"Nos acordamos todos los dias de ti, haces mucha falta por aca. Te amamos mucho Liisa, vuelve pronto por favor"

See blogi ei lõppe veel ära, oh ei. Mul on veel kirjutamata oma kõige erilisemast nädalast ehk viimasest nädalast Tšiilis. Kuid täna ma seda veel ei tee, sest see nädal nõuab pikka ülevaadet ja pikka postitust, mille jaoks mul hetkel aega pole, sest koolis on hullumeelne nädal. Loodetavasti saan nädalavahetusel kirjutada oma viimase nädala tegemistest Tšiili pinnal.

Ma olen Eestis olnud peagi juba kolm kuud, kuid ikka veel on vahepeal raske. Igatsus, igatsus, igatsus. Kuid see, kui tugevaks tüdrukuks sain ma Tšiilis, on uskumatu. Seda on näha eelkõige just koolis, sest varem olin ma täielik närvipundar, muretsesin iga asja pärast, ei osanud aega planeerida, jätsin kõik viimasele ööle, olin palju laisem ja hooletum. Arvestades, kui raske on Tallinna Inglise Kolledž, siis selline asi ei mõjunud hästi ka mu tervisele. Ma olen hetkel vastand sellele, mis olin enne. Ma ei muretse enam iga jumala hinde pärast, vaid annan endast alati lihtsalt parima ja kui tulemus ei lähe nii nagu olen soovinud, siis mis seal ikka. Mul pole enam selliseid breakdowne kooli pärast nagu oli varem liiga tihti ja ma olen üldse nagu uus Liisa. See on nii hea, sest koolis käimine meeldib mulle palju rohkem kui varem. Võib-olla on see ka aasta alguse asi, kes seda teab, kuid hetkel olen ma väga õnnelik, isegi vaatamata paarile halvale hindele, mis on sisse tulnud.

Mu koolikaaslased ja õpetajad Tšiilis igatsevad mind väga. Ma poleks osanud uskuda aasta aega tagasi, et kui tulen tagasi Eestisse, siis mulle hakatakse nii tihedalt kirjutama ja et minust tuntakse nii väga huvi. Nii kaks aastat vanemad kui neli aastat nooremad koolikaaslased on mulle kirjutanud, et teada saada kuidas mul läheb ja väga-väga paljud õpetajad elavad mulle kõigega kaasa. 

Tegelikult kirjutasingi selleks, et nägin täna ühte unenägu, mida tahtsin teiega jagada. Ma nägin unes, et läksin tagasi Tšiili ja esimest korda elus nutsin kogu südamest õnnest. Ma usun, et kui ma üks kord pärast kõike seda igatsemist näen neid inimesi uuesti, siis ma tõesti nutaksingi täielikult õnnest, sest ma armastan neid inimesi kogu südamest ja ootan juba nii väga, et saaksin neile tagasi külla minna ja tagasi minna oma ilusasse Tšiili, kus on liiga suur osa mu südamest.