11 päeva

It's called exchange because you change yourself. You change your opinion and your feelings about things, you gain experience, you change your behaviour, you will just have another opinion about things and people than before. 

11 päeva Eestisse tulekuni. 11 päeva!!!!!!! Ma tahaks nii väga vahele jätta selle postituse, kus kirjutan oma tunnetest seoses Eestisse tulekuga, kuid kuna kõik minult seda on küsinud, siis mõtlesin sellest kirjutada ka siia.

Kuidas sa ennast tunned? Kas ootad Eestisse minekut? Mida jääd Tšiilist kõige rohkem igatsema? Mis sulle Tšiili juures kõige rohkem meeldinud on? Keda jääd kõige enam igatsema? Kas silmarõõmu on ka tekkinud, kelle pärast on raskem ära minna? Kas on mingeid kartusi ka seoses Eestisse tagasi minekuga? - neid küsimusi küsitakse nii Tšiilis kui Eestis sõprade ja pereliikmete poolt kogu aeg, mistõttu vastangi nüüd kõigele.


Ma tunnen ennast väga imelikult. Ma ei oska kirjeldada seda tunnet mu sees, sest üks hetk olen ma nii õnnelik, teine hetk jälle nii kurb. Igasugused murdumised on minu puhul mitte just kõige sagedasemad asjad, kuid viimasel ajal on selliseid breakdowne olnud aina rohkem, sest päris valus on jätta kõik mulle kalliks saanud inimesed ja asjad siia. See on ilmselt kõige suurem piin ja valu üldse, sest mul on aasta jooksul tekkinud nii palju inimesi, kes on tõesti pugenud südamesse ning eks hüvastijätmine on alati raske, eriti veel kui oled aasta aega olnud ühes kohas, sest aasta on ikka väga pikk aeg. Ma tõesti igatsen juba Eestit ja kõiki inimesi seal ka, eriti oma Eesti kodus ja perekonnaga elamist, sest see pere siin suudab vahepeal ikka täitsa hulluks ajada hihi, aga oleks ju naljakas ka, kui poleks raske jätta kõike selja taha, mida oled aasta jooksul üles ehitanud.

Tšiilist jään kõige rohkem igatsema neid inimesi, oma parimaid sõpru ja seda igapäevast mõnusat õhkkonda koolis, sest kõik on lihtsalt nii toredad ja alati naeratavad. Samuti jään väga igatsema soojasid ilmasid, vingeid pidusid, oma kooli, head ladina muusikat ja seda ilusat loodust, sest see, kui ilus riik on Tšiili, on uskumatu. Igatsema jään ikka väga paljut.

Võimatu on valida ühte asja, mis on mulle Tšiilis enim meeldinud. Üks asjadest on kindlasti see, et võõraste inimestega vestlemine on alati nii kerge, sest nad kõik on lihtsalt nii avatud ja sõbralikud ning kindlasti tänu sellele oli ka minul alguses kergem, kuid samas sellepärast, et nad kõik on nii sõbralikud ja armsad sinuga, tuleb olla ka hästi ettevaatlik, sest raske on aru saada, millised inimesed on tegelikult võltsid ja millised mitte, sest draama ja klatšimine meeldib siin peaaegu kõigile.

Keda jään kõige rohkem igatsema.. Ma jään igatsema oma vanimat õde Catalinat, kellega olen olnud terve aasta jooksul kogu aeg koos, sest oleme klassikaaslased, samas peres ning ka magame samas toas. Klassikaaslastest jään kõige rohkem igatsema Franciscot, Matiast, Conradot, Valentinat, Antoniat. Tegelikult jään igatsema tervet oma klassi, sest no vot see on parim klass keda üldse soovida. Nii palju uskumatult häid mälestusi ja koolipäevi olen saatnud mööda selle seltskonnaga ja klassiga hüvastijätmine tuleb üks raske asi.

See, kas mul silmarõõmu on tekkinud, on siin kõigi lemmikküsimus, sest neile meeldivad sellised jutud tohutult, kuid kahjuks peavad nad iga kord pettuma, kui ütlen, et ei ole. Eks tegelikult üks poiss siin on teistest erilisem küll ning ta teab ka seda, kuid tulin Tšiili selle mõttega, et poistest hoian aasta aega eemale, sest tagasitulek Eestisse kujuneks muidu veelgi raskemaks.

Kas on mingeid kartusi ka seoses Eestisse tagasiminekuga? Jah, eks neid kartusi ole ikka. Aasta on pikk aeg ning lisaks sellele, et ma olen ise nii palju muutunud, on kindlasti palju asju ka Eestis muutunud ning ma kardan seda, et kultuurišokk Eestis tuleb mul veel suurem, kui Tšiilis pärast kahte kuud, sest siiski kõik justkui on siis Eestis jälle samamoodi kui enne minekut, kuid samas on ju kõik muutunud ning ma kardan seda, et ma ei oska mitte kuidagi moodi alguses olla ja ära harjuda sellega, et mu Tšiili sõpru tõesti enam pole minuga ning ma olengi tagasi oma vana elu juures ja Tšiilist jäävad ainult mälestused. Samas olen ma nii tugev tüdruk, et küll ma sellest üle saan, sest muud varianti ju pole.
 

"Your home is where your heart is." That's so true; I just feel like I have a second home now. I think I will be happy and just as sad when I have to go again. I will leave my family and best friends to return to my family and best friends.


11 päeva veel! Varsti näeme!

Intervjuu Tšiili raadiole

Kiire postitus, sest sain just ühe meili, mille pärast ma olen nii elevil ja õnnelik hetkel!

 

Meili saatis mulle Tšiili YFU boss ning kirjutas sinna, et nad pidid valima kaks vahetusõpilast, kes annaksid kolmapäeval 16.30 Tšiili raadiole intervjuu ning räägiksid vahetusaastast, kogemustest, rõõmudest ning üleüldse kõigest, mis kaasneb vahetusaastaga. Selleks valisid nad välja minu ja Leedu poisi Gustase (kahjuks Gustas kolmapäeva hommikul varakult Leetu tagasi seega tema minna ei saa).

 

Nii vinge! YFU kirjutab koolile ka, et ei peaks kolmapäeval kooli minema ja saaksime korralikult välja puhata. Ongi nüüd hea põhjus olemas, miks mitte kooli minna, sest tegelikult kolmapäeva hommikul kell 3.30 on kõigil Santiagos olevatel vahetusõpilastel plaanis minna lennujaama, et ära saata meie kaks kallist Leedu poissi. 

 

MA OLEN NIIIIII ÕNNNELIIIIK!

 

Väike tagasihüpe veebruarisse-märtsi

Aeg on läinud nii kiiresti. See tõesti pole normaalne. Pärast tänast on mul jäänud Tšiilis veel kolm nädalavahetust ning vahetusaasta ongi läbi. Mul on tegelikult nii kahju sellest, et blogisse kirjutamise olen jätnud nii unarusse ja vahele jätnud nii palju lahedaid sündmusi, kuid ma heastan selle ning kirjutan järgnevate päevade jooksul palju-palju sellest, mis on juhtunud mitu kuud tagasi.

Nüüd teengi väikse tagasihüppe suvevaheaja lõppu (veebruarisse), kuna külas käis mul mu Eesti pere ning see on asi, mida tahan teie kõigiga jagada. Üks parimaid aegu mu vahetusaasta jooksul.

 

23.veebruari hommikul jõudsid mu õde Elis ning vanemad Tšiili pinnale. Kahjuks vend pidi sellel ajal töötama seega ta nendega kaasa ei saanud tulla, kuid vaatamata sellele oli nii tore teisi näha. Olin perega enne seda muidugi palju rääkinud skypes ja facebooki teel, kuid näost näkku neid näha oli ikka täiesti teine asi. Meenus jälle, miks neid nii palju armastan ning miks nad parimad on.

 

Kui nägin neid esimest korda üle seitsme kuu, oli mu esimene mõte, et "appi, nad on nii valged", sest mul oli samal ajal suvi ning ma olin ikka väga palju päikest saanud, kuid nemad olid nii valged ja kahvatukesed. Järgmine mõte oli, et see tüdruk, kes mu kõrval seisab, ei saa olla mu õde. See, kui pikaks mu õde oli kasvanud seitsme kuuga, oli uskumatu. Mäletan veel enne Tšiili tulekut, kuidas rääkisime vanaemaga, et kui Tšiilist tagasi tulen, on Elis emmest pikem. Ta polnud mitte ainult emmest pikem, vaid lausa peaaegu minupikkune. See oli mu jaoks ikka korralik šokk ning õde kallistades hakkasid pisarad voolama meil mõlemal.

 

Need kaks nädalat, kui nad Tšiilis olid, möödusid nii ruttu. Me tegime nii palju vingeid asju, kuid pikalt ei hakka kirjutama väga, seega teen listi ning kirjutan siia paar asja, mis tegime ning mõnda asja ka täpsustan või räägin pikemalt.

• Elisega käisime Fantasilandias (lõbustuspark, millest olen ka varem kirjutanud)
• Mu pere tutvus hostperega, sõime õhtusööki minu kodus ning mina olin tõlgiks, et kaks pere saaksid omavahel suhelda
• Käisime Valparaisos ja Viña del Maris, mis on ühed mu lemmikumatest linnadest maailmas
• Külastasime mitmeid veinimõisaid, sest teadagi on Tšiili populaarne peamiselt veinide poolest. Õppisin palju uut veinide ning nende tegemise kohta. Veinimõisad on nii ilusad kohad ikka.
• Käisime külas mu vanavanematel ning mu pere tutvus paljude inimestega mu suguvõsast
• Päevitasime
• Ujusime basseinis
• Sõime häid sööke (ikka VÄGA häid)
• Läksime Lõuna-Tšiilisse autoga, kus ööbisime 3 ööd linnas nimega Pucon ühes imeilusas hotellis
• Puconist veidi eemal asub Villarica vulkaan, mille otsas on lumi. Uurisime veidi selle vulkaani kohta ning saime teada, et tahtmise korral võib sinna otsa ronida. Järgmisel päeval võtsimegi selle teekonna ette ning väljusime hotellist 6.30 ning kell 7.00 tutvusime ülejäänud 10 inimesega ning tiimiga, kes meiega koos tippu kavatsesid ronida. 6 tundi ronisime tippu ning see oli füüsiliselt kõige raskem asi mida olen teinud. Vahepeal polnud üldse õhku ka, mistõttu oli hingamine raske. Tippu jõudes valitses minus kõige õnnelikum tunne üldse ning see, kui uhke ma olin oma õe üle, et ta meiega koos jõudis tipuni ronida.. Wow. Alla tulime pepukatel, sest nagu mainisin enne, siis vulkaani tipus oli lumi. See kiirus, mis vahepeal vulkaani otsast alla tuhisedes pepu peal oli, oli nii suur ja see kogemus oli ületamatult vinge! Pärast tagasi hotelli jõudes olin ma nii väsinud, et ei jaksanud isegi pesema minna, sest käed ja jalad ei tahtnud minuga enam koostööd teha ja voodist vannini kõndimine tundus liiga raske. Vaatamata sellele füüsilisele koormusele oli see üks kõige lahedamaid asju mida oma elu jooksul teinud olen. Kõige toredam on midagi sellist muidugi läbi kogeda omaenda perega.
• Käisime kahekordse bussiga Santiago linnatuuril, tutvustasin neile Santiago kesklinna ning tähtsamaid hooneid
• Rääkisime üldse hästi palju Tšiili kultuurist ning mu elust

 

 

Tegelikult see list võiks olla veel nii palju pikem, kuid põhilised asjad sain kirja pandud. Ma olen nii õnnelik, et nad mul siin külas käisid. Need kaks nädalat olid imelised ja nii tore oli neid näha pärast seitset kuud. Mu pere on ikka parim ja eriti nüüd, kui olen peagi 11 kuud juba Tšiilis olnud, on igatsus nende vastu suur ning eelkõige igatsen seda tuge, mõistvust, hoolivust ja usaldust. Varsti olen juba Eestis tagasi!


Kui need kaks nädalat läbi said ja mu pere taas lennukile istus, et Eesti poole tagasi minna, algas minul uus kooliaasta. Nii tore oli jälle klassikaaslasi näha. Koolielu läks sellest aastast eriti põnevaks, sest meil on uus klassijuhataja, kes on kõigi tüdrukute lemmikõpetaja ning kooli tuli ka mitu uut hea välimusega poissi. Kõik on nüüdseks mu sõbrad juba ja tõesti, mu Tšiili kool on ikka nii vinge!

17.märts oli mu sünnipäev. Enne seda, 14.märtsil (reede) tehti mulle üllatuspidu. Kui enamus sõpradest olid juba siin ja mind üllatasid, siis järsku helistas mulle Francisco ja ütles, et nad Javieriga ei saa tulla. Kuna aga Javier ja Francisco on mu kõige lähedasemad sõbrad, siis muutusin ma päris kurvaks. Kuid 30 minuti pärast olid ka nemad ukse taga ning sisse astudes kallistasid mind niiii tugevasti. Igas maailma otsas on mul ikka parimad sõbrad.

Märts ja aprill möödusid nii kiiresti. Aprillis oli vahetusõpilastega reis lõunasse, mis oli nii lahe! 30.aprillil käisin oma hostõega One Directioni kontserdil ja need emotsioonid pärast kontserti.. Wow! Ei oskagi valida, kumb kontsert nüüd parem oli, kas Justin Bieberi või One Directioni, kuid need emotsioonid pärast kontserti olid igatahes laes.

Mais tegime Santiagos elavate vahetusõpilastega päris palju asju koos ning pidutsesime pidutsesime pidutsesime. See, kui kallid on mulle kõik vahetusõpilased, on uskumatu. Me oleme nagu üks suur perekond. Kõik YFUkad on kõige vingemad inimesed üldse ning kindlasti vahetusaasta üks parimaid osasid ongi need teised vahetusõpilased, kes jagavad sinuga sama kogemust. Nii tore on mõelda, et pärast vahetusaastat on mul sõpru üle terve maailma ning inimesi, kes minust tõesti hoolivad.

Tänaseks ma igatahes lõpetan. Kirjutan kindlasti peagi uuesti, sest te ei kujuta ette, kui paljut on vaja veel teiega jagada! Olge tublid ning nautige suve! Varsti näeme. 24 päeva veel!