Friday, May 20, 2016

Quien invento la distancia no tenia ni idea de lo que era extrañar a alguien

Hola, mis chilenos queridos! Ya han pasado casi dos años desde que me fui de Chile y pense que deberia escribir algo, para que sepan lo que ha pasado en mi vida.

Ahora estoy estudiando en el undecimo grado, por el año en Chile tuve que dar un año mas en el colegio en Estonia. Nunca me cuestione el irme de intercambio a pesar de saber que iba a tener que repetir, porque siempre tuve el sueño de ir a algun pais por un año. Ademas mi hermano mayor era estudiante de intercambio en Alemania hace muchos años, asi que siempre supe que yo tambien queria ir a algun lugar para vivir una experiencia inolvidable.

Ahora desde el principio… En julio 2014 cuando llegue a Estonia, me senti muy rara por muchos meses; no puedo expresar la felicidad que senti al llegar a mi casa y ver a mis amigas y a la  familia, pero todos los dias extrañaba a mi familia y amigos chilenos muchisimo. No sabia como estar en un pais y sentirme completa, porque tuve el corazon en dos paises. Tuve como dos vidas - una aqui, en Estonia y la otra alli, en Chile, es dificil expresar como esta experiencia me cambio. Cuando llegue a Estonia, era totalmente como una chilena y extrañe tantas cosas de Chile.

En las primeras semanas queria dar un besito a todos, porque estaba tan acostumbrada de hacerlo. Obviamente en la mayoria de los paises en Europa no lo hacen. Por mucho tiempo empeze a hablar en español con mis amigos y familia, porque pense en español y soñaba en español y era dificil cambiar entre dos idiomas. Todos me dijieron que hable mas fuerte y era mas loca y mas temperamental, como la gente en las telenovelas mexicanas. Tuve la bandera chilena en mi habitacion y tuve mucha ropa que dicen “Chile”. Por mucho tiempo no podia creer que ahora realmente estoy en Estonia y tengo que acostumbrarme a  mi pais de nuevo.

En septiembre 2014 empezo colegio de nuevo. Tuve que ver a todos los profesores y compañeros que no habia visto por casi un año y medio. Creo que la mayoria de ustedes que lo estan leyendo ahora saben, que aqui los estaciones son al reves - en junio, julio y agosto nosotros aqui tenemos las vacaciones de verano y en diciembre y enero las vacaciones de invierno. Eso significa que cuando llegue a Estonia, tuve dos meses de vacaciones antes que entre a las clases de nuevo. Era un tiempo un poco dificil para mi, porque me gustaba en el colegio de Chile mucho mas, ademas mis compañeros estaban en el otro curso, en el curso mayor, porque yo tuve que repetir asi que yo era el mas antigua en mi curso - en el decimo grado me cumpli 18 años, pero los otros cumpliaron 17 años. Pero por suerte tuve en este curso una amiga muy buena que tambien era mas antigua que los otros, porque ella era estudiante de intercambio en el mismo año que yo en Argentina, por lo tanto eramos muy amigas desde el principio.

En septiembre 2015 me cambie de colegio por muchas razones y ahora es mi primer año en el nuevo colegio y estoy mas feliz que nunca. Este cambio fue uno de los mejores decisiones en mi vida y me encanta mucho en mi colegio nuevo. En este colegio puedo estudiar español tambien, pero siempre estoy muy aburrida en las clases, porque obviamente hablo mejor que todos. Un hecho chistoso: en las primeras clases de español use palabras chilenas tooodo el tiempo. Entendi que chilenos hablan en una manera muy chistosa y siempre me da risa cuando pienso en los momentos que la profe no entendi las palabras como “palta”, “bacan”, “ni cagando”, “al tiro”, “choro”, “filo”, “fome”, “luca”, “pololo”, “raja”, “tuto” etc.

Ahora me quedan 3 semanas mas hasta las vacaciones de verano. Despues de este verano tendre un año de colegio mas y por finnn puedo entrar a la universidad. He pensado en muchas universidades, pero lo que se por seguro es que me gustaria estudiar en el extranjero las ciencias economicas. He pensado en Noruega, Dinamarca y Finlandia. Pero todavia tengo tiempo para pensar de mi futuro y de los estudios.

Los prometo que algun dia voy a escribir mas de todo. Espero que esten muy bien y no olviden que los extraño mucho y pienso de ustedes todos los dias! Los prometo que me veran antes de que puedan imaginar! ;)



Muchos besitos y abrazos, cuidense mucho!



Thursday, September 24, 2015

Muutused, muutused

Tundsin, et täna on õige aeg kirjutamiseks, sest kool on kestnud juba veidi üle kolme nädala ja emotsioone on nii palju. Alustaks siis sellest, et räägiks veidi üldse, mis minu elus toimub.
 
Viimase kahe aastaga on mu elus kõik totaalselt muutunud. Eks sellises vanuses kõik muutubki kogu aeg ja inimesed tulevad ning lähevad, kuid enne vahetusaastale minekut poleks ma suutnud ettegi kujutada, et elu võiks olla nii erinev. Vahetusaastale minnes olin ma valmis kõigeks ja see aasta oli täiesti ületamatu igas mõttes, kuid ka tagasi Eestisse jõudes muutus iga kuuga midagi. Kas siis sain juurde mõne sõbra või avastasin endas jälle midagi uut.
 
10.klass oli vaieldamatult raske, kuid ma leidsin endale uuest klassist nii palju häid sõpru ja avastasin tänu aastale Tšiilis ka seda, kes on mu tõelised sõbrad ja kes on need, kes jäävad. Kooliaasta lõpuks tundsin ennast täielikult osana klassist ja teadsin, kes need "minu inimesed" on, kuid ma tundsin mitu kuud kooliaasta lõpust, et see pole üldse see, mida ma elult tahaksin. Inglise Kolledž on vaieldamatult hea kool, kuid ma tundsin, et inimesena ei arenenud ma seal enam. Mul ei olnud aega enda tegemiste jaoks ja koolis käisin pigem kohustusest. Juuni alguses ei hakanud ma veel koolivahetamisega tegelema, sest lootsin, et äkki suvel läheb ikka üle see soov. Ma tõesti lootsin seda, sest ma ei tahtnud mõelda järjekordsele muutusele. Alles olin ma leidnud enda koha uuesti selles koolis. Mida lähemale jõudis september, seda enam ma tundsin, et vajan oma ellu siiski seda muutust ja 28.augustil milleks oli reede, 4 päeva enne aktust, läksin Rocca al Mare Kooli ette helistamata ja jäin lootma lihtsalt õnnele. 15 minutit rääkimist ja koolis sees ma olingi, sain kohe ka lepingu kätte ja laupäeval läksin juba koolivormi ostma. 31.augustil viisin lahkumisavalduse TIKi ära ja 1.septembril läksin RaMi aktusele.
 
Need kolm ja pool nädalat koolis on olnud täiesti imelised. Koolis käimine on reaalselt meeldiv. Ma võin öelda täiesti ausalt, et ma ei saaks rohkem õnnelikum ollagi, et tegin selle otsuse. Inimesed on nii meeldivad, õpetajad on absoluutselt parimad ja kõik on nii hästi!!!
 
 
Ma soovin teile kõigile kõike parimat ja loodan, et kõigil on ikka midagi, mille üle rõõmus olla. Järgmine postitus on mul juba valmis, kus kirjutan tõesti sellest, milleks see blogi üldse mõeldud on ehk Tšiilist. Olge kõik tublid!
 
Paid.

Sunday, August 2, 2015

Kuidas su aasta siis oli kah? Kurb pole, et aasta koolis raisku lasid?

Seda küsitakse minult siiamaani päris tihti ja ühel päeval sellel nädalal, kui hakkasin järjekordselt tegema võimalikult lühikest kokkuvõtet kõigest sellest, mis kogesin aasta jooksul, hakkasin ma taaskord mõtteid mõlgutama sellel teemal, et kuidas siis see aasta siis ikkagi oli kah. 
 
Tagasi mõeldes ei tule mulle pähe ühtegi negatiivset mõtet ega halba emotsiooni, kuigi raskeid momente oli tegelikult ju piisavalt. Põhjus, miks tunnen ainult positiivset, on selles, et tegelikkuses kõik need rasked ajad tegid mind nii palju tugevamaks ja muutsid mind inimesena tohutult. Ma usun, et eks kõik vahetusõpilased ole omamoodi võitlejad ja võitjad, kui selle aasta vastu peavad. See kõik on seda 100% väärt.
 
Paljud on mulle öelnud, et nad ei taha aastat raisku lasta ning küsinud minult, et ega ma kurb pole, et koolis läks aasta raisku. Paljud on ka väitnud, et lähevad hoopis ülikooli ajal välismaale. Mu vastus kõigile - ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu ja võimaluse korral "laseksin kasvõi ühe aasta koolis veel raisku", et minna uuele vahetuaastale uude riiki. Selle aastaga õppisin ma palju rohkem, kui on võimalik õppida ühe aastaga Eestis olles, sest lihtsalt kõik need kogemused, elamused, raskused ja rõõmud on nii teistsugused. Isegi tavaline kinos käimine oli seal mitu korda erilisem sündmus kui Eestis. Kõik sugulaste kokkutulekud ja perega olemised olid nii erinevad sellest, millega olin varasemalt harjunud. Absoluutselt iga koolipäev oli seal täis elamusi, rõõmu ja huvitavaid seiku, vastupidiselt Eesti igapäevasele elule. See ongi vahetusaasta ilu. Kõik, mida koged aasta jooksul, on nii teistsugune, eriline ja huvitav. Jah, mina tahan ka minna ülikooli välismaale, kuid kindlasti ei raisanud ma ühte aastat, kui otsustasin minna vahetusaastale. 16-aastasena aasta üksi olla on täiesti teine asi, kui pärast gümnaasiumit välismaale ülikooli õppima minemine. Need kogemused pole kuidagimoodi võrreldavad, sest peres elamine, tavakoolis käimine ja 100% sealse elu elamine on hoopis midagi muud. Midagi sellist, millest võid aru saada ainult siis, kui oled ise midagi taolist läbi elanud.
 



 












 
 
 
Mu aasta oli ikka meeletult vinge! Tänan küsimast.

Monday, May 11, 2015

10 kuud pärast vahetusaastat

Ma ei tea, kuidas on lood teiste vahetusõpilastega, aga mina igatsen endiselt hullupööra enda vahetusriiki ja vahetusaastat. Kui alguses oli raske leppida tõsiasjaga, et olengi Eestis tagasi, siis ilmselgelt olen sellega nüüdseks täielikult harjunud ja elu on edasi läinud, kuid tihtipeale leian endiselt ennast mõtlemas Tšiilist ja vahel voolavad pisaradki mööda põskesid alla, sest igatsus on nii suur.
 
Kui mõne uue inimesega või kasvõi vana sõbraga läheb jutt vahetusaasta peale, siis küsitakse kõige enam seda, kas suhtlen endiselt hostpere ja sõpradega. Jah, ma suhtlen nendega päris palju. Kõige rohkem suhtlen hostõe Catalinaga, temaga suhtlen iganädalaselt väga tihedalt. Vähemalt kord kuus saadab ta mulle ikka häälsõnumeid, kus nutab kas sellepärast, et igatseb mind või hoopis mõne muu asja pärast, kuid endiselt toetub ta mulle täielikult, kuigi olen nii kaugel. Seda on tunda, et tal on vaja lihtsalt kedagi, kellega rääkida ja ta igatseb seda väga, et võis minuga hommikust õhtuni oma elust rääkida.
 
Ühel päeval kuskil kuu aega tagasi rääkisin Franciscoga üle väga pika aja tõsisematel teemadel ka, siiamaani olime pigem nalja visanud ja rääkinud tavalistest asjadest, sest eks me mõlemad südames teadsime, et kui hakkame rääkima sellest, millal jälle näeme või mõnest kurvemast teemast, siis see teeb mõlemale väga haiget, sest me olime tõesti lähedased ja täitsa lahutamatud sõbrad. Kuna ma ise olen sellest "tagasi-olemise-valust" paranenud, siis mõtlesin, et peaks lõpuks küsima, et kuidas tal läheb seal üldse, sest minu Tšiilis oleku ajal toetus ta raskustes 100% minule. Kokkuvõtteks rääkisime me 2-3 tundi tema muredest ja nii kurb oli kuulda, et tal on endiselt raske minuta ja sel hetkel, kui ta ütles, et ta ei harju kunagi ära sellega, et mind seal enam pole, oli ikka päris kurb küll. Samas on ikka armas teada, et suutsin aastaga minna mõnedele inimestele nii südamesse. 
 
Viimased kuud olen hästi palju suhelnud ka oma klassivenna Matiasega, kellega hakkasin Tšiilis suhtlema alles viimaste kuude jooksul, kuskil veebruarist-märtsist. Kuna Ladina-Ameerikas on päris palju draamat ja võib palju näha stseene, mis on justkui Mehhiko seebikatest, siis oli Matiasel paar nädalat tagasi väga paha tuju ühe klassi draama tõttu, kuid juhtusin talle just sellel päeval kirjutama. Vestlesime hommikul kella viieni ja ta ütles, et ta pole ennast kunagi kellelegi nii palju avanud kui mulle. Sellistel hetkedel mõtlen küll, et uskumatu, kui palju see aasta Tšiilis muutis nii minu kui ka teiste elu.

Muidu läheb mul väga hästi. Kui ma vahetusaastal muutusin palju, siis Eestis tagasi olles olen veel enam vist muutunud. Tänu vahetusaastale sain aru, kes on tõelised sõbrad, sest just nemad on olnud veel rohkem mu kõrval kui olid varem. Mitmed sõbrad läksid, kuid tekkis ka palju uusi tänu uuele klassile. Suvi on nii lähedal ja tuleb veel viimased pingutused koolis teha. Sellest tuleb parim suvi üldse. Loodetavasti saan detsembris juba tagasi Tšiili ka minna.
 

Tuesday, May 5, 2015

Mi año en Chile, el mejor año de mi vida

Soy Liisa de Estonia y el 2013 empezó mi año de intercambio en Chile. Ese fue el mejor año de mi vida. En los primeros dias conocí a todos los estudiantes de intercambio que iban a pasar su año en Chile conmigo y no tenía ni la menor idea de que un día ellos iban a ser mis mejores amigos. Ahora puedo decir que tengo mejores amigos en todo el mundo.
No puedo expresar bien lo agredecida que estoy por la familia que tengo en Chile. Tuve 3 hermanas de edades 6, 8 y 16 y dos papás increíbles. Con mi hermana mayor compartí la habitacion y fuimos al mismo curso, por lo tanto estabamos juntas todo el tiempo. Nunca tuvimos problemas y ella siempre estaba conmigo cuando la necesitaba y todavia hablamos todos los dias. Creo que no hay mejor sentimiento que el que alguien te ame. Ellos me amaban realmente y estoy muy contenta de que me recibieran con los brazos abiertos y me llamaran su “hija” y “hermana”.

Nunca me habia gustado ir a colegio, pero en el Colegio Universitario Inglés cada día fue una experiencia y aventura nueva para mí. Todavia me acuerdo del primer día en el colegio, nunca me habían dado tanta atención. Todos querían tocar mi pelo y fue súper raro besar a todos los estudiantes y profesores, porque no lo hacen en Estonia y fue algo nuevo para mí. En los primeros meses no entendía nada en las clases, por lo tanto aprendí palabras nuevas en todas ellas y mi español fue mejorando todos los dias. Desde diciembre hablé con todos sólo en español. Tuve una relacion muy especial con muchos profesores, amigos y familia, asi que cuando llegó el día de volver a Estonia, lloré mas que nunca. Me dió tanta pena el tener que irme porque tuve una vida nueva y no podía creer que en los proximos meses no iba a despertar al lado de mi hermana en mi casa chilena. Todavía una parte de mi corazón esta en Chile y allí se va a quedar para siempre. No puedo sentirme completa en solo un país, porque todo lo que tengo en Estonia lo tuve en Chile tambien.

Es imposible explicar lo que viví en Chile, porque hice tantas cosas y aprendí mucho de este país y de mi misma. Estoy muy feliz por decidir ir a Chile, porque es el mejor país del mundo. YFU Chile esta haciendo un trabajo increíble y todas las orientaciones, viaje al sur, eventos y personas fueron increíbles. Nunca podré olvidar el día en que tuve que correr del colegio a la oficina del YFU para ver el partido de Chile y España. En ese momento era totalmente una chilena de corazón. Ví todos los partidos de Chile, amé los completos, el manjar y la palta, usé palabras chilenas todo el tiempo, hablé español bien y entendí lo que fue ser chilena. Despues de ver el partido fuimos a dar una entrevista a la radio. Estoy muy feliz por esta experiencia y todo el tiempo queria visitar la oficina, porque todos son muy tiernos y cooperadores allí. Gracias por todo!  


Liisa Naur, estudiante de intercambio de Estonia en Chile 2013/2014

Friday, March 27, 2015

Kiri 3-9. Vahetusõpilased.

 1

Liisa!
Aitäh, et sa oled Liisa! Aitäh selle ilusa aasta eest, mil mul oli võimalust sind tundma õppida. Me ei elanud  siin Tšiilis küll väga lähestikku, aga vahemaal pole kunagi tähtsust. Ma tahan sind veel rohkem tundma õppida, sest sinus on nii palju varjatud, erinevaid ja huvitavaid külgi, mis tõmbavad kohe teisi inimesi ligi. Ma arvan, et vahetusõpilastest oled sa mu parim sõbranna. Sellest päevast peale, kui kohtusime, oleme me palju suhelnud ja rääkinud. Me klappisime koheselt. Juba esimesel ööl aasta alguse seminaril istusime mitu tundi pimedas õues kiigu peal ja rääkisime elust. Sinuga on nii kerge suhelda. Minu arvates oled sa üks hullumeelne, armastusväärne, imeilus, naljakas ja sõbralik tüdruk, ma armastan sind nii palju. Ma loodan, et üks päev saan sulle Eestisse külla tulla, et tutvuda selle riigiga, kust see imeline tüdruk on tulnud. Loodan, et me suhtleme veel palju palju aastaid.
Jonatan, Taani
 

 
 

2

Liisaaa! Ma olen nii õnnelik, et ma sinuga tuttavaks sain! Me veetsime koos ülipalju tasemel aega ja ma tahan öelda, et sa oled tõesti parim! Ma loodan, et ma näen sind peagi ühes meie Balti riikidest, kui oleme tagasi kodudes. Ma olen alati tundnud, et sa oled just see inimene, kes mind mõistab. Palun ärme lõpeta kunagi suhtlemist!
Balys, Leedu
 
 
 vasakult: mina, mu hostõde, Balysi hostvend, Balys
 
 

3

 Kallis Liisa!
Sa oled üks imeline inimene. Kuigi ma ei tunne sind nii palju, kui tahaksin tunda, sest me elasime teineteisest väga kaugel, võin ma kindlalt öelda, et sinus on midagi nii erilist. Ma tahan, et sa oleksid alati seesama inimene, kellena mul on olnud võimalus sind tunda, ma olen nii õnnelik, et olen tutvunud kellegi sellisega nagu seda oled sina! See, et sa suudad olla kõigile kogu aeg olemas, on uskumatu ja ma imetlen sind nii väga su headuse pärast. Ma armastan sind väga, mu Eesti sõbrants!
Knut, Norra
 
 
 
 
 
 

4

 
Mu kallis eestlane, sa oled nii imeline. Palju kordi olen mõelnud, et tahaks olla sina koos kõigi su heade omadustega. Sa oled nii kannatlik ja rahulik inimene, aga samas nii armastusväärne ja hooliv. Enne Tšiili jõudmist olid sa juba täielik tšiillane koos kõikide oma kallide ja musidega. Kõige armsama ja kallimana, kõige armastusväärsemana kõigist, jääd sa alati absoluutselt kõigi südametesse ja ma olen kindel, et mitte ükski vahetusõpilane ei unusta sind.
Kukka, Soome
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

5


Liisa!! Ma armastan sind nii väga! Sa oled nii armas ja eriline inimene. Sa oled alati nii positiivne ja õnnelik, samuti laulad sa imeilusti. Ma olen nii tänulik, et ma kellegi sinusugusega tuttavaks sain. Ma loodan, et ma näen sind peagi uuesti!
Terezka, Tšehhi
 





6


 
 
Liisa, sa oled nii armas ja sümpaatne inimene. Sul on alati kõige paremad ideed, kui peab tegema loovat ülesannet ja sul on kõige jaoks alati nii palju energiat. Ma armastan sind väga ja loodetavasti näeme mingis Euroopa riigis peagi.
Luka, Saksamaa













7

 
Liisa, sa oled üks väga hea inimene, jää selliseks nagu sa oled! Ma armastan sind nii väga!! Aitäh olemast mu sõbranna ja aitäh, et oled minu jaoks olemas olnud selle aasta jooksul. Ma ei unusta kunagi seda aega, mille veetsin sinu ja su hostperega. Ma loodan, et me näeme varsti. Ma jään sind nii väga igatsema ja ma loodan, et me kunagi ei kaota kontakti. Jäta meelde, et Saksamaal ootan sind mina. Nagu kõik teavad ja nagu sulle kõik ka öelnud on, siis SA OLED PARIM!
Lea, Saksamaa
 
 



 Rootsi-Soome-Eesti
 
 vasakult: Tove (Rootsi), Jonatan (Taani), Ida (Norra), mina. Üleval on Aurora (Soome)
 
 
Kullast kallimad. Vasakult: Nina (Belgia), Lea (Saksamaa), mina
 
 
 

Sunday, February 8, 2015

Kiri 2

Liisakene!
 
Sa said selle aastaga minu õeks, sa täitsid selle tühja koha minus, sa oled minu jaoks rohkemat kui õde. Sa oled mu parim sõbranna, mu tugi, mu kaaslane, mu usaldusisik, kokkuvõttes MU KÕIK. Tänu sinule olen see inimene, kes ma olen praegu, sa toetasid mind alati ja see aitas mul palju kasvada ja õppida ennast ning teisi rohkem usaldama. Sinuga võin avada oma südame ilma kartmata, ma võin sulle rääkida kõigest mis mu elus toimub ja mul pole kerge sulle öelda, et peagi näeme, aga ma tean ja usun, et me oleme alati koos. Selle osa südamest, mida sina täitsid, ei saa kunagi keegi endale. See koht on sinu ja ainult sinu.
 
Nagu ma sulle ka varem olen öelnud, muutusin ma palju, kui sa meie koju jõudsid. Mu elu muutus palju. Tänu sinule on mu elu selline nagu see on praegu, tänu sinule on mul praegu need sõbrad, sest tänu sinu tarkadele sõnadele sain aru, kes on tõelised sõbrad. Kui aus olla, siis ma ei tea mis ma teen homme, kui sa astud lennuki peale ja ma ei tea, mis ma teen neljapäeval, kui ärkan üles ja näen, et sind pole enam mu kõrval. Kõik need pühapäevad enne kooli, kui me ei tahtnud magada ja sa tegid alati oma lollusi, kõik need sarjade maratonid suvel, kui vaatasime vahel kuus tundi järjest Gossip Girl'i, kõik need kolmapäevased sushi söömised koos sinu, Antonia, Vicho ja Franciscoga, kõik need jäätise söömised pärast tunde jnejne. Kõik need asjad lähevad homme ja ma ei saa kunagi tagasi seda imelist aastat, mis ma koos sinuga veetsin.
 
Ma tean, et sa naased peagi tagasi oma elu juurde Eestis, mida sa igatsed, kuid ma palun sinult ainult ühte asja - ära meid ära unusta! Ma tean, et sa ei tee seda, kuid ma tahan, et sa mäletaksid mind täpselt sellisena nagu ma olin - kõik mu ebakindlused, mu vihastamised ja kõik hea samuti, sest ma pean tunnistama, et sa muutsid mind nii palju paremaks inimeseks, tõstsid mu enesekindlust ja panid mind ennast väärtustama. Sa oled tõsiselt imeline inimene. Ma armastan sind nii väga.
 
Mul ei jää üle muud, kui öelda sulle, et AITÄH KÕIGE EEST. Ja selle all ma mõtlen tõesti kõike - alates su olemasolust, kõik su hullumeelsed teod ja parimad naljad, su naer, su kallistused, su "como estas?", su "que paso", su "yapooo Cataaa", su "te amo" ja kõik kõik. Aitäh, et viisid mind kokku Francisco, Antonia ja Vichoga, kes on tõesti head sõbrad, nagu sa mulle ütlesid juba ka aasta alguses, et nad tunduvad tõesti inimesed, kellega sa tahaksid suhtlema hakata. See on üldse imetlusväärne, kuidas sa tunned inimesi ja paned tähele ka kõige väiksemaid detaile nende kohta ja see on uskumatu, kuidas sa oskad inimesi hinnata ja armastada. Sa oled imeline inimene, keda ei suudaks mitte keegi vihata, sest sa saad lihtsalt kõigiga nii hästi läbi ja ainult üks sõna sinu poolt paneb kõiki sind jumaldama ja ainult ühe sõnaga võid muuta päeva paremaks. Sa oled nii lahe inimene, sinuga igapäevaselt koos olles ei hakanud mul aasta aega järjest mitte kordagi igav.
 
Ma armastan sind väga Liisa, alati, ära selles kunagi kahtle. Sa oled kõige ilusam, armsam ja parem õde, kes mu ellu võis sattuda.
 
Alati sinu Cata.