev.

Räägin nüüd veidikene oma kodustest töödest ning erinevatest tundidest, sest koolis on nii palju lõbu ja alati nii fun! Eelmisel nädalal pidin religiooni koduse tööna rääkima homoseksuaalsusest Eestis. Tegin seda esitlust kolm tundi, sest sõnavara on siiski veel päris väike ning raske oli välja mõelda, mida sellest üldse rääkida. Pärast esitlust hakkas terve klass plaksutama ja kiljuma ning isegi religiooni õpetaja, kes on minu arust üks karmimaid õpetajaid, ütles, et väga hea esitlus ning ta on nii uhke. Tuli ikka hea tuju küll.

Muusikas olen pidanud laulma ja klaverit mängima tervele klassile mitu korda. Isegi mu kooli kõige ilusamale poisile, kes on kõigi lemmik, tulid pisarad silma. Järgmiseks korraks toob muusika õpetaja mulle ühe klaveripala, mis on mõeldud tromboonile ja klaverile. Mu muusika õpetaja mängib orkestris trombooni ning hakkame seda pala koos mängima. Supervinge!

Eelmise nädala neljapäevast pühapäevani oli meie peres veel üks tüdruk ehk kokku oli meid 5 tüdrukut! Nimelt tuli neljapäeval Santiagosse kool teisest linnast, et võistelda meie kooli omadega võrkpallis, jalgpallis ja korvpallis. Peaaegu kõik, kes tegelevad koolis mingi spordiga, võtsid enda perre kas siis ühe või kaks õpilast ning kuna minu õde mängib koolis võrkpalli, siis otsustasime ka võtta tüdruku. Need päevad olid nii lahedad ning pärast tunde olid erinevatel aladel võistlused, mida oli nii põnev jälgida. Kokkuvõttes võitis meie kool ära! Laupäeva õhtul oli nendega koos pidu ja nii lahe on see, kuidas ma saan endiselt nii kohutavalt palju tähelepanu, sest olen nii kaugest riigist ja räägin juba hispaania keeles päris normaalsel suhtlustasandil. Arenguruumi on veel muidugi hästiiii palju, kuid mul veel aega ka 9 kuud.

Perega hakkan aina rohkem ära harjuma. Vahepeal oli kuidagi liiga palju erinevaid väikseid arusaamatusi ning kuna neil siin ikka täiesti teine temperament, siis suhtuti väikestesse asjadesse palju tõsisemalt kui vaja. Hetkel tundub kõik korras olevat ning olen väga õnnelik. Suudan ennast hispaania keeles väljendada ning isegi vestlust pidada. Vajaduse korral oskan õpetajatelt hispaania keeles abi küsida, kui aru ei saa ning saan juba hispaania keelsetest seletusest täitsa korralikult aru. Sõnavara areneb iga päevaga kohutavalt palju. Hakkasin lugema raamatut väikestele lastele, mis on veidi üle 50 lehekülje pikk. Mõtlesin, et saan ruttu selle läbi, aga lugesin 15 lehekülge tund aega... Vaja siiski üles kirjutada kõik uued sõnad ning siis uuesti lugeda lehekülg läbi, et mõttest korralikult aru saada. Polegi nii kerge kui alguses tundus, kuid raamatuid lugedes areneb sõnavara ikka meeletult. Samuti kuulan laule nüüd ainult hispaania keeles koos sõnadega ning tõlgin ka laule eesti keelde. Aina rohkem hakkab see keel meeldima, nii ilus ikka. Lisaks on nii tore vaadata enda arengut ning võrrelda ennast sellega, milline olin siia tulles ehk ei rääkinud sõnagi hispaania keelt, siis võrreldes ennast sellega, kuidas rääkisin kaks kuud tagasi ning kuidas räägin nüüd. See areng on kuudega olnud ikka nii kiire. Kohapeal tuleb keel mitu mitu korda kiiremini, tõsi ta on.

Praegu käivad jalgpalli kvalifikatsioonimängud Brasiilia 2014 jaoks NING JÄRGMINE AASTA ON KA TŠIILI JALGPALLIMEESKOND BRASIIIILIAAAAS! Siin on jalgpall ikka täielikult lemmikspordiala, sest reedel, kui pidid olema erinevad võistlused meie ja teiste koolide vahel, siis lükati kooli jalgpallimeeskonna mäng tund aega edasi, et kõik saaksid Tšiili mängu vaadata. Päris nutune oli see mäng Kolumbia vastu, sest pärast esimest poolaega juhtisime 3-0 ning mängu lõpuks jõudis Kolumbia meile järgi ning jäime viiki 3-3. Mäng Ecuadori vastu oli ka nii pingeline, kuid Tšiili mängis väga ilusti, võitsime 2-1.

Ma olen kindel, et kindlasti on veel päris paljust kirjutada, kuid mul just tunnikell lõi ning pean tundi jooksma. Kui midagi meenub, kirjutan sellest järgmisesse postitusse, kuhu luban lisada ka erinevaid pilte ning videosid.

Enam nii pikka pausi ei tule, ma luban!
Olge tublid ja ilusat vaheaega teile. Igatsen, kallistan ja armastan!

PS! SUUUUURED TÄNUD SULLE MARK TÄPITAHTEDE KIRJUTAMISE EEST!!! 

Travel often - getting lost will help you find yourself

Ma pole kirjutanud blogisse jälle pikalt, kuid sellel on ka põhjus. Nagu alati. Seekordseks põhjuseks on see, et mul oli vahepeal nii raske periood ning mõtlesin, et kirjutan blogisse alles siis, kui olen kahe jala peal tagasi jälle. Nüüd ma seda olen ning kirjutan ühe pika-pika postituse veidi tõsisematel teemadel.

Ma pole hädaldaja tüüpi ning ei salli, kui seda tehakse, seega ärge mõistke valesti. Kirjutan oma "raskemast perioodist" seetõttu, et näidata ka neile, kes ütlevad, et see aasta mul siin nagu "lõbureis", et pole see nii väga mingi lõbureis kohe kindlasti. Pealegi asjad kipuvad ununema, kui neid üles ei kirjuta ning kui loen blogi millalgi Eestisse jõudes uuesti, on kindlasti huvitav lugeda, kuidas suutsin üle saada nendest rasketest olukordadest. 

Kõigepealt kirjutangi neile, kes on öelnud, et mul justkui aasta aega puhkust. See on natuke liiga rutakalt öeldud lause, sest kõrvaltvaatajale võib see nii kindlasti tunduda. Mitte et mulle läheks korda või südamesse kellegi sellised ütlused, kuid kõik kes on nii arvanud, võtke nüüd hetk ja mõelge, et kui teid pandaks maha võõras riigis, võõraste inimestega, võõras koolis, võõra keelega, võõra perega, võõraste kommete ja käitumistavadega, võõra kultuuriga riigis, igatahes kohas, kus KÕIK on võõras, kus pead õppima ise hakkama saama, ennast tundma õppima, oskama olla iseenda sõber, keele ära õppima, käima võõras koolis, kus ilmselgelt on alguses juba ainuüksi keelebarjääri pärast raske, siis te ilmselt ei tunneks samuti, et see on mingi lõbureis või muid huvitavaid asju, mida mulle on öeldud. Eks minugi üks põhjustest, miks tahtsin vahetusaastale minna, oli see, et saaksin puhata. Tõsiasi on see, et olen olnud need kaks kuud väsinum kui kunagi varem. Üritades kogu aeg igalt poolt kaasa haarata uusi asju, keelt, üritades käituda kogu aeg viisakalt ja nende moodi, see väsitab. Pealegi ma väljusin ju täielikult oma mugavustsoonist. Pidin harjuma uue eluga. Kõik siin on nii teisiti.

On veel osa neid, kes ütlevad, et kindlasti koolis hästi kerge, sest midagi ei pea tegema, kuna keelt ei oska. See on samuti vale. Keeleoskamatus ei vabasta mind kodutöödest. Ma pean nägema kodutöödega topeltvaeva, sest pean enne kõik tõlkima hispaania keelde. Pealegi on nad üllataval kombel meist kõiges ees (üllatav on see seetõttu, et enne Tšiili tulekut ütlesid kõik, et Ladina-Ameerikas on nende haridustase palju madalam). Võib-olla on asi ka minu koolis, sest teine Eesti tüdruk, kes on vahetusõpilane Tšiilis, ütles, et nad on näiteks matemaatikas kaks aastat maas ja tal väga kerge. 

Räägin nüüd, mis vahepeal mureks oli. Ma tundsin ennast täielikult kadununa, ei tundnud ennast enam ära, mul polnud aimugi kes ma olen. Kohale jõudis fakt, et see pole mingi paarinädalane puhkusreis, vaid ma pean siin olema veel veidi rohkem kui 9 kuud. Koduigatsus, sõprade igatsus, tüdimus ja väsimus kõigest ning kõigist. Tahtmine olla kogu aeg üksi, eemal inimestest. Tahtsin ainult magada ja magada. Olin täielikult endasse tõmbunud. Tegin skype kõne koju, polnud jõudnud emme ja issiga veel 15 sekunditki rääkida, kui issi mõistis, et midagi valesti. Küsimuse peale, mis mureks on, hakkasid muidugi pisarad voolama. Pisarad voolasid üldse nädal aega järjest ikka päris palju.

Otsustasin siis kokku saada oma tugiisiku Omariga, kes on üks armsamaid inimesi, keda olen oma elu jooksul kohanud. Võttiski mind eelmise nädala teisipäeval pärast tunde autoga kodust peale ning kurtsin talle kõik oma mured ära. Muresid oli mitmesuguseid. Eelkõige valmistas mulle muret see, et ma ei osanud ennast kuidagi kokku võtta. Ma olen alati olnud päris tugev inimene ja osanud endaga toime tulla ning kõndida sirge seljaga edasi, kuid seekord ma seda ei suutnud. Mul oli kohutav tüdimus kõigest. Tahtsin olla ainult enda toas, muusikat kuulata ning mitte suhelda teistega, kuid see omakorda tekitas arusaamatusi siinse perega, sest teadagi Ladina-Ameerikas väga privaatsust ei ole. Nad ei tahagi seda. Tahetakse veeta kogu aeg aega lähedastega suheldes. Mina sellega aga harjunud pole, et pean kogu aeg kellegagi ninapidi koos olema ning lõpuks tuligi hull blokk ette ja tõmbusin endasse. Õnneks oli siis kevadvaheaeg, mis tegi asja kergemaks ning sain enne kooli kõik välja nutetud. Tugiisikuga rääkides muutus kõik paremaks. Ta soovitas mul enda tunnetest rääkida perele. Alguses ütlesin, et ma ei oska ja ei taha, sest mul on päris raske võtta inimesi omaks ning ma pole nendega veel nii lähedane. Rääkisime siis veel ja veel tugiisikuga ning lõpuks mõistsin, et ma olen olnud siin juba kaks kuud, oleks aeg neid lasta endale lähemale ja suhteid soojendada. Samal õhtul koju jõudes nutsin veel ja veel ning kui suutsin ennast lõpuks kokku võtta, ütlesin emale, isale ja vanemale õele Catale, et nad istuksid kõik maha. Istusime siis köögis ja rääkisime üle pool tunni asjadest. Rääkisin neile, et mul on praegu raske aeg ning vabandasin, kui olen kuidagi neid pannud halvasti tundma, sest pole nendega väga suhelnud ja olen olnud ainult iseendaga. Rääkisin neile esimest korda ka sellest, kuidas mul tegelikult läheb ning et mul on koolis väga head hinded ja meeldin õpetajatele väga. Rääkisin, et igatsen küll oma perekonda, kuid see ei tähenda, et nad oleksid midagi valesti teinud, sest perekonna igatsus on loomulik ning mainisin neile, et hakkan neidki ju igatsema, kui lähen tagasi Eestisse. Öeldes neid lauseid, tundsin endas rahu. Alguses küll värisesin, kuid hea oli kõik endast ära saada. Lõpuks lisasin, et kui neil on mingi probleem minuga või miski minus häirib neid, nad ütleksid mulle alati, sest tahan olla nagu nemad. Järjest hakkas tulema erinevaid asju, mis oli neilgi südamele jäänud ja mureks olnud. Lõppude lõpuks olimegi üksteist kõik valesti mõistnud, näiteks selline väike pisiasi, et nad arvasid, et veedan liiga palju aega arvutis sõpradega suheldes. See oli vale, sest aina vähem suhtlen oma Eesti sõpradega ning aina rohkem siinsetega, et ikka siin täielikult sisse elada. Olen arvutis, sest mul on siin hispaania keele grammatika, mida õpin. Kui nad sellest kuulsid ning saime arutatud veel paljudel teistel teemadel, valitses jälle mu südames rahu. Nutsin veel viimast korda ning nüüd on kõik hästi. When you travel, remember, that a foreign country is not designed to make you comfortable. It is designed to make its own people comfortable. Lause, mis on väga tõsi. Mõistsin seda nüüd ka ise.

Ma tunnen ennast praegu paremini kui kunagi varem. Ausalt. Minus on rahu ja rõõm. Mul läheb koolis suurepäraselt. Vaatamata sellele, et ei oska keelt, olen üks parimaid õpilasi klassis. Kirjutasin millalgi, et keemia õpetaja ei mõista, et ma pole keemias nendega samal tasemel ning ei saa teha samu asju, mis nemad. Siiski käskis ta kirjutada sama tööd. Kõik olid väga üllatunud, et ta isegi praegu ei suuda minu olukorda mõista ning käsib sama tööd teha. Ma olin ta peale nii kuri ning ütlesin endale, et õpin selleks tööks korralikult, ükskõik kui palju aega see võtab. See võttis ikka päris kaua aega, üle kolme tunni, sest alustasin täiesti nullist. Selle töö kirjutamiseks oli vaja algteadmisi, mis mul selle teema koha pealt puudusid. Lõpuks jõudsin õpitud ka tööks vajaliku materjali ning tegin töö hindele 5.8! Isegi mu õde sai hinde 4.8, sest töö oli ikka väga raske. Imestan ikka veel, et suutsin selle nii hästi ära teha. Perega on nüüd kõik palju paremini, pidasin just paar päeva tagasi isaga pika vestluse hispaania keeles Eestist, siinsetest inimestest, enda koolist ja paljust paljust muust. Nad on väga huvitatud, kuidas mu elu Eestis on, kuidas mu perel läheb. Varem oli mureks ka see, et ei suhelnud nendega, sest kartsin vigu teha. Nüüd olen sellest kartusest üle saanud ning suhtlen aina rohkem kõigiga hispaania keeles, ka klassikaaslaste ja vanema õega. Varem rääkisin kõigiga ainult inglise keeles, kuid viimased nädal aega olen üritanud kõike teha hispaania keeles ning väga palju on tunda keele arengut sellest ajast, kui alustasin hispaania keeles suhtlemist. Aina paremini oskan ennast väljendada ja oma tegevustest rääkida. Ma olen igatahes õnnelik. Õpin iga päevaga aina rohkem ning tunnen ennast aina mugavamalt. Tšiili on nii erinev Eestist, kuid ma olen juba kõigega üsna harjunud. Nüüd vaja ruttu keel selgeks saada ning elu võib täies hoos alata. 

People travel to faraway places to watch, in fascination, the kind of people they ignore at home. - see on samuti nii tõsi. Inimesed on igal pool erinevad ning olen kindlasti muutunud sallivamaks ja õppinud hindama rohkem inimesi sellistena nagu nad on. Siin on nad väga tundlikud, eestlasele omaselt sarkastiliselt öeldes võidakse solvuda nii palju, et ei räägita terve päev kui just mitte kauem. Ma tajun juba täielikult, mida võib öelda ja mida on arukas jätta enda teada, et mitte draamat üles kiskuda. 

Sellest, mis olen teinud viimased kaks nädalat, kirjutan järgmises postituses, sest praegune kiskus juba parajalt pikaks niisamagi. Tahtsin veel öelda, et tegelikult nädal aega sellist madalseisu on vähe. Tean mitmeid, kellel on see olnud kuu või kaks kuud, kuid olen enda üle uhke, et suutsin siiski nii ruttu sellest üle saada ja nautida jälle seda, mis elu pakub. Ma ei teagi mis nime all seda perioodi nimetada, kultuurišokk äkki saabuski just kaks nädalat tagasi mu õuele? Ma pole kindel, igatahes nüüd on see läbi ning ma olen jälle täielikult rõõmu, positiivsust ja kõike head täis.

Ning veel viimane asi, millest kirjutan, on see, kuidas ma praegu mõeldes hindan kõike palju rohkem. Sellised väiksed asjad nagu näiteks see, kuidas mu väike õde Elis alati ootas mind kasvõi mitu tundi koolis, et minuga koos siis koju minna. Kuidas emme ärkab meie pärast alati varem üles, et saaksime sooja putru ja teed. Kuidas issi on olnud üleval poole ööni, et aidata mind erinevate kodutöödega või mulle asju lahti seletades. Kuidas mu vend alati teeb väikseid üllatusi mulle ja Elisele. Kuidas emme ja issi on alati kauem tööl, et saaksime pärast pikka päeva muusikakoolis, koolis või trennis autoga koju ja ei kulutaks koju sõitmisele seda tundi aega bussiga. Kõik see ja väga palju muud on teinud mu elu ikka perfektseks ja tänu oma imelisele perekonnale ja sõpradele olen ma nii õnnelik tüdruk! Aitäh teile kõigile.

Musidkallidpaid, tänaseks lõpetan ning lähen magama. Viimased päevad saanud alles ühe ajal magama, sest kodutöid olnud palju.

Armastan teid, emme-issi-Elis-Evert-Griffu, olge tublid ja teadke, et olete mu südames! Mu venna imeilusale ja armsale tüdrukule Dagmarile ka tervitused! :)

There ain't no journey what don't change you some. If you reject the food, ignore the customs, fear the religion and avoid the people, you might better stay home.

Esimene videopostituuuus!

Teine 9/11 ja õpilaste protestimine

Kindlasti mõtlete, mida mu pealkiri peaks tähendama. Teine 9/11?

Kõik teavad, mis juhtus 11.septembril 2001.aastal. Täna on küll juba 16.september, aga kuna õigel päeval kirjutamiseks aega ei leidnud, teen seda täna. Terrorirünnakute seeria Ameerika Ühendriikide vastu. Kahe lennukiga rünnati terroristide poolt World Trade Centeri kaksiktorne, ühega USA Kaitseministeeriumi peahoonet Pentagoni ning neljas pidi lendama Valgesse Majja, kuid viimase hävitamine neil ebaõnnestus, sest neljas lennuk võeti reisijate poolt üle, kuid lennuk kukkus ikkagi alla ning reisijad hukkusid. 9/11 kokku umbes 3000 hukkunut ning üle 6000 vigastatu. Kohutav sündmus, mis ei unune inimestel ilmelt kunagi.

9/11, mis puudutab minu vahetusriiki Tšiilit, on 1973.aasta oma. 11.septembril 1973.aastal toimus Tšiilis riigipööre, kui kindral Augusto Pinochet võttis vägivaldselt üle võimu sotsialistist presidendilt Salvador Allendelt loosingu all "Mina või kaos". Ilmselgelt on alati ühel asjal nii pooldajaid, kui neid, kes on vastu. Sama oli ka Pinocheti võimule tulekuga. 

Augusto Pinocheti võimu ajal võeti kinni veerand miljonit inimest nende poliitiliste vaadete pärast, 3000 inimest tapeti või teatati kadunuks ning paljusid inimesi piinati. Paljud inimesed meenutavad Pinocheti aega veel kui väga jubedat aega, kuid on ka mitmeid neid, kellele ta tõesti meeldis. See toobki iga aasta 11.septembril Santiago keskosasse nii palju meeleavaldajaid. Süüdatakse autosid, kioskeid, lüüakse sisse aknaid. See aasta möödus riigipöördest 40 aastat, mis tähendab seda, et kõik oli veel hullem. Mu üks klassivend Felipe elab Santiago keskosas ning ütles, et tema aknaklaas tulistati nüüd see aasta katki. Mu üks kooliõde sõitis autoga sillal ning nägi, kuidas lihtsalt autosid süüdati. Pannakse põlema kioskeid ja busse, mis tähendab, et mitmed inimesed jäävad töötuks. Sain teada õega rääkides, et tänav, kust lähen iga päev koolist koju minnes bussi peale, oli varem nimega 11 de septembrie, kuid see vahetati ümber, et nii suurel tänaval koolide juures ei mässataks. Lugesin hispaania keelsetest uudistest, et hetkel on 42 politseinikku vigastustega haiglas ning 264 kinni võetud, sest nad tegid midagi lubamatut.

Teisipäeval oli mu vanima õe Catalina sünnipäev, sai 16.aastaseks ning neljapäeval keskmise õe Jesu sünnipäev, sai 8.aastaseks. Neljapäeva õhtul tulid meile külla mõlemad vanavanemad ning ema mõned õed-vennad. Mu hostisa isa ehk mu vanaisa on hästi suur ajaloohuviline. Küsisin temalt, mida tema arvab riigipöördest ning kuidas see mõjutas neid. Tema suhtus sellesse positiivselt. Ta ütles, et Allende (president enne Pinocheti tulekut) oli nii suur sotsialist ning arvas, et kõigil peab olema kõike võrdselt, kuid nelja aastaga on seda riigis teha raske, tema aga surus selle kohe peale. Kõik poed olid suletud, ise ei saanud midagi osta. Ta rääkis, kuidas näiteks vahel anti päevas tervele perele üks kana. Kõikidele peredele. Et asi oleks võrdne. Fakt on see, et päevas on raske ainult ühe kanaga hakkama saada, kui pereliikmeid on 5. Kui aga Pinochet võimule tuli, siis see muutus. Elu muutus vanaisa pere jaoks jälle paremaks. Siiski arvas ta, et 17 aastat võimul olla on ühe inimese jaoks liiga palju ning valitsejana oli ta ebaõiglane, sest eemaldas need, kes teda ei pooldanud.

Pärast 17 aastat valitsemist ütles Pinochet, et nüüd on rahva kord valida, kas võimule jääb tema või tuleb keegi uus. Valimiste tulemusena otsustati, et tuleb uus president. 

Üks teema, millest veel väga lühidalt räägin, on haridus Tšiilis. Siin on väga palju private school'e ehk erakoole, mille eest tuleb maksta ning haridus public schoolides ehk tavakoolides kipub olema halvem. 2011-2012 toimus Tšiilis suur õpilaste protest. Ainult 45% õpilastest Tšiilis õpib tavakoolides ning enamus ülikoole on samuti tasulised ja private university'd. Mina käin siin samuti erakoolis, mille eest tuleb maksta.

2011.aastal olid paljud koolid kuus kuud suletud ning protestiti selle vastu, et tavakoolides oleks ka sama hea haridus. Sain teada, et mu siinne parim sõber Javier tuli ka minu kooli 2011.aastal, sest ta tõsiselt tahtis õppida ning kui oli see pikk protestiaeg, siis vahetaski ta kooli. Varem käis 5000 õpilasega tavakoolis. 

Vanaisaga koolidest rääkides ütles ta, et kui tema 60ndatel koolis käis, oli tavakool palju paremal tasemel ja kõik oli parem, neil olid head õpetajad. Mingi aeg aga hakati häid õpetajaid panema valitsusse, et valitsus saaks oma tööd paremini teha ning inimesed, kes olid heal tasemel õppinud erinevaid riigi jaoks vajalikke asju, aidata valitsust otsuste tegemisel. Niisiis läkski tavakoolide haridustase alla. Inimesed kes olid just 4.klassi (gümnaasiumi viimane klass) lõpetanud, pandi õpetajateks, et nad saaksid 6 kuud harjutada kuidas olla õpetaja. Selline asi aga ilmselgelt tähendab hariduse allakäiku.

Protestid toimuvad tänaseni kogu Tšiilis. Kui tulin alles Tšiili, siis öeldi kõigile vahetusõpilastele, et välistatud pole see, et alguses te kooli ei saa minna, sest toimuvad õpilaste ja üliõpilaste protestid. Üks aasta näiteks ei saanud üks vahetusõpilane esimesed kaks kuud minna kooli, sest kooli lihtsalt polnud. Protestides on tihti ka vigastatuid, mistõttu vahetusõpilastel soovitatakse mitte nendest osa võtta. 

2011.aasta protest. Sildi peal on kirjas "haridus ei ole müügiks"

Vastused teie küsimustele

Mu kõik blogipostitused on täis olnud tegevusi, mida olen teinud. Kuna täna on kolmapäev ning koolipäev lõpeb tavalisest palju varem, siis mõtlesin rääkida erinevatest asjadest pikemalt ja põhjalikumalt ning vastata kõigile küsimustele, mis kipuvad korduma mu sõprade ja tuttavate seas.

Kuidas läheb?
- küsimus, mida kuulen kõige tihedamini, võiks öelda lausa, et igapäevaselt. Kõige tüütum küsimus ka, kuid tänan küsimast, mul läheb väga hästi. Elu on väga kiire ja erinev Eesti omast, inimesed käituvad teisiti ning kõik on teistsugune, aga mul läheb hästi, vahel küll raskustega, kuid üldises plaanis imeliselt.

Kuidas õpetajad on?

- nagu igas koolis, on õpetajaid igasuguseid. Eestiga võrreldes on õpetajad nagu sõbrad. Õpetajaid ei kardeta. Vahetunnis näiteks mängitakse vahel mõne õpetajaga malet. Mõndade nooremate õpetajate üle tehakse ka normaalsuse piiridesse jäävaid nalju, näiteks üks klassiõde läks bioloogia õpetaja juurde ja ütles, et "oi õpetaja teie juuksed juba täitsa hallid ju", sest õpetajal tõesti oli peas juba paar karva. Seda võetakse siin naljaga, ei tehta kooli ainult kohaks, kus käia õppimas. Lõbu peab ka olema. Õpetajad on väga toredad ja mõistvad.

Mis on koolide suurimad erinevused?

Tallinna Inglise Kolledž ja Colegio Universitario Ingles on täielikult erinevad koolid. Suurimad erinevused on:

1) Kooli tullakse kell 8, kuid tunnid hakkavad 8.15. Enne seda tänatakse heade asjade eest elus ning loetakse meie isa palvet.

2) Alati on kaks tundi järjest, mis kestavad 40 minutit ning siis 20-minutiline vahetund.

3) Pole paralleelklasse. Igas lennus on üks klass, kus on kuskil 35 inimest.

4) Koolis on koolivorm, mida PEAB iga päev kandma. 

5) Küüned ei tohi olla lakitud.

6) Kodutöid on väga vähe.

7) KOOLIARSTI JUURES EI ANTA VALUVAIGISTIT! Eestis käisin ikka nädalas vähemalt korra peavaluga valuvaigistit võtmas, siin ei tohi nad tablette anda. 

Kuidas koolisöök maitseb?

- sellist asja nagu koolisöök meil pole. Kodust tuleb ise süüa kaasa võtta ning pärast kuuendat tundi on see pikk vahetund, 40 minutit, kus saab süüa. Tavaliselt on see söök alati hea, mis mu pere kaasa paneb. Alati on ka midagi magusat.

Kas keegi poistest on silma ka hakanud/kas silmarõõmu ka juba on?- eriti tihedalt kostuv küsimus mu naissoost tuttavate seas. Vastus on ei. Kooli peal küll arvatakse, et mul mingi salajane teema kas klassivenna Francisco või Javieriga, sest nad on siin mu suurimad sõbrad ning veedan nendega tõesti palju aega koos, kuid kui olla poisiga koos, siis Ladina-Ameerikale vägagi kohaselt kohe tembeldatakse see "armastuseks". Ei, silmarõõmu mul pole.

Kas igatsed Eestit, sõpru ja perekonda?

- eks veidi ikka, kuid see pole selline suur igatsus, millele mõtlen kogu aeg või selline igatsus, mis teeks mind kurvaks. Eks ma igatsen koduseid ja koduriiki alati, kui ma nendega pole, aga hea on olla täiesti teiselpool maakera avastamas enda jaoks täiesti võõrast riiki. Ma olen õnnelik.

Milline su koolivorm täpselt välja näeb?

- mul on kõik koolivormis olemas, endal mingit valikut riiete osas pole. Ma pean kandma tumesinist logoga, ilma varrukateta kleiti, mis peab olema veidi lühem kui põlvedeni. Kleidi all on pikkade varrukatega valge triiksärk. Kaelas pean kandma risti moodi asja. Jalas kantakse külmal perioodil tumesiniseid pakse sukapükse, mille peal käivad tumesinised põlvikud. Jalas peab kandma mustasid kingasid. Soojemal perioodil võib keerata triiksärgi varrukad üles ning sukapükse ei pea kandma, kuid põlvikud peavad ikkagi jalas olema, et jalad täiesti paljad poleks. Põlvikud peavad olema päris pikad. 

Siin on näha, milline näeb välja rist, koolilogo ning kleit ülevalt. (Nagu näete, on ka seina peal rist. Need on meil kodus igas toas)

Kas su pere on usklik? Kas käite kirikus? Kas neil on midagi selle vastu, kui sa ei palveta? Kas söögipalvet ka peate enne söömist? ja kõik muud usuga seotud küsimused.

- Jah, mu pere on usklik, kuid söögipalvet me ei pea ning samuti mitte iga pühapäev ei käi kirikus. Alguses, kui Tšiili jõudsin, käisime kolm nädalavahetust pühapäeviti missal, kuid nüüd pole jälle kaks nädalat käinud. See täitsa oleneb. Käime kirikus, mis on kooliga ühendatud. See on nagu meie kooli kirik. Mu pere teab, et olen luterlane ning nad on vist aru saanud, et ma pole usklik, kuid otseselt seda küsinud nad veel pole. Paljud klassikaaslased on seda küll küsinud, aga pole kunagi kellelegi öelnud vastuse peale "kas sa usud jumalasse", et "ei, ma ei usu". Alati enne kodust välja minekut hommikuti või enne magama jäämist õhtuti, katsub mu hostema otsaesist pöidlaga, see on nagu selleks, et midagi ei juhtuks ja kõik oleks hästi. 

Kuidas hinnad on?

- Oleneb asjast, kuid Eestist odavamad. 

Kas Tšiilis maavärinat ka juba oled tundnud?

- olen jah. Selle aja jooksul, kui olen siin olnud, on olnud juba kaks väikest maavärinat. Mõlemad öösel. Esimese maavärina ajal ärkasin üles, sest voodi rappus õrnalt kuid siiski piisavalt, et mind äratada ning teise maavärina ajal magasin nii sügavalt, et ei tundnud seda. Hommikul ütles õde, et maavärin oli jälle. 

Maavärinate kohta veel nii palju, et need on siin tõesti päris tavalised ja sagedased. Nad ise ei pea mingit väikest värinat "maavärinaks", neil on selle kohta eraldi sõna. Mina jään neid alati maavärinateks kutsuma, sest see on nii vinge ja pealegi "maavärin" kõlab jubedamana ka. 

Kõik majad on ehitatud mõeldes maavärinatele. Need on hästi vastupidavad. 

FunFact: Kui käisime ema ja õega teatris paar nädalat tagasi, siis teatrisaali jõudes vaatas mu ema kriitilise pilguga saali ning ütles, et kui maavärin kontserdi ajal on, siis millisest uksest välja lähme ning kuidas käituda. Nad on alati valmis maavärinateks, ka suurteks.

FunFact2: Üks päev magama minnes panin voodi ette õpikud, pinali ja läpaka. Öösel tuli ema ja tõstis kõik asjad kapi alla, et kui maavärin tuleb, siis ei vaju need asjad keset tuba ja ei hakka segama.

Kas sul katoliiklikus koolis käimise vastu pole midagi?

- Ei. Mul pole selle vastu mitte midagi. Minu arust on see just huvitav ja midagi täiesti teistsugust. Kogemus omaette.

Kuidas toidud on? Mida põhiliselt sööd?

- Toidud on head, põhimõtteliselt nagu Eestis. Süüakse palju salatit ning juuakse palju cocat. Söön suhteliselt kõike siin. Mõni päev suppi, mõni päev liha, mõni päev pastat. Olenevalt päevast. Kõige suurem erinevus on see, et joome siin värskelt pressitud mahla ning ma olen hakanud sööma palju salatit.

Kas kultuurišokk on suur?

- Sellist asja pole veel olnud. Siiamaani on kõik lihtsalt uus ja olen nagu väike laps kommipoes, sest iga päev avastan ja saan teada midagi uut Tšiili kohta. Küll see varsti tuleb, siis vastan uuesti.

Mis on Tšiili ja Eesti suurim erinevus?

- Kui rääkida RIIKIDE, mitte inimeste, käitumise või mõne muu asja erinevusest, siis riikide suurim erinevus on kindlasti nende suurus. Tšiili on nii suur! Ja muidugi mäed. Mägesid on näha siin peaaegu kõikjalt, samas kui Eesti on täiesti tasane. 

Sul on seal kindlasti hästi soe kogu aeg?

- Ma ei tea, kust seda võetakse. Minu jaoks on "hästi soe" ikka vähemalt 25 kraadi. Seletan veelkord lahti, milline riik see Tšiili on. Nagu teada, siis ekvaatorile lähemal asuvates riikides on soojem. Tšiili on aga nii pikk riik, põhjast lõunasse üle 4000 km, et siin on igasugust ilma. Põhjas on hästi palav, lõunas aga külm. Santiago asub täpselt Tšiili keskel. Hetkel on mul siin päeva keskmine kuskil +18 kraadi umbes, kuid kui siia jõudsin, olid kohati miinuskraadid. Vahepeal on olnud ka päevi, kus temperatuur on üle +25. See oleneb täielikult päevast. Suve keskmine pidi olema kuskil +35 kraadi.

Mille eest sa hindeid saad?

- Olenevalt õppeainest. Mõndades õppeainetes ei saagi. Kunstis, matemaatikas, inglise keeles, keemias ja kehalises kasvatuses saan samade asjade eest, mis teised. Täna alles sain füüsikas samuti sama asja eest, mis nemad. Tegin kaks tööd, mõlemad olid 2 A4 pikad. Läks üllatavalt hästi - ühe hindeks sain 7.0, teise eest 6.5. Muusikas on mul õpetajaga eraldi kokkulepped, mille eest saan hindeid. Seal ei tee samu asju, mis klass, sest ilmselgelt kui olen terve elu tegelenud muusikaga, olen neist nii palju ees.

Kas õpilased spikerdavad ka?

- väga vähe ja harva.

Mis on kõige tüütum asi?

VOODI TEGEMINE HOMMIKUTI, kui voodis on mingi miljon erinevat asja + sada patja.

Kas kehalises on ka eraldi vorm?

- jah, on küll. Kehalises tuleb kanda tumesiniseid pikki koolidresse, punast pluusi tumesiniste varrukatega ning tumesinist kampsunit, kus on mõndades kohtades punast. Kehalise riided on tumesinist ja punast värvi seega. Kõigil asjadel on peal kooli logo ja nimi. Kehalise kasvatuse riided on kohutavalt mugavad, kannan neid aegajalt koduski.

Pildid pidin ise tegema, sest parajasti on kodus ainult nooremad õed, kuid need mängivad allkorrusel oma sõbrannaga, ei hakka tülitama, kuid blogi jaoks ju pilti vaja!

 Kunagi varem tehtud pilt Josefast kooli kehalise kasvatuse riietega.

Kas on tekkinud mõnda eriliselt head sõpra ka?

- jaaaaa! Javier Cruces on kindlasti mu parim sõber ja Fran Millard parim sõbranna. Javier on lisaks väga ilusale välimusele TOHUTULT intelligentne ja tark. Minu arust on ta siiamaani kõik tööd saanud 7.0, kui olen olnud Tšiilis. Ta aitab mind nii palju hispaania keele ja koduste töödega. Kui keegi teeb minu kohta mingit nalja (heaga), siis on alati tema see, kes ütleb, et ouou olge vait, Liisa kohta naljad jäävad ära. Vahepeal küll ise mõnitab mind ja kui teen hispaania keeles mingi vea, siis naerab, kuid see kõik heaga. Fran on ka niinii armas neiu, aitab mind hispaania keelega kogu aeg ja üks päev, kui koolis oli veidi raskem ja pisarad ei tahtnud väga lõppeda oli tema see, kes oli minu kõrval terve päev. Lähedasi sõpru on tekkinud veel, kuid Javier ja Fran on kindlasti parimad. Muidugi on mu õde ka mulle väga-väga lähedane ja räägime kõigest ning ta toetab mind kõigega. Üldiselt on tegelikult terve mu klass mulle juba armsaks saanud ning ka mõned teised koolikaaslased. JA ÕPETAJAD. Kõik on siiani super.

Ma lähen nüüd jooksma, tunnen, et aju vajab hapnikku ja keha füüsilist koormust. Õde jõudis ka just võrkpallimängult tagasi, täna kahjuks kaotasid. Olge tublid!

Jooksuringi vahele väike pilt kah

PS! Kui tekkis veel küsimusi, siis kommentaarid on alati oodatud postituse alla! (positiivsed sõnad ja igasugused meelitused ja komplimendid ja kiidusõnad ka muidugi:))) Annan endast parima, et vastata kõigile teie küsimustele!

Kiire-kiire koolinädal ja kaks nädalat vaheajani!

Mu elu siin on ikka nii kiire kogu aeg. Tegemist on nii palju ning tunnen, kuidas hakkan aina laisemaks blogijaks jääma, sest ühe korraliku postituse kirjutamine koos piltidega võtab päris palju aega. Seetõttu jätan täna pildid lisamata, sest olen neid vahepeal niiii palju teinud ning millalgi nüüd nädala sees teen eraldi postituse ainult piltidega. 

Viimati kirjutasin 22.august, kui oli mu hostema sünnipäev. Sellel päeval käisid meil külas peaaegu kõik ta õed-vennad ning ta ema-isa. Kokku oli siin siis ta neljast õest kolm ning mõlemad vennad. Varem olin näinud ta vendasid, need on ühed vinged sellid, kuid ühtegi õde polnud varasemalt näinud, seega tutvusin jälle uute inimestega. Sain tuttavaks ka mõndade "nõbudega" ehk ühe venna tütrega ning ühe õe tütrega. Kõik olid väga meeldivad inimesed ning muidugi mu emapoolsed vanavanemad siin on superlahedad!

Reede oli tavaline koolipäev. Õhtul vaatasime õega jälle filmi. Meil siin kodus on telekas kõik disney filmid ja sarjad ning lisaks disney omadele veel palju teisi filme ka. Teeme alati nii, et all on hispaaniakeelsed subtiitrid, kuid film ise on inglise keeles. Oleme vaadanud niimoodi läbi uuesti kõik High School Musicali osad, Hairspray ning veel mitmeid mitmeid filme. Ma armastan neid õhtuid nii palju, kus vaatame õega kahekesi filme. See aitab kaasa ka nii palju sõnavarale, kuid niimoodi filmide vaatamine tähendab muidugi seda, et see pole minu jaoks aeg, kus täielikult puhata, sest aju töötab ikkagi hirmsat moodi, üritades aru saada ka subtiitritest seal all, mis on hispaania keeles. 

Laupäeval käis meie juures kolm klassivenda - Francisco, Cristobal ja Felipe. Tegime religiooni tunni jaoks esseed. Pärast läksime kõik koos linna, täpsemalt kooli. Meie kooliga on ühendatud kirik, sest mu kool on katoliiklik. Seal toimus üritus nimega Cena Solidaria. Kõigepealt läksime kirikusse, kus oli veel mitmeid klassikaaslaseid ning õpilasi igast klassist ja siis läksime kooli, kus erinevates klassiruumides tehti erinevaid asju. Meie tegime näiteks maja, kuhu kirjutasime peale, mida head teeme meie enda kodus, et perel oleks hea. Hiljem läksime kooli saali, kus oli palju süüa ja kõigi lapsevanemad. See oli selline armas pereüritus. Koju jõudsime sellel päeval 22 paiku, vanemad tulid mulle ja Catale kooli järgi, viisid meid koju ning läksid siis ise kooli sellele üritusele.

Pühapäeval käisime siin ühes hästi suures pargis jalutamas. Tegime sellele ringi peale kuskil kolme tunniga vist. Nägime flamingosid ka! Pärast ostsime jäätist. Tšiilis on üks hästi hea asi nimega manjar. See on justkui sulatatud karamell - seda süüakse saia peal, seda on kookide vahel ning minu puhul süüakse seda ka paljalt. Minu arust kõige parem asi üldse. Kui mu pere mulle siia märtsis-aprillis külla tuleb, siis manjar on "must eat" asjade listis, mida nad proovima peavad. Pole lihtsalt võimalik, et see asi ei maitse. Niisiis kui ostsime jäätist, valisin mina muidugi manjarist tehtud jäätise. Õhtul käisime Josefa ja isaga poes. Tee peal õpetas Josefa mulle hispaania keelt jällegi. Väikeste lastega on nii hea ikka õppida, sest nad tõsiselt tahavad aidata ja neile valmistab nii palju rõõmu, kui nad saavad millegagi abiks olla. Koolis kõik nooremate klasside tüdrukud juba teavad mind ning iga kord kui mind näevad, jooksevad kallistama ja õpetavad midagi uut hispaania keeles. Kõik mu klassikaaslased ka juba naeravad, et mul siin koolis fänne igas vanuses - alates 8.aastastest, lõpetades õpetajatega.

Esmaspäev ja teisipäev olid jällegi ühed tavalised koolipäevad. Kolmapäeval lõppesid tunnid 13.20, see on ainuke päev, kus mul on vähem tunde, tavaliselt lõpeb 3 tundi hiljem ehk 17.20. Õel oli sellel päeval võrkpall, mistõttu kasutasin juhust ja läksin poodi, et talle ühte osa kingist osta. Minuga tuli kaasa klassiõde Vale, kellega ostsime muidugi pärast ka jäätist jällegi. Sellel päeval küündis temperatuur 29 soojakraadini ehk see päev oli kohuuutavalt palav ning koolivormi kandmine suhteliselt vastik. Koju jõudes õpetas Vale mulle keemiat, sest keemia õpetaja ütles, et reedel pean tegema töö sama teema peale, mis nemad. Ilmselgelt ei ole ma kunagi keemiat osanud, ka Eestis tuli aastahindeks napp 4, oleksin peaaegu kolme saanud, rääkimata veel keemiast siin! Nad on õppinud keemiat 4 aastat, mina aga 2. Lisaks sellele on see siin ilmselgelt hispaania keeles, mis teeb minu jaoks kõik topeltraskeks. Niisiis oli õppimist palju. Kuna töö oli millegi peale, mille tegemiseks on vaja algteadmisi, siis pidi ta alustama suhtelisest algusest. Pärast pooltteist kuni kahte tundi paistsid asjad enam-vähem selged olevat. Jooksin rutuga duši alla ja tegin ennast korda ning kell 18.00 sain oma tugiisikuga kokku.

Tugiisikuid on mul siin kaks - üks on Omar, kes on selline 50ndates mees ma oletan. Tal on lisaks mulle veel 5 õpilast, kelle tugiisik ta siin on. Omar on lihtsalt kohutavalt armas ja südamlik inimene! Nende paari korraga, mil teda näinud olen, on meie side juba nii tugevaks saanud. Teine tugiisik on noorem, lihtsalt selleks, et kui õpilastel on näiteks midagi, mida ei taha jagada selle vanema tugiisikuga, saavad nad rääkida kellegagi, kes on noorem ja enam-vähem endavanune. Mu noorem tugiisik, Daniela, on 18-aastane üliõpilane. Ta õpib esimest aastat ülikoolis juurat. Ta ise on olnud vahetusõpilane Saksamaal. Omar on olnud vahetusõpilane USA-s. Kolmapäeval sain kokku selle noorema tugiisiku, Danielaga. Teda nägin ma esimest korda, kuid jutt jooksis kohe väga libedalt. Oli aru saada, et ilmselgelt on tegu neiuga, kes mõistab mind täielikult. Rääkisime perekonnast, koolist, poistest, elust siin. Nii hea oli kellegagi rääkida kõigest, mis on olnud veidi südamel.

Võtsime Starbucksist jääteed, sest tegu oli palava päevaga nagu mainisin ning hakkasime tema kodu poole jalutama, mis oli 15 blokki eemal. See pole pikk maa. Bussiga oleksime seda kindlasti kauem läbinud, sest ummikud on sellisel kellaajal kohutavad + me olime täiesti kesklinnas, Costanera Centeri juures, mis on seesama suurim kaubanduskeskus Ladina-Ameerikas, millest olen ka varem kirjutanud. Olime veidi tema juures, kohtusin ta ema ja vanaemaga ning kella 20.00ks läksime bowlingusse, mis oli YFU üritus. Nägin üle pika aja mitmeid vahetusõpilasi, niiii tore oli neid näha! Nägin ka Omari, oma vanemat tugiisikut. Kokku oli meid seal päris palju, kuid arvake, kes võitis kõiki? MINAAAA! 

Neljapäev oli jällegi täitsa tavaline koolipäev, ainult et inglise keeles oli raamatutöö. Tean, et panin seal ühe vastuse valesti, mis tähendab seda, et 7.0 ei tule kindlasti hindeks, kuid üle 6.5 peaks ikka saama. Reedel esimesed tunnid olid kehalised, kus õppisime jällegi Tšiili rahvustantsu cuecat. See ikka päris keeruline, eriti kuna eelmine kehaline ma kaasa ei saanud teha, sest kukkusin ju mägedes, siis olin nagu peata kana. Igatahes pärast kehalist oli keemia. TÖÖ! Enne tundi kuskil 30 minutit õpetas mulle veel mu klassivend ja ühtlasi ka parim sõber siin, Javier, veel paari asja. Tundsin ennast üpris kindlalt enne ja pärast tööd. Eks näeb, mis sealt hindeks tuleb. Saime ka muide vahepeal tagasi matemaatika esimese töö, mille ma tundsin, et läks suhteliselt halvasti. Ei läinudki nii halvasti - hinne 6.0, klassi keskmine oli vist 5.2. 

Reedel tulin esimest korda üksi koju. Terve tee koolist bussipeatuseni ning veidi ka bussis, tegin skype Cälliga. Nii tore oli temaga rääkida jälle! Ülejäänud kodutee tegin bussis issiga skype. Rääkisime elust siin ja kuidas mul läheb. Laupäeval skypesin ka emme ja Elisega. Täitsa lõpp, kuidas mul ikka vedanud on! Mu emme, issi, õde ja vend on parimad. Ma olen üldse selle pooleteist kuuga õppinud palju rohkem asju hindama. Näiteks kui Elis torises, et emme pani söögi sisse porgandit, siis tegi ikka päris kurjaks küll, sest emme näeb ju vaeva söögitegemisega ning sellega, et me poleks näljas ja kuidas saab üldse viriseda nii väikse asja pärast nagu porgandid söögis? See on ju tervislik ja ei tee paha. Ma polegi vist kunagi niimoodi mõelnud, KUI palju tegelikult on mu vanemad vaeva näinud, et meil kolmel oleks hea. Ja siis mina torisen, kui issi teeb vokki! Luban teile, et kui tagasi tulen, söön isegi herned ära toidu seest, mida olen varasemalt alati vihanud. Emme ja issi, kui te näeksite mind siin, te oleksite nii uhked! Issi, ma söön isegi rohelist salatit!!! Peaaegu iga päev ka veel! Varem oli see alati toidus osa, mille jätsin järgi. Ja muideks, ma oskan aega palju paremini planeerida. Ma pole ükski päev läinud pärast 00.00 magama, sest õpin kohe koju jõudes kõik asjad ära. Oi, kui uhked te oleksite. Ja mu tuba...!! See on olnud poolteist kuud täiesti korras. MU KAPID ON KORRAS! Uskuge või mitte, nii see on. Ei mäletagi, millal Eestis suutsin oma tuba üle nädala korras hoida. Siin on see olnud poolteist kuud korras. Lisaks sellele ei oodata hommikuti minu järgi ning ärkan õigel ajal üles. Nagu uus laps, kas pole? Koolis olen ka tubli õpilane, klassi keskmisest ikka parem ja viisakam. Piinlikkust pole teil vaja tunda igatahes. Peaksin veel mainima seda, et te olete meid ikka nii hästi kasvatanud. Vahepeal vaatan oma õdesid siin ja mõtlen, et te läheksite hulluks kui mina või Elis nii käituksime mõndades olukordades ja igal võimalikul ajal iga väiksema asja peale pigistaksime pisaraid välja.. Tõsi, me oleme küll vanemad kui nemad praegu, aga selles vanuses pole me ka sellised olnud. Jah emme ja issi, te olete imelised. Ma armastan teid nii palju. Teist paremaid ei ole olemas ja aitäh teile KÕIGE eest. Aitäh, et olete kasvatanud minust sellise inimese kes olen praegu, aitäh et olete teinud kõike, et tunneksin ennast hästi, aitäh lihtsalt kõige-kõige-kõige eest. Ja otseloomulikult suured tänud, et olete andnud mulle võimaluse veeta see aasta siin. AITÄH!!! SUUUUUUURED MUSID JA KALLID TEILE!

Tegelikult on asju veel nii palju, mis siin toimunud on, kuid järgmine kord teen pikema postituse. Enne seda teen veel ilmselt ka lubatud postituse piltidega. Hetkel pean aga matemaatika ja füüsika töölehed ruttu ära täitma ning siis ilmselt perega kuskile välja jällegi. Olge tublid!!

PS! HEAD 1.SEPTEMBRIT JA UUT KOOLIAASTA ALGUST TEILE, MU SÕBRAD! Mul on veel kaks nädalat koolis käia ning siis hakkab kevadvaheaeg, mis tuleb kindlasti superlahe! See nädal on veel tavalised tunnid, kuid viimane koolinädal enne vaheaega on koolinädal ehk tunde pole. Koolinädalat räägin ka järgmises postituses pikemalt või siis pärast koolinädalat, eks näeb. Igatahes on tegu ühe megavinge nädalaga koolis, kus toimuvad igasugused võistlused. Ma nüüd lippan, musid-kallid, igatsen ja armastan teid!!