1 päev vähem kui 1 kuu

Räägin teile kõigepealt, kuidas vahepeal läinud on.

Mul on läinud väga-väga hästi. Olen korda saatnud juba nii palju. Viimati kirjutasin, kuidas koolis on raske. Nüüd on see läbi. Ma olen põhiharidusega! Lõpetasin põhikooli ilusti neljade-viitega, valikeksamiks võtsin inglise keele, ainult matemaatika eksam tuli 4, kuid eesti keel ja inglise keel viied. Suvi on alanud.

Mu lõpetamine oli imeilus. Ma sain niiii palju lilli, et need ei mahtunud mulle lõpuks kätte ära. Aitäh teile selle imelise päeva eest, see jääb mulle alatiseks meelde. Lõpupidu selle parima klassiga on ka miski, mida on raske unustada. Parimad 9 aastat, parim klass. Kurb muidugi, et see läbi on, kuid ma olen harjunud selle mõttega juba niinii kaua, et pärast 9.klassi lähen ma aastaks ära ning tagasi tulles on kõik mu vanad klassikaaslased juba 11.klassis, kuid mina lähen siis 10.klassi, seega minu jaoks see polnud üldse nii emotsionaalne, kuid siiski parajalt kurb. Jään kõiki oma sõbrannasid ja sõpru väga igatsema, kes selles klassis tekkinud on. Kindlasti mitmed on eluaegsed sõbrad.

Siin ka kolm linki lõpetamisest:
http://www.youtube.com/watch?v=y1PhPaKfsic
http://www.youtube.com/watch?v=ouUGcQmbTvw
http://www.youtube.com/watch?v=CzOsUVyDniM

(Kõigil videodel on filmitud eelkõige ühte klassiõde, sest need tema ema tehtud videod, aga pole hullu :)))

 Kõige ilusamad ja paremad klassiõed.

 Emotsioonid.

Igatahes minekuni on jäänud 1 päev vähem kui 1 kuu ehk ainult 29 päeva. Oleksin tahtnud selle posituse eile juba teha, kuid olin jaanipäeva tähistamas klassiõe juures Märjamaal ning jõudsin alles täna koju. Hullumeelne on mõelda, et minek on kohe tulemas. Lugesin just kahe tüdruku blogi, kes olid see aasta vahetusõpilased Tšiilis. Nad saabusid Eestisse tagasi 21.juunil ja mõlemad olid niiii kurvad sellepärast. Endalgi tuli NENDE blogi lugedes pisar silma.

Mulle ei jõua endiselt päris hästi kohale, et tegelikult on see nii lähedal. Mõtlesin just, et peaks hakkama mõtlema selle peale, mida kaasa võtta hostfamilyle, aga samas mingi osa minust ikkagi tahab tõrjuda fakti, et kohe varsti on minek, sest kurb on lahkuda sõprade ja perekonna juurest. Siiski ma tunnen, et vajan seda aastat nii väga. Ma tahan väljuda sellest mugavustsoonist, mis mind ümbritseb kodus Eestis olles, sest olgem ausad - üldiselt tehakse kõik ikka ette-taha ära ja emme-issi on teinud mu elu nii ilusaks kui võimalik. Kindlasti mitte ei mõtle nüüd seda, et ma pole iseseisev või ei oska ise hakkama saada, vaid lihtsalt seda, et hommikuti on alati söök laual, võimalikult palju saan igale poole autoga, et ei peaks pikkasid vahemaasid läbima, alati äratatakse mind üles, kui seda ise ei suuda jnejne. Muredevaba elu. Täielikult. Kogu aeg on keegi, kellele muredest rääkida ja lihtsalt kõik on olemas. Mitte millestki pole puudust. Ma tahangi just seda, et pean saama ise kõigega hakkama, olema iseenda suurim sõber, tahan ennast proovile panna, tahan õppida midagi uut, saada tugevamaks iseloomult jms. Vahetusaasta on täpselt see mida ma vajan ja tahan ja ootan. Varsti on see käes.

Natuke häirib mind see, et endiselt ei tea ma oma perekonda, kuigi aina lähemale tuleb mu lahkumiskuupäev. Paljud on teadnud perekonda, kuhu asuvad aastaks elama, juba mitu kuud, kuigi nad lähevad alles augustis. Minul aga on varsti juba käes see aeg, kui tuleb astuda lennujaama poole. Loodetavasti nüüd järgmiste päevade jooksul tuleb ikka see telefonikõne, kus antakse teada, et mulle on pere leitud. Ma olen päris kindel, et asi pole selles, et ükski pere mind ei taha. Pigem selles ikka, et see on Ladina-Ameerika. Inimesed jäävad igale poole mitu tundi hiljaks, elatakse hästi rahulikku elu, ei kiirustata kuskile. Kindlasti on nii ka minu perekonnaga, sest päris paljud Ladina-Ameerikasse minejad ei tea veel oma perekonda. Ainuke halb asi selle juures on see, et enne ei saa mu viisat saata Helsingisse Tšiili saatkonda ära, kui on teada minu ja ka teise tüdruku perekond. Ja nii kaua kuni pole viisa ära saadetud, ei tea ma, millal osta laevapiletid, et minna Soome viisale järgi ning mis aja pean vabaks jätma. Juulis on nii palju tegemisi seega on see natuke paha, et ei saa arvestada ühe päevaga, mille jätan Soome minekuks, kuid mis seal ikka. Küll pressib kõik tegevused ära sinna juulisse, mis vaja veel ära teha.

Sellega lõpeb mu üks viimaseid positusi Eestist. Kõik, kes tahavad mind veel näha enne ära minekut, andke kindlasti teada ja teeme ühe mõnusa päeva koos. Loodan ikka kõiki armsamaid sõpru veel näha. Olge tublid ja mõnusat suve! 

2 kuud, lennuajad, ootused ning kuidas mul läinud on..

Hei armsad blogilugejad!

Ma ei jaksa ära oodata aega, mil saan teile siia kirjutada juba Tšiilist mitte Eestist!! Igatahes mu minekuni on jäänud täpselt kaks kuud. Õigemini on täpselt kaks kuud selleni, kui jõuan juba Tšiili. Eestist lahkun 23.juuli. On palju neid, kes küsivad, et miks ma siia juba midagi rohkemat ei kirjuta, aga ega mõttetu jutuga pole mõtet seda blogi sisustada ning ühtlasi teie aega raisata. Niisiis kirjutan ainult, kui midagi tähtsat saan teada.

Kuna koolilõpp on kohe käes ning kuu ajaga on palju juhtunud, otsustasin rääkida, kuidas mul läinud on. Mul on läinud kohutavalt kiirelt. Mu elus pole siiani veel kunagi olnud nii stressirohket, vähese unega ja kiiret perioodi, kui on olnud viimased kuud. Pole olnud kordagi nädalat, kus poleks midagi tähtsat olnud ning kus saaks natuke aega maha võtta ja nautida puhkamist väheselgi määral. Üldiselt see tempo on ikka väga kiire olnud ja 24h mööduvad alati nii rutuga, et justkui ei olekski millekski aega. 

Kool... See on raske. Õppida on olnud igapäevaselt palju, kuid motivatsiooni kipub vähe olema. Viimasel ajal suutsin ennast kokku võtta ainult mõtte pärast, et varsti on suvi ja kohe-kohe ka käes aeg, kui istungi lennukile ning olen aasta aega teisel pool maakera. Lõputunnistusele tulevad neljad-viied, viied muidugi ülekaalus, kuid alati saab paremini ja tean, et olen ka paremaks võimeline. Samas hinded ei näita tarkust. Lohutan ennast sellega. Pealegi on ikka väga raske lõpetada muusikakooli ja põhikooli ühel ajal. Lõpetatud saan ikkagi lõputunnistusega, kus on ainult positiivsed hinded ning pealegi ongi kool juba põhimõtteliselt läbi! Täna oli eelviimane raskem koolipäev matemaatika proovieksami tõttu, esmaspäeval on veel bioloogia tasemetöö, raamatu vastamine ja järgmine nädal hakkavad juba konsultatsioonid ning 31.mai on eesti keele eksam, millele järgneb matemaatika eksam 7.juunil ning viimasena valikeksam, milleks võtsin loomulikult inglise keele ning mis on 13.juuni (kirjalik) ja 14.juuni (suuline).

Muusikakool on ka nüüd lõpetatud. Homme on lõpuaktus. Eksamid sooritasin kõik hästi ning ainult muusika ajaloo teooriaeksami sain nelja. Solfedžo suulise ja kirjaliku eksami sain viied ning eriala- ehk klaverieksami sain samuti viie. Klaverieksam oli minu jaoks nii kurb. Ma nautisin klaveri taga olemist sajaga. Pidin mängima nelja lugu - 1. Bach 2. suurvorm 3. pala 4. etüüd. Palana mängisin Pärt Uusbergi klaveripala C-duuris. Kui kuulsin esmakordselt oma klaveriõpetajat seda mängimas, tulid kohe mul pisarad silma, sest see oli lihtsalt nii ilus. Lõpueksamil mängisin seda lugu kolmandana ning enne eksamit ütles õpetaja, et mängiksin kõiki lugusid nii hingestatult ja südamest kui oskan. Seda ma ka tegin ning pala ajal tundsin, kuidas silmad läksid vett täis. Ma olin pannud sinna kõik oma hinge nii, et pisarad hakkasid voolama MU ISEENDA MÄNGU PEALE! Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga selleks, et etüüdi mängimist üldse alustada, pidin enne mitu korda silmi pühkima. Klaver on imeline pill ja ma olen kurb, et muusikakooli aeg on nüüd läbi. Mul on maailma parim klaveriõpetaja ja kõige paremad õpetajad ka mujal. Aitäh absoluutselt kõigile, kes aitasid mind sellel teekonnal vähekenegi. Kindlasti mitte pole see lõpp, vaid alles algus. Klaverimäng jääb minuga elu lõpuni ning kes teab mis tulevik toob. Igatahes homme kell 2 on lõpetamine ning pärast seda lõpupidu. Jään kõike ja kõiki kohutavalt igatsema!!

Nüüd siis natuke ära minekust.. Sain teada lennuajad.

KPV	MARSRUUT	LEND/LAEV	VÄLJUB	SAABUB
23. juuli	Tallinn – Helsinki	AF4870	18:00	18:35
23. juuli	Helsinki – Paris	AF1299	19:30	21:35
23. juuli	Paris – Santiago	AF0406	23:20	07:45*

* lend saabub sihtkohta järgmisel päeval

Tšiili jõuad kohale 24. juuli kell 07:45.
Olenevalt kohast, kus elama hakkan, pean siis veel reisima koju ka, loodetavasti pole see Santiagost väga kaugel.

Kuna minek on juba kahe kuu pärast ning see aeg tuleb väga ruttu kätte, siis ilmselgelt olen oma peas mõelnud, kuidas seal kõik võib hakata välja nägema. Mingeid suuri ootusi mul pole ning ei loo mingeid pilte enda peas, milline võiks olla mu pere, linn kuhu lähen elama, kodu ja pereliikmed, sest seda suurem on pärast pettumus, kui kõik on vastupidine. Ma olen väga avatud kõigele ning põhiline, mida vahetusaastalt ootan on see, et õpin iseennast tundma, näen maailma ning kasvan suuremaks. Ma tahan, et mu vanemad saaksid mu üle uhked olla ning näevad, et olen võimeline vastu astuma kõigile raskustele ka tuhandete kilomeetrite kaugusel, täitsa üksi. Ma tahan saada täiesti selgeks hispaania keele ning õppida rohkem Tšiili ajaloo ning kultuuri kohta. Ma tahan, et saaksin aasta möödudes öelda, et olen hakkama saanud millegi täiesti uuega ning õppinud aastaga rohkem, kui saaksin seda Eestis olles teha. Ma tahan avastada maailma ning avardada oma silmaringi. Ma tahan unustamatuid öid, mälestusi ning vaatepilte. Ma tahan ära tunda maavärina, mida esineb Tšiilis väga tihti. Ma tahan maitsta uusi puuvilju ning avastada seda tohutult huvitava loodusega riiki. Ma tahan võimalikult vähe (eriti alguses) olla kontaktis Eestiga, et saaksin ruttu keele selgeks, palju sõpru ning juurde koguda mälestusi millest teile päeva lõppedes blogisse kirjutada. Ma tahan, et see aasta teeks mind inimesena tugevamaks, kohusetundlikumaks ning mõistvamaks. Ma tahan näidata, et inimene on võimeline kõigeks kui seda vaid ise soovib ja et 16.aastase tüdrukuna, kellel pole mitte mingit hispaania keele alust all, võib hakkama saada teises maailma otsas, täitsa üksi, ilma sõprade ja perekonnata. Ma tahan seda kõike juba. 60 päeva ja see juhtub. Ainult 60 päeva.

Aga olge kõik tublid ning endiselt loodan, et saan peagi teada oma perekonna, sest minekuni on ka juba päris vähe jäänud ja ma olen niiiii põnevil. Järgmine kord kirjutan siia ilmselt kuu aja pärast, kui läbi on ka põhikool ning eksamid kõik sooritatud ja saan suve nautida. Pidage vastu, olge üksteisega ikka sõbralikud ja armsad ning jälgige ikka mu blogi!

Musidkallid.

3 kuud ja "Welcome Letter"

Eelmises postituses kirjutasin, et ülehomme tuleb uus postitus. Miks just ülehomme?

Ma sain teada oma mineku kuupäeva, selleks on 24.juuli. Tänasest täpselt kolm kuud jäänud. Loen juba päevi minekuni. Lõpuks ometi see kõik juhtub. Otseloomulikult on mul väike kartus sees, sest ma pean hakkama palju iseseisvamaks- pole enam emmet, kes hommikuti ärataks mitu korda ja ütleks, et "Liisa nüüd on tõesti aeg tõusta", pole enam ilmselt seda, et saan igale poole autoga ning oma tegemisi plaanitakse minu järgi, et ei jõuaks õhtuti liiga hilja koju ja alguses pole mul ka sõpru, kes toetaks, kuid usun, et see ei tohiks eriline probleem olla, sest inimesed seal on väga avatud nagu olen kuulnud. Kõige suurem hirm on muidugi see, et ma ei oska põhimõtteliselt sõnagi hispaania keelt ja Ladina-Ameerikas ei osata jällegi inglise keelt. Keelebarjäär. Asi mida pelgan enim, kuid seda enam pean alguses palju palju suhtlema pere ja sõpradega, et saaksin keele selgeks nii ruttu kui võimalik. Õnneks olen avatud ja tugev tüdruk, küll ma saan üle kõigist raskustest.

Postituse pealkirjaks panin "3 kuud ja "Welcome Letter"" mitte asjata. Nimelt sain paar päeva tagasi Tšiili YFUlt "Welcome Letter", mis algas sõnadega "Welcome to our program and Chile! Youth for Understanding Chile is very happy that you chose to get to know our country, our people, our culture and language." Peagi järgnesid sõnad: "Your decision to spend the coming months in a different country is very brave and we are sure you are aware of it not being a holiday or language trip, but a life-time experience of living in a different culture." "Welcome Letter" sisaldas tutvustust Tšiili linnade, looduse, ajaloo jms kohta. Seal oli ka paar hispaaniakeelset väljendit ning ingliskeelne tähendus neile. "Welcome Letter" sisaldas erinevaid õpetussõnu selleks, et Tšiilis hakkama saada ning sellest, kuidas peaks käituma erinevates olukordades. Leian, et ei tee halba, kui harin teid selle koha pealt, mis riik see Tšiili siis on ning teen teile enda blogis väikse tutvustuse Tšiili kohta, et teaksite, mis riiki mul täpselt kolme kuu pärast minek õieti on.

Rahvaarv: 16 572 475

Pindala: 756 102 km

Pealinn: Santiago

Riigikeel: hispaania

Naabrid: põhjas Peruu, kirdes Boliivia, idas Argentiina

Huvitavaid fakte Tšiili kohta:

• Maailma pikim riik: põhjast-lõunasse 4329 km. 
• Samuti üks kitsamaid riike: läänest-itta kõigest 180 km.
• Tšiili Atacama kõrb näeb välja nagu planeet Mars, mistõttu on see filmitegijate sihtkohaks olnud, et oma filmides kujutada Marsi. See on samuti Maa kõige kuivem koht.
• Seal on ligikaudu 2000 vulkaani, 50 neist on aktiivsed. (http://www.ohtuleht.ee/galerii/3643#1 - internetis liigeldes jäin vaatama neid pilte. Vot see on midagi lahedat, vaadake kindlasti.)
• Tšiili on rikas puuviljade tootja, eelkõige toodetakse õunu ja greipe, mida kasutatakse veini tootmiseks.
• See riik on suuruselt kuues veinitootja.
• Üks kahest Ladina-Ameerika riigist, mis ei ole Brasiilia naaberriigiks.
• Üle 1/3 vasest toodetakse Tšiilis.
• Lipuvärvid on punane, valge ja sinine. Sellel on ka valge täht, mis tähistab edu ja au, sinine sümboliseerib taevast, valge on lumega kaetud Andide mäestiku jaoks ja punane tähistab valatud verd Tšiili iseseisvuse jaoks.

• Katoliiklus on põhiline usk.
• Riik on jaotatud 15 regiooniks.
• Maavärinad on Tšiilis tavalised.
• Ühe riigi piires on võimalik vaadata flamingosid maailma kõige kuivemas kõrbes ja suusatada mägedes
• Pealinnast Santiagost on võimalik pea igalt poolt näha Andide mäestikku.

Santiago.

Aastaajad on seal ka vastupidised meile.
Suvi: 21.detsember-20.märts

Sügis: 21.märts-20.juuni

Talv: 21.juuni-20.september

Kevad: 21.september-20.detsember

..ehk ma lähen Eesti suvest Tšiili talve, siis on mul seal jällegi suvi, siis talv ja siis tulen Eestisse suvel tagasi. Ehk ühes aastas on mul kaks suve ja kaks talve. Nii vinge!


Infoks veel see, et 28.-30.juuni toimub ELO, mis on eelorientatsioon kõigile tulevastele vahetusõpilastele. Olen selle kohta kuulnud sõnu ainult ülivõrdes, mistõttu on nüüd veel rohkem põhjust suve oodata! Enne tuleb aga põhikool ja muusikakool lõpetada, et saaks nautida vabadust. Hetkel ongi muusikakoolis eksamid, pole vist kunagi olnud nii stressis ja väsinud. Varsti on kõik läbi ja saan ennast premeerida ühe kena Ladina-Ameerikaga!!

Olge aga senikaua tublid ja pidage vastu! Loodan, et saan varsti ka enda vahetuspere teada, ei jõua ära oodata!! :):)

Exchange is something you will never forget, something that will always be a part of you. It is something no one back at home will ever truly understand. Exchange is growing up, realizing that everybody is the same, no matter where they’re from. That there is great people and douche bags everywhere. And that it only depends on you how good or bad your day is going to be. Or the whole year.

Midagi minust ehk kes ma õige olen?

Olen aru saanud, et blogilugejaid on juba praeguseks rohkem, kui arvatagi oleks osanud. Eelmisesse ja ühtlasi ka oma blogi esimesse postitusse sain juba nii meeldiva kommentaari kelleltki, keda ei tunne, mis tegi kogu päeva ikka palju paremaks, sest see teadmine, et keegi on huvitatud su tegemistest ja elab kaasa.. See on awesome! Loodan, et hakkan edaspidigi saama kommentaare :) Kuid kuna kõik blogi jälgijad pole mu tuttavad, siis mõtlesin teha ühe postituse endast, et saaksite rohkem aimu kes ma olen, millega tegelen jne.

60 FAKTI

1. Ma olen Liisa
2. Mu sünnipäev on 17.märts
3. Ma olen 16-aastane
4. Mul on 11-aastane õde ja 22-aastane vend
5. Ma õpin Tallinna Inglise Kolledži 9.klassis
6. Ma lõpetan Tallinna Muusikakooli kuu aja pärast klaveri erialal
7. Ma käisin 11 aastat ETVs laulmas, kuid suure ülekoormuse tõttu pidin tegema valikuid
8. Ma olen õpilasesinduse liige

9. Ma laulan kooli segakooris

10. Muusikal on nii suur roll mu elus

11. Ma ei joo piima, kuid armastan kõiki teisi piimatooteid 

12. Ma olen tahtnud vahetusõpilaseks minna ligi 4 aastat

13. 11.aastasest peale olen mõelnud kuhu minna vahetusõpilaseks, kuid ma ei mõelnud kunagi Tšiili peale

14. Ma armastan oma perekonda ülekõige

15. Mu lemmiksöögid on sushi, pitsa, pasta ja caesari salat - ma ei suudaks neile kunagi "ei" öelda

16. Kohe alguses olin kindel, et ei taha minna vahetusõpilaseks kuskile Euroopasse, vaid kaugele kaugele

17. Ma olen 172,5 cm pikk

18. Mulle meeldib ujumine

19. Ma käin paar korda nädalas myfitnessis

20. Kui mul on paha tuju, siis ma kas laulan või mängin klaverit

21. Mu suureks unistuseks on kitarri mängima õppimine, võtan ka vahetusaastale oma kitarri kindlasti kaasa

22. Ma olen VÄGAAAA laisk

23. Ma ei oska aega planeerida

24. Ma olen perfektsionist

25. Tihti võtan liiga palju enda teha ning jään ajahätta

26. Kui olen midagi enda õlule võtnud, teen alati asja lõpuni

27. Mu lemmikõppeained on eesti keel ja bioloogia

28. Mulle meeldib rulluisutamine

29. Ma armastan reisimist

30. Ma olen käinud enam kui 15 riigis, sealhulgas ka Aasias (nt India), Aafrikas (Lõuna-Aafrika Vabariik) ja Põhja-Ameerikas (USA), kuid Lõuna-Ameerikasse pole kunagi sattunud

31. Mu vend on olnud vahetusõpilane aasta aega Saksamaal (2009-2010)

32. Ma olen väga avatud inimene ja minuga suhtlemine pole raske

33. Ma olen klaverit õppinud 9 aastat

34. Mul on lõua peal arm, sest kukkusin umbes 12 aastat tagasi üsna kõrgelt asfaldile

35. Mu isa on mu suurim eeskuju

36. Mu lemmiknaislaulja on Rihanna ja lemmikud meeslauljad Michael Buble ja Ed Sheeran

37. Mulle meeldib koolis käia, kuid vihkan kodutöid, mis nõuavad meeletult aega, sest mul pole püsivust ühe asjaga tegeleda pikalt (kui see mulle just väga-väga ei meeldi)

38. Mu lemmikaastaaeg on kevad

39. Mulle meeldib vihm

40. Ma armastan multikate vaatamist

41. Ma ei karda peaaegu midagi, ainuke hirm on narkomaanide/alkohoolikute/kuritegijate ees. Kui mulle tuleb vastu mingi inimene, kes meenutab natukenegi eespool toodud inimesi, siis lööb ikka põlvist nõrgaks.

42. Ma olen maailma kõige suurem unekott

43. Üldjoontes olen viisakas ja korralik

44. Kuigi olen oma õega kohati ehk liiga karm, hoolin temast ülekõige siin maailmas

45. Mu lemmikvärvid on roosa ja kollane

46. Ma üritan iga asja näha ka positiivsest küljest ja mõtlen kõigest pigem positiivselt

47. Ma usaldan üksikuid inimesi

48. Ma armastan kinos ja teatris käimist

49. Mulle meeldib uusi asju õppida

50. Ma vihkan valetamist

51. Minu arust on sõpruses kõige tähtsam usaldus ja ausus

52. Kuskil poolteist aastat olin kindel, et lähen vahetusõpilaseks Hiina

53. Mulle meeldib teha inimestele üllatusi

54. Ma naeratan tänaval ka võõrastele inimestele, sest see teeb tuju heaks ka teistel

55. Mu ema on maailma kõige parem, südamlikum, tundlikum ja hoolivam inimene

56. Mu perekond on mulle tähtsam kui miski muu

57. Alles pool aastat tagasi olin alati väga kurb, kui sain hindeks millegi eest "4", sest arvasin, et peaksin õppima ainult viitele. Nüüd olen enda vastu leebem.

58. Ma tahaks nii väga kunagi päriselus vaala näha!

59. Ma tahtsin 8.aastasest peale saada arstiks, kuid viimastel kuudel olen hakanud kahtlema selles.

60. Ma ootan vahetusaastale minekut NIIIIIIIIIIIIIIIIII VÄGAAAA!!

Loodan, et need, kes mind ei tunne said rohkem aimu kes ma olen ning ka teised tuttavad said ehk millegagi targemaks. Järgmine postitus tuleb ülehomme, kus jagan teiega veidi informatsiooni riigi kohta, kuhu lähen. Olge armsad! :)

Sammud 1-10 ehk miks otsustasin minna vahetusõpilaseks, kuidas valisin vahetusriigi ning mida olen pidanud tegema, et saada vahetusõpilaseks.

Hola!

Kuna ma usun, et blogilugejateks hakkavad olema enamasti siiski mu sõbrad ja tuttavad, siis teate juba kõik, et selle aasta juulist järgmise aasta juulini olen vahetusõpilane Tšiilis. Siin siis on mu esimene postitus ning kirjutan täpsemalt, kust tuli idee minna vahetusõpilaseks, miks valisin just selle riigi ning mis sammud olen pidanud siiamaani enne ära tegema, et minna vahetusõpilaseks.

Kust tuli idee minna vahetusõpilaseks ning miks just Tšiili?

Kuna mu vend Evert käis aastal 2009 vahetusõpilalasena Saksamaal, hakkas see mõte mullegi meeldima. Käisime tal Saksamaal ka külas ning kõik see tundus mulle nii lahe, kui ta rääkis, kui palju uusi tuttavaid ta on saanud ning et see on parim aasta ta elus. Juba siis olin kindel, et tahan minna vahetusõpilaseks ning tihti valitakse vahetusmaa just riigi, mitte sealse keele järgi. Mina valisin siiski keele järgi ning olin kindel, et õpitavaks keeleks peab olema kas hiina või hispaania keel, sest neid räägitakse nii palju ning kui osata neid keeli, siis on nii palju uksi avatud. Üheks tingimuseks oli see, et vahetusriik peab olema võimalikult kaugel ning võimalikult teistsugune. Niisiis mõtlesin, et just Hiina on see, kuhu tahan minna, sest sealne kultuur, inimesed, rahvus, keel - see kõik on nii teistsugune Euroopast ning kui paljud 16.aastased Eesti tüdrukud ikka oskavad hiina keelt? Üksikud ma usun. Kuni eelmise aasta suveni olin veendunud, et lähen Hiina ehk peaaegu kaks ja pool aastat unistasin sinna minekust kuni üks päev sain kokku vahetusõpilasega, kes on käinud varem Hiinas. See kõik tundus kuidagi nii lahe ja teistsugune, kuid samas mitte minule sobivat. Kindlasti tahan hiina keele tulevikus ära õppida, kuid hakkasin kahtlema, kas tahan veeta just aasta aega seal. Siis pakkus mu isa, et läheks siis ikkagi hispaaniakeelsesse riiki ning uurides lähemalt riikide kohta, kuhu saab YFUga minna ning kus on hispaania keel, jäi silma mulle kolm riiki - Argentiina, Ecuador ja Tšiili. Kuna olin kuulnud kõige rohkem Argentiinast ja see tundus kõige "normaalsem", siis ütlesin isale ka, et tahaksin minna hoopis Argentiina. Uurisime siis isaga need kolm riiki algusest lõpuni läbi - ajalugu, SKT, pindala, elanike arv, elatustase - KÕIK, et valida sobiv riik. Istusime lihtsat ühel nädalavahetusel maha ja hakkasime uurima. Aega läks 5 tundi, aga asja sai - olin kindel, et mu vahetusriigiks peab saama Tšiili. Lugesin läbi ka Liisi Lõo raamatu "Minu Tšiili", kus ta rääkis oma vahetusaastast Tšiilis, kui oli sama vana nagu mina olen sinna minnes - 16-aastane. See, kuidas ta rääkis sealsest loodusest, inimestest ja traditsioonidest.. Wow, ma armusin sellesse riiki automaatselt, kuigi pole kordagi käinud isegi Ladina-Ameerikas, rääkimata Tšiilist. Tšiili on põhjast-lõunasse 4000 km pikk, seal on esindatud pea kõik loodusvööndid. Seal on maavärinaid, suured mäed, ilus loodus, head puuviljad, soe kliima. See kõik tundus nii minule olevat ning kuna tunnen, et vajan aastaks puhkust igapäevarutiinist, et ennast tundma õppida ning lihtsalt maailma avastada, siis see tundus perfektne riik olevat.

Mida olen pidanud siiamaani tegema, et saada vahetusõpilaseks?

Kõigepealt täitsin taotlusankeedi ära, kuhu pidin kirjutama põhiandmed endast ning riikide eelistuse. Panin eelistusse 1. Tšiili 2. Argentiina 3. Hiina. Taotlusankeedi viisin ära septembri alguses ning paar nädalat hiljem kutsuti mind valimispäevale, mis kestis 5 tundi. Valimispäeval mängisime näiteks rollimänge, kus meile anti erinevad juhtumid, mis on vahetusõpilastega vahetusaastal juhtunud ning pidime lahendama need juhtumid ära võimalikult sõbralikult. Mängisime veel erinevaid mänge, millega üritati aru saada, kas oleme õiged õpilased minemiseks ning kas oleme piisavalt valmis aasta eemal olekuks. Päeva lõpus oli kõigil eraldi intervjuu, mille käigus siis küsiti ka paar inglise keelset küsimust ning erinevaid küsimusi nt "Miks oled sa parem kandidaat kui teised, mis sind neist eristab?", "Miks tahad minna vahetusõpilaseks?", "Mis on sinu jaoks õnn?" jne. Polnud midagi hullu.. Paar päeva hiljem ehk 10.septembril sain meili, kuhu oli kirjutatud "Lugupeetud Liisa Naur, meil on hea meel Sulle teatada, et oled YFU õpilasvahetusprogrammi vastu võetud." Vot sellel momendil hakkasid õnnepisarad voolama ja see tunne oli nii hea!!! Ma ei suuda tegelikult siiani uskuda, et ma tõesti lähen nelja ja poole kuu pärast ära ning mu vahetusaasta, mida olen oodanud 2009.aastast peale, on juba niii lähedal! 

Pärast jaatava vastuse saamist kutsuti mind juba lepinguvestlusele. Lepinguvestlusele minnes ei pea olema veel oma riigis kindel, kuid mingi kujutlus võiks ikkagi olla, sest seal suunati mind juba väga hästi ning soovitati eelistusse pandud riikidest kõige rohkem Tšiilit. Lepinguvestluselt saime kohe kaasa lepingu, mis seisis mu laua peal neli päeva, sest teadsin, et sellele alla kirjutades pole mul enam taganemisteed ning kuigi see oli mu unistus olnud pea kolm aastat, tundus see siiski kõik nii ebareaalne. Pärast paari päeva võtsin kokku ja kirjutasin 11 erinevale lehele oma allkirja ning lasin seda teha ka oma vanematel. Sellega olin siis kinnitanud, et lähen vahetusõpilaseks ning nõustunud reeglitega. Mu käsi värises neid allkirju pannes, kuid samas see oli nii mõnus tunne, teada, et nüüd olen kindlalt vahetusõpilane! Sain kaasa ka rahvusvahelised failid, mida oli ikka väga palju. Võtsin hoogu, et need ära täita lausa viis kuud, alles eelmine nädal viisin kõik failid lõplikult ära (okei, ainult vaktsineerimispass on veel viimata, aga siiski). Nüüd ongi jäänud veel ainult oodata, sest rahvusvahelised failid saadetakse kohe, kui viin vaktsineerimispassi ka veel ära, Tšiili poole teele ning seal tutvub mu failidega juba Tšiili YFU, kes hakkab vastavalt mu failidele otsima sobivat pere. Olen kuulnud, et paljud vahetusõpilased saavad teada oma pere alles paar nädalat enne minekut, loodan, et mulle leitakse pere ikka varem ning saan nendega enne ka meili teel tutvuda. Igatahes olen ma juba nii ärevil, eriti kuna lugesin täna ühe tüdruku blogi, kes on samuti praegu Tšiilis vahetusõpilane ning neil praegu seal suvevaheaeg ja vägaaa soe. Uskumatu mõelda, et aasta pärast olen ise samas kohas ning saan nautida seda sooja ilma, maailmatasemel loodust ning lihtsalt võtta kõike, mis võtta annab!!

Usun, et järgmine postitus siia tuleb alles siis, kui olen teada saanud oma vahetuspere, sest praegu ei jäägi üle muud, kui lihtsalt oodata ning lõpetada ilusti põhikool ja muusikakool. Varsti on tulekul katsed, muusikakooli eksamid ning põhikooli eksamid. See aasta on tõesti väga pingeterohke olnud, kuid ausalt öeldes on mul motivatsiooni õppimiseks veel ainult sellepärast, et ma tõesti saan paari kuu pärast minema ning sinnamaani pingutan nii palju, kui suudan. Olge kõik tublid ja loodan, et saan teile peagi juba uusi uudiseid edastada! :)

Liisa,
an Estonian exchange student in Chile 2013-2014.