10 kuud pärast vahetusaastat

Ma ei tea, kuidas on lood teiste vahetusõpilastega, aga mina igatsen endiselt hullupööra enda vahetusriiki ja vahetusaastat. Kui alguses oli raske leppida tõsiasjaga, et olengi Eestis tagasi, siis ilmselgelt olen sellega nüüdseks täielikult harjunud ja elu on edasi läinud, kuid tihtipeale leian endiselt ennast mõtlemas Tšiilist ja vahel voolavad pisaradki mööda põskesid alla, sest igatsus on nii suur.

 

Kui mõne uue inimesega või kasvõi vana sõbraga läheb jutt vahetusaasta peale, siis küsitakse kõige enam seda, kas suhtlen endiselt hostpere ja sõpradega. Jah, ma suhtlen nendega päris palju. Kõige rohkem suhtlen hostõe Catalinaga, temaga suhtlen iganädalaselt väga tihedalt. Vähemalt kord kuus saadab ta mulle ikka häälsõnumeid, kus nutab kas sellepärast, et igatseb mind või hoopis mõne muu asja pärast, kuid endiselt toetub ta mulle täielikult, kuigi olen nii kaugel. Seda on tunda, et tal on vaja lihtsalt kedagi, kellega rääkida ja ta igatseb seda väga, et võis minuga hommikust õhtuni oma elust rääkida.

 

Ühel päeval kuskil kuu aega tagasi rääkisin Franciscoga üle väga pika aja tõsisematel teemadel ka, siiamaani olime pigem nalja visanud ja rääkinud tavalistest asjadest, sest eks me mõlemad südames teadsime, et kui hakkame rääkima sellest, millal jälle näeme või mõnest kurvemast teemast, siis see teeb mõlemale väga haiget, sest me olime tõesti lähedased ja täitsa lahutamatud sõbrad. Kuna ma ise olen sellest "tagasi-olemise-valust" paranenud, siis mõtlesin, et peaks lõpuks küsima, et kuidas tal läheb seal üldse, sest minu Tšiilis oleku ajal toetus ta raskustes 100% minule. Kokkuvõtteks rääkisime me 2-3 tundi tema muredest ja nii kurb oli kuulda, et tal on endiselt raske minuta ja sel hetkel, kui ta ütles, et ta ei harju kunagi ära sellega, et mind seal enam pole, oli ikka päris kurb küll. Samas on ikka armas teada, et suutsin aastaga minna mõnedele inimestele nii südamesse. 

 

Viimased kuud olen hästi palju suhelnud ka oma klassivenna Matiasega, kellega hakkasin Tšiilis suhtlema alles viimaste kuude jooksul, kuskil veebruarist-märtsist. Kuna Ladina-Ameerikas on päris palju draamat ja võib palju näha stseene, mis on justkui Mehhiko seebikatest, siis oli Matiasel paar nädalat tagasi väga paha tuju ühe klassi draama tõttu, kuid juhtusin talle just sellel päeval kirjutama. Vestlesime hommikul kella viieni ja ta ütles, et ta pole ennast kunagi kellelegi nii palju avanud kui mulle. Sellistel hetkedel mõtlen küll, et uskumatu, kui palju see aasta Tšiilis muutis nii minu kui ka teiste elu.

Muidu läheb mul väga hästi. Kui ma vahetusaastal muutusin palju, siis Eestis tagasi olles olen veel enam vist muutunud. Tänu vahetusaastale sain aru, kes on tõelised sõbrad, sest just nemad on olnud veel rohkem mu kõrval kui olid varem. Mitmed sõbrad läksid, kuid tekkis ka palju uusi tänu uuele klassile. Suvi on nii lähedal ja tuleb veel viimased pingutused koolis teha. Sellest tuleb parim suvi üldse. Loodetavasti saan detsembris juba tagasi Tšiili ka minna.