Aasta alguse seminar ja vahetusõpilased üle maailma

Olen nüüd paar päeva olnud Tšiilis ja selle ajaga on jõudnud nii palju juhtuda, mis tähendab seda, et sellest tuleb üks pikk-pikk postitus, sest varem polnud mul absoluutselt aega kirjutamiseks.

Alustan siis esimesest päevast.. Mu reis algas lennujaamast nagu alati. Hüvastijätt polnud minu enda jaoks üldse nii raske, kui see oli sõprade ja perekonna jaoks. Lennujaamas olid mind ära saatmas mu parimad sõbrad ja perekonnast ainult isa, teistega musitasin-kallistasin juba varem ära.

Nii see algas.

Lennureis oli kohutavalt väsitav. Tallinnast Helsingisse sõitmine võttis aega 25 minutit, Helsingist Pariisi 2 tundi 50 minutit ning Pariisist Santiagosse 13 tundi 45 minutit ehk lend kestis 17 tundi + lennujaamades ootamine, mida polnud üldse palju, pigem peaks vist ütlema, et pole kunagi varem pidanud nii vähe aega ootama järgmist lendu, mis on muidugi hea. Pariis-Santiago lennul lennukiga õhku tõustes, kui üks stjuuartidest mulle silma tegi, kulmu kergitas ja naeratas, mõtlesin, et nüüd see algab. Ma lähen Ladina-Ameerikasse, kus tähelepanust puudust ilmselt ei tunne. Hiljem küsides temalt, kus ta elab, vastas ta, et kas soovin kohvile minna tema juurde.. Ja ma polnud isegi veel Tšiilis, vaid kõigest lennukis.

Lennukiga Tšiili kohale jõudes avanes imeline vaatepilt lennuki aknast. Olin ärganud just sügavast unest, tegin järsku silmad lahti ning vaatasin, kuidas päike vaikselt tõusis ning igal pool olid mäed täis lund. Ma pole varem näinud midagi nii ilusat. Nägin kõrgelt neid hiiglaslikke mägesid, need olid kõikjal. Selleks, et mõista, millest siia kirjutan, tuleb seda ise näha. See oli imeline.

Tšiili lennujaama jõudes olime veidi paanikas, sest ei leidnud alguses kohvreid. Hiljem kui need leidsime, ei teadnud mida edasi teha. Vaatasime siis üles korraks, kus olid suured aknad ning nägime mustade juuste, silmade ja kulmude-ripsmetega kolme inimest, kellel oli käes suur leht kirjaga: „WELCOME TO YFU CHILE!“ Liikusime kohvritega edasi ning peagi tuli koht, kus pidime andma mingile onule mingid dokumendid. Nendega oli jama, sest meil oli üks dokumentidest puudu ning pidime seal hakkama seda kirjutama. Lõpuks sai kõik korda ning seadsime sammud väljapääsu poole, lootes seal leida mõnda Tšiili vabatahtlikku, kes meil seal vastas oleks pidanud olema. Leidsime vajalikud inimesed üles ning meid (mind ja teist Eesti tüdrukut, kes on vahetusõpilane nüüd Tšiilis) tutvustati teistele vahetusõpilastele, kes juba kohale oli jõudnud. Tuli välja, et need kõik olid meiega samal lennul – kaks rootslast, kaks norralast, prantslane, kaks soomlast. Ootasime ära ka tüdruku, kelle lend Mehhikost pidi kohe jõudma ning läksime lennujaama sööma. Järsku tuli juurde nii palju uusi õpilasi – 22 sakslast, tüdruk Šveitsist, kaks tüdrukut Tšehhist, tüdruk Ungarist, 8 taanlast. Hiljem saime  tuttavaks veel kolme ameeriklase, kahe leedulase, brasiillase ja lätlasega. Puudu olid ainult kaks inimest Hiinast ja üks Kanadast, aga nemad saabuvad Tšiilisse alles kahe nädala pärast, sest nende viisad ei saanud õigeks ajaks valmis.

Esimese asjana läksime kõik lennujaama kohvikusse, kus sõime poolteist tundi hommikust. Hiljem ootas meid lennujaama ees kaks bussi, mis viisid meid linna nimega Olmue, mis on veidi rohkem kui pooleteist tunni kaugusel Santiagost. Olmues oli meil kolm päeva aasta alguse seminar.

Selline nägi välja koht, kus Olmues ööbisime. Taga need mäed on tegelikult HIIGLASLIKUD

Esimesel päeval oli põhiliselt tutvumine. Kõik vahetusõpilased olid nii armsad. Saime nimesildid, kus oli peal meie nimi ja riik, kust oleme pärit. Kui keegi nimesildi ära kaotas ja see üles leiti, pidi laulma selleks, et nimesilti tagasi saada. Otseloomulikult suutsin ma selle maha pillata ja pidin laulma Eesti hümni mikrofoni 53 vahetusõpilase +  6 inimese ees Tšiilist, et saada nimesilt tagasi.

Hommikuti ja õhtuti on temperatuur kuskil 0°C, päeval on soojem, kuskil 15-20 °C

Kõige paremini sain läbi inimestega Taanist, neid oli seal 8 ja kuuega neist olin iga päev päris palju koos. Nad olid nii armsad ja toredad. Kõige paremini sain Taanist läbi Caroline, Adami ja Jonataniga. Caroline oli lihtsalt armas tüdruk, Adam on 100% geenius muusika koha pealt, mistõttu temaga klappis eriti hästi ja Jonatanil oli nii hea iseloom, ta oli mulle nii sarnane. Istusime temaga üks õhtu kaks tundi õues, vaatasime tähti taevas ja rääkisime elust. Nii fantastiline poiss! Üks saksa tüdruk ja poiss, Soome tüdruk ja USA poiss olid ka nii armsad ja said mu sõpradeks. Kahe Leedu poisiga sain ka hästi jutu peale ja olin päris palju koos. Ühesõnaga olid tegelikult kõik kohutavalt armsad.

Taani tüdruk Caroline, kes kutsus mind enda õeks, sest saime nii hästi läbi :)))

Õppisime aasta alguse seminaril tantsu nimega cueca, mis on Tšiili rahvatants. See on nii vinge. Selle õppimine oli nii naljakas! Alguses tundus kõik väga lihtne ja sammud kerged,
aga kõike kokku panna oli ikka parasjagu tegemist.

Siin videos tantsitakse cuecat.

Kohas, kus sõime Olmues, oli klaver. Üks päev läksin seda mängima ja laulsin ka, sest arvasin, et keegi ei kuula. Tegelikult kuulas saksa poiss Constantin ukse peal ja ütles hiljem kõigile, et oskan laulda nii hästi. Järgmisel päeval oli talendishow, kus mul kästi laulda, sest jutt mu häälest levis ruttu. Niisiis pidin laulma talendishowl, mis oli tegelikult nii armas, sest pärast nii paljud nutsid ja ütlesid häid sõnu. Talendishow oli üldse nii vinge, mõned tegid niisama nalja, kuid oli ka väga andekaid. Mu lemmik oli Taani poiss Adam, kes on mänginud klaverit 10 aastat ja kitarri 6 aastat. Ta mängis kitarri ja laulis. See oli niiii lahe! Adam on nii omapärane inimene, temaga rääkida on tõsiselt tore. Ta elab ka Santiagos. Adam on mu lemmik. Rääkisime erinevatest heliloojatest alates Mozartist lõpetades Lisztiga. Muusika ühendab inimesi, see on täita tõsi mis tõsi. Adamist räägin natukene järgmises postituses ka, kui räägin oma esimesest kahest päevast peres. Praegu mul selleks aega pole seega kirjutan paari tunni pärast uue postituse, kust saate lugeda mu pere kohta ja meie esimese kohtumise kohta.

YFU kontoris Tšiilis on kõikide vahetusõpilaste pildid vastavalt sellele, kus kohas nad elavad Tšiilis

Praeguseks lõpetan, sest siin on kell 12 öösel ja õde peab homme kooli minema, mistõttu pean tule ära kustutama. Homme kui üles ärkan kirjutan oma perest ning mis oleme kahe päeva jooksul jõudnud teha. Teie juba varsti ärkate, aga mina alles lähen magama. See ajavahe ikka päris suur, lausa 7 tundi.

Buenos noches!