Kõik, mis juhtus ajavahemikus 2.detsember-14.detsember

Ma pole kirjutanud väga ammu. Ma tean. Suurimad vabandused sellepärast. Ma üritan seda viga enam mitte teha, et hoian teid nii kaua teadmatuses ja ei anna endast märku siit seitsme maa ja mere tagant. Pikema jututa panen teile kirja nüüd kõik tähtsa, mis mulle meenub alates 2.detsembrist kuni 14.detsembrini, sest kirjutada on rohkem kui paljust. Kirjutada on meeletult paljust. Kuna korraga ma liiga paljut kirjutada ei taha, siis homme tuleb postitus ajast 14.detsembrist jõuludeni ning ülehomme jõuludest aastavahetuseni. Pidupäevad mu blogi suurtele austajatele.

2.detsember oli siis koolis mul viimane eksam. Füüsika eksam. Klassi üks parimaid tulemusi jällegi. Sellega lõppes ka kooliaasta. Ma võin enda üle olla päris uhke, kuigi olen endas nüüd tagantjärele veidi pettunud seetõttu, et ei õppinud rohkem hispaania keelt kooliajal, vaid suhtlesin pigem inimestega, kes inglise keelt oskasid, inglise keeles. Hispaania keelest pikemalt räägin teile veidi hiljem. Igatahes 2.detsembril pärast füüsika eksami lõppu läksin koju ning langesin tugitooli pikali ja nautisin eksamite lõppemist. Need olid kohutavalt rasked ikka, kuid reaalainetes tegin klassi parimaid tulemusi. Kaua ma tugitoolis lösutada ei saanud, sest mu kolm klassiõde - Espe, Valentina ja Valeria - tulid meie juurde. Veidi aja pärast läksime šopingukeskusesse vaheaja algust tähistama nautides head sööki ja juttu rääkides. Õhtu saabus ruttu ning öösel vaatasime filmi. Tore päev toredate inimestega.

4.detsembril käisin ma oma tugiisiku ning kõikide vahetusõpilastega, kelle tugiisik ta on, linnas nimega Viña del Mar. Mu tugiisikul on see aasta 7 vahetusõpilast, kelle tugiisik ta on. Seda on väga palju. Tavaliselt on ühel tugiisikul 1-2 vahetusõpilast. Minu tugiisik, Omar, on aga väga hinnatud ning talle antakse alati kõige rohkem. Niisiis läksime kolmapäeval, 4.detsembril Viña del Mari mina, tüdrukud Soomest, Tšehhist, Saksamaalt, Kanadast, Taanist ning meie kõigi lemmik poiss USAst. Enne Viñasse minemist käisime ka lähedalasuvas linnas nimega Valparaíso, kus vaatasime ringi, tegime pilti, ajasime juttu. Valparaíso on sadamalinn ning tahtsime minna paadiga ringi sõitma, kuid see oli üks ainukesi külmasid päevasid mu siinoldud aja jooksul ning tuul oli ka tugev, mistõttu otsustasime mitte minna. Kuna teine Soome vahetusõpilane, Aurora, elab Valparaísos, siis otsustasime temaga kokku saada. Läksime kõik restorani sööma. Restoranis pani teine Soome vahetusõpilane, Kukka, oma koti käsitoe peale, mis oli väga halb otsus.. Natukese aja pärast oli see sealt läinud. Jah, see varastati ära nii osavalt meie kõigi ninade alt, et mitte ükski meist ei märganud. Kahjuks olid tal kotis kaks väga tähtsa asja - kaamera ja telefon. Rahakoti oli ta laua peale pannud, vähemalt sellega vedas. Terve järgneva päeva käisid kõik nii ettevaatlikult oma asjadega ringi. Pärast Valparaísos kõhu täis söömist läksime Viñasse. Viña del Mar on tuntud oma ilusate randade poolest. Ilm oli selleks ajaks soojemaks läinud ning Owen, mu lemmikutest lemmikum USAkas ütles "yolo" (andestust vanemad lugejad, kes sellest aru ei saa) ning otustasime minna merre ujuma. See oli jääkülm. Ma ei tundnud tervet oma keha pärast meie väikest suplust. Aga nagu Owen ütles, siis yolo. On mida mäletada sellest päevast ning nii lahe oli. 

8.detsembril oli meie klassi paseo de curso, mis on siin vist igas koolis või vähemalt mitmetes. See on terve klassi päev koos vanematega. Veedetakse koos aega ning pered saavad omavahel suhelda. Siin on klassikaaslaste vanemad väga lähedased. Meie paseo de curso oli mu klassiõe Antonia maakodus, kus tal on supersuur maja suure basseini ja aiaga. Neil olid seal ka hobused. Terve päev päevitasime, olime basseinis, rääkisime juttu, sõime. Ma armastan oma klassi nii palju.

12.detsembril oli mu väikseima õe Josefa jõulunäidendi esitus koolis. Pärast seda läksime hiina restorani, sest vanematel oli 15.pulma-aastapäev.

13.detsembri õhtul käisin peol. See pidu on märkimisväärne, muidu pidudest pole siia kirjutanud, sest need kõik nagunii alati mu südames ja ei unune, kuid 13.detsembri oma pean teiega jagama. Mu klassiõel Connil on kaks parimat sõpra, kes on mõlemad väga ilusad poisid nii seest kui väljast. Reedene pidu oli ühe selle parima sõbra sünnipäev. Nii tore oli näha neid kahte poissi. Ma sain nii paljude inimestega tuttavaks ning kästi ka laulda, sest keegi mu klassist pidi ilmselgelt mainima, et ma pole ainult blondid juuksed, vaid ka laulan ja mängin klaverit. Kui 10 inimest ümberringi ikka tahavad laulmist kuulda, siis ei saa nagu "ei" ka öelda. Pärast laulmist sain nii positiivseid kiidusõnu. Nüüd tuleb parim osa.. Istusin õues Conniga, rääkisime juttu, kuni üks poiss tuli meie juurde, kelle nimi oli Hans. Rääkisin temaga enne ka seal peol paar sõna, kuid nüüd ta tuli minuga pikemalt rääkima. Peagi lahkus Conni meie juurest ja jäimegi ainult kahekesi rääkima. See oli esimene moment, kui avastasin, kui heaks on mu hispaania keel muutunud. Me rääkisime pikad jutud maha hispaania keeles. Järsku hakkas mul väga külm, sest oli öö ning olin lühikeste varrukatega pluusiga ja siis juhtus peaaegu kõige armsam asi. Ta tõi mulle enda kampsuni!!!!!! Kõige armsam asi juhtus siis, kui ma hakkasin ära minema ja talle ta kampsunit tagasi andma. Ta ütles, et eiei, võta see endaga, siis mul põhjust sind uuesti näha!!!!! Ta oli nii tore ja armas poiss! Koju jõudes lisasin ta facebookis sõbraks, sest ta kirjutas mulle enda nime telefoni ning kohe kui mu sõbrakutset nägi, kirjutas et tal oli väga hea õhtu ning tore oli minuga rääkida. Leidub ikka armsaid inimesi küll. Terve pidu ja öö oli muidu väga lahe. Sai palju tantsitud ja puusi liigutatud. Inimeste puusad liiguvad siin küll ikka väga hästi ning ei leidu kedagi, kes ei oskaks tantsida.

Järgmisel päeval, 14.detsembril sain kokku Helenaga, kes oli vahetusõpilane Tšiilis 2009/2010 ehk maailma ühe tugevaima maavärina ajal, mis toimus 2010.aastal Tšiilis. Ta tuli nüüd esimest korda pärast vahetusaastat tagasi Tšiili ja nii lahe oli kuulata ta elust Tšiilis erinevaid lugusid. Nii naljakas oli ka rääkida eesti keeles, eriti teades, et keegi nagunii midagi ei mõista ja võime rääkida mida iganes soovime. Saime linnas kokku, tulime siis minu juurde, näitasin talle enda maja ning läksime välja sööma. Terve aja aina rääkisime ja rääkisime. Päev möödus nii ruttu. Kuna Helena kindlasti loeb seda postitust, siis aitäh sulle Helena supervinge päeva eest ning loodan, et su Boliivia reis möödus ka edukalt. Ole tubli!

Lõpuks suutsin ennast kokku võtta ning teile siia kirja panna, mis olen teinud. Asi lihtsalt selles, et eriti kuna nüüd suvevaheaeg, siis iga päev nii palju toimetusi, et ei viitsi ega jaksa siia kirja neid enam panna. Praegu tekkis veel eriti suur vahe ka ning see mõte sellest, kui paljust mul on vaja kirjutada, tegi mind veel laisemaks ning lükkasin kogu aeg edasi siia kirjutamist. Nüüd sain aga lühendatud ajavahemikku, millest teile ülevaate pean tegema ning homme kirjutan juba oma jõulueelsetest tegevustest ja toimetamistest ning ülehomme jõuludest ja aastavahetusest. Hoidke kursis, peatse kohtumiseni, enam teid alt ei vea!