Kohtumine perekonnaga ja esimesed päevad perekonnas ning Santiagot avastades

 

                      Jesu joonistatud (7-aastane)                                        Jose joonistatud (6-aastane)

Esimene kohtumine uue perega oli nii tore! Olmuest tagasi hakkasime sõitma laupäeva hommikul kell 10 ning Santiagos olime kell 12. Mõndade vahetusõpilaste perekonnad olid Santiagosse YFU kontorisse kohale sõitnud, et "uued lapsed" sealt peale võtta, kuid kuna mõned elavad Santiagost näiteks 1500 km kaugusel kas lõunasse või põhja, siis ilmselgelt nende vanemad ei tulnud Santiagosse ning mitmed pidid tegema veel ühe lennureisi, et üldse oma perekonda saada ning oli ka neid, keda ootas ees veel kuskil 7 tunnine bussisõit. Minul sellega õnneks probleeme polnud, sest nagu teate juba, siis elan Santiagos, mis tähendab seda, et mu perekond oli kontoris juba mind ootamas. 

Kui tulime bussi pealt maha Santiagos, astusime sisse YFU kontorisse, kus pidime tasa olema, et vanemad ei saaks teada, et oleme kohale jõudnud. Siis viidi meid ühte ruumi ning meie vastas, teises ruumis, kardinate taga, olid mõndade "uued perekonnad", sealhulgas ka minu oma. See moment, kui kardinad eest tõmmati ja kõik oma perekonda/lapsi nägid, oli niiiii armas! Tundsin oma perekonna koheselt ära, kuid ei saanud veel nende juurde minna, sest meie passid olid YFU töötajate käes ning meie nimesid hakati ükshaaval ette lugema, et läheksime ette, võtaksime passid ning siis kallistaksime perekonnaliikmeid. Kui mu nimi ette loeti, siis esimese asjana jooksis minu juurde Catalina (Cata/Cati, vanim õde, kellega hakkan ühes klassis käima), kes kallistas mind niiii kõvasti! Kohe pärast teda andsid mulle põsemusi ja tugeva kallistuse ema Paula ja isa Alfonso ning viimasena ka õed Maria Jesus (Jesu) ja Josefa (Jose). Jose ja Jesu on niiii armsad! Nad andsid mulle need samad lehed, mis panin postituse algusesse. See oli nii armas vastuvõtt!

Uue perega musitatud-kallistatud, oli aeg hüvasti jätta praeguseks kõigi vahetusõpilastega ning soovida neile ilusat aastat. See oli nii kurb, sest nende väheste päevadega said väga paljud nii armsaks! Õnneks on olemas facebook ja skype ning jään paljudega suhtlema veel. Hea on see, et mitmed mu armsaks saanud vahetusõpilased hakkavad elama Santiagos, sealjuures Taani poiss Adam, USA poiss Owen, Leedu poisid Gustas ja Balys, neiu Prantsusmaalt jne. Selle üle, et Adam, Gustas, Owen ja Balys Santiagos elavad, rõõmustasin enim - nad on nii toredad poisid! Hea on ka see, et aasta keskel on veel üks seminar ilmselt, kus näen kõiki vahetusõpilasi veel ühe korra ning aasta lõpus loodetavasti ka. Paljud neist on kindlasti sõbrad terveks eluks.

                                         Aasta alguse seminar Olmues parimate vahetusõpilastega!!!

YFU kontorist välja minnes oli sees ootusärevus, sest mul polnud aimugi, mis hakkab saama. Teel auto poole nägime nutvat naist ning mu hostema läks küsima, mis mureks. Peagi nägin Leedu poissi Gustast ning mõistsin, et tegu on tema hostemaga ning sain teada, et nende auto varastati ära selle aja jooksul, kui vanemad olid YFU kontoris. Uskumatu! Selle eest hoiatati meid palju, et elame suures linnas ning peame hoidma oma asju korralikult, aga seda poleks küll uskunud, et nii lühikese aja jooksul suudetakse isegi auto varastada. Tegu polnud niisama pereautoga, vaid see oli veel koolibuss ka ehk mitmekordne mure ja valu. Päris jube tunne võis Gustasel olla, kui kohe esimesel päeval juhtus selline asi tema peres. Teine Leedu poiss Balys juba kutsus mind nendega mingi päev kuskile lõunatama, ei jõua ära oodata millal oma Leedu poisse näen, siiamaani olen nendega facebookis rääkinud perest juba päris palju ja nad on tõesti nii armsad!

Leedu poisid Balys (vasakul) ja Gustas (paremal)

Esimese asjana läksime perega koju, et saaksin oma kohvri ära panna ja riided vahetada. Mu kodu on nii ilus! See on justkui korter, aga meie oma on kaks korrust. Selle "korteri" (mis ei ole üldse kui korter, pigem nagu mingi hotell) alumisel korrusel on jõusaal ning õues bassein. Koduga ei saaks rohkem rahul olla, siin on kõik nii ilus ja puhas! Pärast kodu üle vaatamist läksime restorani, kus sõin imemaitsvat kala. Eks see muidugi selline veits piinlik lõunasöökoli, sest nad ei oska inglise keelt ja mina hispaania keelt ÜLDSE, aga tänu Catale (vanim õde) sain kuidagi rääkida ka ülejäänud perekonnaga. Pärast söömist läks isa koju ning meie, naissugupoole esindajad (kokku on naisi perekonnas 5) läksime šoppamaaa. Sain valida endale ise, millist patja tahan, et oleks öösel mugav magada ning sõime ka kõige paremat jäätist, mida olen eales söönud. Õhtul koju jõudes vaatasime 4 tundi hispaaniakeelseid multikaid Jose ja Jesuga, jäin selle aja jooksul vist mingi 5 korda magama, sest ma olin nii väsinud ja no kui midagi ei mõista hispaania keeles, siis veits boring vaadata ka ausalt öeldes. Õhtu lõppes korraliku õhtusöögiga nagu ikka. Nende jaoks on siin pere nii tähtis ja kõik söögikorrad samuti, sest see on aeg, kui nad räägivad juttu, naudivad üksteise seltskonda ja veedavad lihtsalt aega perega. See on minu arust armas ja ma ei jõua ära oodata aega, kui saan ka nendega juba muljeid jagada oma päevast HISPAANIA KEELES, mitte läbi Cata inglise keeles. 

Pühapäeval  hommiku poole lihtsalt vedelesime voodis ja olime õues. Õues mängisin oma väiksemate õdede Jesu ja Josega tund aega palli. Pärast seda läksime kohta nimega Cerro San Cristobal, mis on mägi Tšiili keskosas ning mille otsas on Virgin Mary kuju. Seal oli niiii ilus ning sealt oli näha nii hästi Santiagot!

Statue of the Virgin Mary on the top of Serro San Cristobal

Santiago Cerro San Cristobalilt vaadatuna, veidi udune päev oli

Pärast Cerro San Cristobalil käimist läksime külastama emapoolseid vanavanemaid. Kohe alguses öeldi mulle, et pühapäevad on päevad perega olemiseks ja siis sõpradega ei olda ning kuna käes oli pühapäev, läksime külla vanavanematele, kes elasid meist kuskil 20 minuti kaugusel autoga. Nad olid nii armsad! Lisaks vanaemale ja vanaisale elasid seal ka vanaisa kaks õde. Üks õdedest, Gabriella (lühidalt Gaby) käib iga päev meie juures süüa tegemas, koristamas, pesusid pesemas jne. Laupäeval ja pühapäeval ta ei käi, kuid laupäeviti käib koristaja, kelle nimi on Marcella. Oi kuidas ma armastan neid lahedaid hispaania nimesid! Igatahes vanavanemate juures oli nii tore, kuigi jällegi ei saanud aru, mida räägiti söögilauas, aga vanaisa oli nii muhe sell. Ütles mulle, et ma nii ilus ja appi kui meelitatud ma olin! Punastasin veel vähemalt pool tundi. 

Pärast vanavanemate külastamist ütlesin Catale, et mul oleks adapterit vaja, et läpakat ja telefoni laadida (ja sirgendajat kasutada). Niisiis läksime ühte hästi suurde toidupoodi, kust sain endale adapteri. Väljusime poest kuskil 15 kilekotitäie toiduga samuti. Fun fact on see, et nägin poes Adamit (vahetusõpilane Taanist). Olime mõlemad lihtsalt pikalt sõnatud ja ainult naersime, sest üks asi on see, et näed inimest SANTIAGOS, mis on lihtsalt hiiglaslik linn, teine asi see, et satute samal ajal lambist samasse poodi ja samasse vahesse. Nii lahe! Leppisime Adamiga kokku, et kui oleme rohkem sisse elanud, siis saame kindlasti kokku ja jagame muljeid ning musitseerime (Adam on see poiss, kes on 10 aastat mänginud klaverit ja 6 aastat kitarri). Ühesõnaga olen juba nii põnevil kõige pärast, mis hakkab lähitulevikus siin Tšiilis juhtuma, sest peagi on tulemas ka mu esimene koolipäev ning näen oma klassikaaslaseid ja õpetajaid. Kuna hakkan Cataga ühes klassis käima, siis usun, et meie suhtlusringkond on küllaltki sarnane. Cata ütles, et kõik inglise keele õpetajad koolis on niiii vaimustuses, et nende kooli tuleb õpilane Euroopast, sest Ladina-Ameerika lapsed ei oska inglise keelt üldse ning nad teavad, et eurooplastel on see inglise keel nagu tugevam veidi. Üks õpetaja koolis pidi olema Šotimaalt ja väga-väga ootab minu tulekut. Seda on nii armas kuulda, et kõik õpilased koolis ja õpetajad on nii põnevil ühe inimese pärast, kelleks olen MINA!

 Kuidas mu pere poes käib

Kirjutan siia nüüd mõned faktid enda elu kohta/inimeste kohta siin kaugel Tšiilis.

1) Üldiselt vett ei jooda. Põhiliselt juuakse cocat või mahla.
2) Siin on voodis 4-5 erinevat lina/tekki ning padi käib alati kindlate kihtide vahele. Õde lubas täna õpetada, kuidas seda voodit tegema peab. Siiani pole ikka mõistnud.

3) Mu õed on nii armsad! Nad tahavad kogu aeg mu tähelepanu ja see motiveerib mind rohkem hispaania keelt õppima, et saaksin nendega võimalikult ruttu suhelda.
4) Käime iga õhtu isa ja Cataga kuskil 22-23 ajal meie koeraga jalutamas. Ma armastan neid jalutuskäike, sest näen siis alati seda imeilusat linna Santiagot ning saan aega veeta isa ja õde rohkem tundma õppides.

5) Mu peres on alati puuvilju.

6) Salatit süüakse siin väga palju.

7) Praegu on südatalv, kuid päeval on kuskil 18 kraadi. Ei taha teada, kui palavaks suvel läheb.

8) Mu õdedele meeldib nii väga minuga koos inglise keelt õppida.

9) Eile magama jäädes panin voodi ette oma läpaka ja kolm sõnaraamatut. Hiljem tuli ema ja lükkas need kapi alla, sest kui maavärin tuleb (mis on Tšiilis tavaline), siis asjad vajuvad kõik keset tuba ja toas liikumine on raske.

10) Nad kardavad tohutult maavärinaid, sest kui 2010.aastal oli järjekordne maavärin, siis see oli tavalisest palju palju tugevam ja lõhkus paljud majad ära. Mu vanaisa maja näiteks vajus mitu sentimeetrit allapoole.

11) Ma tunnen ennast iga päevaga aina paremini ja kodusemalt. Alguses oli nii halb ja harjumatu, aga mind koheldakse aina rohkem kui pereliiget ja hakkan aina enam nautima siin olemist.

12) Tšiili peesod (kohalik raha) on nii segane teema minu jaoks. Ma ei saa kursistki veel korralikult aru ja poes käies olen nagu peata kana, sest ei mõista täpselt, mis on normaalne hind.
13) Õpin iga päev korralikult hispaania keeles uusi sõnu/lauseid. Loodan ikka kahe kuu pärast juba aru saada ja ise ka midagi kokku puterdada. Annan endast parima, et ruttu keel selgeks saada.

Kõige noorem õde Josefa, ta on niiii armas! Eile näiteks kui olin arvutis, puges mu kõrvale voodisse kaissu ja võtab mind juba kui pereliiget. Nii armas laps!!

Vasakult: Jesu, Cata, Jose (siin on suhteliselt kõigil hüüdnimed)

Aga tänaseks lõpetan. Homme lähen ilmselt kooli, kus mind mõõdetakse koolivormi jaoks ning neljapäeval alustan uues koolis. Ma olen nii põnevil, sest ei tea, mis tulevikus saama hakkab ja kuidas elu välja näeb siis. Teie aga olge tublid ja kirjutan ilmselt nädalavahetusel, kui aega leian!

Aasta alguse seminar ja vahetusõpilased üle maailma

Olen nüüd paar päeva olnud Tšiilis ja selle ajaga on jõudnud nii palju juhtuda, mis tähendab seda, et sellest tuleb üks pikk-pikk postitus, sest varem polnud mul absoluutselt aega kirjutamiseks.

Alustan siis esimesest päevast.. Mu reis algas lennujaamast nagu alati. Hüvastijätt polnud minu enda jaoks üldse nii raske, kui see oli sõprade ja perekonna jaoks. Lennujaamas olid mind ära saatmas mu parimad sõbrad ja perekonnast ainult isa, teistega musitasin-kallistasin juba varem ära.

Nii see algas.

Lennureis oli kohutavalt väsitav. Tallinnast Helsingisse sõitmine võttis aega 25 minutit, Helsingist Pariisi 2 tundi 50 minutit ning Pariisist Santiagosse 13 tundi 45 minutit ehk lend kestis 17 tundi + lennujaamades ootamine, mida polnud üldse palju, pigem peaks vist ütlema, et pole kunagi varem pidanud nii vähe aega ootama järgmist lendu, mis on muidugi hea. Pariis-Santiago lennul lennukiga õhku tõustes, kui üks stjuuartidest mulle silma tegi, kulmu kergitas ja naeratas, mõtlesin, et nüüd see algab. Ma lähen Ladina-Ameerikasse, kus tähelepanust puudust ilmselt ei tunne. Hiljem küsides temalt, kus ta elab, vastas ta, et kas soovin kohvile minna tema juurde.. Ja ma polnud isegi veel Tšiilis, vaid kõigest lennukis.

Lennukiga Tšiili kohale jõudes avanes imeline vaatepilt lennuki aknast. Olin ärganud just sügavast unest, tegin järsku silmad lahti ning vaatasin, kuidas päike vaikselt tõusis ning igal pool olid mäed täis lund. Ma pole varem näinud midagi nii ilusat. Nägin kõrgelt neid hiiglaslikke mägesid, need olid kõikjal. Selleks, et mõista, millest siia kirjutan, tuleb seda ise näha. See oli imeline.

Tšiili lennujaama jõudes olime veidi paanikas, sest ei leidnud alguses kohvreid. Hiljem kui need leidsime, ei teadnud mida edasi teha. Vaatasime siis üles korraks, kus olid suured aknad ning nägime mustade juuste, silmade ja kulmude-ripsmetega kolme inimest, kellel oli käes suur leht kirjaga: „WELCOME TO YFU CHILE!“ Liikusime kohvritega edasi ning peagi tuli koht, kus pidime andma mingile onule mingid dokumendid. Nendega oli jama, sest meil oli üks dokumentidest puudu ning pidime seal hakkama seda kirjutama. Lõpuks sai kõik korda ning seadsime sammud väljapääsu poole, lootes seal leida mõnda Tšiili vabatahtlikku, kes meil seal vastas oleks pidanud olema. Leidsime vajalikud inimesed üles ning meid (mind ja teist Eesti tüdrukut, kes on vahetusõpilane nüüd Tšiilis) tutvustati teistele vahetusõpilastele, kes juba kohale oli jõudnud. Tuli välja, et need kõik olid meiega samal lennul – kaks rootslast, kaks norralast, prantslane, kaks soomlast. Ootasime ära ka tüdruku, kelle lend Mehhikost pidi kohe jõudma ning läksime lennujaama sööma. Järsku tuli juurde nii palju uusi õpilasi – 22 sakslast, tüdruk Šveitsist, kaks tüdrukut Tšehhist, tüdruk Ungarist, 8 taanlast. Hiljem saime  tuttavaks veel kolme ameeriklase, kahe leedulase, brasiillase ja lätlasega. Puudu olid ainult kaks inimest Hiinast ja üks Kanadast, aga nemad saabuvad Tšiilisse alles kahe nädala pärast, sest nende viisad ei saanud õigeks ajaks valmis.

Esimese asjana läksime kõik lennujaama kohvikusse, kus sõime poolteist tundi hommikust. Hiljem ootas meid lennujaama ees kaks bussi, mis viisid meid linna nimega Olmue, mis on veidi rohkem kui pooleteist tunni kaugusel Santiagost. Olmues oli meil kolm päeva aasta alguse seminar.

Selline nägi välja koht, kus Olmues ööbisime. Taga need mäed on tegelikult HIIGLASLIKUD

Esimesel päeval oli põhiliselt tutvumine. Kõik vahetusõpilased olid nii armsad. Saime nimesildid, kus oli peal meie nimi ja riik, kust oleme pärit. Kui keegi nimesildi ära kaotas ja see üles leiti, pidi laulma selleks, et nimesilti tagasi saada. Otseloomulikult suutsin ma selle maha pillata ja pidin laulma Eesti hümni mikrofoni 53 vahetusõpilase +  6 inimese ees Tšiilist, et saada nimesilt tagasi.

Hommikuti ja õhtuti on temperatuur kuskil 0°C, päeval on soojem, kuskil 15-20 °C

Kõige paremini sain läbi inimestega Taanist, neid oli seal 8 ja kuuega neist olin iga päev päris palju koos. Nad olid nii armsad ja toredad. Kõige paremini sain Taanist läbi Caroline, Adami ja Jonataniga. Caroline oli lihtsalt armas tüdruk, Adam on 100% geenius muusika koha pealt, mistõttu temaga klappis eriti hästi ja Jonatanil oli nii hea iseloom, ta oli mulle nii sarnane. Istusime temaga üks õhtu kaks tundi õues, vaatasime tähti taevas ja rääkisime elust. Nii fantastiline poiss! Üks saksa tüdruk ja poiss, Soome tüdruk ja USA poiss olid ka nii armsad ja said mu sõpradeks. Kahe Leedu poisiga sain ka hästi jutu peale ja olin päris palju koos. Ühesõnaga olid tegelikult kõik kohutavalt armsad.

Taani tüdruk Caroline, kes kutsus mind enda õeks, sest saime nii hästi läbi :)))

Õppisime aasta alguse seminaril tantsu nimega cueca, mis on Tšiili rahvatants. See on nii vinge. Selle õppimine oli nii naljakas! Alguses tundus kõik väga lihtne ja sammud kerged,
aga kõike kokku panna oli ikka parasjagu tegemist.

Siin videos tantsitakse cuecat.

Kohas, kus sõime Olmues, oli klaver. Üks päev läksin seda mängima ja laulsin ka, sest arvasin, et keegi ei kuula. Tegelikult kuulas saksa poiss Constantin ukse peal ja ütles hiljem kõigile, et oskan laulda nii hästi. Järgmisel päeval oli talendishow, kus mul kästi laulda, sest jutt mu häälest levis ruttu. Niisiis pidin laulma talendishowl, mis oli tegelikult nii armas, sest pärast nii paljud nutsid ja ütlesid häid sõnu. Talendishow oli üldse nii vinge, mõned tegid niisama nalja, kuid oli ka väga andekaid. Mu lemmik oli Taani poiss Adam, kes on mänginud klaverit 10 aastat ja kitarri 6 aastat. Ta mängis kitarri ja laulis. See oli niiii lahe! Adam on nii omapärane inimene, temaga rääkida on tõsiselt tore. Ta elab ka Santiagos. Adam on mu lemmik. Rääkisime erinevatest heliloojatest alates Mozartist lõpetades Lisztiga. Muusika ühendab inimesi, see on täita tõsi mis tõsi. Adamist räägin natukene järgmises postituses ka, kui räägin oma esimesest kahest päevast peres. Praegu mul selleks aega pole seega kirjutan paari tunni pärast uue postituse, kust saate lugeda mu pere kohta ja meie esimese kohtumise kohta.

YFU kontoris Tšiilis on kõikide vahetusõpilaste pildid vastavalt sellele, kus kohas nad elavad Tšiilis

Praeguseks lõpetan, sest siin on kell 12 öösel ja õde peab homme kooli minema, mistõttu pean tule ära kustutama. Homme kui üles ärkan kirjutan oma perest ning mis oleme kahe päeva jooksul jõudnud teha. Teie juba varsti ärkate, aga mina alles lähen magama. See ajavahe ikka päris suur, lausa 7 tundi.

Buenos noches!

24 tundi. See pole reaalne.

Kuhu on kadunud see aeg? See pole reaalne. Ma istun kohvri peal, lootmas, et see ei ületa lubatud 23 kg ja mõtlen, et SEE POLE REAALNE. Mu lennuk väljub 24 tunni pärast (homme 18:00) ja ma olen aastaks läinud teisele poole maakera. Mul on selline tunne, et kolmapäeva hommikul pärast rohkem kui 30 tunnist reisimist pannakse mind maha kuskil, kus ma ei oska midagi ja tea kedagi. Umbes nii ongi. Ainsad inimesed kellega olen suhelnud ja keda tunnen, on mu uus perekond. Perekond Salinas Celedon, kus mul on kolm õde. See pole reaalne. Mu unistus hakkab täituma.

Olen saanud vahepeal infot oma pere kohta. Mu vanim õde (15-aastane) Catalina oskab päris hästi inglise keelt. Olen temaga suhelnud igapäevaselt üsna palju ja ta tundub nii armas inimene! Ütlesin talle eile igaks juhuks, et alguses võin olla päris emotsionaalne ja loodetavasti nad mõistavad seda ning ta vastas, et ta teab seda ja loomulikult on raske aastaks jätta maha oma perekond ja sõbrad, aga ta teeb kõik, et oleksin õnnelik ja naudiksin aega nende peres. Mu kõige väiksem õde (6-aastane) oli mind eile öösel uneski näinud. Nad kõik niiii ootavad mu saabumist! Eile viisid juba uue voodi majja ja saatsid mulle pildigi sellest. Praeguse info ja rääkimiste põhjal võin küll öelda, et olen saanud täiesti perfektse perekonna ja kodu. 

Mu õde Catalina, kellega hakkan ka tuba jagama, on hästi kõva tegija võrkpallis. Ta mängis varem kahes ülitugevas tiimis, kuid otsustas jätkata ainult kooli omas mängimist ning nad olid üleriigilistel võrkpallivõistlustel võitnud 1.koha ning ta sai parima mängija tiitli. Päris uhke tunne oli, kui ta sellest mulle rääkis, kuigi ma ei tunnegi teda veel. Catalina ütles mulle, et ta aitab mind alati kui vajan abi kooliasjadega või suhteprobleemidega, sest ma olen ta uus õde ja ta toetab mind nii hästi kui saab. Selliseid asju on ausalt öeldes ikka tohutult hea kuulda, sest kodu on siiski koht, kus veedetakse kõige rohkem aega ja kui sealsetega hästi läbi saada, on kõik talutav. Kodu ja perekond on alati kõige tähtsamad. Seda ka Eestis. 

Mingi aeg olid mu emotsioonid hästi segased. Üks hetk olin täiesti kurb, teine hetk jälle rõõmus ja elevil, emotsioonid laes. Hetkel olen ainult seda teist. Minus pole kübetki kurbust. Mu hostõde on sisse süstinud minusse nii palju enesekindlust ja julgust, ta on juba praegu näidanud mulle, et on keegi, kes tõesti ootab mu tulekut ja tahab anda lihtsalt kõik, et tunneksin ennast hästi. Kirjutas mulle paar tundi tagasi, kui neil oli kell 6:12 hommikul, et ta nüüd ärkas ja hakkab kooli sättima esimest korda pärast talvevaheaega. Neil lõppes seal jah just talvevaheaeg ja hetkel on südatalv. Kui oli koeraga õues, kirjutas, et hetkel on -4 kraadi ja ta külmub, sest nii külm pole ammu olnud. Päeval on umbes +10 kraadi, mis on tihti Eesti suve öö temperatuur, seega midagi eriti "mittetalutavat" temperatuuri osas ilmselt pole..  

 Mõningad pildid tubadest

 Mu uus voodi!!!!

 Mu koer, Leo nimeks.

Rääkisin õega ka sellest, et kuidas siis ta vanemad tunnevad, et kohe on tulemas VEEL üks tüdruk nende koju. Catalina ütles, et kui ta rääkis oma emale sellest, mida olen rääkinud enda kohta ja elust Eestis, siis ta ema oli öelnud, et olen nii armas tüdruk ja ta ei jõua oodata, millal saan hispaania keele selgeks, et temaga rääkida, sest ise ta inglise keelt ei oska. Isa oli lubanud, et nad teevad mu aja Tšiilis nii nauditavaks kui oskavad ning annavad endast parima, et tunneksin ennast koduselt ja ei tuleks liigset koduigatsust. Lubasid nad ka seda, et nad mõistavad mind, kui olen alguses emotsionaalne ja ei oska kuidagi olla. 

Küsisin õelt veel, et kust neil üldse tuli see mõte võtta vahetusõpilane ja tuli välja, et Catalina tahab ise ka minna järgmine aasta vahetusõpilaseks SAKSAMAALE. Kiitsin täielikult riigi valikut ja ütlesin, et mu vend oli 2009/2010 õppeaasta Saksamaal. Ta oli niiii vaimustunud! 

Siin siis pilt vanematest:

Ema Paula ja isa Alfonso

See siin jääb siis ilmselt mu viimaseks postituseks Eestist. Üritan hakata blogi pidama aktiivselt ning alguses on see kindlasti ainsaks kohaks, kus annan teile teada oma tegemistest. Katsuge siis aru saada, et kui ma teiega, mu lähedased ja armsad sõbrad, sugulased ja kõik tuttavad, väga palju ei räägi, siis see pole mitte seetõttu, et olen teid kuidagi ära unustanud. Seda ei juhtu kunagi. Alguses on see umbes kaks kuud lihtsalt sisse elamiseks ning olen võtnud eesmärgiks selle ajaga rääkida enam-vähem suhtlustasandil hispaania keelt. See aga nõuab aega, mistõttu hakkan vabadel aegadel kindlasti tegelema keele õppimisega nii palju kui võimalik. Sellest tuleb MINU aasta! Ma naudin seda nii palju kui saan ning küll me tagasi tulles saame rääkida palju!

Ma ei unusta teid kindlasti mitte kunagi! See aeg möödub ruttu ja varsti olen ma juba tagasi, täitsa märkamatult. Olge teie senikaua tublid, jälgige ikka aegajalt mu blogi ning teadke, et isegi kui möödub kuid ilma suhtlemata, olete kõik mu südames ja mõtetes.

Love you all, aasta pärast näeme!!!

Twenty years from now you will be more disappointed by the things you didn't do than by the ones you did do. So throw off the bowlines, sail away from the safe harbour. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover. - Mark Twain
“The world is a book and those who do not travel read only one page.”

"Saludos desde Chile :)"

Aeg on jõudnud sinnamaani, et minekuni on jäänud ainult 13 päeva. 13 päeva selleni, mida olen oodanud mitu-mitu aastat, sellest ajast peale, kui mu vend läks 2009.aastal Saksamaale vahetusõpilasena. Räägin siis, mis vahepeal toimunud on..

28.-30.juuni toimus Väike-Maarja õppekeskuses kolmepäevane ELO ehk eelorientatsioon tulevastele vahetusõpilastele. Kokku oli seal 84 õpilast. Üritust organiseerisid ja viisid läbi 26 vabatahtlikku, kes on varem kuskil käinud vahetusõpilasena. Üritus oli väga väga lahe ja hästi organiseeritud, sai palju uusi tuttavaid ning uut informatsiooni vahetusaasta kohta. Endised VÕPid (vahetusõpilased) rääkisid lugusid enda vahetusaastast ja saime küsida neilt mis iganes pähe tuli. Tänu ELOle olen kindlasti palju rohkem valmis minema vahetusaastale. 

Olen oodanud mitmeid kuid, et kirjutada blogisse lõpuks enda perest, kus aasta aega elama hakkan. Kuid mida ikka kirjutada sellest, kui seda lihtsalt pole. Jah, lõpuks sain ka mina selle kauaoodatud kõne, kus öeldi, et mulle on leitud pere! Kaks nädalat enne minekut! Oleks sellega veidi kauem aega läinud, poleks viisa valmis saanud kohe kindlasti ja lendu oleks pidanud edasi lükkama. Loodetavasti tehakse nüüd Tšiili saatkonnas ruttu, et viisa valmis saada ning sõit toimub ikka 23.juuli.

Perekond Salinas Celedón

Perekonnast lähemalt.. Peres on ema, isa ja kolm õde. Õed on 15, 7 ja 6-aastased. Isa on agronoom ja ema insener. See oli alguses kogu info, mida pere kohta teada sain. Lisaks sellele sain nende meiliaadressi ja telefoninumbrid. Otseloomulikult ei julgenud ma esimese asjana neile helistada, seega otsustasin saata meili. Ma ei tea mis põhjusel, kuid sellele meiliaadressile, mis oli antud, ei lubatud meili saata, mis tähendas seda, et pidin ikkagi helistama mobiilile. Süda sees puperdamas, valisin siis hostisa telefoninumbri, millele vastas varsti meeshääl: "Hola, Alfonso...." (ja siis midagi hispaania keeles, mis pidi ilmselt tähendama, et "Tere, Alfonso kuuleb"). Kahjuks kuulis ta mind halvasti, kuid midagi nagu räägitud saime ja kuulsin, kuidas hostisa rääkis vahepeal lastega hispaania keeles, APPI KUI LAHE SEE OLI! Kui telefonikõne lõpetasime, saatis ta sõnumiga vanima tütre meiliaadressi. Kohe peale seda tuli ka teine sõnum, kuhu oli kirjutatud "Saludos desde Chile :)" ehk tervitused Tšiilist. Neid emotsioone on raske kirjeldada, kui sain esimest korda kontakti tulevase perega. Endiselt see kõik tundub nii ebareaalne.

Hakkan elama Santiagos, Vitacura linnaosas. Kes veel ei tea, siis Santiago on Tšiili pealinn, kus elab peaaegu viiekordselt sama palju elanikke kui terves Eestis ning Vitacura on üks rikkamaid linnaosasid. Hakkan elama kortermajas, kuid kui google maps mulle õiget maja näitas, siis see on ikka superilus! Neil on kahekorruseline korter ehk maja pidi siiski olema päris suur. Tuba hakkan jagama vanima tütre Catalinaga ning kui aus olla, siis ma ei kujuta ette kuidas see välja hakkab nägema, sest olen harjunud alati privaatsusega ja sellega, et paha tuju korral saan peituda enda tuppa. AGA jällegi midagi uut ning küll sellega ära harjub, loodetavasti hakkan Catalinaga hästi läbi saama ka ja usun, et meie suhtlusringkond hakkab olema päris sarnane, sest ta on minust kõigest kuus kuud noorem, kuid kunagi ei tea. Õnneks oskab Catalina suhtlustasandil ka mingit inglise keelt, vähemalt siiani olen peaaegu kõigest aru saanud, mida ta on üritanud öelda. See on alguses suureks abiks, sest teadagi ei oska ma hispaania keelt ÜLDSE, aga lubasin juba oma tulevasele perekonnale, et olen kiire õppija ja paari kuu pärast räägin nendega juba heal tasemel hispaania keelt. Kui ütlesin Catalinale, et hispaania keele oskus mul suur ümmargune null ja ilmselt peab ta mind hakkama palju aitama, ütles ta, et muidugi ta aitab mind, sest ma olen ta tulevane õde ja ta on mulle alati abiks kui vaja. Seda oli niiii julgustav kuulda!

Mu perel on lisaks viiele liikmele ka koer. Ma olen selle üle nii õnnelik, et väike neljajalgne sõber ka on. Hetkel viibib mu pere linnas nimega Arica, mis asub Põhja-Tšiilis, 2100 km põhja poole nende kodust, mis tähendab seda, et mu kodu asub TÄPSELT Tšiili keskosas. Põhja-Tšiilis on neil mere ääres enda korter ning just kirjutasid nad mulle, kuidas nad naudivad seal oma talvevaheaega, sest mida lõuna poole Tšiilis minna, seda külmem on ehk Santiagos on hetkel kuskil 10 kraadi kõigest, kuid põhjas jällegi hästi hästi palav. Loodan, et oma aasta jooksul saan ka mina sinna minna, kus nad hetkel viibivad.

Muide suhtlen oma pereisa ja vanima õe Catalinaga whatsappi kaudu. See on nii naljakas, aga whatsapp pidi tegelikult olema Ladina-Ameerikas hästi populaarne. Hull nutimaailm ikka. Saadavad mulle seal aegajalt endast pilte ja küsivad kuidas mul läheb jne. Tunduvad olevat väga armsad inimesed ja mu väiksemad õed, Maria ja Josefa on niiiiiii nunnukad!! Uskumatu, et kohe-kohe-kohe on minek.

Järgmine postitus tuleb ilmselt siis, kui saan lõpuks teada ka kooli, kus käima hakkan. Teie olge aga nii kaua tublid ja nautige suve ning ilusaid ilmasid nii kaua kui neid veel on!

Adios amigos!


PS! PALJU PALJU PALJU ÕNNE MU KÕIGE PAREMALE VENNALE, KES SAI TÄNA 23-AASTASEKS!!!!!!