The time you have on exchange is barely enough to let you “taste” all the fun, and when you finally feel like an insider, all is taken away from you.

He tenido este blog desde el 2012 y eso significa que han pasado más de 5 años desde que firme el contrato con YFU Estonia para ir a mi año de intercambio en Chile. Más de 4 años desde que empecé mi viaje a Chile por la primera vez y más de 3 años desde que volví a Estonia después de ese año bacan y cuando tu, tu quien lo estas leyendo ahora, fuiste parte de mi año en Chile, quiero decirte gracias, porque cada persona que conocí me marcó en alguna forma y por lo tanto hiciste que tuviera el mejor año de mi vida.

Siempre he escrito a este blog en estonio porque lo inicié cuando era estudiante de intercambio. En este blog escribí todo lo interesante que hice en Chile y estoy muy sorprendida que tantas personas me siguieran y leyeran sobre mi vida en Chile, porque desde que comencé este blog hasta ahora esta página ha sido visitada casi 62 000 veces. Ahora muchos me han dicho que debería escribir algo en español también, para que ustedes sepan mas de mi vida aquí en Estonia. Por eso decidí hacerlo en español esta vez y contarles las cosas más importantes que me han pasado en los últimos meses que no los he visto.

Hola, mis queridos! Ya han pasado casi 9 meses desde que volví a Estonia después de este viaje maravilloso a Chile luego de dos años y medio. Todavía no puedo creer que mis mejores amigos me hicieron esa fiesta sorpresa en la noche que llegué a Chile! No había dormido casi nada en los últimos dos días, había viajado por 30 horas desde Estonia a Chile y estaba más emocionada que nunca por volver a Chile, pero nunca pasó por mi cabeza que me iban a hacer algo tan choro. Tengo que darle unas gracias enormes a mi hermana Cata y a mis papas, porque esta noche estará en mi corazón para siempre. Creo que todos los que estaban allí entendieron lo mucho que significaba esta sorpresa para mí. Casi nunca lloro pero en este momento tuve muchas ganas de llorar de felicidad, porque casi todos mis mejores amigos estaban en mi casa solo para verme y sorprenderme. Lo pasé chancho en esas semanas en Chile y no puedo esperar hasta la próxima vez para verlos.

Mucho ha pasado desde enero que llegue a Estonia hasta ahora. Creo que lo más importante es que POR FINNNNN me gradué del colegio y entre a la universidad. Por el año en Chile tuve que dar un año más en el colegio aquí, por lo tanto me gradué un año después de mi compañeros, pero estoy mas que segura que ese año en Chile valió la pena. Me fue muy bien en los exámenes y en Estonia esto significa que no tienes que pagar nada por la universidad. Estoy estudiando derecho en la universidad de Tartu que es la mejor universidad de Estonia. Igual muchos extranjeros estudian en esta universidad. Tartu queda en el sur de Estonia y creo que muchos ya saben que soy de la capital de Estonia - Tallinn - que queda en norte, por lo tanto desde septiembre he vivido sola. Aunque amo mucho a mi familia, me encanta vivir en Tartu. Es una ciudad muy buena para vivir y estudiar.

Ya deben saber que las temporadas son diferentes aquí. Las vacaciones de verano en Estonia son desde Junio hasta Septiembre y las vacaciones de invierno desde el fin de Diciembre hasta a principios de Enero así que hace un mes terminaron las vacaciones de verano. En julio tuve cirurgia ocular y fue una de las mejores cosas que me pudo pasar. Ahora veo todo muy bien y en al principio no me acostumbraba con eso y fue muy raro tener una vista tan buena después de 12 años.

He viajado mucho en los ultimos meses. En mayo fui a Turquia con mi hermano y en julio a España con mi hermana. Al final del verano fui a viajar por Europa con mi papa, hermano mayor y hermana menor. Mi mama se tuvo que quedar en la casa porque ella tambien tenia cirurgia ocular, por lo tanto no podía viajar con nosotros. Igual tengo un perrito nuevo que es muy joven así que mi mamá se quedó con el en Estonia.

Primero fuimos de Estonia a Suecia en el barco. De Suecia fuimos a Dinamarca en auto. Nos quedamos en Dinamarca por 2 días. Mi hermano era estudiante de intercambio en Alemania en 2008/2009 y tenía una familia maravillosa allí. En Dinamarca vive ahora su hermana de Alemania y nos juntamos con ella también. De Dinamarca continuamos nuestro viaje a Alemania. En Alemania fuimos a visitar a la host familia de mi hermano. Nos quedamos en Berlín por 4 días. De Alemania fuimos a Polonia donde nos quedamos por 2 días. En Polonia fuimos a ver el partido de volley entre Estonia y Polonia. De Polonia fuimos a Lituania, de Lituania a Letonia y de Letonia a Estonia de vuelta. Fue muy hermoso viajar con mi familia antes de moverme a otra ciudad.

Ahora solo estoy esperando las vacaciones porque el 19 de diciembre mi mejor amigo de todos los estudiantes de intercambio que estaban conmigo en el mismo año en Chile me visitara en Estonia. Creo que muchos conocieron a Owen, mi amigo de Estados Unidos, NYC. Hoy en la mañana desperté y la primera cosa que vi fue su mensaje donde me dijo que había comprado los pasajes a Estonia. Estoy muuuuuy emocionada por verlo. Igual mi otra mitad, mi mejor amiga y mi hermana Cata me visitará en julio asi que tengo mucho que esperar en futuro!!!!!!!!!

Muchos besitos a todos, los extraño muchisimo!

Aastavahetus, trill-trall-möll-kukerpall ja villis jalad tantsimisest

Aastavahetuse võtsime vastu peretuttavate juures, kus lisaks minu perele oli 3 pere veel, kõikides peredes 3 last ehk kokku 12 last majas. See oli esimene aastavahetus mu elus, kus ma ilutulestikku ei näinud, sest Santiagos lastakse kokku ainult kuskil viies kohas ilutulestikku, inimesed ise seda teha ei tohi. 

Kui kell oli kuskil 00.30, tellisime õega takso ja läksime klubisse, mis oli tegelikult 23+. Ükskord läksime eneseteadmata peole, mis oli 21+, kuid ma olin ainuke, keda sisse lasti, sest siin nad vist ei oska lihtsalt mu ID kaarti lugeda. Sama oli seekord, saime kõik probleemideta sisse ja see oli kindlasti kõige meeldejäävam ja parem pidu mu elus. Eriti meeldis see mulle seetõttu, et seal oli nii palju ruumi. See oli tõesti hiiglaslik klubi. Tänu sellele oli ruumi tantsida normaalselt, kuigi inimesi oli siiski meeletult. Tantsisime hommikul kella viieni, ma oleks veel edasi lasknud, aga halbade jalanõude tõttu olid jalad tantsimisest villis ja ei pidanud enam vastu. Koju jõudes rääkisime veel Cataga kuskil tund aega juttu, naersime elu üle ja kuskil 6.30 jäime magama. 

Mu kaks kõige lemmikumat tüdrukut - hostõde Cata ja parim sõbranna Antonia

Pühapäev-esmaspäev olid väikeste õdedega olemise päevad. Olime basseinis, mängisime mänge ja esimest korda siinolemise jooksul põlesin päikese tõttu veidi ära, kuigi kasutasin tugevat päikesekreemi. Samas pole ka imestada, sest möllasin tõesti väikestega mitu tundi basseinis.

Selline näeb välja mu kodubassein

Esmaspäeva õhtul läksin Antonia juurde, kus olin tänaseni. Just tulin tema juurest koju, sest olen suutnud päris haigeks jääda. Sama Antoniaga. Terve öö vähklesime mõlemad voodis, suutmata magada, sest enesetunne mõlemal nõrk. Ise arvan, et kui käisime teisipäeval väljas, siis tema juurde tagasi jalutades saime külma, sest ööd on siin tihti jahedad. Vaatamata sellele olid need päevad tema juures nii toredad.

Esmaspäeval kohale jõudes tegime popcorni ja vaatasime ühte hispaaniakeelset filmi, sest hispaania keele valikaine jaoks pidin kirjutama filmi arvustuse teisipäevaks. Teisipäeval ärgates vaatasime sarju ja hakkasime koos arvutustust tegema. Pole paha, kui kõikide emakeeleks on hispaania keel. Ilmselgelt sain arvustuse A.

Teisipäeva õhtupoolikul tuli Fernanda, üks Anto üks parimaid sõbrannasid Antonia juurde. Tellisime sushit, rääkisime juttu ja otsustasime, et õhtul võiks välja minna. Mõeldud-tehtud. Helistasime Anto teisele sõbrannale, Florenciale ka, et temagi meiega tuleks. Niisiis läksime neljakesi teisipäeval klubisse. Sinna jõudmine oli selline seiklus.

Lõpuks kohale jõudes oli rõõm nii-nii suur, kui nägin juhuslikult kolme vana kooliõde, kes olid minust vanemas klassis. Üks neist oli minu eriti hea sõbranna ja mul polnud aimugi, et võiksin teda seal näha, kuid seal ta oli. 

Tantsisime kella neljani ja tagasi Anto juurde jõudsime veidi pärast nelja. Kolmapäeval ärkasime üles veidi pärast ühte, kui mu hostõde Cata Antonia juurde jõudis. Neil oli jälle klassikaline kolmapäevane basseinipäev Antonia juures, kuid olime Oweniga kokku leppinud sellel päeval YFU Tšiili kontorisse minemise.

YFU Tšiili sissetulevate õpilaste koordinaator Andres, kellega puutusime vahetusaasta jooksul ilmselt kõige rohkem kokku

Vasakult: turundusjuht Francisco, kellega käisin vahetusaasta ajal Tšiili raadiole intervjuud andmas, tema kõrval on väljaminevate õpilaste koordinaator Consuelo, kes oli sellel aastal veel vabatahtlik, kui meie seal olime, mistõttu tegi meile kõiki orientatsioone ja keda tundsime samuti hästi

Olime kontoris ikka päris pikalt, jutustasime, mis vahepeal juhtunud on ja kuulasime lugusid praeguste vahetusõpilaste kohta. Nii veider on ikka mõelda, et juba 3 aastat on meie enda vahetusaastast möödas. Justkui nii palju on muutunud, kuid samas oleks nagu kõik sama. Enne äraminekut ostsime Tšiili YFU särgid ja raamatu, kus on kirjas endiste vahetusõpilaste või nende perede mälestused vahetusaastast. Selles raamatus on ka minu mälestused kirjas. Samuti kirjutasid sinna oma kogemustest mu hostvanemad, hostõde Cata, Antonia ja klassijuhataja Maikol. Kui Eestisse tagasi jõuan, siis võin ka siia kirjutada nende mälestused sellest, kui olin veel siin vahetusõpilane. 

Juhin tähelepanu paremal käel olevale käepaelale

Eile oli mu viimane õhtu Antonia juures ning kuna Anto vanem õde Isabel õpib Los Angelese ülikoolis ning täna hommikul pidi ta tagasi LAsse sõitma, siis käisime ühes itaalia restoranis söömas, kus käisime söömas Anto perega ka mu viimasel nädalavahetusel, kui olin veel siin vahetusõpilane. Kes mäletab, siis nägin selles samas restoranis tollase Tšiili jalgpallikoondise peatreenerit Jorge Sampaolit, kes oli just päev varem Brasiiliast jalgpalli maailmameistrikatelt tagasi sõitnud.

Mu 24-päevase reisi lõpuni on jäänud veel 4 päeva. Esmaspäeva hommikul hakkan tagasi Eesti poole sõitma ja teisipäeva õhtul olen kodus. Veidi tahaks juba tagasi ka tulla ja lumes sumbata. Eelkõige aga tahaks olla oma pere juures ja oma kodus, sest alati on tore ära käia, kuid veel toredam koju tagasi tulla!

¡Feliz año nuevo!

Selle nädala esmaspäeva, 26. detsembrit olin ma nii kaua oodanud. Teadsin, et näen sellel päeval Owenit ja tema hostpere. Kes ei tea, siis Owen oli minuga samal aastal vahetusõpilane Tšiilis ja elas ka Santiagos. Ta ise on pärit New Yorkist ja õpib hetkel Pennsylvania Ülikoolis, mis on üks Ivy League ülikoolidest. Mul on vahetusaastast temaga sadu pilte koos, kuid siin on üks nendest. Sain aru, kui kiiresti on aeg möödunud, kui hakkasin mõtlema sellele, et pildil on tema 15-aastane ja mina 16-aastane. Täpselt nii vanad olime vahetusaastale minnes.

Üks lahedamaid asju vahetusaasta juures ongi erinevate inimestega tutvumine ning mitte ainult kohalikega, vaid inimestega üle terve maailma. See, et mul on sõpru terves maailmas, alates Soomest Hiinani, on ikka päris vinge. Lihtsalt üks fun fact siia vahele - rääkisime just Oweniga kokku saades, et alates 2013. aastast oleme iga aasta näinud, sest 2013-2014 olime vahetusõpilased, 2015 veebruaris käisin tal New Yorkis külas, nüüd 2016 nägime Tšiilis ja kuna mõlemad läheme tagasi koju 9. jaanuaril, siis näeme ka uuel aastal veel loodetavasti mitu korda ehk siis oleme 5 aastat järjest vähemalt ühe korra näinud. 

Esmaspäeval enne kella kolme jõudsin tema juurde. Ta hostvanemad kutsusid mind nendega lõunast sööma, sest lõunasöök on siin tähtsaim söögikord. Kui ma oleks emotsionaalne inimene, kes hakkab kergelt nutma (nii rõõmust kui kurbusest), siis oleksin sellel hetkel rõõmust ilmselt nutma hakanud. Nutma ma ei hakanud, aga 10 punkti skaalal olin umbes 11 juures, kui nägin Owenit. Tema ja Gustas on alati olnud vahetusõpilastest mu kõige paremad sõbrad, me veetsime vahetusaasta jooksul nii palju aega kolmekesi koos. Gustast olen näinud kuskil 5 korda pärast vahetusaastat, sest ta elab Leedus, kuhu on veidi kergem sõita kui Ameerika Ühendriikidesse. Oweni juurde lõunasöögile tuli ka meie tugiisik Omar, kelle tulekust mul polnud aimugi. Nii tore oli olla tagasi Oweni hostpere juures, kes on alati mind oma tütreks kutsunud. Rääkisime kõik koos laua taga kuskil 2 tundi juttu ja siis läksime Oweniga tuppa juttu edasi rääkima. Siiani ei suuda uskuda, et oleme mõlemad Tšiilis. 

Üks armsamaid perekondi maailmas

Teisipäeva hommikul käisime Cataga basseinis ja võtsime päikest. Terve ülejäänud päeva mängisin  väikeste õdedega erinevaid lauamänge. Nad just ütlesid, kuidas nad üldse ei taha, et ma ära läheksin, sest ma olen ainuke, kes nendega kogu aeg mängida viitsib. Tegi ikka südame soojaks küll. Õhtul tulid mitmed klassi- ja koolikaaslased meie juurde ja siit edasi läksime peole. See oli üks vingemaid klubipidusid, kus käinud olen. Klubi oli eriti lahe, muusika oli eriti hea, inimesed olid eriti mõnusad. Koju jalutasime Cataga, sest klubi oli üsna kodu lähedal. Nii mõnus oli lühikeste varrukatega öösel kell 3 õues jalutada.

Kolmapäeval läksime jälle Antonia juurde, kus oli järjekordne basseinipäev. Anto juurest ära minnes kuulsin järsku kedagi hüüdvat mu nime. Alguses ma isegi ei reageerinud, sest tõenäosus, et kuue miljoni elanikuga linnas näeb mind keegi tuttav, on üsna väike. Peagi kuulsin uuesti oma nime, mille peale pöörasin ümber ning nägin Anto vanemat venda Pepet. Kui mu hostpere käis vahetusaasta ajal Kariibi mere kruiisil, siis olin kaks nädalat Anto juures ja veetsin Pepega väga palju aega koos. Lõpuks hakkas ta mind kutsuma oma õeks, sest saime lihtsalt nii hästi läbi. Pepe ei teadnudki, et olin Tšiili tulnud ning ta ei suutnud oma silmi uskuda, mis oli nii naljakas. Kui ta kuulis, et uuel aastal jään veel Anto juurde ka jälle paariks päevaks, siis ta silmad läksid nii särama ja kallistas mind rõõmust öeldes, et saab oma kolmanda õe tagasi (Antol on üks õde ka). See taaskohtumine tänaval oli nii naljakas-tore-armas. 

Samal õhtul kuskil kella kaheksaks läksin oma siinse parima sõbra Francisco vanavanemate korterisse, kus olid ka Francisco vanemad, kellega koos läksin autoga Francisco juurde. Olin seal kolm päeva ja kaks ööd ja need päevad olid lihtsalt nii toredad. Kohale jõudes hakkas ta noorem õde Mariana nutma ja kallistas mind vähemalt 10 minutit järjest ja ei lasknud lihtsalt lahti. Õhtusööki süües pakkusid Francisco vanemad välja, et veedaksin aastavahetuse nende perega, mis oli nii armas, kuid kahjuks pidin neile ära ütlema, sest aastavahetuse plaanid tegime Anto ja Cataga juba ammu ära. Esimesel ööl Francisco juures mängisime Mariana ja Franciscoga lauamänge öösel kella kaheni. Magama saime kuskil nelja ajal, sest rääkisime Franciscoga veel pärast õues terrassil pikalt juttu. Hommikul ärkasin kell 12.30 ja olin kindel, et kõik ammu ootavad, et üles ärkaksin, kuid Francisco ise ärkas veidi enne kella kolme, kui olin jõudnud juba hommikust süüa, pesemas käia ja empsiga poolteist tundi facetimeda. Mängisime õhtuni välja kaarte ja lauamänge ning taaskord rääkisin öösel pikalt Franciscoga kõigest, mis vahepeal juhtunud on. Eile lõunal olime Mariana ja Franciscoga basseinis ja päevitasime ning pärast lõunasööki läksime Franciscoga kesklinna ühte baari, mis oli juba kell 17.00 paksult inimesi täis. Lisaks meile olid seal veel mu vanad klassivennad Matias ja Felipe, koolivend Pablo ja Francisco tüdruksõber Sofi. Lahkusime sealt 23.00 ning ilmselgelt oli siis see baar täiesti puupüsti inimesi täis. Nii tore oli 6 tundi juttu rääkida ja tantsida. Mulle nii meeldib siinne ööelu. Ladina peod on ikka täiesti teine asi. Koju jõudes oli õues veel täiesti soe ja sellel hetkel, kui koju jalutasin, tundsin, kui õnnelik ma olen. Ma tahaks teiega nii väga jagada neid emotsioone, kuid raske on sõnadesse seda panna.

Francisco õde Mariana

Käes on aasta viimane päev. 2016. aasta oli täis naeru, positiivsust ja häid inimesi. Ma pole kunagi õnnelikum olnud inimeste üle enda ümber. Ma olen õnnelik, et saan vana aasta ära saata ja uue vastu võtta riigis, kus on mul meeletult mälestusi, kus ma kasvasin inimesena nii palju. Aitäh kõigile inimestele, kes tegid mu 2016. aastat natukenegi paremaks. Aitäh vanadele sõpradele, kes on olnud minu kõrval aastast-aastasse ning aitäh uutele sõpradele, kes on lühikese ajaga end mu südamesse paigutanud. Eriti suured tänud neljale inimesele, keda ma ei suudaks ka kõigi maailma sõnadega ära tänada selle eest, et nad minu jaoks olemas on - mu õde, vend, ema ja isa. Teist paremaid ei ole. 

Ilusat uut aastat teile kõigile! Nautige väikseid asju elus, hoidke lähedasi ning tehke seda, mis teid  tõeliselt õnnelikuks teeb!

Palju taasnägemise rõõmu ja järjekordsed jõulud siinpool ookeani

Kell on 1 öösel vastu 31. detsembrit ja on alanud selle aasta viimane päev. Ma jõudsin just linnast koju, käisin sõpradega väljas. Teate, sõbrad ja niisama mu tegemiste vastu huvitundjad, mu elu on praegu nii ilus, et pole lihtsalt tahtnud raisata aega internetis olemisele. Kuna aga aasta on tõesti kohe läbi saamas ja ma pole kirjutanud poolteist nädalat, kuid juhtunud on nii palju, siis kirjutan ühe postituse praegu eelmise nädala kohta ja teise postituse homme teie aja järgi kuskil kell 18.00. Olge siis valmis lugema! Muideks, kirjutasin ühe postituse ka eelmise nädala teisipäeval, mida unustasin Facebookis jagada. Seega, kellel on veel eelmine postitus lugemata, soovitan enne selle postituse lugemist lugeda eelmist.

Eelmise nädala kolmapäeval oli basseinipäev Antonia juures, kes on algusest peale olnud üks mu parimaid sõbrannasid siin. Kokku oli meid kuskil 10 ja see oli lihtsalt üks mõnus päev vanade sõpradega, mängides kaarte, süües pitsat ning lihtsalt lösutades ja basseinis olles.

Sama päeva õhtul käisime perega väljas söömas ja tagasi koju jõudes panime Cataga ennast ruttu valmis ja läksime sama seltskonnaga, kellega olime terve päev Anto juures olnud, klubisse peole. Kuna see periood, mis just lõppes, oli koolis päris raske, siis ei jõudnud ma seitsme nädala jooksul kordagi peole, mistõttu ootasin seda pidu just seetõttu eriti palju, et saaksin lõpuks tantsida. 

Kohale jõudes tuli ühel mu klassivennal meelde, et oli oma dokumendi koju jätnud. Lisaks sellele ei tohi klubisse lühikeste pükstega minna, kuid just need olid tal jalas. Dokumendi mure sai ilmselgelt kergemalt lahendatud kui pükste mure, sest dokumenti oli nõus laenama esimene inimene, kellelt seda küsisime. Kuna mu teisel klassivennal oli seljas kampsun, siis nägi Anto selles võimalust teha kampsunist püksid. Ma pole nii naljakat vaatepilti ammu näinud, kui siis, kui kõik üritasid talle kuskil putka taga kampsuni varrukaid jalgade otsa tõmmata, et need paistaksid nagu pikad püksid. Ma pidin naermisest püksi tegema, sest selliseid skeeme pole ammu näinud, et keegi saaks kuskile sisse. Sellel momendil, kui Pancho kellegi võõra dokumendiga, kampsuni varrukad jalgade otsas sisse üritas saada, hoidsid kõik hinge kinni. Uskuge või mitte, aga ta pettiski turvamehed ära. Pidu oli tore, tantsida oli tore, sõpradega aega veeta oli tore, kuid koju voodisse jõudmine pärast pikka basseinipäeva ja klubis tantsimist oli kohe eriti tore.

Sellel aastal Tšiili tagasi tulemine oli eriti hea mõte just sellepärast, et praegu on tagasi veel nii mitmed vahetusõpilased, kes olid minuga siin samal aastal. Neljapäeval jõudis Tšiili Jonatan, kellega olen palju suhelnud ka pärast vahetusaastat. Eelmise aasta novembris käisime ühe Leedu vahetusõpilase, Gustase sünnipäeval Leedus ja sellel aastal tuli ta minu sünnipäeva ajaks Eestisse. Santiagosse jõudes tuli ta minu juurde, sest ta ise elas täiesti Lõuna-Tšiilis. Käisime completosid ja empanadasid söömas, mis on väga klassikalised Tšiili toidud.

Kui Jonatan pidi kokku saama oma hostvennaga, kes õpib Santiagos ülikoolis, siis sain mina kokku Liinaga, kes on küll Eestist, kuid on Tšiilis elanud 4 aastat. Nägin teda esimest korda üldse oma vahetusaasta ajal ja nüüd saime pärast neid aastaid uuesti kokku. Nii tore oli teda näha ja temaga juttu rääkida!

Järgmisel päeval, reedel, käisin hommikul basseinis ja päevitasin veidi ning pärastlõunal sain kokku Kristinaga, kes on hetkel vahetusõpilane Tšiilis. Sellel aastal on Tšiilis 4 vahetusõpilast Eestist, kuid ainult Kristina elab pealinnas. Sõime jäätist, rääkisime juttu, ostsime jõulukinke. Kristinal on Tšiilis poiss-sõber, kellele kinki ostes küsis üks töötajatest, kas saab teda kuidagi aidata. Pärast Kristina aitamist küsis minult, kas saab mind ka kuidagi aidata ning kui vastasin talle, et kahjuks mul pole poiss-sõpra, kellele kinki osta, siis pakkus ta lahkelt välja ennast mulle poiss-sõbraks. Tšiillased ikka ei väsi üllatamast.

Õhtul koju jõudes, kuskil kella kaheksa ajal, tuli minust aasta nooremas klassis käinud sõbranna külla. Üldse kogu see eelmine nädal nägin nii paljusid inimesi, kelle nägemine valmistas nii suurt rõõmu, et iga päeva lõpuks olin lihtsalt nendest suurtest emotsioonidest nii väsinud.

Laupäeval, 24. detsembri hommikul käisime mu vanima hostõe Cataga veel viimaseid kinke ostmas. Ma olen nii õnnelik, et see jõuluaeg läbi on, sest Tšiilis on jõulude ajal hullumeelne suurushullus - kõigile tehakse kinke ja mida rohkem, seda uhkem. Ma ei saa aru, kuidas nad jaksavad, sest siin on perekonnad nii suured. Mu hostemal on näiteks 7 õde-venda, paljudel on veel lapsed ka. Igatahes 24. detsembri päeval tegime õdedega küpsiseid ja kaunistasime neid, mis oli nii tore, sest alati väikeste õdedega olles saab nii palju nalja.

24. detsembri õhtul käisime kooli kirikus missal, kus nägin oma kehalise õpetajat, kes kallistas mind  missa ajal reaalselt vähemalt kaks minutit järjest.  See oli üks toredamaid taaskohtumisi üldse. Ta oli mulle kõige armsam õpetaja ja alati iga tunni ajal küsis, kuidas mul läheb ja ega poisid liiga ei tee. Nägin veel mitmeid koolikaaslaseid, kelle nägemine pani naeratuse suule terveks õhtuks. Koju jõudes sõime kalkuniliha ja rääkisime pikalt juttu. Siin on traditsiooniks enne kella 00.00 minna õue jõuluvana otsima, mida mu väiksed õed nii väga ootavad iga aasta. Mina ja Cata jäime tuppa "magama" (loe: kinke kuuse alla panema) samal ajal, kui mu hostvanemad ja väiksed õed läksid õue jõuluvana otsima. Tagasi tuppa tulles olime pannud kingid kuuse alla ja õdedel oli rõõmu kui palju kõigist nendest kinkidest. Nad ei suutnud õhtul magamagi jääda, sest emotsioonid olid nii laes.

Praline kommidest rõõmu tundmas

Pühapäeva hommikul läksime isapoolsete vanavanemate juurde. Selles majas elavad hostisa vanemad ja hostisa õe perekond, kokku 8 inimest. Mu hostvanaisa teeb reaalselt parimat liha maailmas. Ma olin oodanud selle söömist 2,5 aastat. Kui ta kuulis, et olen seda nii väga igatsenud, siis hakkasid ta kõrvad liikuma ja tõstis mulle selle peale ette superportsjoni liha. Kui me oleks restoranis olnud, siis selle portsjoni nimi oleks olnud XXXL. 

Mul on Tšiilis 6 tädi ja tema on absoluutselt kõige lemmikum neist

Vasakult: hostisa õde Caro, hostisa isa, kes teeb maailma parimat liha, mu vanim hostõde Cata

Mina kõigi oma õdedega

Ma ei tea, kas vahetusaasta jooksul kirjutasin kordagi vanavanemate elukohast lähemalt. Igatahes teen seda nüüd. Nad elavad Santiagost lõunasse, vähem kui tunniajase sõidu kaugusel ühes külas. See on selline tüüpiline Ladina-Ameerika küla. Kuid see tüüpiline Ladina-Ameerika küla ja nende elukoht on mulle alati nii väga meeldinud. Nende tagaaias on apelsini- ja laimipuud, neil on hobused, jänesed, kilpkonnad, 6 koera. Seal kasvavad minust pikemad maisitaimed. Seal on mäed nii lähedal, et alati neid nähes olen ma lummatud. Neil on suur bassein, kus on alati täpselt õige temperatuuriga vesi. Ma nii armastan seda kohta. 

Sellelt pildilt võib näha vanavanemate kodus olevat basseini ja tagataustal mägesid, millest rääkisin. Tegelikkuses on need mäed palju-palju suuremad.

Siin võib näha, kui kõrged need maisitaimed võrreldes meiega on

Hostisapoolsed sugulased olid mind nähes nii õnnelikud. See oli üks meeletult vahva päev. Õhtul läksime hostemapoolsete vanavanemate juurde ja ühte hostema õde külastasime ka ehk nägin sellel päeval kuskil 25 sugulast. Pole ime, et ma ükski päev pole jõudnud blogisse kirjutada, sest ma olen  alati lihtsalt täiesti kutu koju jõudes. 

Ühesõnaga jõulud möödusid edukalt, rõõmsas meeleolus, paljude kingituste ja mulle armsate inimestega. Hakkan nüüd kirjutama järgmist postitust selle nädala tegemiste kohta, et saaksite homme lugeda veel muust huvitavast, mis juhtunud on!

Saadan teile palju päikest!