Kuu aega Tšiilis, esimene maavärin ja mägedes suusatamine

Viimati kirjutasin pühapäeva lõunal.. Pühapäeva õhtul läksime hostema ja vanima hostõe Cataga tearisse nimega Teatro Municipal de Santiago, mis oli nii ilus! Käisime vaatamas show'd, kontserti või kuidas iganes seda nimetada "Flying Bach" (tõlkes lendav Bach). Seal tantsisid 8 meest erinevatest riikidest breiktantsu saksa helilooja J.S.Bachi klaveripalade saatel. Mõtlesin alguses, et kuidas saab sellist tantsustiili üldse tantsida klassikalise muusika saatel, aga vot kuidas saab ja veel mega hästi! See oli üks vingemaid kontserte kus olen elu jooksul käinud, tantsijad olid väga-väga heal tasemel ja Bach on ikka üks hea helilooja, tantsiti ka minu selle aasta klaveri eksamikava lõpuloo järgi. 8 meest + 1 naine olid erinevatest riikidest - Saksamaalt, Prantsusmaalt, Rootsist, Makedooniast, Liibanonist. Raske on panna sõnadesse neid emotsioone, mis mind valdasid kontserti jooksul ja pärast seda. Sellist asja tuleb oma silmaga näha, et aru saada, kui lahe see oli, mis nad tegid.

 Cata ja hostema

Esmaspäev oli minu jaoks nii emotsiooniderikas. Hommikul ärkasin üles, sest voodi värises ehk ESIMENE MAAVÄRIIIIIN!!! See oli nii-nii lahe!

Koolipäeva keskel tuli järsku kohutav nutuhoog. Eks siin oli mängus mitu asja ja lõpuks lihtsalt murdusin, aga kuna mul on nii armsad klassikaaslased ja õpetajad, siis päeva lõpuks oli kõik juba päris hästi. Kirjutasin siia sellest "murdumisest" seetõttu, et rääkida Ladina-Ameerika juttude levimise kiirusest.. Siin levivad jutud ikka kohutava kiirusega. Kuna hakkasin tunnis nutma, siis üritasin seda muidugi varjata, kuid keegi ütles ilmselgelt ajaloo õpetajale ka, et mul midagi lahti. Järgmise tunni lõpus tuli juba klassijuhataja klassi, et küsida mis mureks ning õhtul koju jõudes olid sellest kuulnud ka mu siinsed vanemad.. Järgmisel päeval esimeses tunnis küsis ka hispaania keele õpetaja, mis mul eile juhtus. Lõppude lõpuks teadis terve kool, et midagi oli mul viga. Selle peale öeldi mulle, et küll ma sellega ära harjuksin, sest siin on tavaline, et jutud levivad kiiremini kui kujutadagi oleksin osanud.

Fran, mi amor, tüdruk kes on saanud kuu ajaga mulle niiiii armsaks

Espe! Klassiõde, kes tuli mu klassi sellest aastast, sest varem elas Hispaanias

Teisipäev oli tavaline koolipäev, midagi märkimisväärset ei toimunud. Hommikul kooli jõudes küsisid kõik, kuidas ennast täna tunnen ja kas mul on parem olla. Jah, mul oli palju parem juba teisipäeval, esmaspäev oli lihtsalt üks paha päev täis pahasid sündmuseid, kuid ilmselgelt tuleb vahel teele ka raskusi. See teebki ju inimese tugevamaks!

Kolmapäeval käisime mägedes suusatamas ja lumelauaga sõitmas kooli sportlastega 8.-12.klassist. Kuigi mina koolis mingi spordiga ei tegele (veel), sain ilmselgelt kaasa minna, sest mu õde Cata mängib võrkpalli koolis ning kuna olen ta pereliige, siis muidugi mõista ei tekkinud kellelgi sellega probleemi, et lähen nendega kaasa.

Kõik olid niiiii vaimustatud lumest, sest nende jaoks on see ju midagi erakordset. See oli nii armas, kuidas neile pakkus selline asi nii nii palju rõõmu.

Suusatada pole ma kunagi väga osanud, aga siinne suusatamine on pigem mägedest allalaskmine ilmselgelt, mistõttu ei saanud nad aru, kuidas Eestis üldse suusatada saame, kui meil mägesid pole. Küsiti minultki mitu korda, et kas oskan suusatada, vastasin siis kõigile, et ei oska, aga suusatamise all mõtlesingi "suusatamist" mitte mägedest alla liuglemist otseselt seega nende üllatus oli suur, kui liuglesin mägedest alla nagu oleksin seda varemgi korduvalt teinud. Kuni esimese kukkumiseni... 

Esimene kukkumine oli päris hull, kuid pärast teist kukkumist mõtlesin, et esimene polnud midagi.. Läksin siis suurest mäest alla, kuid minusse tuli mingi hirm ning kaotasin järsku täielikult mõistuse ja ei kontrollinud enam, mis teen. Sellele järgnes aga see, et suusatasin ilusti läbi piirete ja tegin paar kukerpalli ning kaotasin suusad. Selg oli päris valus, kuid pärast paariminutilist puhkust oli kõik jälle korras ning suundusime keskmisele mäele.

Päev jätkus väga lõbusalt. Kuna olen alati olnud inimene, kes proovib kõik ära, ükskõik kui jube see ka poleks, siis ei saanud jätta proovimata muidugi ka suurimast mäest alla suusatamist. See kiirus, mis mul sees oli, oli jõhker. Adrenaliin oli laes, aga pärast paariminutilist sõitmist jõudsin lõpuks alla ilma kukkumata. Siiski otsustasin uuesti sinna mitte minna, sest see oli isegi minu jaoks, kes midagi ei karda, päris jube, kuigi kohutavalt lahe samal ajal.

Jõudes kõige suuremast mäest alla, otsustasime minna jälle keskmisele mäele, kuid tee peal kaotasin oma õe, klassiõe ja ühe 12.klassi tüdruku ära. Lõpuks kuulsin nende hõikeid ja leidsin, et kui tahan nendeni jõuda, siis kõige kiirem tee on professionaalide alalt minemine. Nendel mägedel oli see asi, et kui oled otsustanud juba üht teedpidi alla minemise, siis taganemisteed pole, sest seal oli kõik nii järsk. Olin jõudnud juba peaaegu alla teisteni, kuid viimane langemine oli ikka väga järsk ja kuna mul taganemisteed polnud, siis hakkasin aeglaselt, samal ajal pidurdades, alla suusatama. See kiirus läks jälle tohutuks ja hirmuhoos lolli peaga mõtlesin, et targem on ennast ise pikali heita, kui pärast kukkuda. Ilmselt polekski ma kukkunud, aga kuna otsustasin pikali heita, siis see oli üks väga paha idee ja selle mäega lõppes mu suusatamine selleks päevaks ära. Hirmuhoos heitsin siis pikali, kuid sellisel mäel pole võimalik peatuda pikali heites, kui see on nii järsk, mis tähendas muidugi seda, et tegin enne peatumist veel korralikult kukerpalle ning kuna lumi oli kõva, siis pärast korralikku kukkumist jõudsid mu pluus, kampsun ja jope muidugi üles tulla nii, et selg oli paljas ja lumi tegi terve selja veriseks. Samuti on mu kehal mitmetes kohtades hiiglaslikud lillad sinikad ja kõndimine, istumine, lamamine tohutult piinarohked. Pea sai ka palju hoope ning käsi haiget, kuid ma olen elus ja terve! On mida mäletada igal juhul ning väga vinge päev oli vaatamata lõpukukkumisele, mis tegi mu seljale ja peale tohutult valu, lausa nii palju, et pidin täna koju jääma. Samas pole halba ilma heata, hea osa selle juures oli see, et lõpuks sain ennast välja magada ning ärkasin täna alles 11.45.

Päike mägedes oli nii tugev. Lisaks vigastustele olen näost täiesti ära põlenud.

Homme on selle nädala viimane koolipäev. Nädalavahetusel tahaks jõuda juuksurisse ja teha midagi toredat. See pole normaalne kui kiirelt siin aeg möödub. 30 päeva tagasi istusin lennukile. Kuu aega juba möödas siia jõudmisest ning mul on tunne nagu oleksin selle aja jooksul juba jõudnud nii palju teha, kuid samas mitte midagi. Hispaania keele õppimine edeneb vaikselt ning iga päevaga tuleb uusi sõnu mu sõnavarasse juurde. 

Kallid-paid Henrile ja Karlile, kes elavad mu siinsetele tegemistele nii palju kaasa, olete parimad. Musid teile kõigile sinna Eestisse ja nautige veel viimaseid suvepäevi kuniks neid on enne kooli. Endalgi hull ärevus sees mõeldes sellele, et varsti hakkab teil kool ja paljud mu sõbrad alustavad oma gümnaasiumiteed. Kuulsin, et TIKis on nüüd viis vaheaega, mis on ka nii lahe minu arust, esimest korda on mu sünnipäeva ajal kool, mitte kevadvaheaeg! Parem oleks, et mu sünnipäeval siis terve klassiga mulle helistate!!! 

PS! PALJU PALJU ÕNNE MU ARMSALE HOSTEMALE!!!!!!!!!!

Neli päeva puhkust

Kirjutasin viimati esmaspäeval.. Nagu ikka, on jõudnud nädalaga väga palju juhtuda.

Teisipäeval oli nii tore koolipäev. Hommikul ärkasin üles muidugi muretsedes, sest tulemas oli jälle matemaatika töö ning kuna eelmine kord ei läinud töö nii hästi kui lootsin, olin seekord kindel, et pean saama vähemalt 6,7 hindeks, kui mitte 7,0 (hindamissüsteemist kirjutan hiljem). Töö kätte saades mõistsin, et polegi nii raske see seekord. Kokku oli kolm tehet, mis olid kõik päris pikad. Alguses läksid kaks neist täitsa valesti ja raske oli leida kohta, kus olin arvutamisvea teinud, kuid pärast pikka mõtlemist leidsin vead ning lõpuks sain kõik ilusti tehtud. Pärast küsisin klassikaaslastelt kuidas neil läks ning paljudel oli nägu ikka väga piklik ja ütlesid, et see oli nii raske. Seekord tuleb mul küll hindeks 7,0 ma loodan ja usun.

Inglise keele tundide ajal oli Jose ärasaatmine. Kirjutasin eelmisesse postitusse ka, et mul on üks väga intelligentne klassivend Jose Miguel, kes läheb USAsse vahetusõpilaseks. Kuigi olen temaga ühes klassis käinud alles nii lühikest aega, on mul temaga olnud juba väga naljakaid momente ja päris kurb, et ta ära läheb, aga samas tean, et olles mingit aega kodust eemal, õpid ennast nii palju tundma, maailmavaade muutub, silmaring suureneb ja ise muutud nii palju paremaks seega ma olen õnnelik, et ta saab selle kogemuse osaliseks. Leppisime kokku, et kui kummalgi meist probleem on, võime alati teineteisele rääkida, sest mõistame hästi muresid kuna oleme mõlemad kodust eemal ja kogeme põhimõtteliselt sama, lihtsalt erinevates riikides.

Pärast inglise keele tunde olid muusika tunnid. Nägin muusika õpetajat esimest korda, sest eelmine nädal oli ta Argentiinas. Väga meeldiv mees! Kohutavalt sõbralik ja oli kohe näha, et teab muusikast palju. Muusika koha pealt Eestis nii palju, et meie muusikaline haridus on ikka väga hea. Alati on võimalusi edasiõppimiseks. Paljudes kohtades üle maailma ei olegi näiteks laste muusikakoole, vaid käiaksegi ainult eraõpetajate juures õppimas, mis on jällegi kohutavalt kallis. Lõpetasin just kaks kuud tagasi Tallinna Muusikakooli ning nende jaoks on minu tase juba midagi väga kõrget, kuigi ise olen alati tundnud, et ma olen alles nii nii alguses õpingutega, arenemisruumi klaverimängu kohapealt on ju nii palju tegelikult veel. Pidin siis muusika tunnis mängima õpetaja käsul midagi oma eksamikavast, ilmselgelt mängisin F.Liszti etüüd nr.9 op.1, mida mängitakse Eestis tihti Otsa koolis ka ehk see on ikka parajalt raske. Kõigil oli suu lahti, samuti õpetajal. Ta küsis minult, kas olen klaverimängu lõpetanud või tahan sellega jätkata, ütlesin talle, et kindlasti tahaks jätkata, aga usun, et Tšiilis on see raske. Järgmisel päeval tuli ta koolis naerusuiselt minu poole öeldes, et ta rääkis oma sõbraga, kes on pianist ning ta soovis minu eksamikava teada. Ilmselt hakkan temalt saama tunde või siis lihtsalt noote, et saaksin ikka mängimisega jätkata ning võib-olla hakkaksin mingi kord kuus või tihedamini tema juures käima. Eks näeb, mis selle klaverimänguga saab, igatahes on nüüd kindel see, et see ei pea pooleli jääma! Ma olen nii nii nii õnnelik. Muusika tundidest olen ka vabastatud, sest muusika õpetaja arvates olen lihtsalt liiga hea selle taseme jaoks ja tunnis käimine on ajaraiskamine.. Eks ma hakkan seal ikka käima vahel, aga enamus aega kulutan siis klaveri harjutamisele muusika tundide ajal. Nii tore, et selline õpetaja koolis on! Hindeid hakkan ka muusikas saama klaveri mängimise ja laulmise eest ehk mitte samade asjade eest kui teised klassikaaslased, mis on tegelikult isegi hea, sest saan kogu aeg areneda ning kui tean, et pean harjutama ka selleks, et muusikas head hinnet saada, siis on rohkem motivatsiooni, sest kuna praegu saan niigi vähestes õppeainetes hindeid, pingutan maksimaalselt kus võimalik. Hoian Tšiilis Eesti lippu kõrgel!

Vasakpoolne hoone on Lõuna-Ameerika suurim, see on kaubanduskeskus, millel on 70 korrust

 Armastan neid mägesid! Ükskõik kus sõita ringi, on alati mägesid näha, nii ilus!

Kolmapäeval tunde polnud, kooli saalis toimus päev nimega "Feria Cientifica", kus kõik grupid esitasid oma projekte, mida nad on teinud bioloogias või füüsikas. Seal oli nii palju huvitavaid. Enim meeldis mulle mu klassiõe Conni tehtud projekt, kus ta uuris, et kui mängida inimestele ette 5 nooti, do-re-mi-fa-sol ning siis mängida uuesti mingit nooti, näiteks mi-d, siis ainult 5% inimestest suudab öelda, mis nooti mängiti. Koolis tehti seda katset kõigile ning üllatus-üllatus, mina ja muusika õpetaja olime kogu kooli peale ainsad, kes suutsid öelda, mis nooti mängiti. Kõik olid nii vaimustuses ja mina omakorda üllatunud, et nad tõesti nii vaimustuses sellest on, et suudan noodi ära tunda, sest see on nii ilmselge, kui olen tegelenud laulmisega 12-13 aastat ja klaverimänguga 9 aastat, iga inimene kes on muusikaga tegelenud, peaks selle ära tundma, kuid ei, nad ei tundnud. Hoian Eesti lippu endiselt kõrgel.

Neljapäeval-reedel tunde polnud, sest kuna Tšiili on religioosne riik, siis oli see nende jaoks püha - Asuncion de la Virgen ehk rooma-katoliku kiriku uskumuste kohaselt oli see päev, mil Virgin Mary (Neitsi Maarja) keha läks taevasse. Vanematel polnud neljapäeval tööd ka. Magasin siis jällegi kaua ning ärgates sõin, pesin ja läksime perega jalutama. Siin on meeletult soojaks läinud. Alles kaks nädalat tagasi käisin talvejopega, nüüd käin lühikeste varrukatega, kuigi on talv. Hea talv küll, kui inimesed on rannas ja õues on +25 kraadi.. Õed võtsid kõik ratta ning läksime jalutasime mööda parki. Siin on hästi ilus ja suur park keset tänavat. Mõlemal pool sõidavad autod, aga keset seda saab jalutada, sõita rattaga. Väga palju jooksjaid on siin alati. Tee on kaetud mõndades kohtades ka väikeste kividega ning just Jesu suutis selle koha peal, kus olid kivid, oma rattaga järsku kukkuda nii, et nägu oli kõik katki ja verine, verd tuli ka ninast ja suust. Põlved ning näed samuti katki. Süda jäi küll hetkeks siis seisma, sest see oli ikka päris jube vaatepilt. Vaikselt juba paraneb kõik, õnneks oli küllaltki õnnelik õnnetus. Peagi jõudsime jäätisekohvikusse, kus sõime järjekordselt niiii head jäätist! Ma polegi kolme nädala jooksul kordagi söönud mingit tavalist jäätist, alati seda kõige kallimat, aga no see on nii hea siin ning niinii palju erinevaid valikuid on. Sellele pole lihtsalt võimalik "ei" öelda. Õega aegajalt peale kooli ikka võtame jälle jätsid, istume kuskile ja räägime oma igapäevaseid jutte. Mu vanim õde on küll keegi, kellega ei lõppe kunagi jututeemad. 

Reedel ärkasin jälle kuskil 11.30 ning kell 12 tuli ema töölt, võttis minu ja Cata peale ning viisime Leo (mu koer siin) loomaarsti juurde, kust saime ta alles õhtul kätte. Ema läks tööle tagasi, meie Cataga aga Santiagot avastama. Jõhkralt suur ja ilus linn ikka, 7 miljonit elanikku pole naljaasi. Igal pool on kaubanduskeskused. Kuna mul oli vaja riideid, sest ilmad on siin läinud soojaks, siis läksime Lõuna-Ameerika suurimasse kaubanduskeskusesse, mis oli hiiglaslik, kirjutasin juba eespool ka, et kuskil 70 korrust on sellel. Korralikult raha laristatud, riideid ostetud, võtsime järjekordselt Cataga sammud jäätisekohviku poole, et osta kõige suurem ja kallim jäätis. Need jäätised siin on nii uskumatult head ja kõige kallim jäätis pole tegelikult üldse nii nii kallis, kuskil 2000 peesot, mis on umbes 3 eurot ma arvan. Eesti mõttes täitsa normaalne, aga Tšiili mõttes siiski kallis, sest kõik on odavam kui Eestis.

Pärast paaritunnist šopingutuuri otsustasime ära võtta mu kohaliku ID kaardi, mis sai valmis juba teisipäeval. Pärast jalutamist kuuma ilma käes jõudsime lõpuks kohale kohta, kust oleks pidanud selle kätte saama, aga väike ebaõnn - see oli suletud. See hoone, kust oleks pidanud selle kätte saama, asus täpselt ühe tohutult suure pargi kõrval, (nagu näha, siis räägin kõigest, kui tohutult suurtest kohtadest, aga Santiagos ongi lihtsalt kõik tohutult suur) niisiis ostsime jääkülma jääteed ning olime veidi aega pargis, mis on nii nii ilus! 

Koju otsustasime seekord kõndida, mis võttis meil aega kuskil 45 minutit ma oletan. Ma ei tea kunagi siin olles, mis kell on, sest siin võetakse kõike nii rahulikult, elustiil on palju aeglasem ja inimesed vähem stressis. See meeldib mulle siinolemise juures tohutult. Kuna kodutöid on ka vähe, siis on aega tegeleda hobidega. Järgmine nädal on veel viimane, kus ei tegele millegagi, sest hakkan järgmisest nädalast otsima, millega täpselt tegeleda ja kus. Ülejärgmisel nädalal hakkan siis ilmselt käima juba kuskil trennis, klaverit mängimas ning laulmas. 

Väga tüüpiline, et siin avaldatakse mulle armastust kuigi me pole isegi suhelnud. Siin üks näide paljudest kordadest, kus klassivend otsustas armastust avaldada (armukadeduse vältimiseks otsustasin välja lõigata selle kirjutaja nime, sest kui keegi mu klassi- või koolikaaslastest peaks nägema seda, saaksin päris palju armukadedust ja tekiks Ladina-Ameerikale omane draama)

Reedel linnatuurilt koju jõudes õppisin jälle veidi hispaania keelt kuni kell sai järsku 20.30 ning kodutelefon helises. Esimest korda paluti mind. Olin väga-väga üllatunud, et kes nii hilja peaks mulle helistama, veel enam kodutelefonile. Telefonile "hola" vastates ning küsimusele "como estas" vastates "muy bien gracias" läks kõne üle inglise keelele ning sain aru, et mulle on helistanud mu tugiisik Omar. Ta ütles, et 10 minuti pärast on mu maja ees ning paneksin ennast valmis, ta tuleb mulle järgi ning teeme ühe tiiru ja räägime juttu. Varsti oligi ta oma uhiuue autoga maja ees ning läksime sõitma. Sain teada, et lähme külastama Tšehhi vahetusõpilast (seesama, kes elab mu siinse isa õe juures), sest ta murdis oma kaks sõrmeluud mägedes suusatamas käies. Kuna oli reede õhtu, siis Santiago kesklinn oli ilmselgelt täielikult ummikutes, mis meeldis mulle väga, sest mul oli rohkem aega tugiisikuga rääkimiseks. Ta on nii nii nii tore mees, uskumatu. Ta võtab kõiki õpilasi, kelle tugiisik ta on, nagu enda lapsi ning muretseb tohutult, kas kõik on ikka korras. Võtsime peale veel vahetusõpilase Kanadast ning pärast tunniajast sõitu ka vahetusõpilase Soomest ning läksime siis Tšehhi tüdruku juurde, kus ma olen varem juba käinud ning kelle perekonda ma juba tunnen. Väga tore õhtu oli. Sõime, jõime, naersime, rääkisime kuidas läinud on. Kuskil kella ühe ajal öösel jõudsin koju tagasi. Loodan, et peagi teeme jälle ühe sellise toreda õhtu/öö.

 See imeline jäätis!!!!

Ma olen juba päris hästi sisse elanud. Kodus tunnen ennast hästi, koolis tunnen ennast peaaegu hästi (peaaegu sellepärast, et keelt ei oska ning õpetajatega on veidi raske). Klassikaaslased on nii head ja abivalmid, samuti kõik koolikaaslased. Olen saanud juba väga palju sõpru ka vanematest ja noorematest klassidest, kellega kooli peal ikka alati tervitame. Võin öelda, et isegi mõned õpetajad on juba justkui sõbrad näiteks seesama muusika õpetaja, siis kaks kehalise õpetajat, inglise keele õpetaja ja bioloogia õpetaja. Õpetajad on siin nii sõbralikud ja abivalmid, see on nii nii tore ja minu jaoks ainult üheks suureks plussiks. Ainuke erand on keemia õpetaja, kelle nägu nähes juba tuleb paha tuju. Tema on ka ainuke, kes mulle isegi "tere" ei ütle, ma ei kujuta ette miks. Keegi ei salli teda, pole hullu, õnneks on keemia ainult reedeti.

Hindamissüsteemist ka lühidalt.. Siin pannakse hindeid ühest seitsmeni. Kõigil hinnetel on ka komad ehk 1,1; 1,2; 1,3; 1,4.....1,9; 2,0; 2,1.....2,8; 2,9.... ja nii kuni seitsmeni. Parimate õpilaste keskmine hinne on kuskil 6,7 tavaliselt, minu õel on näiteks 6,6 vist. Üldiselt üritan igas õppeaines, kus hindeid saan, mitte alla 6,3 saada hinnet. Hoian Eesti lippu endiselt kõrgel.

 Fran, mu üks kõige-kõige-kõige suurematest sõbrannadest, kellega olen viimasel ajal kogu aeg ninapidi koos. Nii abivalmis ja tore tüdruk, aitab mind hispaania keelega väga palju.

 Mu armas Josefa

Vahepeal jõudis Kristjan ka Ecuadori. Tegime eile temaga skype juba ja nagu näha, on ta väga õnnelik oma perekonnaga. Nii nii lahe, et oleme peaaegu samas ajatsoonis jälle. Eile rääkisin ta hostemaga juba veidi hispaania keeles skypes, tundus väga-väga meeldiv ja armas naine olevat, loodan, et ta on seal õnnelik :) Stay strong ja naudi täiega kõike, mis elu Sulle toob!!!

Vanima õega ka pilti.

Nädalavahetus ja esmaspäev

Eelmises postituses ei rääkinud nädalavahetusest ning kuna tahan enamvähem kõik tähtsamad sündmused siia blogisse kirjutatud saada, siis teen seda nüüd ning räägin ka tänasest koolipäevast, mis oli jälle muidugi super fun! Enne tahan veel mainida, et unustasin eelmisesse postitusse kirjutada seda, et reedel, kui käisin õe võrkpallivõistlusi vaatamas, siis seal oli ühe mu kooliõe isa ka kaasa elamas, kes rääkis head inglise keelt. Rääkisime siis veidi Eesti ja Tšiili erinevustest ning siinsetest inimestest ja kui ta oli natukene vahepeal mõelnud, ütles ta "ahjaaaaa, Eestist on ju Markko Märtin, Andrus Veerpalu ja Mart Poom!". Nii vinge, et meie väiksest Eestist tuntakse ka ikka inimesi! Kuigi pean siiski ütlema, et üldiselt pole inimestel õrna aimugi, kus Eesti asub, see oli lihtsalt väheke haritum mees. Nüüd siis nädalavahetusest..

Laupäeval käisin hostema ja kolme õega maniküüris. Kõigil ilusad küüned olemas, läksime restorani kuhu tuli ka hostisa. Muidugi sõime jälle liha, sest see on mu isa lemmik. Pärast restoranis käimist tuli isa koju ja kolasime veel naissugupoole esindajatega linnas, ostsime kooki ja mingi raamatu, mida Catal on vaja kooli jaoks. Kodus jõudsime olla pärast linnas käimist kuskil poolteist või kaks tundi, mille jooksul käisin ruttu pesemas, sättisin ennast ilusaks ja rääkisin issiga skypes pikalt.

Väike printsess, ainult hambaid veidi suust puudu

Pärast kodus ilusaks tegemist võtsin kõik asjad kaasa mida vaja ning läksime ema kahe venna juurde, kuhu tulid hiljem ka emapoolsed vanaema ja vanaisa. Mu hostemal siin on kaks venda ja neli õde ning need kaks venda elavad koos. Sõime "vanavanemate" ja "onudega" kooki, jõime teed ning rääkisime juttu. Ma saan juba üllatavalt paljust aru. Kui käisime kaks nädalavahetust tagasi vanaema-vanaisa juures, hakkas vanaisa mind kohe armastama ning ütles, et olen nii nii ilus ja küsis minult mitmeid küsimusi Eesti kohta (muidugi käis suhtlus läbi Cata, sest mina ei oska hispaania ning tema inglise keelt). Selleks nädalavahetuseks mis nüüd oli, oli ta Eesti kohta terve interneti läbi lugenud ning rääkis pikalt kõigile Eestis, meie ilmast, kultuurist jne. Nii armas, kui inimesi huvitab ka riik, kust ma ise tulen. Klassis on ka üks selline poiss, kes küsib minult kogu aeg erinevaid küsimusi eesti keele, inimeste, kooli ja perekonna kohta. Ilmselgelt on see Javier, seesama poiss, kellest rääkisin ka eelmises postituses, et aitab mind kõigega. 21.30 ajal hakkasime vanaema-vanaisa juurest ära sõitma, sest Josefa on natukene haige juba pikemat aega ning ta oli ikka väga väsinud ja tundis ennast väga halvasti.

Kui koju jõudsime, läksime Cataga koeraga jalutama nagu iga õhtu ning rääkisime igasugustest inimestest. Mu õde on ikka väga armukade, täpselt nagu kõik teised siin. See on nii naljakas, sest minult on ka väga mitmeid kordi küsitud, et kas ma pole kade ühel või teisel põhjusel ning need põhjused on alati VÄGA tobedad. Täpselt nagu selline algklasside "ma-olen-nüüd-sinu-peale-solvunud-sest-sa-ei-teinud-mulle-kalli-aga-talle-tegid" stiilis armukadedus ehk nii tobedatel põhjustel ollakse isegi armukadedad, eriti minu vanuses, kus mu klassis on kõik 15.aastased. Ma olen üks vähestest 16.aastastest, nad siin alles saavad 16. Samuti olen klassis vist kõige vanem, sest kui märtsis hakkab uus kooliaasta, saan ma kohe 17.

Pärast õega õueskäiku uuendasime veel meiki näol, tegime soenguid korda ning 22.30 väljusime kodust, võtsime auto peale klassiõe Vale ja läksime peole. Mu üks lemmikumaid klassivendasid, Jose Miguel läheb reedel aastaks USAsse ning see oli justkui ta lahkumispidu. See oli nii erinev Eesti omadest. Inimesed tantsivad siin täiesti teistmoodi. Meil on selline kerge robottants klubides, kuid siin liiguvad puusad kõigil niiii hästi! Samuti tantsitakse üldiselt paarides poiss tüdrukuga, mitte ringis "reivides". Nad tantsivad väga-väga lähestikku ning katsutakse paarilist palju. Üldse on siin see, et kunagi ei tea, kes kellega käib või ei käi, sest kõik katsuvad, musitavad, kallistavad kõiki. See on tavaline, et tüdruk istub poisil süles ja hoitakse käest kinni vahetundides, isegi kui tegu on sõprusega. Inimesed on väga lähedased ja avatud. Kui keegi Eestis käitub nii nagu siin käituvad kõik, hakatakse alati kohe ütlema koledaid sõnu ja rääkima, et "appi appi ta on kõigiga kogu aeg". Siin on see nii tavaline ning inimesed on tõesti juba olemiselt ja käitumiselt erinevad. Kõik räägivad hästi valjult. Kõigile meeldib lähedus. Pole väga sellist asja, et koju jõudes minnakse enda tuppa, sulgetakse uks ja ollakse seal magama minekuni. Selline olin ka mina Eestis, sest mulle meeldib privaatsus ja aeg iseendale. Siin aga tahetakse kogu aeg ninapidi koos olla ja suhelda. Söögiajad on väga tähtsad, sest nende ajal räägitakse, kuidas päev möödus. Minu pere Eestis on ka muidugi väga lähedane, kuid sellest, kuidas päev möödus, räägime üldiselt näiteks enne magama minekut pikalt või koolist koju jõudes vms, kuid mitte söögilauas, tavaliselt me ei söögi kõik koos, sest jõuame nii erinevatel aegadel koju. Siin on kõik nii teisiti!

Peo juurde tagasi tulles.. Sain tuttavaks mitmete koolivendade- ja õdedega, kes on kõik väga sõbralikud. Siin on kõik näost näkku tegelikult sõbralikud, kuid selja taga meeldib neile väga rääkida. Mina veel ei tea, et oleksin erilisi vaenlaseid saanud, pole nagu kellelegi põhjust andnud, kuid kuna nad siin on väga tobedatel põhjustel juba armukadedad, siis kunagi ei tea, millal jääd ette mõnele inimesele mingil arusaamatul põhjusel. Pidu oli täitsa hea, sai inimestega rääkida ning tunnen iga päev, kuidas lähen aina paremaks hispaania keelega. Septembris on koolinädal, selleks ajaks tahaks enam-vähem juba ikka aru saada, mis räägitakse ning ehk ise ka midagi kokku soperdada. Järgmised 3-5 nädalat hakkab olema hardcore studying, et sõnavara areneks ja keel tunduks loogilisem. See tähendab aga vähem unetunde, kuid lõpuks on see seda väärt ja ükski päev üle kella 00.00 ma üleval ei suuda ikkagi olla (lihtsalt tavaliselt lähen magama 20.00-22.00 ajal, sest ma olen kogu aeg kohuuuutavalt väsinud!).

Pühapäeval käisime kell 12 missal, pärast seda jälle turul. Santiago kesklinnas on pühapäeviti alati mõndadel tänavatel liiklus autodele suletud. Sellel päeval võivad inimesed tänavatel kas joosta, rattaga sõita, rulatada, rulluisutada või mida iganes teha. Mu väiksemad õed Jesu ja Jose võtsid sellel pühapäeval oma rulluisud kaasa ning võtsin mõlemad enda käe otsa ja läksin nendega rulluisutama. See oli päev, kus mul oli lõpuks aega enda mõteteks ning eks need mõtted kippusid ikka kodule jälle minema, mis tähendas natuke pisaraid. Üldiselt mingit hullu koduigatsust pole, lihtsalt vahel tulevad need momendid, kus olen näiteks õdedega ja siis mõtlen jälle Elisele, kes on maailma parim. Või siis kui käime pühapäeviti poes ja Cata midagi hostisalt lunib, siis mõtlen kuidas meie Elisega alati lunisime issit, et saaks jäätist või kommi. Sellistel hetkedel eks ikka veidi raske ole, kuid see on normaalne ka. Oleks natuke naljakas, kui perekonda ei igatseks, sellisel juhul peaks olema perel midagi viga. AGA see ei tähenda seda, et ma pole siin õnnelik. Ma olen tõesti õnnelik ja rahul, et saan siin olla ja nende inimestega aega veeta. Mu klass on super awesome!

Tänane koolipäev oli nii tore. Hommik algas kahe füüsikaga, millele järgnesid kaks ajalugu. Ajaloos õpivad nad praegu Tšiili ajalugu ning põhiliselt iseseisvust, mis on minu jaoks üsnagi võõras teema. Esmaspäevaks andis mu ajaloo õpetaja sama töölehe, mis kõigile teistele ja ütles, et täidaksin ära. See tähendab seda, et pean esiteks tõlkima kõik selle teksti, kus neil on kirjas Tšiili ajaloo kohta, kõigepealt eesti keelde (seda on üle 6 A4 ma arvan), teiseks pean tõlkima töölehtede tööülesanded eesti keelde ning siis veel kuidagi vastama küsimustele pikalt ja põhjendatult. Täna tõlkisin poolteist tundi poolt A4, sest sõnavara pole ilmselgelt veel tulnud, olen siin olnud alles veidi enam kui 2 nädalat. Ma arvan, et see saab olema väga raske ja peaksin rääkima õpetajaga, et ma lihtsalt peaksin näiteks tõlkima, sest ma ei oska nendele küsimustele küll vastata, see on ikka väga väga väga raske, isegi mu klassikaaslaste jaoks. Järgmised tunnid olid kunstid, mida kõik vihkavad, aga kuna ma olen õpetaja lemmik, siis ilmselgelt mulle meeldib kunst. Õpetaja ütles, et saan enda töö eest hindeks 7!!! Mu esimene 7! Siis olid matemaatikad, esimeses tunnis kordasime veel ja teises tunnis oli töö, aga kuna klassi targad (sealhulgas ka mina, sest see matemaatika pole üldse nii keeruline siiamaani, kuid me Eestis pole seda ikkagi õppinud) isegi ei osanud lahendada neid ülesandeid, siis saime tööd koju, peame need ära täitma ja homme on uus töö. Viimane tund oli klassijuhatajatund, seal lihtsalt räägiti juttu, aga kuna ma istusin Javieriga koos jälle, siis ta aitas mul ajalugu tõlkida. Imeline poiss.

Pärast tunde läksin inglise keelde, sest mu klassijuhataja miss Dennisse on inglise keele õpetaja ning kuna seal on mõningaid õpilasi, kes ei taju üldse seda keelt, siis olen seal järeleaitamistunnis justkui teine õpetaja. Mulle meeldib seal väga, sest inglise keeles käib esmaspäeviti pärast tunde ka mõningaid mu klassikaaslaseid ning see on hea võimalus nendega suhtlemiseks ja üldse uute sõprade saamiseks, näiteks üks aasta noorem poiss, kes käib gümnaasiumi 1.klassis, on saanud tänu inglise keelele juba selliseks sõbraks, kes ikka alati kallistab ja musitab ja küsib kuidas läheb. Üldiselt pole siin raske inimestega suhelda.

Pärast inglise keelt läksime võimlasse, kus olid mõned kooliõpilased, sest korvpallitrenn lõppes just. Poiste korvpallitreener ja üks kooli kehalise kasvatuse õpetajatest tuli kohe ennast tutvustama, küsis minu nime ja ütles, et ma olen väga armas tüdruk (ilmselgelt oli tegu meessoost noorema isikuga). Ta õpetas mulle veel, kuidas korvpalli käes hoida, kuidas jalad peavad olema ja kuidas käsi hoida ning pärast ta seletust, kui üritasin visata, tabasin niiii ilusti korvi ning sain palju huilgamist klassi- ja koolivendade poolt. See õpetaja oli küll ikka väga tore!

Pärast kogu seda prallet ja pikka koolipäeva oli kell saanud 6, kui hakkasime kodu poole astuma. Üks klassiõdedest tuli meie juurde, sest homme inglise keele tundide ajal on meil justkui Jose ärasaatmispidu ning kõik võtavad midagi kaasa, meie tegime siis kooki, millest panin ka veidi ülespoole pildi. Ise oleme küll jube rahul koogiga!

Homse päeva juures ainuke asi, mis mulle väga ei meeldi, on matemaatika töö, sest tänane oli juba väga raske ja loodan lihtsalt, et homme on kergem. Homme on ka muusika! Kuna homme ootavad mind 10 tundi koolis + matemaatika töö, siis lähen nüüd magama, kell on juba 22.50, üritan iga päev kuskil 22-23 ajal ikka magama saada. Olge tublid ja nautige veel suve nii kaua kuni seda on!

Üks päev hakkas Josefaga igav ning kuna talle meeldib väga esineda, siis tegime video. See laul on nii tobe, kuid samas hullult kaasahaarav ja täiega meeldib mulle!

Viimase kahe nädala tegemised

Elu siin Lõuna-Ameerikas on olnud väga kiire ning kahe nädala jooksul pole leidnud kordagi aega kirjutamiseks, kuid kuna käes on pühapäeva lõuna, missal ning turul on käidud, lõunasöök söödud, siis lõpuks on mul rohkem aega iseendale, mis tähendab seda, et kirjutan siia võimalikult lühidalt, kuid siiski võimalikult huvitavalt ja informatsioonirohkelt, mis on viimasel kahel nädalal toimunud.

 Kõige noorem õde Josefa (me oleme peres ainsad kes seda nägu oskavad teha!!!)

Eelmine nädal tööpäevadel olin põhiliselt kodus ning magasin ja õppisin hispaania keelt. Esmaspäeval käisin isaga tegemas kohalikku ID kaardi moodi asja, mille peaksin teisipäeval-kolmapäeval nüüd kätte saama. 

Teisipäeval tulid mu õele külla ta kolm klassiõde, sest nad pidid bioloogia jaoks tegema mingit projekti. Nad olid hullud. Veendusin kohe, et inimesed on ikka väga otsekohesed ja ei karda midagi küsida, sest nende esimesed küsimused olid kas ma joon ja suitsetan, kas mul poiss on ja kas mulle meeldib pidudel poisse suudelda. Kuidas teie reageeriksite küsimusele "kas sulle meeldib pidudel poisse suudelda?"? Ma ei osanud alguses kohe midagi öeldagi, sest see küsimus tundus nii koomiline, kuid nemad mõtlesid seda tõsiselt ja tahtsid teada, kuidas Eestis pidutsetakse. See selleks.. Kui nad olid natuke oma projekti jaoks midagi teinud, läksime poodi. Mu kodust mingi 10 minuti kaugusel asub kaubanduskeskus, kus on ka kino, erinevad restoranid ning muidugi poed. Läksime siis sinna ja nad ostsid KAHEKSATEIST burgerit! Veendusin veelgi enam, et nad on hullud. Üks tüdrukutest, Antonia, on ainuke "blond" (ehk tumepruunide juustega) klassis ning kui ta sai teada, et lähen nende klassi ütles ta mulle, et pean kõigile ütlema, et loomulik värv on mul must, sest tema on olnud siiamaani klassi ainuke blond ning oiii kuidas tundsin ta hääles armukadedust ja muidugi ütles ta ka mulle hiljem, et ta on väga kade mu peale. Nende jaoks on blond kõik, mis on midagi muud kui must ehk mina olen nende jaoks täielik täielik täielik blond. Veendusin, et Ladina-Ameerika inimesed on väga armukadedad. Hiljem koju jõudes lõpetasid nad oma projekti ning kaks tüdrukut kolmest jäid ööseks meile.

Kolmapäeval magasin jälle kaua ning kui õde jõudis koju, läksime koolivormi ostma. Meiega koos pidi tulema üks klassiõdedest, keda kutsutakse Valeks (ta nimi on kas Valeria või Valentina, ma pole kindel, igatahes on ta Vale). Saime temaga kokku metroos ning temaga kaasas oli veel üks klassiõde, keda kutsutakse Espeks. Espe on klassis alles uus, sest varem elas ta Hispaanias ning ta oli väga vaimustatud selle üle, et nende klassi lähen. Espe sõitis meiega natuke aega metrooga ning läks siis enda peatuses maha, et koju minna. Mina, mu õde Cata ja Vale läksime mulle koolivormi jaoks asju ostma.

Siin on mingid turu moodi asjad, kust saab osta erinevaid riideid. Ma olin kindel, et koolivormi ostetakse ikka koolist, kuid sain koolivormi jaoks vajalikud asjad kõik turult. Ostsime mulle kolm valget triiksärki, kaks paari sukapükse, kolm paari põlvikuid, kleidi ja kingad. Kõik see kokku läks 30 000 peesot mis on vist kuskil 70 eurot. Arvan, et see on nii paljud asjade kohta ikka väga vähe. Kodus tegi ema kleiti lühemaks veidi, õmbles koolilogo kleidile ning triikis triiksärgid ära. Nüüd oli mul kõik peale kehalise kasvatuse riiete olemas. Tagasi sõitsime kahe erineva metrooga ning bussiga. Kui olime õega kahekesi bussis, tulid peale kolm poissi, kes hüüdsid mind nähes: "heeeey blondieeee!!!". Hiljem vaatasid mind kahtlaselt palju ning samal ajal rääkisid. Küsisin pärast Catalt, et mis nad rääkisid, ta ütles, et minust.. 

Neljapäev-reede möödusid lihtsalt kodus magades. Ma olen siin kogu aeg kohutavalt väsinud, sest kui kuulda päevast päeva hispaania keelt, kontrollida oma käitumist, olla viisakas ja üritada käituda võimalikult nende moodi, siis see väsitab tohutult. Ühel päeval õpetas mu õde mulle ka voodi tegemist, sest siin on voodis viis kihti asju - kolm lina moodi asja ja kaks tekki + padi, kuigi meil on ainult kaks kihti - lina ja tekk. Jube vastik on see voodi tegemine. Kuna mõned mu sõbrad on juba küsinud, et kuidas see täpsemalt käib, siis seletan siin ka, kuidas nad voodit teevad..
1) Tuleb panna kaks lina korralikult madratsi peale ning ääred madratsi alla.

2) Üks linadest tuleb panna kahe lina peale nii, et madratsi alla käivad ainult see pikem äär, mis on seina ääres ning lühem äär, kus on jalad. 

3) Kolmanda lina peale käib soe tekk (selle ääred ei käi madratsi alla).

4) Kolmanda lina ülemine äär pannakse ilusti volditult esimese teki peale.

5) Esimese teki peale käib padi.

6) Kõige lõpuks käib kogu selle jama peale tekk.

Magama peab kõige selle all nii, et ääri ei võta madratsi alt välja. Ma teen iga hommik voodit ikka vähemalt 3 minutit, kuigi kodus läks kõigeks aega ainult 10 sekundit, et visata see üks tekk voodi peale. 

Nädalavahetusel käisime külas isapoolsetel sugulastel. Sain tuttavaks isa õe perekonnaga, vanaemaga ja vanaisaga. Isa õe perekonnas elab Tšehhi tüdruk ehk sain esimest korda pikemalt vestelda mõne teise vahetusõpilasega. Tema oli juba nädal aega koolis käinud ja nii vahva oli kuulata ta lugusid siinsetest koolidest. Mõtlesin, et kui minu kool on samasugune, siis tuleb ikka väga hull aasta, kuid mu õde ütles, et Santiagos on koolid karmimad (olen käinud nüüd nädal aega koolis ja see mis seal toimub, on tegelikult kõike muud kui karm). Samal päeval oli sünnipäev ka isa teisel õel ja me sõime nii head torti, parim tort mida olen söönud iial! Mu isa ja tema isa armastavad tohutult liha ehk sõime ka väga palju liha ning üldse oli üks armas päev. Nad elavad mägedele väga lähedal ning seal oli niinii ilus. Neil on oma hobune ja sõitsime sellega mägede ees. Aias oli ka väga palju apelsinipuid.

Laupäeval koju jõudsime alles südaöö paiku ning jäin kohe magama. Hommikul oli äratus kell 10, sest läksime missale. See missa oli nii erinev Eesti omadest, aga mulle väga meeldis. Pärast seda läksime turule, kus oli mingi 20 letti erinevaid puuvilju, kala jne. Käime seal peaaegu iga pühapäev ostmas õunu, mandariine, banaane, viinamarju ja muud head. Hommikuti joome värsket mahla alati ja see on niiii hea! Ma pole kunagi söönud nii häid õunu, mandariine ja viinamarju kui siin. Ananassid on ka meeletult head.

 Hiljem jalutasime veel Santiagos ringi veidi..

Esmaspäeval oli mu esimene koolipäev. Ma pole kunagi saanud nii palju jõllitamist kui siis. Eriti palju sain muidugi tähelepanu meessugupoolelt. Õnneks käin Cataga ühes klassis ning ilmselgelt on julgem käia koolis, kui õde on kogu aeg olemas. Astusin siis esmaspäeval klassi sisse, koolivorm seljas ja seljakott õla peal ning kohe hakkas pihta kiljumine ning seejärel palju sosistamist nii poiste kui tüdrukute seas. Siin inimesed tervitavad alati põsemusiga ning pidin kõik läbi musitama, mis võttis aega mitu minutit, sest klassis on 36 inimest. Järgmised vahetunnid olid täis juttu. Iga vahetund kogunes mu ümber suur hulk inimesi, kes kõik küsisid erinevaid küsimusi või tegid nalja. Loomulikult sain palju komplimente oma juuste kohta ning paljud kutsusidki mind blondieks. Kui vastasin küsimusele, et mul pole poissi eitavalt, oli klassis väga palju huilgamist ja paljud kergitasid kulmu. Nad teevad kõike muidugi naljaga, aga mulle kui eurooplasele ja "väga tõsisele inimesele" on see niiii uus kõik! Koolis on kõik täiesti teistmoodi.

Koolis kaasa saan teha ainult muusikas, kunstis, matemaatikas, kehalises ja inglise keeles. Füüsika, keemia, hispaania keel, religioon, bioloogia ja ajalugu on ilmselgelt liiga rasked praegu minu jaoks, kui ei oska keelt. Õnneks saavad kõik õpetajad sellest aru ja tundides kirjutan üles uusi väljendeid, sõnu ja lauseid ning õpin neid. Ainuke õpetaja, kes on natuke naljakas halvas mõttes, on keemia õpetaja. See naine lihtsalt ei mõista, et esiteks olen õppinud keemiat kaks aastat kuigi nemad neli, teiseks et ma ei oska hispaania keelt ja ei saa aru mida ta seletab ja mida nad teevad ning kolmandaks, et eesti keeles ja hispaania keeles elementide nimed EI OLE samad. Jah, ta arvas, et eesti keeles on ka vesinik "hidrogeno", kuigi tegelikult on "vesinik". Ta lihtsalt ei mõista, et ma ei saa kaasa teha samu asju. Teised on aga väga mõistvad ning eriti inglise keele ja matemaatika õpetajad on tohutult õnnelikud, et olen seal klassis, sest ma olen justkui teine õpetaja ja tunnis kaasa tegemise asemel seletan teistele, kuidas asjad käivad, sest mõned asjad on ikka väga väga kerged.

Nädalaga olen saanud kõigiga veidike vestelda ning nad võtsid mind väga ruttu omaks. Ilmselgelt on välja kujunenud mingid sõbrad, kuid kindlasti jõuab veel palju muutuda. Nädal aega on mu suurimateks aitajateks olnud kooli niiöelda "kuulsad poisid". Selliseid on igas koolis ning need kooli "kuulsad ja ilusad" käivad just minu klassis ning on olnud väga väga abivalmid ja aitavad mind väga palju hispaania keelega. Kõige rohkem on mu pinginaabriks olnud Javier, sest ta lihtsalt alati TAHAB mind aidata ning mõtleb iga kord uusi sõnu ja lauseid, mida mulle selgeks teha seega kui on igav tund milles ta kaasa ei viitsi teha, istume alati koos ning õpime hispaania keelt. 

 Kooli "kuulsad ja ilusad" kuid samas mu suurimad sõbrad - vasakult: Javier, Mario, Fransisco

Reedel õppisime kehalises cuecat, mis on Tšiili rahvustants. Õppisin seda ka aasta alguse seminaril Olmues, kuid olin jõudnud selle juba ära unustada ehk kehalise tund oli täis naeru. Koolis on neli kehalise õpetajat. Üheks neist on Maikol, kes on ka poiste jalgpallitreener. Kui ta sisse astus, ei tulnud mul alguses sõnadki suust välja, sest välimust oli tal paljuuu! Väga noor õpetaja on ka. Kõik hakkasid mu üle naerma, sest kui ta küsis mis mu nimi on, ei osanud ma midagi vastata. Õnneks lohutati mind sellega, et ta on kõikide tüdrukute secret love koolis. 

Vahepeal kutsuti mind ka kooli korvpallitrenni ja võrkpallitrenni. Muusikaga kutsuti ka tegelema ehk saan valida kas tahan minna koori, bändi või mingisse kolmandasse gruppi. Koolis on väga palju tegevusi mida saab tegelikult teha, kui olen veel rohkem sisse elanud, siis langetan ka otsuse, mida hakkan täpsemalt tegema. Midagi muusikaga kindlasti, aga midagi uut tahaks ka proovida ehk vaatab vist üle siiski, mis seal korvpallitrennis tehakse, sest spordiga tuleb ka ikka tegeleda.

 Kooli õu, kus on ka lauatennis ja lauajalgpall, mida mängitakse vahetundides

 Lõunasöögi tuleb ise kodust kaasa võtta. Söögivahetundides tahavad kõik alati minuga olla ja kutsuvad mind nendega sööma. Siin siis pilt ühest söögivahetunnist klassiõdedega.

 Pilt teise päeva söögivahetunnist, kus gümnaasiumi neljanda klassi õpilased (gümnaasiumi 4.klass on lõpetajad, ma käin 2.klassis) jooksid sallid näo ees mööda klasse ja võtsid õpilastelt ära riste ja lipse, mida peame kaelas kandma. Selleks, et enda oma tagasi saada, pidi kogu kooli ees tantsima. Niimoodi istusidki kõik garderoobis maas ja nautisid showd ning nagu Ladina-Ameerikale omane, oli väga-väga palju kisa ja kiljumist.

 Klassiõde Trini, kohuuutavalt armas neiu!

 Reedel arvati, et koolis on pomm, mistõttu pidid kõik õpilased minema kooli õue. Tänu sellele jäi ära kaks tundi. Ilmselgelt jõudis selle ajaga jõuda info "koolis-olevast-pommist" ka uudistesse ja paljud vanemad, ülemuretsevad nagu nad on, tulla kooli oma lastele järgi. Niisiis oli viimastes tundides meid kuskil 18 36st.

Palju saan ka küsimusi selle kohta, et kas saan liigselt tähelepanu. Ma ei ütleks, et eriti liigselt, aga rohkem kui Eestis kohe kindlasti. Koolis just sellepärast, et tegu on väikse kooliga, kuskil 400 õpilast ainult ning kõik tunnevad kõiki, kuid mina läksin kooli nii suvalisel ajal, teise semestri kolmandast nädalast ning sain seetõttu superpalju tähelepanu. Muidugi ka oma juuksevärvi tõttu ja sellepärast, et veetsin mitmeid vahetunde oma kooli peal tuntud klassivendadega. Tänaval saan ka vahel ikka palju tähelepanu, näiteks on autod peatunud, et mind vaadata, taksojuhid teinud silma, mehed/poisid vanuses 12-80 naeratanud ja kulmu kergitanud. Koolis on palju meesõpetajaid ning ka nemad on kõik üritanud minuga suhelda ja jaganud minuga väga palju oma säravvalget naeratust.

Koolide erinevused:
1) Tunnid kestavad 40 minutit, kuid alati on topelttunnid ning nende vahel pole vahetundi ehk üks tund kestab 1h20 min, millele järgneb 20 minutiline vahetund.

2) Õpilased on vahetundide ajal õues.

3) Klassis võib ringi käia ja püsti tõusta kui tahad.

4) Õpilased kutsuvad õpetajad "profe"'ks, nad ei tea tihti isegi mis õpetajate nimed on.

5) Õpilased ja õpetajad on justkui sõbrad.

6) Õpetajatele ei öelda "adios" vaid "chao".

7) Iga päev peale kolmapäeva on 10 tundi. Kolmapäeviti on 7.

8) Koolis on koolivorm, mida peab kandma igapäevaselt. Kui on külm päev nagu praegu on iga päev, sest on talv, siis isegi jope/kampsun peavad olema kooli värvi ehk kas punane või tumesinine või must. Punane nendele siiski väga ei meeldi. 

9) Kõik kannavad SELJAKOTTE, isegi tüdrukud! Eestis kandsin viimati seljakotti 5.klassis ma arvan.
10) Kodutöid on harva ja vähe. Õpilastel on aega tegeleda hobidega. Eestis pidin näiteks lõpetama laulmise, sest polnud aega enam kodutööde jaoks. Siin on aga vastupidi ning õpilased on väga harva haiged, stressis ja üleväsinud.

Esimene koolinädal väga edukalt üle elatud, läksin reedel pärast tunde õe võrkpallivõistlusi vaatama. Nad võitsid! Mu õde mängib nii hästi võrkpalli. Pärast võistlusi mõtlesime koju jalutada, sest reede õhtuti on Santiagos nii suured ummikud (iga päev tegelikult) ning bussid on paksult rahvast täis. Jalutasime siis 45 minutit mööda parki koju ja rääkisime juttu. Vahepeal tulid sekka ka kurvemad teemad ning mõlemal pisarad voolasid. Õdedega olen küll juba päris lähedane ning tunnen ennast nendega hästi. Vahel tuleb küll hästi suur enda pärisõe igatsus, sest ükski inimene siin maailmas ei ületa minu Elist, kuid tean, et ta seal Eestis on tubli nagu alati. Mu hostvanemad siin teevad kõike, et mul oleks hea ja tunneksin ennast hästi, kuid samamoodi ei ületa mu emmet ja issit Eestis siin maailmas keegi. Siinkohal tervitaksingi oma parimaid vanemaid, õde ja venda. Isegi kui meie suhtlusele jääb pikk vahe, teadke, et mõtlen teile iga päev ja armastan teid üle kõige! Kallid-paid ka Karlile, Andrile, Kristjanile, Leenule, Cällile, Paulale, Kevinile, Rometile, Gretele, Karmenile ja Henrile! 

PS! Mul on tunne, et pühapäevadest on saamas mu lemmikud päevad, kuigi Eestis olid need ilmselgelt vihatuimad. Esiteks lemmikud seetõttu, et siis on aega tegeleda oma asjadega ja skypeda perega, teisteks seetõttu, et siis oleme siinse perega ja sööme alati megahead sööki ning kolmandaks seetõttu, et JÄRGMINE PÄEV ON KOOOOOL ja kooli ma tõesti ootan iga päev, see on nii lahe!