Tundsin, et täna on õige aeg kirjutamiseks, sest kool on kestnud juba veidi üle kolme nädala ja emotsioone on nii palju. Alustaks siis sellest, et räägiks veidi üldse, mis minu elus toimub.
Viimase kahe aastaga on mu elus kõik totaalselt muutunud. Eks sellises vanuses kõik muutubki kogu aeg ja inimesed tulevad ning lähevad, kuid enne vahetusaastale minekut poleks ma suutnud ettegi kujutada, et elu võiks olla nii erinev. Vahetusaastale minnes olin ma valmis kõigeks ja see aasta oli täiesti ületamatu igas mõttes, kuid ka tagasi Eestisse jõudes muutus iga kuuga midagi. Kas siis sain juurde mõne sõbra või avastasin endas jälle midagi uut.
10.klass oli vaieldamatult raske, kuid ma leidsin endale uuest klassist nii palju häid sõpru ja avastasin tänu aastale Tšiilis ka seda, kes on mu tõelised sõbrad ja kes on need, kes jäävad. Kooliaasta lõpuks tundsin ennast täielikult osana klassist ja teadsin, kes need "minu inimesed" on, kuid ma tundsin mitu kuud kooliaasta lõpust, et see pole üldse see, mida ma elult tahaksin. Inglise Kolledž on vaieldamatult hea kool, kuid ma tundsin, et inimesena ei arenenud ma seal enam. Mul ei olnud aega enda tegemiste jaoks ja koolis käisin pigem kohustusest. Juuni alguses ei hakanud ma veel koolivahetamisega tegelema, sest lootsin, et äkki suvel läheb ikka üle see soov. Ma tõesti lootsin seda, sest ma ei tahtnud mõelda järjekordsele muutusele. Alles olin ma leidnud enda koha uuesti selles koolis. Mida lähemale jõudis september, seda enam ma tundsin, et vajan oma ellu siiski seda muutust ja 28.augustil milleks oli reede, 4 päeva enne aktust, läksin Rocca al Mare Kooli ette helistamata ja jäin lootma lihtsalt õnnele. 15 minutit rääkimist ja koolis sees ma olingi, sain kohe ka lepingu kätte ja laupäeval läksin juba koolivormi ostma. 31.augustil viisin lahkumisavalduse TIKi ära ja 1.septembril läksin RaMi aktusele.
Need kolm ja pool nädalat koolis on olnud täiesti imelised. Koolis käimine on reaalselt meeldiv. Ma võin öelda täiesti ausalt, et ma ei saaks rohkem õnnelikum ollagi, et tegin selle otsuse. Inimesed on nii meeldivad, õpetajad on absoluutselt parimad ja kõik on nii hästi!!!
Ma soovin teile kõigile kõike parimat ja loodan, et kõigil on ikka midagi, mille üle rõõmus olla. Järgmine postitus on mul juba valmis, kus kirjutan tõesti sellest, milleks see blogi üldse mõeldud on ehk Tšiilist. Olge kõik tublid!
Paid.
