8 kuud Tšiilis. Aeg läheb kiiresti.

Ma ei tea, kuidas see võimalik, et täna on juba 23.märts. 8 kuud tagasi, 23.juulil kell 18.00 istusin ma Tallinna Lennujaamast oma Tallinn-Helsinki lennule, sealt edasi juba Helsinki-Pariis ning Pariisist Pariis-Santiago. Need 8 kuud on möödunud kiiremini ja teguderohkemalt kui ükskõik millised teised 8 kuud mu elust. Ma olen südamelt tšiilanna. Mul on selge hispaania keel, mul on nii palju häid sõpru, koolis head hinded, pere on imeline, õpetajatega head suhted. Kõik on nii hästi ja võiksin rääkida kõigest ülivõrdes.

Alustan algusest peale.. Esimesed kuud olin ma koolis kõigi huviobjektiks. Kõik tahtsid olla mu sõbrad, katsuda mu heledaid juukseid, parandada minuga oma inglise keelt ja tutvustada sõpradele oma "blondi uut sõbrannat Eestist". Tänaval vilistasid mulle mehed (endiselt vilistatakse), harjumatu oli anda kõigile põsemusisid, katoliiklikus koolis käimine oli samuti teistsugune ja veider, hispaania keel tundus võimatu. Söögilauas kiskusid vahel vestlused enam kui tunniaja pikkusteks, samas kui mina ei saanud midagi aru ja niisiis lihtsalt tiksusin tund aega. Ma ei saanud kellegagi peale oma vanima õe perest suhelda. Keelebarjäär.

Pärast kahte kuud oli mul nii raske, et ma tõesti mõtlesin, et ma enam ei jaksa. Hispaania keeles suhtlemine oli endiselt liiga raske. Allaandmine polnud siiski minu puhul võimalik. Ma oleks olnud elu lõpuni endas pettunud. Samas polnud minus ka piisavalt julgust, et alla anda ning mõtlesin, et muud pole teha, kui ennast kokku võtta, vaadata olukorrale positiivselt peale ning minna sirge seljaga edasi. See kultuurišokk, koduigatsus, probleemid perega ning kõik mis kaasnes pärast kahte kuud, oli minu elu üks raskemaid aegu ilmselt. Ma tundsin ennast nii üksikuna. Ka pärast nelja kuud veel oli mul perega probleeme, mistõttu mõtlesin isegi siis perevahetusele. Kõik tundus kuidagi nii lõputult raske olevat, kuigi oli ka väga väga palju lahedaid päevi. Ma sain kõigest üle, sest mu tahtejõud oli nii suur. Ma kasvasin tänu nendele rasketele aegadele sisemiselt väga palju. Ma ei võta enam väikseid asju südamesse, mul pole paha tuju olnud pikka aega, ma pole nutnud kaua. 

Pärast viit kuud olin ma kõigest kõigest üle. Võtsin mingi aeg ka julguse kokku, et perega korralikult rääkida oma probleemidest ning meievahelised suhted muutusid mitu korda tugevamaks. Mu hostvanematest said mulle tõesti teised vanemad ning mu kolmest armsast hostõest õed. Ma purustasin kõigi vahel jääd ning muutusin nendega lähedasemaks kui kunagi varem. Hakkasin nautima aega perega aina rohkem ning kogu aeg arenes hispaania keel meeletult. Mingi aeg nägin juba esimesi unenägusid hispaania keeles ning mõistsin, et suudan ennast päris hästi väljendada. Sain lähedaseks mitmete inimestega ja tundsin, et kuulun siia.

Pärast seitset kuud sain aru, kes on tõesti tõelised sõbrad ning kellele võin loota. Kui külla tuli mu Eesti pere, jõudis mulle kohale, kui väga on mul ikka inimestega enda ümber vedanud. Ma õpin iga päevaga nii palju uusi asju ja iga kuu vaadates ajale tagasi mõistan, kui palju on mu elu muutunud ning kui palju olen ma ise muutunud. Ma olen nii õnnelik, et mul on kahes riigis kodu, kool, perekond ja sõbrad, kes mind ootavad alati tagasi nende juurde. 

Vahetusaastale tulek oli mu elu parim otsus. Ma olen sisemiselt nii palju kasvanud. Ma olen tugevam, otsustusvõimekam, targem ja parem inimene. Kindlasti on kõigil mingil määral alguses raske lahkuda Eestist, kuid kui üle elada kõik raskused, pereprobleemid, kultuurišokk, pereigatsused, kuulujutud ja muu, mis kaasneb teises kultuuris olemisega, siis lõppude lõpuks kaaluvad head mälestused halvad sajakordselt üle ning mäletad ainult häid momente. Need 8 kuud Tšiilis on mind muutnud palju paremaks inimeseks ja ma olen saanud juurde sõpru terveks eluks. Ma olen õppinud tundma siinseid inimesi ja kultuuri, ma saan aru kohalike naljadest ning olen mõistnud, et igal pool maailmas on inimesed erinevad, see ei tee neid imelikeks, vaid omapärasteks ja erilisteks. Kultuuride erinevused on ühed vinged asjad. Isegi kultuurišokk on vinge (kuigi üks raskemaid perioode mida oma elus olen pidanud kogema. Siiski vinge).

Ma soovitan lihtsalt kõigil inimestel minna vahetusaastale, sest see on midagi, mis muudab su elu täielikult ning sellist asja pole võimalik kogeda muudmoodi. Ma olen kõige õnnelikum inimene, et saan olla siin ning luban, et naudin oma viimast kolme ja poolt kuud siin sajaga. 

3.juuli 23.30 maandub mu lennuk Eestis. Mõeldes sellele läbivad mind nii segased emotsioonid, et seda pole isegi võimalik kirjeldada. Mis mõttes pean ma jätma oma pere ja sõbrad, teadmata millal neid uuesti külastada saan? Mis mõttes pean ma tagasi tulema just siis, kui tunnen, et tõesti kuulun siia, olen selgeks saanud keele ning koolis läheb hästi? Mis mõttes mis mõttes mis mõttes? Samas olen ma õnnelik ning üritan mõelda pigem nii, et ma ei lahku siit, vaid lihtsalt lähen koju tagasi targema ja parema inimesega, kellel on kahes täiesti erinevas riigis inimesed, kes teda armastavad.

Varsti näeme, sõbrad!