10 kuud Tšiilis

Täis on saanud mu 10 kuud Tšiilis. Sellest ei tule üks pikk postitus, sest mul on lihtsalt nii raske mõelda tagasi nendele vingetele aegadele, mis siin olnud on ehk täna kirjutan lihtsalt viimaste nädalate sündmustest.

 

Sellest õppeaastast (märtsist) saime valida neli valikainet. Ma valisin disaini (õpime photoshopi kasutama), inglise keele (et mitte TIKis liiga loll alguses olla), muusika (kirjutame laule, palasid, vaatame muusikaga seotud filme) ning teatri. Teatris valmistasime kuskil kuu aega ühte pisietendust Tšiili ajaloo kohta 20.sajandil ning paar nädalat tagasi oli selle etendamine kogule koolile. Närvi mul sees polnud ning välja tuli kõik suurepäraselt. Mul oli väga tähtis roll, kuid pärast etendust tuli üks lapsevanem minu juurde ning ütles, et ta minust kuulnud väga palju head ning see, kui hästi ma näitlesin ja hispaania keelt rääkisin, oli imetlusväärne ning talle oleks meeldinud palju rohkem see, kui ma oleksin peaosas olnud. Koolidirektor tuli pärast minu juurde mulle ütlema, et no ma täitsa tšiillanna ning et ma olen tohutult hästi õppinud hispaania keele ära ning klassijuhataja pani kiituse tubli esinemise eest. Uskumatu, kui rõõmsaks mind sellised positiivsed kommentaarid teevad ning see, kui hästi mind on kooli vastu võetud, on ka suurepärane. Tunnen, et siia ma kuulun.

 

Kes oleks uskunud, et üks päev pean hispaania keeles tegema näidendit ning etendama meest?

 

 

Koolis on üldse nii lahe. Ma olen iga päev viimastel nädalatel olnud koolis veel mitu tundi pärast tundide lõppemist, sest ma armastan seda kooli ja neid inimesi lihtsalt tohutult palju. Sellest aastast on mul ka uus klassijuhataja, kes on poiste kehalise õpetaja ning jalgpalli treener. Ta on vist parim inimene, keda klassijuhatajaks soovida. Silmailu pakub samuti neiudele. Tohutult abivalmis ja armas inimene. Mu suhted õpetajatega on üldse suurepärased. Näiteks täna tuli kehalise õpetaja mind tervitama põsemusi ja kalliga, öeldes "hei, mu parim sõbranna ja lemmikõpilane!". Matemaatika tunnis rääkisime täna õpetaja lihtsalt 20 minutit juttu ning minu elust. Üks päev ütles inglise keele õpetaja, et "tead Liisa, ma olen selles koolis töötanud päris mitu aastat ning nende aastate jooksul on meil olnud siin päris palju vahetusõpilasi, kuid ma pole kunagi näinud midagi sellist, et üks neiu läheks nii südamesse kõikidele õpilastele, nii suurtele kui väikestele, ning oleks sealjuures veel kõigi õpetajate lemmik. Kui sina meil Eestisse lähed, siis murrad küll kümneid südameid, täitsa uskumatu!". Ma armastan kooli. Täna jõudsin ka koolist alles 20.30 tagasi, sest elasin kõigepealt kaasa meie kooli tüdrukutele, kellel olid korvpallivõistlused ning siis oli jalgpalli mäng meie kooli õpetajate ja poiste vahel. See, kui palju tegevusi koolis kogu aeg korraldatakse, on ülivinge.

 

Hetkel olen kaks nädalat olnud klassiõe Antonia juures, sest mu enda hostpere läks Kariibi mere kruiisile. Mitmetel põhjustel ei läinud ma nendega kaasa, kuid põhiline oli minu jaoks see, et mul siin veel nii vähe aega jäänud ja ma oma hostperega väga palju koos olnud, seega tahtsin lihtsalt koolis käia ning sõpradega olla. Nii vinged kaks nädalat on olnud. Iga nädalavahetus oleme käinud reedel ja laupäeval pidutsemas ning see pere ka mulle väga armas. Antonial on vanem õde ja vanem vend ning mõlemad on minuga väga-väga toredad ja alati aitavad, seega tunnen siin ennast väga hästi.

 

Eile, kolmapäeval, olid meil siin pühad, mistõttu kooli ei läinud. Tšiilis on lõunasöök kõige olulisem söögikord ning eile kutsus mu parima sõbra, Francisco pere, mind nende koju lõunast sööma. Francisco kodu asub Santiagost tunni aja (!!!!) kaugusel ning bussiga sõidab ta koju kuskil poolteist tundi, kuid kuna Antonia õde Isabel läks oma maakoju, mis asub Francisco kodule päris lähedal, viis ta mind autoga ära. Kohale jõudsin kuskil 11.30 ning tundsin ennast automaatselt nagu kodus. Päris uskumatu on minu jaoks see, et tunnen ennast paremini Francisco perega, kui minu enda Tšiili perega. Franciscol on kaks õde - Paula ja Mariana, kes käivad mõlemad meie koolis, üks aasta vanemas ning teine kolm aastat nooremas klassis ja ma saan mõlemaga väga hästi läbi. Francisco noorem õde on nagu minu enda õde, sest alati räägib ta mulle kõik saladused, koolis nutab minu õlal ning on üldse mulle üks väga väga armas inimene. Franciscost pole vaja hakata rääkimagi.. Kui inimestel eksisteerib selline inimene nagu hingesugulane, siis tema on minu hingesugulane, sest pole ühtegi teist sõpra, keda ma oleks kunagi nii palju usaldanud, kes mind mõistab mind nii palju ning kes tunneb mind nii hästi. Seda kõike kõigest 10 kuuga. Mul on nii raske mõelda sellele, et sõber, kellega mul on läbi aegade parim sõprus, jääb siia kui pean Eestisse tagasi tulema, kuid ma mõtlen pigem iga kord nii, et vähemalt on mul keegi nii eriline keda igatseda ja tean alati, et tema on mul olemas siin Tšiilis, kui üks päev siia tagasi saan tulla. Ma võiks sellest poisist siia veel nii pikalt rääkida, kuid tänaseks aitab. Igatahes sõime siis lõunasööki Francisco perega, mis oli mu kõige armsam lõunasöök siinoldud aja jooksul, sest tundsin tõesti, et olen heas kohas ning armastatud. Ta vanemad armastavad mind väga ning üldse terve ta pere on mulle nii kallis. Sõime lõunasööki kuskil tund aega, sest rääkisime palju juttu, siis olime veel veidi ta perega koos, rääkisin ta vanematega igasugustest asjadest ning kella seitsmeks õhtul läksime kinno. Pühade ajal on alati rivid megapikad seega ootasime järjekorras, et osta kinopiletid, 55 (!!!!) minutit. Film oli dubleeritud ehk hispaania keeles, kuid sain kõigest suurepäraselt aru. Tagasi Francisco juurde jõudsime kuskil 22.30, sõime, rääkisime veel juttu ning kuskil 01.30 saime magama. Täna hommikul tulin terve ta perega koos kooli, Antonia tõi mulle enda kodust mu koolivormi ka. Üks suurepärane päev parimate inimestega!

 

Francisco hüüdnimi on Goro ja MAPS=mejores amigos para siempre (parimad sõbrad igavesti)

 

Tänane koolipäev on ka märkimisväärne, sest ma järsku lihtsalt murdusin ja hakkasin nutma..
Olime siis religiooni tunnis ning õpetaja palus valida kõigil endale kõige lähedasem isik ning temaga kokku istuda. Korraga kuulsin kolme inimest hõikumas minu nime. Uskumatu!!! Kuna Franciscot usaldan ma rohkem kui kedagi teist ning küsimused, millele pidime enda elu kohta vastama, olid päris privaatsed, siis ilmselgelt tegin seda paaristööd temaga. Järsku ühinesid meie vestlusega veel mu kaks väga lähedast klassivenda - Conrado ja Matias. Jututeemad läksid päris deepiks ning lõpetasin nuttes, sest kohale jõudis reaalsus, et järele pole jäänud siin enam eriti kaua aega - nimelt juba 6 nädala pärast samal ajal olen kodus. See on mulle kuidagi nii raske. Mul on siin sõbrad, keda Eestis pole, kuid samas igatsen ma oma Eesti pere, kodu ja seda mõnusat rahulikku õhkkonda oma kodus niiii palju. Samuti igatsen ma oma paljusid sõpru, kuid tean, et siit jään ka väga paljut igatsema ning see vinge Ladina-Ameerika õhk, inimesed, muusika ja peod jäävad alatiseks mu südamesse. Ma olen muutunud ja kasvanud seestpoolt nii palju ning tean, et oskan nüüd teha kõike palju paremini ning olen ise parem kui kunagi varem. Tänu Tšiilile olen aru saanud, mis inimene ma täpselt olen ja mida elult tahan, tunnen et ma olen tõesti "puhkema läinud" ning kogenud nii vingeid asju, saanud sõpru terveks eluks ning näinud täiesti teistsugust elu. AITÄH EMME JA ISSI SELLE VÕIMALUSE EEST, TE EI KUJUTA ETTE KUI TÄNULIKUD MA OLEN!!!!!