It's called exchange because you change yourself. You change your opinion and your feelings about things, you gain experience, you change your behaviour, you will just have another opinion about things and people than before.
11 päeva Eestisse tulekuni. 11 päeva!!!!!!! Ma tahaks nii väga vahele jätta selle postituse, kus kirjutan oma tunnetest seoses Eestisse tulekuga, kuid kuna kõik minult seda on küsinud, siis mõtlesin sellest kirjutada ka siia.
Kuidas sa ennast tunned? Kas ootad Eestisse minekut? Mida jääd Tšiilist kõige rohkem igatsema? Mis sulle Tšiili juures kõige rohkem meeldinud on? Keda jääd kõige enam igatsema? Kas silmarõõmu on ka tekkinud, kelle pärast on raskem ära minna? Kas on mingeid kartusi ka seoses Eestisse tagasi minekuga? - neid küsimusi küsitakse nii Tšiilis kui Eestis sõprade ja pereliikmete poolt kogu aeg, mistõttu vastangi nüüd kõigele.
Ma tunnen ennast väga imelikult. Ma ei oska kirjeldada seda tunnet mu sees, sest üks hetk olen ma nii õnnelik, teine hetk jälle nii kurb. Igasugused murdumised on minu puhul mitte just kõige sagedasemad asjad, kuid viimasel ajal on selliseid breakdowne olnud aina rohkem, sest päris valus on jätta kõik mulle kalliks saanud inimesed ja asjad siia. See on ilmselt kõige suurem piin ja valu üldse, sest mul on aasta jooksul tekkinud nii palju inimesi, kes on tõesti pugenud südamesse ning eks hüvastijätmine on alati raske, eriti veel kui oled aasta aega olnud ühes kohas, sest aasta on ikka väga pikk aeg. Ma tõesti igatsen juba Eestit ja kõiki inimesi seal ka, eriti oma Eesti kodus ja perekonnaga elamist, sest see pere siin suudab vahepeal ikka täitsa hulluks ajada hihi, aga oleks ju naljakas ka, kui poleks raske jätta kõike selja taha, mida oled aasta jooksul üles ehitanud.
Tšiilist jään kõige rohkem igatsema neid inimesi, oma parimaid sõpru ja seda igapäevast mõnusat õhkkonda koolis, sest kõik on lihtsalt nii toredad ja alati naeratavad. Samuti jään väga igatsema soojasid ilmasid, vingeid pidusid, oma kooli, head ladina muusikat ja seda ilusat loodust, sest see, kui ilus riik on Tšiili, on uskumatu. Igatsema jään ikka väga paljut.
Võimatu on valida ühte asja, mis on mulle Tšiilis enim meeldinud. Üks asjadest on kindlasti see, et võõraste inimestega vestlemine on alati nii kerge, sest nad kõik on lihtsalt nii avatud ja sõbralikud ning kindlasti tänu sellele oli ka minul alguses kergem, kuid samas sellepärast, et nad kõik on nii sõbralikud ja armsad sinuga, tuleb olla ka hästi ettevaatlik, sest raske on aru saada, millised inimesed on tegelikult võltsid ja millised mitte, sest draama ja klatšimine meeldib siin peaaegu kõigile.
Keda jään kõige rohkem igatsema.. Ma jään igatsema oma vanimat õde Catalinat, kellega olen olnud terve aasta jooksul kogu aeg koos, sest oleme klassikaaslased, samas peres ning ka magame samas toas. Klassikaaslastest jään kõige rohkem igatsema Franciscot, Matiast, Conradot, Valentinat, Antoniat. Tegelikult jään igatsema tervet oma klassi, sest no vot see on parim klass keda üldse soovida. Nii palju uskumatult häid mälestusi ja koolipäevi olen saatnud mööda selle seltskonnaga ja klassiga hüvastijätmine tuleb üks raske asi.
See, kas mul silmarõõmu on tekkinud, on siin kõigi lemmikküsimus, sest neile meeldivad sellised jutud tohutult, kuid kahjuks peavad nad iga kord pettuma, kui ütlen, et ei ole. Eks tegelikult üks poiss siin on teistest erilisem küll ning ta teab ka seda, kuid tulin Tšiili selle mõttega, et poistest hoian aasta aega eemale, sest tagasitulek Eestisse kujuneks muidu veelgi raskemaks.
Kas on mingeid kartusi ka seoses Eestisse tagasiminekuga? Jah, eks neid kartusi ole ikka. Aasta on pikk aeg ning lisaks sellele, et ma olen ise nii palju muutunud, on kindlasti palju asju ka Eestis muutunud ning ma kardan seda, et kultuurišokk Eestis tuleb mul veel suurem, kui Tšiilis pärast kahte kuud, sest siiski kõik justkui on siis Eestis jälle samamoodi kui enne minekut, kuid samas on ju kõik muutunud ning ma kardan seda, et ma ei oska mitte kuidagi moodi alguses olla ja ära harjuda sellega, et mu Tšiili sõpru tõesti enam pole minuga ning ma olengi tagasi oma vana elu juures ja Tšiilist jäävad ainult mälestused. Samas olen ma nii tugev tüdruk, et küll ma sellest üle saan, sest muud varianti ju pole.
11 päeva Eestisse tulekuni. 11 päeva!!!!!!! Ma tahaks nii väga vahele jätta selle postituse, kus kirjutan oma tunnetest seoses Eestisse tulekuga, kuid kuna kõik minult seda on küsinud, siis mõtlesin sellest kirjutada ka siia.
Kuidas sa ennast tunned? Kas ootad Eestisse minekut? Mida jääd Tšiilist kõige rohkem igatsema? Mis sulle Tšiili juures kõige rohkem meeldinud on? Keda jääd kõige enam igatsema? Kas silmarõõmu on ka tekkinud, kelle pärast on raskem ära minna? Kas on mingeid kartusi ka seoses Eestisse tagasi minekuga? - neid küsimusi küsitakse nii Tšiilis kui Eestis sõprade ja pereliikmete poolt kogu aeg, mistõttu vastangi nüüd kõigele.
Ma tunnen ennast väga imelikult. Ma ei oska kirjeldada seda tunnet mu sees, sest üks hetk olen ma nii õnnelik, teine hetk jälle nii kurb. Igasugused murdumised on minu puhul mitte just kõige sagedasemad asjad, kuid viimasel ajal on selliseid breakdowne olnud aina rohkem, sest päris valus on jätta kõik mulle kalliks saanud inimesed ja asjad siia. See on ilmselt kõige suurem piin ja valu üldse, sest mul on aasta jooksul tekkinud nii palju inimesi, kes on tõesti pugenud südamesse ning eks hüvastijätmine on alati raske, eriti veel kui oled aasta aega olnud ühes kohas, sest aasta on ikka väga pikk aeg. Ma tõesti igatsen juba Eestit ja kõiki inimesi seal ka, eriti oma Eesti kodus ja perekonnaga elamist, sest see pere siin suudab vahepeal ikka täitsa hulluks ajada hihi, aga oleks ju naljakas ka, kui poleks raske jätta kõike selja taha, mida oled aasta jooksul üles ehitanud.
Tšiilist jään kõige rohkem igatsema neid inimesi, oma parimaid sõpru ja seda igapäevast mõnusat õhkkonda koolis, sest kõik on lihtsalt nii toredad ja alati naeratavad. Samuti jään väga igatsema soojasid ilmasid, vingeid pidusid, oma kooli, head ladina muusikat ja seda ilusat loodust, sest see, kui ilus riik on Tšiili, on uskumatu. Igatsema jään ikka väga paljut.
Võimatu on valida ühte asja, mis on mulle Tšiilis enim meeldinud. Üks asjadest on kindlasti see, et võõraste inimestega vestlemine on alati nii kerge, sest nad kõik on lihtsalt nii avatud ja sõbralikud ning kindlasti tänu sellele oli ka minul alguses kergem, kuid samas sellepärast, et nad kõik on nii sõbralikud ja armsad sinuga, tuleb olla ka hästi ettevaatlik, sest raske on aru saada, millised inimesed on tegelikult võltsid ja millised mitte, sest draama ja klatšimine meeldib siin peaaegu kõigile.
Keda jään kõige rohkem igatsema.. Ma jään igatsema oma vanimat õde Catalinat, kellega olen olnud terve aasta jooksul kogu aeg koos, sest oleme klassikaaslased, samas peres ning ka magame samas toas. Klassikaaslastest jään kõige rohkem igatsema Franciscot, Matiast, Conradot, Valentinat, Antoniat. Tegelikult jään igatsema tervet oma klassi, sest no vot see on parim klass keda üldse soovida. Nii palju uskumatult häid mälestusi ja koolipäevi olen saatnud mööda selle seltskonnaga ja klassiga hüvastijätmine tuleb üks raske asi.
See, kas mul silmarõõmu on tekkinud, on siin kõigi lemmikküsimus, sest neile meeldivad sellised jutud tohutult, kuid kahjuks peavad nad iga kord pettuma, kui ütlen, et ei ole. Eks tegelikult üks poiss siin on teistest erilisem küll ning ta teab ka seda, kuid tulin Tšiili selle mõttega, et poistest hoian aasta aega eemale, sest tagasitulek Eestisse kujuneks muidu veelgi raskemaks.
Kas on mingeid kartusi ka seoses Eestisse tagasiminekuga? Jah, eks neid kartusi ole ikka. Aasta on pikk aeg ning lisaks sellele, et ma olen ise nii palju muutunud, on kindlasti palju asju ka Eestis muutunud ning ma kardan seda, et kultuurišokk Eestis tuleb mul veel suurem, kui Tšiilis pärast kahte kuud, sest siiski kõik justkui on siis Eestis jälle samamoodi kui enne minekut, kuid samas on ju kõik muutunud ning ma kardan seda, et ma ei oska mitte kuidagi moodi alguses olla ja ära harjuda sellega, et mu Tšiili sõpru tõesti enam pole minuga ning ma olengi tagasi oma vana elu juures ja Tšiilist jäävad ainult mälestused. Samas olen ma nii tugev tüdruk, et küll ma sellest üle saan, sest muud varianti ju pole.
"Your home is where your heart is." That's so true; I just feel like I have a second home now. I think I will be happy and just as sad when I have to go again. I will leave my family and best friends to return to my family and best friends.
11 päeva veel! Varsti näeme!
11 päeva veel! Varsti näeme!
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.