Kiire-kiire koolinädal ja kaks nädalat vaheajani!

Mu elu siin on ikka nii kiire kogu aeg. Tegemist on nii palju ning tunnen, kuidas hakkan aina laisemaks blogijaks jääma, sest ühe korraliku postituse kirjutamine koos piltidega võtab päris palju aega. Seetõttu jätan täna pildid lisamata, sest olen neid vahepeal niiii palju teinud ning millalgi nüüd nädala sees teen eraldi postituse ainult piltidega. 

Viimati kirjutasin 22.august, kui oli mu hostema sünnipäev. Sellel päeval käisid meil külas peaaegu kõik ta õed-vennad ning ta ema-isa. Kokku oli siin siis ta neljast õest kolm ning mõlemad vennad. Varem olin näinud ta vendasid, need on ühed vinged sellid, kuid ühtegi õde polnud varasemalt näinud, seega tutvusin jälle uute inimestega. Sain tuttavaks ka mõndade "nõbudega" ehk ühe venna tütrega ning ühe õe tütrega. Kõik olid väga meeldivad inimesed ning muidugi mu emapoolsed vanavanemad siin on superlahedad!

Reede oli tavaline koolipäev. Õhtul vaatasime õega jälle filmi. Meil siin kodus on telekas kõik disney filmid ja sarjad ning lisaks disney omadele veel palju teisi filme ka. Teeme alati nii, et all on hispaaniakeelsed subtiitrid, kuid film ise on inglise keeles. Oleme vaadanud niimoodi läbi uuesti kõik High School Musicali osad, Hairspray ning veel mitmeid mitmeid filme. Ma armastan neid õhtuid nii palju, kus vaatame õega kahekesi filme. See aitab kaasa ka nii palju sõnavarale, kuid niimoodi filmide vaatamine tähendab muidugi seda, et see pole minu jaoks aeg, kus täielikult puhata, sest aju töötab ikkagi hirmsat moodi, üritades aru saada ka subtiitritest seal all, mis on hispaania keeles. 

Laupäeval käis meie juures kolm klassivenda - Francisco, Cristobal ja Felipe. Tegime religiooni tunni jaoks esseed. Pärast läksime kõik koos linna, täpsemalt kooli. Meie kooliga on ühendatud kirik, sest mu kool on katoliiklik. Seal toimus üritus nimega Cena Solidaria. Kõigepealt läksime kirikusse, kus oli veel mitmeid klassikaaslaseid ning õpilasi igast klassist ja siis läksime kooli, kus erinevates klassiruumides tehti erinevaid asju. Meie tegime näiteks maja, kuhu kirjutasime peale, mida head teeme meie enda kodus, et perel oleks hea. Hiljem läksime kooli saali, kus oli palju süüa ja kõigi lapsevanemad. See oli selline armas pereüritus. Koju jõudsime sellel päeval 22 paiku, vanemad tulid mulle ja Catale kooli järgi, viisid meid koju ning läksid siis ise kooli sellele üritusele.

Pühapäeval käisime siin ühes hästi suures pargis jalutamas. Tegime sellele ringi peale kuskil kolme tunniga vist. Nägime flamingosid ka! Pärast ostsime jäätist. Tšiilis on üks hästi hea asi nimega manjar. See on justkui sulatatud karamell - seda süüakse saia peal, seda on kookide vahel ning minu puhul süüakse seda ka paljalt. Minu arust kõige parem asi üldse. Kui mu pere mulle siia märtsis-aprillis külla tuleb, siis manjar on "must eat" asjade listis, mida nad proovima peavad. Pole lihtsalt võimalik, et see asi ei maitse. Niisiis kui ostsime jäätist, valisin mina muidugi manjarist tehtud jäätise. Õhtul käisime Josefa ja isaga poes. Tee peal õpetas Josefa mulle hispaania keelt jällegi. Väikeste lastega on nii hea ikka õppida, sest nad tõsiselt tahavad aidata ja neile valmistab nii palju rõõmu, kui nad saavad millegagi abiks olla. Koolis kõik nooremate klasside tüdrukud juba teavad mind ning iga kord kui mind näevad, jooksevad kallistama ja õpetavad midagi uut hispaania keeles. Kõik mu klassikaaslased ka juba naeravad, et mul siin koolis fänne igas vanuses - alates 8.aastastest, lõpetades õpetajatega.

Esmaspäev ja teisipäev olid jällegi ühed tavalised koolipäevad. Kolmapäeval lõppesid tunnid 13.20, see on ainuke päev, kus mul on vähem tunde, tavaliselt lõpeb 3 tundi hiljem ehk 17.20. Õel oli sellel päeval võrkpall, mistõttu kasutasin juhust ja läksin poodi, et talle ühte osa kingist osta. Minuga tuli kaasa klassiõde Vale, kellega ostsime muidugi pärast ka jäätist jällegi. Sellel päeval küündis temperatuur 29 soojakraadini ehk see päev oli kohuuutavalt palav ning koolivormi kandmine suhteliselt vastik. Koju jõudes õpetas Vale mulle keemiat, sest keemia õpetaja ütles, et reedel pean tegema töö sama teema peale, mis nemad. Ilmselgelt ei ole ma kunagi keemiat osanud, ka Eestis tuli aastahindeks napp 4, oleksin peaaegu kolme saanud, rääkimata veel keemiast siin! Nad on õppinud keemiat 4 aastat, mina aga 2. Lisaks sellele on see siin ilmselgelt hispaania keeles, mis teeb minu jaoks kõik topeltraskeks. Niisiis oli õppimist palju. Kuna töö oli millegi peale, mille tegemiseks on vaja algteadmisi, siis pidi ta alustama suhtelisest algusest. Pärast pooltteist kuni kahte tundi paistsid asjad enam-vähem selged olevat. Jooksin rutuga duši alla ja tegin ennast korda ning kell 18.00 sain oma tugiisikuga kokku.

Tugiisikuid on mul siin kaks - üks on Omar, kes on selline 50ndates mees ma oletan. Tal on lisaks mulle veel 5 õpilast, kelle tugiisik ta siin on. Omar on lihtsalt kohutavalt armas ja südamlik inimene! Nende paari korraga, mil teda näinud olen, on meie side juba nii tugevaks saanud. Teine tugiisik on noorem, lihtsalt selleks, et kui õpilastel on näiteks midagi, mida ei taha jagada selle vanema tugiisikuga, saavad nad rääkida kellegagi, kes on noorem ja enam-vähem endavanune. Mu noorem tugiisik, Daniela, on 18-aastane üliõpilane. Ta õpib esimest aastat ülikoolis juurat. Ta ise on olnud vahetusõpilane Saksamaal. Omar on olnud vahetusõpilane USA-s. Kolmapäeval sain kokku selle noorema tugiisiku, Danielaga. Teda nägin ma esimest korda, kuid jutt jooksis kohe väga libedalt. Oli aru saada, et ilmselgelt on tegu neiuga, kes mõistab mind täielikult. Rääkisime perekonnast, koolist, poistest, elust siin. Nii hea oli kellegagi rääkida kõigest, mis on olnud veidi südamel.

Võtsime Starbucksist jääteed, sest tegu oli palava päevaga nagu mainisin ning hakkasime tema kodu poole jalutama, mis oli 15 blokki eemal. See pole pikk maa. Bussiga oleksime seda kindlasti kauem läbinud, sest ummikud on sellisel kellaajal kohutavad + me olime täiesti kesklinnas, Costanera Centeri juures, mis on seesama suurim kaubanduskeskus Ladina-Ameerikas, millest olen ka varem kirjutanud. Olime veidi tema juures, kohtusin ta ema ja vanaemaga ning kella 20.00ks läksime bowlingusse, mis oli YFU üritus. Nägin üle pika aja mitmeid vahetusõpilasi, niiii tore oli neid näha! Nägin ka Omari, oma vanemat tugiisikut. Kokku oli meid seal päris palju, kuid arvake, kes võitis kõiki? MINAAAA! 

Neljapäev oli jällegi täitsa tavaline koolipäev, ainult et inglise keeles oli raamatutöö. Tean, et panin seal ühe vastuse valesti, mis tähendab seda, et 7.0 ei tule kindlasti hindeks, kuid üle 6.5 peaks ikka saama. Reedel esimesed tunnid olid kehalised, kus õppisime jällegi Tšiili rahvustantsu cuecat. See ikka päris keeruline, eriti kuna eelmine kehaline ma kaasa ei saanud teha, sest kukkusin ju mägedes, siis olin nagu peata kana. Igatahes pärast kehalist oli keemia. TÖÖ! Enne tundi kuskil 30 minutit õpetas mulle veel mu klassivend ja ühtlasi ka parim sõber siin, Javier, veel paari asja. Tundsin ennast üpris kindlalt enne ja pärast tööd. Eks näeb, mis sealt hindeks tuleb. Saime ka muide vahepeal tagasi matemaatika esimese töö, mille ma tundsin, et läks suhteliselt halvasti. Ei läinudki nii halvasti - hinne 6.0, klassi keskmine oli vist 5.2. 

Reedel tulin esimest korda üksi koju. Terve tee koolist bussipeatuseni ning veidi ka bussis, tegin skype Cälliga. Nii tore oli temaga rääkida jälle! Ülejäänud kodutee tegin bussis issiga skype. Rääkisime elust siin ja kuidas mul läheb. Laupäeval skypesin ka emme ja Elisega. Täitsa lõpp, kuidas mul ikka vedanud on! Mu emme, issi, õde ja vend on parimad. Ma olen üldse selle pooleteist kuuga õppinud palju rohkem asju hindama. Näiteks kui Elis torises, et emme pani söögi sisse porgandit, siis tegi ikka päris kurjaks küll, sest emme näeb ju vaeva söögitegemisega ning sellega, et me poleks näljas ja kuidas saab üldse viriseda nii väikse asja pärast nagu porgandid söögis? See on ju tervislik ja ei tee paha. Ma polegi vist kunagi niimoodi mõelnud, KUI palju tegelikult on mu vanemad vaeva näinud, et meil kolmel oleks hea. Ja siis mina torisen, kui issi teeb vokki! Luban teile, et kui tagasi tulen, söön isegi herned ära toidu seest, mida olen varasemalt alati vihanud. Emme ja issi, kui te näeksite mind siin, te oleksite nii uhked! Issi, ma söön isegi rohelist salatit!!! Peaaegu iga päev ka veel! Varem oli see alati toidus osa, mille jätsin järgi. Ja muideks, ma oskan aega palju paremini planeerida. Ma pole ükski päev läinud pärast 00.00 magama, sest õpin kohe koju jõudes kõik asjad ära. Oi, kui uhked te oleksite. Ja mu tuba...!! See on olnud poolteist kuud täiesti korras. MU KAPID ON KORRAS! Uskuge või mitte, nii see on. Ei mäletagi, millal Eestis suutsin oma tuba üle nädala korras hoida. Siin on see olnud poolteist kuud korras. Lisaks sellele ei oodata hommikuti minu järgi ning ärkan õigel ajal üles. Nagu uus laps, kas pole? Koolis olen ka tubli õpilane, klassi keskmisest ikka parem ja viisakam. Piinlikkust pole teil vaja tunda igatahes. Peaksin veel mainima seda, et te olete meid ikka nii hästi kasvatanud. Vahepeal vaatan oma õdesid siin ja mõtlen, et te läheksite hulluks kui mina või Elis nii käituksime mõndades olukordades ja igal võimalikul ajal iga väiksema asja peale pigistaksime pisaraid välja.. Tõsi, me oleme küll vanemad kui nemad praegu, aga selles vanuses pole me ka sellised olnud. Jah emme ja issi, te olete imelised. Ma armastan teid nii palju. Teist paremaid ei ole olemas ja aitäh teile KÕIGE eest. Aitäh, et olete kasvatanud minust sellise inimese kes olen praegu, aitäh et olete teinud kõike, et tunneksin ennast hästi, aitäh lihtsalt kõige-kõige-kõige eest. Ja otseloomulikult suured tänud, et olete andnud mulle võimaluse veeta see aasta siin. AITÄH!!! SUUUUUUURED MUSID JA KALLID TEILE!

Tegelikult on asju veel nii palju, mis siin toimunud on, kuid järgmine kord teen pikema postituse. Enne seda teen veel ilmselt ka lubatud postituse piltidega. Hetkel pean aga matemaatika ja füüsika töölehed ruttu ära täitma ning siis ilmselt perega kuskile välja jällegi. Olge tublid!!

PS! HEAD 1.SEPTEMBRIT JA UUT KOOLIAASTA ALGUST TEILE, MU SÕBRAD! Mul on veel kaks nädalat koolis käia ning siis hakkab kevadvaheaeg, mis tuleb kindlasti superlahe! See nädal on veel tavalised tunnid, kuid viimane koolinädal enne vaheaega on koolinädal ehk tunde pole. Koolinädalat räägin ka järgmises postituses pikemalt või siis pärast koolinädalat, eks näeb. Igatahes on tegu ühe megavinge nädalaga koolis, kus toimuvad igasugused võistlused. Ma nüüd lippan, musid-kallid, igatsen ja armastan teid!!