Minu vanemad - mu suurimad eeskujud

Juhtusin just lugema ühe täiskasvanud mehe blogipostitust, kus ta kirjutas sellest, kuidas uus põlvkond kasvatatakse ennasttäis tõbrasteks. Postituse all oli väga palju arutlevaid kommentaare selle kohta, milline on õige moodus ikka laste kasvatamiseks ning mida üldiselt valesti tehakse. 

Mõtlesin seda postitust ning kommentaare lugedes ka midagi kommentaariks lisada, sest ma hakkasin iseenda koduse kasvatuse ning üldse erinevate teemade peale meeletult mõtlema, millele ma varem polegi nii pikalt mõelnud. Mul tuli aina uusi ja uusi mõtteid pähe sellel teemal, mistõttu otsustasin teha siia eraldi postituse, mis on täielikult pühendatud mu kõige parematele vanematele.

Inimesed on erinevad ning erinevate inimeste kasvatamiseks on vaja ilmselt ka erimeetodeid. Mina olen arvamusel, et laps on enda kodu peegeldus. Kuigi sõpradel on nii suur mõju meie elus, siis eelkõige on laps see kes ta on tänu oma vanematele. Kui sattuda nooruses valesse seltskonda, siis see mõjutab kindlasti ka elukäiku, kuid mina leian siiski, et kui rääkida lapsele väiksest peale, mis on õige ja mis vale, siis nii kergelt sa lihtsalt valele teele ei satu.

Tavaliselt on laste suurimateks eeskujudeks väiksena erinevad multikategelased (vähemalt nii nad ise ütlevad). Lugesin enne Tšiili tulekut just oma vana sõbrapäevikut ning enamus sõbrad olid märkinud kas mingi multikategelase oma eeskujuks või siis mõne kuulsuse. Olin ka ise enda sõbraraamatusse kirjutanud (ei kujuta ette mis põhjusel). Mina olin sinna kirja pannud oma suurima eeskujuna oma isa. Ma olin siis 8-aastane. Praegu, peaaegu 9 aastat hiljem, ütlen endiselt, et mu suurimaks eeskujuks on mu isa, kuid isa kõrvale on nüüd lisandunud ka mu ema. Ma arvan, et paremat tööd oma lastega teha, kui on teinud mu vanemad, on raske. Nad on ideaalne näide õigetest vanematest. Saamas pooleteist kuu pärast 17.aastaseks, oskan ma neid praegu rohkem hinnata kui kunagi varem. Seda kindlasti ka tänu sellele, et olen peagi juba 7 kuud elanud teises peres, mis on minu enda perest ikka täitsa erinev ning eriti kodust eemal olles õpid ikka palju rohkem hindama seda, mis on muidu tundunud kogu aeg nii normaalne ja tavaline. 

8-aastaselt märkisin oma isa enda eeskujuks just sellepärast, et ta kaitses mind alati inimeste eest, kes mulle midagi paha ütlesid või tegid. Ma olin selles vanuses ju ise liiga arg, et kellelegi midagi paha vastu teha ning imetlesin siis oma isa nii väga, et ta seda minu eest teha julges. Ta lõpetas alati kõik paha mu elus.

Teismeliste elu on tihtipeale ikka juberaske. Ütlen ausalt, et ilma oma vanemate toeta ei oleks ma osanud paljudest probleemidest üle saada. Lisaks on paljudel teismelistel suurimaks "hobiks" ülemõtlemine ning probleemi tegemine kohas, kus seda tegelikult pole. Nii tähtis on laste jaoks see, et nad võivad alati kindlalt teada, et võivad usaldada oma vanemaid. Ma pole üldse selline muretseja nagu olin kuskil 13.aastaselt, sest õppisin usaldama oma vanemaid, kes tegid selle maailma minu jaoks palju värvilisemaks ja ilusamaks. 

Samuti on väga tähtis see, et vanemad lubavad teha ka lastel vigu ning vea tegemise korral ei karga kohe kaela. Ma ei räägi sellistest "vigadest" nagu näiteks narkootikumide tarbimine, iganädalaselt täisjoomine, varastamine jne. Kui laps on õigesti kasvatatud siis selliseid vigu ei tehta. Ma räägin näiteks halva hinde saamisest. Sellised asjad juhtuvad. Alati ei saa olla edukas. Varem ma ei osanudki nii väga hinnata seda, kuidas mu vanemad on alati halba hindesse suhtunud. Siin olles olen seda hakanud palju rohkem hindama, sest näiteks siinne pere hüppab lastele kohe kaela, kui saada halb hinne. Minu vanemad aga mõistavad, et annan endast alati maksimumi ning teavad, et olen ise nagunii piisavalt löödud, kui töölt vaatab vastu hinne "2". Pole vaja enda tänitustega teha tuju veel nirumaks. Isegi selline väike teema tekitab usaldust. Ma julgen oma vanematele rääkida, kui teen väikseid vigu, sest tean, et nad aksepteerivad seda alati ning on mulle toeks. Uskuge mind vanemad, oma tänitamistega laste hinnete ja kõige muu väikse tõttu kaotavad teismelised pigem isu pingutada paremate tulemuste pärast. Kui olukord on katastroofiline, siis muidugi tuleb tähelepanu pöörata ja midagi ette võtta, kuid kui aastatega tuleb tunnistusele aina rohkem neljasid, siis peab mõistma, et kool läheb aina raskemaks iga aastaga mitte et laps muutub lollimaks või halvemaks. 

Asi, millele tahan veel tähelepanu pöörata, on laste väljas käimine. Selles blogipostituses mida lugesin, oli selle kohta mitu kommentaari. Ei saa keelata lastel pidudel käimise ja sõpradega olemise lihtsalt selle eesmärgiga, et ta "jamadesse ei satuks või midagi lubamatut ei teeks". Jällegi saan tuua näiteks enda hostpere. Kui väiksest peale näidata, miks on paha näiteks suitsetamine ja joomine, siis laps saab aru sellest. Pole vaja hakata teismeliseeas muretsema, et kui laps välja lasta, siis äkki ta satub jamadesse. Pigem õpetada õigel ajal, mis tagajärgi toovad erinevad asjad. Vigadest õpitakse igaljuhul rohkem, kui kodus kinnihoidmisest. Ma olen oma vanematele nii tänulik, et nad on kasvatanud mind iseseisvaks inimeseks, kes oskab teha omi otsuseid kuid teab, et alati on olemas vanemad kes aitavad. Minu kodus on paika pandud ka piirid ning tean, et neid ületades on tagajärjed. Piiride olemasolu on samuti nii tähtis.

Üks asi millele vanemad peaksid mõtlema on veel see, et tegelikult olete te kõik oma lastele eeskujuks. Mina olen oma iseloomult täitsa nagu mu isa, selline armastav ja nunnutav pool minust on emalt ning mingi osa minust on Liisa. See ei tähenda, et ma oleks vähem eriline, sest tahan olla nagu keegi teine. Lihtsalt vanemate käitumine jääb mingil määral ka lastele külge. See, kuidas vanemad käituvad, näitab lastele mis on õige. Alles tehti kuskil riigis üks reklaam ka, kus kaks noort, kuskil 10.aastast last läksid tänavale suitsetama. Juurde läksid täiskasvanud inimesed, kes ise suitsetasid, kuid ütlesid lastele, et see mis nad teevad on paha ja kahjulik. Seetõttu küsisid lapsed, et aga miks nemad siis seda teevad? Et nemad ongi ju eeskujuks ja näitavad, et nii on õige. Nii on iga asjaga. Kui lapsevanemad teevad maha näiteks "teistsuguseid inimesi", inimesi kes on mingitmoodi haiged, homoseksuaalsed, teise välimuse/maailmavaatega, kodutud jnejnejne, mis iganes pole samamoodi nagu nende peres, siis hakkavad ka lapsed nende üle nalja tegema, neid solvama ja halba ütlema, mis ei ole ju tegelikult okei. 

Ja veel viimane teema millest kirjutan - tähelepanu, tähelepanu, tähelepanu. Ükskõik mis vanuses on laps, ta tahab vanemate tähelepanu ning et vanemad kuulaksid ka mõttetumaid seike päevast. Ning väga tähtis on ka kiitmisoskus, asi mis minu Tšiili peres tihti puudub. Vigu tehes osatakse ainult laita, kuid kiita ei osata. See on ühele lapsele valusamaid asju mida vanem saab teha ning mõjub enesehinnangule väga. Jällegi suur respect mu vanematele. Te olete ikka parimad.

Sellel teemal on tegelikult veel nii paljust rääkida ja see selline lõpmatult pikk teema, kuid hetkel on juba nii pikaks see kirjutis siin läinud. Tahtsin lihtsalt kiita oma vanemaid, kes on imelised inimesed ja olnud parimad ema ning isa keda tahta. Ma loodan, et teen teid oma elu jooksul veel palju uhkeks, sest mina olen teie üle kogu aeg uhke olnud. Tulevikus tahan olla täpselt selline lapsevanem nagu olete teie kaks, sest tänu teile olen kõige õnnelikum teismeline ja uhkem tütar maailmas. Aitäh, et olete mulle alati toeks, ei tee mind kunagi maha, olete minuga nii heas kui halvas ja olete parimad sõbrad keda tahta. Tänu teile olen see kes olen ja võin öelda, et olen tegelikult täitsa asjalik ja tubli tegelane. Juba veidi enam kui kahe nädala pärast näeme!!!!!!!